Tere, ja aitäh, et te olete tulnud kuulama. Täna räägivad vikerraadios oma perekonna lugu ema ja tütar. Poliitik Marina Kaljurand, kelle soontes voolab Vene ja Läti veri tundubki eestlase kohta kahtlaselt särtsakas. Tal on ette näidata arvestatav teenistusleht vähemalt kahel alal. Tegijana, poliitikas ja rahvusvahelistes suhetes. Ei saada kuidagi häbeneda kunagiste sulgpalli saavutuste üle. Küllap võib nende sekka lugeda ka tulevase abikaasaga tutvumise Marino ja Kalle. Kaljurannal on poeg Christian keda huvitab inseneriteadus ja tütar Kaisa, kes on õppinud psühholoogiat. Niisiis perekond kaljurannalugu ema Marina ja tütre Kaisa meenutuste kaudu kuulama kutsub saatejuht Sten. Marina tere tulemast vikerraadiosse. Tere ja Marina con kaasas, tütar Kaisa, rõõm näha. Tere Marina, võib-olla sissejuhatuseks niisugune kondiproov, et kui te mõtlete oma kahele lapsele, poeg Kristjan on ka siis, kui sarnased või erinevad need kaks tunduvad emale endale. Nad on väga erinevad, kuigi me oleme kasutanud ühtemoodi, nad on kasvanud ühes ja samas kodus, aga nad on erinevad, nad on erinev juba sellest sellest alates, et Kristjanile kindlasti meeldib stabiilsus, kindlad raamid, tema trenn, tema kodu, et kõik on teada, mismoodi ei mingeid üllatusi. Tõsi ja Kaisa on siis pigem olnud see inimene või see baas, kes on minuga kaasa tulnud. Me olime taga Ameerika ühendriikides koos Me olime Soomes koos, et on nagu rohkem valmis vaatama, mida pakutakse haarama ja võib-olla ta on ka rohkem selles mõttes sotsiaalsem. Inimene suhtleb kergemini. Kristjanil on tema sõbrad, tema kodu ja Temase raam tema ümber väga oluline. Kaisa, kui palju või vähe te olete Kristjaniga nii-öelda mängukaaslased olnud, ehk paljudel vanusevahet on ja kas te venna õena olete pigem nii-öelda üks tiim või ajanud kumbki oma rida? Vanusevahe on viis aastat ja ma arvan, pikka aega oli ikka väga üks tiim, et ma arvan, alles siis, kui ma ülikooli ära läksin, Tartusse kolisin. Aga alguses ta käis mul igal pool kaasas, niisugune väike noor vend käis mu sõpradega kaasas. Aga noh, pärast, kui tal hakkasid oma huvid tekkima arvutimängud ja nii edasi, et siis nagu läksid huvid natuke lahku, aga millele alati sulgpall perekonnas. Sinna ma kahtlustasin, Me jõuame midagi ema kohta, ka mina saan otsustada ju ainult selle üle, kuidas me oleme näinud teda avalikus ruumis, ehk siis põhiliselt meedia vahendusel. Aga see pilt alati ei pruugi olla adekvaatne, kui koduste olude ja toimetamiste põhjal hinnang anda siis kui väga on ema erinev või sarnane avalikus ruumis pereringis näiteks on see pilt sama või üldse mitte. Ma natukene sama, aga kodustan ikka kõvasti vaiksem, et ütleme nii, talle meeldib. Tan sotsiaalne inimene. Aga koju ta tuleb lihtsalt puhkama, kui me oleme Hiiumaal, ta puhkab kõigest sellest välja. Aga noh, jälle sa näed, et kui me oleme tükk aega juba Hiiumaal olnud ja ta pole oma seda sotsiaalselt nii-öelda laksu saanud tähendab, mine inimest. Nendega suhtlema jälle mulle meeldivad inimesed, mulle meeldiks suhtlemine. Ma tean, et mulle heidetakse ette, et ta kogu aeg naerab, mis tal viga on, ta kogu aeg naerab. Aga noh, see ei ole selline Hollywoodile võltsnaeratus, vaid ma hakkan naeratama, ma hakkan naerma ja mulle meeldis see. Aga jah, on ka sellised hetked, kus ta mitte kellegagi rääkida. Ja noh, minu jaoks on näiteks need hetked ka siis, kui muutan koeradele metsa jalutama. Ma arvan, et võib-olla minus ongi kaks mind, üks on see, kes jõuab ja tahab ja, ja räägib ja suhtleb. Ja teine, kes siis tahab olla omaette vaikselt mõelda, lugeda ja mitte ühegi inimesega rääkida. Hakkame kohe siit edasi ühte minu jaoks kontrast, et olukorda lahti harutama, võib-olla teie jaoks ei ole siin midagi eriskummalist, aga kui ma mõtlen jällegi selle teie särava isiku peale ja naeratamisele, nagu te ise rääkisite seda kõike võib-olla eeldaks inimeselt, kellel mulle niimoodi eemalt vaadates tundub, on olnud raskevõitu lapsepõlv. Ja ma viitan sellele, et Te olete kasvanud emaga, eks. Mis minu jaoks tähendab, et midagi on puudu. Absoluutselt ei, ma arvan, et minu lapsepõlv oli üks õnnelikumaid lapsepõlvi jahmaga mind kasvatas ema üksinda, aga kuna ma ei ole kunagi isaga koos elanud, siis ilmselt lapsena Mõsanudki sellest puudust tunda. Et noh, minu jaoks oligi meie perekond meie kahekesi. Aga see, kui palju minu ema minuga tegeles? Ma arvan, ma vist oma lastega ei ole tegelenud, neil olid ära vaadatud kõik nukuteatrietendused, meil olid läbi käidud kõik muuseumid. Kõik meie nädalavahetused olid niimoodi, et kas me suusatasime, jalutasime ehk noh, minu ema ei olnud minuga mitte 24 seitse vaid ta oli minuga 48, seitse. See oli selline pühendumus. Võib-olla nõuka ajal ei tehtud sellest suurt numbrit, aga, ja kas üldse isadepäeva tähistati märg? Ei, sellist asja ei olnud, siis oli kaheksas märts oli armee aastapäev. Aga see armee aastapäev vist? Noh, ma ei tea, meie pärast seda kunagi täituda. Aga lapsed on mõnikord, nad on siirad, ausad, aga paratamatult ka õelad, kuid niisugune teema kunagi ei tõusnud teie tutvusringkonnas üles, et kus isa on või midagi säärast. Mitte kunagi, ma teadsin, et on olemas, ma olen oma oma elu jooksul noh, võib olla kuni 10 korda näinud. Ma arvan, esimene kord ma nägin, ma võisin olla mingi kolme, nelja aastane, mida ma mäletan. Et noh, siis ütleme seda, et minu arust ei varjatud, et mul on isa. Aga ta ei elanud meiega, ma saan aru, ta püüdis mõned korrad tagasi tulla, aga see ei õnnestunud. Aga noh, elamise mõttes meelanud kordagi koos ja ma arvan, et kui ta olekski Pole isegi meile kolinud, kui ma oleksin olnud juba koolilaps, oleks olnud imelik, ta oli mulle võõras inimene. Olete te kunagi mõelnud, kui palju teie soontes voolab vene verd läti verd? Nii palju, kui ma tean, on minu ema, ema, ema vanemad olid venelased isa, pärit Lätist Soldusest ja minu kotis mõned aastad tagasi ühendust minu onupoeg Lätist. Ja siis ma sain ka nagu isa suguvõsa kohta rohkem teada. Jah, tema on puhtast vanast Läti pärast. Nii et jah, minul on minul selle tilkagi eesti verd. Mu abikaasa on eestlane. Nii et mu lastel on, see on see, on see segu veel suurem, veel keerulisem. Aga teate te oma isa ja ema kohtumise lugu. Ma tean, et see kohtumine oli millalgi pärast sõda, ma tean, et mu isa mobiliseeriti noore inimesena saksa sõjaväe poolt lennuväljale tööle. Ta oli sündinud 25. aastal, nii et no mis ta siis sõja ajal oli 16 17 ja seetõttu, et ta nii-öelda jutumärkides teenis sakslasi lennuväel pidi ta kandma pärast sõda vanglakaristust. Ja seda karistust kandis ta Eestis. Seal sõidab minu emaga tuttavaks, nii et see oli kohe pärast sõda. Aga kokku jäänud nad. Nad elasid väga pikalt koos, ma ei tea, kas naljakas, mis on traagiline, aga nad läksid lahku praktiliselt kohe pärast minu sündi. Kas teie emaga olete niimoodi päris siiralt neid asju kunagi arutanud ka ja ja on teil tulnud hingehaava kuidagi ravida? Esialgu endo? Minul seda ei ole olnud, ei ole kunagi, mitte kunagi ei ole olnud, mitte kunagi ei ole olnud, muide, võib-olla see kõlab nii utoopilise Alt, aga tõesti ei ole. Sest ma ei teadnudki, et saab olla teistmoodi. Jah, muidugi ma nägin, et teistel lastel on emad-isad, aga mul oli kodus kõik olemas. Mul oli ülipühendunud ema, kes soovitas mulle treeningud ja mingil hetkel tuli minu ellu juba ka sulgpall, mis täitis ära kogu mu vaba aja. Koolis oli paras koormus, nagu seda muud aega ei olnudki, nii et mina võin öelda, et minu lapsepõlv oli tõesti väga-väga õnnelik. Aga ema ise, tema olekust, mida välja lugeda võis. Ma arvan, et eks ikka oli valus, kui sul sünnib laps ja see, et ma saan aru, et ma olin väga oodatud, laps mindi, oodati väga pikalt. Ja siis, kui see abielu puruneb, selge, seitsetab valusa jälje. Aga noh, elu läks niimoodi ja, ja ema uuesti abiellunud. Ja tegelikult ma ei mäletagi, et temal oleks olnud mingisugust noh, mis suhet või meestuttavat, kes oleks meil kodus käinud, seda ei olnudki. Ta elas mulle. Et ma ei tea, kui palju on selliseid emasid, kui palju on selliseid vanemaid, kes elavad ainult oma lapsele. Meeletu pühendumine, sa jätad oma isikliku elu ja sa elad oma lapsele. Kui ma läksin sulgpalli mängima, ma olin 11 12 aastat vana ja selge see, ma mängisin nii kaua, kui jumal siin Tartusse. Ja Koit Muru, kes oli minu esimene treener. Loomulikult oli minu jaoks autoriteetne meil praktiliselt iga nädalavahetusvõistlusena sõitsin väga palju ringi mööda nõukogude liitu, me veetsime väga palju aega koos oma sulgpallisulgpallikaaslastega sulgpallitiimiga. Ma ei mõtle, et su meheideaal, aga milline on selline mees, kelle poole alt üles vaadata, aga kes hoolitses meie eest, kes ootas alati, et neil oleks? Ma ei tea, meil oleks kus magada spordisaalis, et neil oleks kasvõi mingi sinine kanakoib süüa, sest ma ei olnud tollel ajal eriti suuri valikuid seal kuskil. Ma tea raudtee raudteejaamu puhvetites, et vot tema oli küll selline hoolitsev ja võib-olla noh, jutumärkides isakuju või meesfiguur või või mees kuju, kes minu elus oluline oli. Kaisa, kui te kuulate siin oma ema kirjeldust tema emast ehk siis teie vanaemast, siis kas te tunnete selle inimese ära ja teil on endal see emotsioon vanaemaga seoses midagi analoogset? Ja täpselt sama põhimõtteliselt ma arvan, niipalju kui ma mäletan, ongi suved suvilas, vanaemaga, kes kogu aeg tegeles, meiega veel tegeleb, nüüd tegeleb oma lapselapsega ja koertega ja ta on ikka paljud on 94. Ja ja ikka sama aktiivne ja sama pühendunud. Ta ikka täiesti elab oma perele, et seda on näha kaugele. Nii Marina, läheme teie lapsepõlve esimesed pildid, mida te arvate, mäletavad kuskohast, kellega seoses on pärit? No ütleme ikka seotud emaga, kuna ema arvas ja ta süstis minusse, et lastega tuleb jalutamas käia. Lastega tuleb metsas jalutada, lastega tuleb pargis jalutada, siis minu esimesed mälestused ongi, kuidas ma olen hästi ilusasti riides, kuna minu ema õde oli maailma parim õmbleja. Ma ei tea, mul osteti vist esimesed riided, kui ma läksin kooli, sinnamaani õmmeldi mulle kõik kleidikesed palitukesed. Mul olid alati imeilusad riided. Tead, minu pilt ongi, kuidas ma olen sellest ilusates riietes heledates toonides valgetes sukapükstes sukad tripidega ja kudusime, jalutasime. Aga võib-olla see on ka vene rahvusele omane, et käiakse, käiakse jalutamas, muideks eestlased käivad niimoodi jalutamas, meie jalutasime kogu lapsepõlve, ma mäletan seda. Ja ma mäletan seda, kuidas ma pidin raamatuid lugema emale kõva häälega eestikeelseid raamatuid ette lugema, seal nagu sundus, vaid see oli nagu selline ilus pühapäev, et tema midagi triigi või teeb süüa või teeb midagi, mina istun tema juures ja loen talle raamatut. Kumma keelega enne selgeks aitäh. Ma arvan, et mõlemad keeled korraga, selles mõttes, et ma oleksin vist pooleteise aastaselt juba sõime ja ma läksin eesti sõime. Nii et ma sõna otseses mõttes kasvasin kakskeelsena emaga, rääkisin kodus vene keeles, sõimas, rääkisin eesti keeles, mu ema valdab eesti keelt. Aga see oli põhimõtteline. Ja ma seda ma mäletan küll, et ma arvan, see oli kuskil lasteaias, kui mul need keeled kippusid segamini minema, aga siis kuidagi loksus kõik paika. Nii et läbi kogu kooli, mis oli ka eestikeelne kool, mul ei olnudki kunagi probleemiks, kuigi ema mind aidata ei saanud. No mingil hetkel said tema teadmised otsa, ta lihtsalt ei saanud mind aidata. Ei eesti keele ja matemaatika ja füüsikaga. Et ma pidin ise sellega hakkama saama. Endale võib-olla ei ole kõige lihtsam hinnata, aga kui te püüate seda teha, olite te kodus hea laps. Ma olin väga hea laps, mille pealt see nii kindel vastus tuleb. No meil olid kodus ka päris, mitte karmid, aga meil olid reeglid paigas, mis kell tuleb koju tulla ja siis ei olnud mobiiltelefone, et siis tõesti nendest kellaaegadest tuli kinni pidada. Millal peab olema õpitud? Hindajad peavad olema korras, aga see ei olnud mulle probleem. Nii et ma arvan, et ma olin emale hea laps ja ma arvan, ma olin koolis ka selline korralik tüdruk, hinded olid korras, kõik oli väga hästi, tegi sporti. Et ma arvan, et mul on väga hea laps. Kus kohas lapsepõlveaastad möödusid üldse? Elasime Tallinnas, elasime Tallinnas veerenni tänaval. Olite üksik hunt lapsena või leidus seal veerennis kamp, kellega asjatada. Kampa ma ei mäleta, olid mõned üksikud sõbrad ja siis juba kooliajal kolisime me Oja tänaval, mis on praegu uue maailma tänav ja seal oli juba neli viis tüdrukut, kellega me koos mängisime ja mõnedega käisime samas koolis nad läksime koos kooli, tulime koos tagasi, et siis juba olid sõbrad, aga mulle tuli hästi ruttu sulgpall ja nii pragu tuli sulgpall siis kogu see muu elu kadus ära ja minu elu oli ainult sulgpall. Mis teile teha meeldis? Te olete üksik laps perekonnas, siis peab olema hea fantaasia. Et endale tegevust leida ja igav ei hakkaks. Tuli sellega vaeva näha. Nüüd ma vastan jälle nagu nohik, aga mulle meeldis lugeda kõik need sarjad, mis nõukogude ajal ilmusid, Moromunud, kõik läbi loetud, nii et kõik need sajad raamatud on meil nüüd kodus, lastetoas, raamaturiiulis mulle meeldis lugeda. Ja mulle meeldisid loomad, kogu elu nurusin ma endale, koera ma ei saanud. Ma ei saanudki koera, aga näiteks, kui me olime suvel lohusalus, siis ma käisin, lihtsalt näperdasin ja sõbrustasin võõraste koertega poisi juurde minna keti koertele, silitada, neid, rääkida nendega, et see oli nagu see, mis mulle meeldis, raamatuid ja loomad koera ei saanud, ei saanud. Nüüd ma saan emast aru, sest ma väga hea kooli ajal koera paluda. Ja no ma ei tahtnud mingit väikest mässitud, ma tahtsin korralikult hunt, ehk ma ei tea, miks hundikoera tahtsin. Ma tahtsin mingil hetkel olla ka koerte õpetaja, ehk ka minna piirivalvesse tööle, treenida koeri. Aga no mis oleks tähendanud, see oleks tähendanud, oleksin paari aasta pärast Tartusse läinud, ema oleks selle koeraga üksi jäänud, et noh, tagantjärgi muidugi ma saan aru. Siis olin ma ikka väga solvunud. On nii, valusin, ma olin nõus iga hommik kell kuus üles tõusma, sest millegipärast on selline müüt, et kõik koeratavad pissil hommikul kell kuus ja kõik meie koerad on selle müüdi murdnud, tagavad hea meelega 90-ni. Aga millegipärast on ju, et kui sa tahad koera, vot siis nüüd nädal aega käid hommikuti kell kuus rihmaga õues ja näitad, et sa oled pühendunud. Aga tagantjärgi jah, ma saan aru, sest kui me oma perega Tallinna tulime pärast Tartut ja saime oma kodu üks esimesi asju, mis, mis ma tegin abikaasaga oli võtta koer. Kas te mäletate Marina kodus põhimõtteid või selliseid tulevikku vaatava jutuajamisi emaga, kus ta püüdis kuidagi kujundada maailmapilti või süstida teatud sellist ellusuhtumist, et kuidas elus hakkama saada, mis on tähtis? Emale üks, mida ma mäletan ja mis on tõesti saatnud mind, kogu elu, oli haridusemal, endal on lõpetatud põhiharidus, keskkooli lõpetas juba täiskasvanud inimesena ja mina olen nii-öelda meie suguvõsas esimene, kes on saanud kõrghariduse ja see oli üks asi, mida mäletan lapsepõlvest peale õppimine, haridus, õppimine, haridus, ema ei suunanud mind ühegi eriala poole. Aga vot sellist võimalust, et ma pärast keskkooli lõpetamist ei lähe, kõrgkooli, sellist võimalust ei olnud. Sest ma olin lapsepõlvest kasvanud selle teadmisega, et kui sa tahad midagi teha, kui sa tahad, et sul oleks huvitav töö, kui sa tahad, et sul läheks hästi, peab olema haridus ja see oli üks, ma arvan ja mine minema ja noh, minema kaasa sain. Ja mida ma olen püüdnud siis ka oma lastele edasi anda. Kõik tuli iseenesestmõistetavalt haridus ja head hinded. Ja väga lihtsalt oleks, oleks pingutada veel rohkemgi. Aga jah, ma lõpetasin keskkooli niimoodi, et mu keskmine hinne oli 5,0. Nüüd kui ma astusin Tartu Ülikooli, oli mu keskmine hinne 5,0, olidki sisseastumiseksamid viied jätma sain maksimumpunktidega sisse 25 punkti. Ma tean, ma tean seda, see kõik kõlab nii müstiliselt, aga kuidagi see tuli lihtsalt. Ja kõrval oli sulgpall kogu aeg tantsusulgpalli sisse, sest ma arvan, et sulgpall on mõjutanud isegi rohkem kui kool. Sulgpall andis elule tempo, kiirus oli pea, iga õhtu oli praktiliselt trend. Nädalavahetused olid võistlused. Ma õppisin Tallinna seitsmendas keskkoolis, mis oli ikka noh, päris sellist, noh, ta oli ikkagi see kool nõudis õppimist. Seal pidi õppima, seal ei saanud niisama läbi. Aga see tugev kool ja sulgpall, nad õpetasid mind, ma arvan, ojaga paremini ümber käima. Ja nad õpetasid mind kuidas hakkama saada, kui sul on neli-viis asju teha, mis muutsenud, ära teed ja kõik peavad olema tehtud, kõik tehtud dist, orienteeru kas korraga spikerdasingi ikka loomulikult. Ahaa, no midagi ikka tuleb välja. Aga. No need aga noh, muidugi tehaksegi kordagi vahele, need olid mõned üksikud korrad ja ja noh, ma olin nii hull pabistaja, et ütleme, see, et need spikrid võisid mul valmis olla. Aga ma arvan, manid näost punane ilmselt seal nihele siin, et et kui mu käsi lõpuks sinna kuskile spikri poole läks, siis enne seda oli juba näha, et hakkab spikerdama, nii et ma arvan, et mõned katsed ebaõnnestusid ja ma olen, ma olin kohutav abistaja. Minu jaoks oli väga raske lugeda klassi ees luuletust või esineda. Ja siis spikerdamine Kas te mäletate olukorda, kus te suutsite ema endast välja viia? ICO muidugi muidugi Miku tülitsesime aeg-ajalt. Aga noh, et kui ma tagantjärgi mõtlen, no mille üle tülitsesime, kui ma tulin hiljem kujuga mari lubanud. Hinnatulehel on meil kunagi pahandamist? No ma mäletan, kui ma olin väike, siis käisin õues mängimas ja nagu ma ütlesin, mulitz hästi ilusad õmmeldud palitukesed ja mul on isegi kodus fotoalbumis foto enne ja pärast jumala sealt kuuri altalinoveerin tänavu kuuri alt välja tulnud ja nägid välja ikka no väga must ja räpane. Siis ma mäletan, meil oli ütlemist. Meie tülid olid tavaliselt sellised, et me ei rääkinud, mõned korrad pandi nurka. Aga miks see kõige suurem karistus oli, kui ema ei rääkinud minuga? Võib-olla pool tundi, võib-olla tund, kui ma olin suurem, no siis visiiniga paari päeva peale. Aga see oli väga suur karistus. Siis ma istusin oma toas ja mõtlesin, et kuidas ma nüüd sealt oma toast välja tulen ja mis juttu ma nüüd teen, et kuidagi satuks, nagu ema silmapiiril satuks, tema lähedusse ütleks nagu midagi läheks, vabandaks. Ega siis esimese korraga kohe vabandamine ei läinud ka vahel läbi? Sulgpall pakkus kõik, sulgpall oli minu elu sõbrad, kellega me suhtleme siiamaani. Ja muide, just praegu, kui me räägime lõppes ka muruturniir, mida tehakse iga kevad, nüüd vist juba viies kord. Et meenutada treener Koit Muru ja sinu tulevad kokku kõik tema õpilased ja tulevad ka need, kes ei ole kunagi tema õpilased olnud. Aga kes teavad, et kunagi Koit Muru. Nii et selles mõttes on väga, väga hea meel, et ka see Koit Muru elab edasi ja tema pallurid elavad edasi ja kui me väikesed olime, seal kutsuti veel muru munadeks. Et murumunade punt läheb iga aastaga järjest suuremaks. Aga see, jah, ma tulen tagasi selle juurde, mis ma ütlesin, sulgpalli oli kõik. Lõpuks leidsin, ma sultalisime armastuse. No mida veel, subpaljude, kõik minu elus? Mis hetkest Marina enam-vähem hakkasite aduma, kuhu suunas oma eluga üldse liikuda. Kui me sulgpalli jätkuks veel midagi, ütleme siis selliste spordialana ei saanud olla väga tõsiselt võetav perspektiiv. Just profikarjääri mõttes ei olnud vist niisugune alal pole kunagi olnud. No ma ei olnud ka nii andekas, sest tegelikult Eestis oli sulgpallureid, kes esinesid väga hästi Nõukogude Liidu meistrivõistlustel, mina sinnani küündinud. Aga jah, ja, ja seda jääkski sporti tegema või muutuks või saaks treeneriks. Seda ei olnud. Ma sain kuidagi hästi ruttu endale selgeks, et ma tahan saada juristiks ja ma tahtsin saada kohtunikuks. Ma juba kooli ajal töötasin suviti, siis oli, see olid rahvakohtud. Nii et ma olin Harju rahvakohtus, kohtusekretär kirjutasin kohtuistungeid, siis need kirjutati käsitsi kohtuistungeid üles, mida ütles üks pool, mida ütles teine pool, mida ütles see, mida ütles teine kõik käsitsi. Nii et ma töötasin mitu suve kohtus kohtusekretärina ja ma tahtsin saada kohtunikuks. Sest noh, ma arvan, et ma olin selline maailmamuutja. Ma arvasin, et ma olen väga aus, ma olen väga õiglane ja ma teen selle maailma paremaks, kui ma olen kohtunik. Mul oli, mul oli kuidagi keskkoolis, oli selge, et ma tahan minna õigusteaduskonda Tartusse. Aga siis ei õpetatud õigusteadust kuskil mujal, ma arvan Mis hetkest teie tulevane abikaasa teile huvitavaks muutus sealsamas sulgpalliväljakul, kohe, kui ma nägin, siis, kui te koos mängisite üksteise vastu mängisite No alguses ma nägin teda lihtsalt väljakul mängimas, kui ma ükskord Tartusse jõudsin, siis Kalle Kaljurand oli juba paar aastat sulgpalli mänginud, sest erinevalt minust alustas Kalle sulgpallimängud ka. No ikka suhteliselt hilja. Ma arvan, talist ülikooli esimene teine kursus, mis on noh, tänapäeva mõtlesin täitsa mõeldamatu. Aga Kalle töötas enda üles. Nii et alguses kutsusime ta tuduhiireks, sest ta tõesti osanud mängida. Et kui meie mängisime sulgpalli üle võrgu, siis tema tagus vastu seina. Aga tööga tuli ja tuli ja tuli ja lõpuks tuli Eesti meister. Aga no muidugi märkasime teda kohe, kui ma seda nägin. Ilus poiss. Kaua aega läks kaisa sünnini. No sinna läks ikka aastaid ja, ja et siis noh, meie perel oli ka väga suur õnnetus, meie kõige vanem poeg sai surma, et Kaisa Kaisa, tegelikult vanem vend. Aga sinna läks ikka mitu aastat ja malevasuvi ja kõvasti sulgpallimänge ja siis me abiellusime. Kas me kõige vanemast poisist võime rääkida? Loomulikult. Tema sündis Kaisast, kui mitu aastat n Kenneliga isast kolm aastat vanem. Ja ta sai elada, kui kaua? Ta elas seitsme aastaseks. See oli õnnetusjuhtum, nii et me kaotasime ta. Samal päeval, kui Eesti sai iseseisvaks. 20. augustil 1991 suhtub. Ta läks suvilas teiste poistega mängima ühele pooleliolevale ehitusele. See ehitus ei olnud ära piiratud, poisid turnisid ja talle kukkus kihi peale suure raske ploki alla ja sai kohe surma. Et jah, nii et me oleme elanud selle teadmisega ja nagu mainuta praegu ma räägin seda. Et nüüd me oleme jõudnud omadega nii kaugele, et ma saan sellest rääkida, nii et ma ei nuta. Aga ma ei unusta seda mitte kunagi ära. See tunne on mul kogu aeg südamesse nagu nuga. Vahel ta pöörab ja vahel ta ei pööra. Ja vahel võin ma nutta, löristada. Tema oli meie kõige vanem poeg ja selleks ta jääb. Millest mul on kahju, mul on kahju, et Kristjan ei ole teda kunagi näinud aga Kaisan ja kaisa kaudu siis sealt ei hakka, Kristel, et tal on vanem vend olnud. See paneb meie jutuajamisele kuidagi uude valgusesse, et toob mõnes mõttes alguse juurde tagasi, kuidas olles midagi niisugust läbi elanud, on võimalik säilitada selline. Elurõõm, see oli väga raske. Sa eladki sõna otseses mõttes alguses tund korraga, päev korraga. Ja alguses sotsid elu mõtet. Meil oli jumal tänatud, Kaisa. Kaisa oli meie elu muuta. Kui meil oleks olnud Kaisat. Ma ei tea, mis oleks saanud. Ja siis mingi hetk, mõned aastad hiljem sa tunned, et võib-olla haaratud ja siis sa juba räägid ja siis juba rõõmustad. See kõik võtab aega. See läheb mitte kunagi üle, et kui keegi ütleb, et kas lapse kaotanud vanematel läheb, see kaotuse valu üle ei lähe mitte kunagi ei ole mitte kunagi. Aga sa harjud sellega elama. Ja võib-olla sa õpid ka hindama seda, kui läheb hästi. Ja sellepärast, kui minult küsitakse, kas mul läheb hästi ja mul on hästi, mõtlen ja sest ma kunagi Tegavuse kestab. Aga ma oskan hinnata seda hetke. Ma ei tea, kui pikk see on aasta kaks vahel on minut, kaks, aga kui see, kui ma olen õnnelik, too hetk ja kuulab hästi, mult küsitakse, ma ei hakka vastama seda ugrimugri juttu, et oh, mis nüüd mina ja ei no mis nüüd ikka pill tuleb pika ilu peale. Siis mõtlen, et jah, mul on täna väga hästi ja jah, ma olen õnnelik. Mis tüüpi inimene te olete, Marina, kas selliste juhtumite puhul küsitleda kuidagi suuremaid küsimusi ka, et kuidas nii läheb või, või miks nii läheb või et? Pärast seda õnnetust oli mul väga palju küsimusi. Ja ma otsisin abi. Ma käisin psühholoogi juures, ma ei saanud sealt abi, psühholoog nuttis ja mina lohutasin teda. Ma püüdsin minna kirikusse, kus mulle öeldi, et vanemate patud nuheldakse lastele. Ma ei saanud sealt lohutust. Ja lõppude lõpuks see, kust ma lohutust sain või kuidas ma edasi läksin, oligi tänu kallale ja kallale kallale kallale. Me olime koos, me elasime selle koos üle ja kui sa oled midagi sellist üle elanud ja kokku jäänud, karda elusana mitte midagi. Nii et noh, mõnel hetkel on mult küsitud ka näiteks ütleme, kui Moskvas olid need keerulised sündmused. Kas oli teie elu kõige hullem aeg? Ei. Kas presidendivalimistel Estonia teatris, teie elu kõige hullem aeg ei? Pärast seda, mis juhtus 91. aastal, enam ei ole ollus hullemat aega? Kaisa võib siis arvata, et vanema venna mälestused on ühed esimesed vist teie elus ja võttes vanust arvesse, eks. Ja noh, mul on niisugune, ütleme nii, pusle rohkem, sest ma olen näinud videosid, ma olen näinud pilte ja umbes ainuke asi, mida ma mäletan, ongi see, et ma istusin suvilas ja teda oli väga aktiivne laps. Et seda ma mäletan ka, et mina nagu istusin ja ta oli lihtsalt igal pool jooksis ringi, et hoopis teise temperamendiga, et ma arvan, siis ta oli nagu emasse. Sest nagu mulle meeldiks rohkem isasse, rahulik. Kas te olite liiga pisikene selleks, et enda jaoks ära fikseerida kodus toimunud muutus ja, ja see, mida vanemad läbi elavad. Ma arvan küll ja kuidagi pikka-pikka aega sellest ei räägitud aga me alati käisime venna haual ja ma teadsin, mis see on, aga kuidagi sellest üldse ei räägitud, sest noh, vanaemale emale ikka valus teema, et nagu ma ise ka ei tõstnud teemaks. Aga noh, mingi aeg see muutus ikka. Et sa võisid juba sellest vabamalt rääkida, kui näiteks Christian tuli ja Christian hakkas käima alguses ei küsinud, et miks me käime siin üldse haual, et mis siin toimub, siis kuidagi asi läks vabamaks ja sa võid rääkida, siis küsisin vanematelt pilt, et kas võib talle näidata näiteks ja ei ole probleemi, näita et kuidagi ma arvan, täna võib juba väga vabalt temast rääkida. Mõtlen vahel, et mina olen vaadanud mitte ühtegi pilti ja mitte ühtegi videot, et seda lisanud visanudki. Et ma ei ole siiamaani suutnud seda sahtlit lahti teha ega mitte midagi puudutada. Räägime sellest päevast, kui kaisa sündis. Oh, see oli väga õnnelik päev, oli see päev, oli öö. Sel päeval 26. aprillil 1987 ja Eesti Panga ruumides, mis ta oli siis vanasti kaitseministeeriumi vastas, praegu Eesti Panga ruum, see oli vanasti sünnitusmaja. Need kaisa sündis Eesti pangas. Väga oodatud, väga kallis, väga armas. Noh, see on kõik vanemad räägivad seda, nende elu ikka. Elu, rõõmsaim päev. Kui ta vanemat venda kirjeldas väga aktiivsena, siis missugune ta ise oli, kui jalad alla sai? Tõesti selline on, muide, on selline sõna selline nunnu suured sinised silmad, valged juuksed, tal laudil, soeng oli selline, kutsusin purskkaevus, et tal oli hobusesaba ja sina sinna purskkaev peas tutika tehtud. Et kõik tahtsid alati teda puudutada, kõik tahtsid temaga rääkida. Hästi rõõmsameelne. No mida, mis kõiki, nii meie lapsi nagu iseloomustab, on see, et nad öösiti maganud. Ja tööd olid väga rasked, kui nad olid päris kitad. Aga seest olid rõõmsameelsed öösel, kui me seal korteris ringi jalutasime, vaatasime, vaatasime kella ja vaatasime raamatute, vaatasime kõik ja muudkui jälle jalutasime, suured silmad peas. Et hästi selline hästi selline sõbralik ja seltsiv. Ta jah ka noh, kui öeldakse niimoodi, et sotsiaalne talle meeldisid, teised lapsed mängis hea meelega. Hästi tore laps oli. Nii kaisa, võtame uuesti lapsepõlve mälupildid ehk vennast rääkisime, aga, aga mis muud? Lapsepõlvesituatsioonidest veel silme eest läbi jooksma hakkab? Ja nüüd me jõuame ikka jälle sulgpalli. Mida mina mäletan kõige rohkem see, et, et nagu eksportisime, pidime liikuma, oleme aktiivsed, et ma tean, et kuidagi, et ei ole toas istumist, mine õue, mine tee midagi, et ära passi, ei vaata telekat, et kui näiteks oligi mingi üks saade õue. Ja see oli Tallinnas, aga suvel olime suvilas, siis oli samamoodi isale isa oli meile teinud turnimisredelid, noh nüüd ma räägin väiksema vennaga Kristjani ajast, mida ma mäletan. Ja, ja küll me mängisime korvpalli, kõike, kõike, kõike, sport, sport, sport, et ma arvan, vanemate loogika oligi, et väsinud laps, õnnelik laps ja siis ta magab. Mu ema rääkis siin niisugusi lugusid oma lapsepõlvest, et üldiselt järgi teha on kaunis keeruline on ja. Ma midagi varem kuulnud? Ei, aga see on tõsi. Niisugune väike väike tütar kuidagi kasutas seda olukorda ära ja panid ema proovile siis kogu oma headuses ja ees kujulikkuses. No nii hull küll ei olnud, et ma olin väga iseseisev, muidugi ma tegin oma prohmakaid kõvasti esimesed peod või näiteks, kui ma ei viitsinud enam sulgpallis käia, et kui näiteks noorem vend oli väga, ta teab väga hästi veel elab ja hingab oma sulgpalli, aga mul minge kadusse, tuhin ära, et noh, mulle meeldis vaadata, kuidas teised rohkem mängivad, et praegu näiteks väga hea meelega venna mängemad vaatama. Isa, isa, vahest kui ta käib, aga noh, põhiliselt ongi, et meil on see venna mängu vaata. Meil on väga oluline, aga mul endal kadus tuhin ära, siis tulid lollused, et kui käi trennis, siis läksin Tartusse. Seal käega võttis natuke aega, et lõpetada niisugune üks lisa-aasta, aga noh, nii nohik ma küll ei olnud. Sekeldustesse lapsena satu ja. Ei, ma arvan, ma tahaks, et malli ikkagi ettevaatlik laps ja ma arvan, üks asi, mis ma olen mõelnud, mis ma annaks oma lapsele edasi on see, et ta suudaks ise mõelda. Et ära teised seda lollust, mida gruppide teised on, mida sa ise tahad teha. Sest ema mõtteteri ka mäletate lapsepõlvest ja suhtumisi ja hoiatusi või käske ja keelde nõuandeid. Ma arvan, et põhiline, mis oligi, et ole sõbralik, ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle endale tehakse ja et lihtsalt mõtle oma peaga, et mis on mõistlik, mis ei ole selliseid käske-keelde vil väga, ei olnud. Kui sündis midagi niisugust mida oli ema eest varjata või ka isa eest varjasite. Ikka muidugi foorumis laps ei varja. Mängiti ka meid üksteise vastu välja vennaga me käisime kõik, et näiteks ma mäletan, lemmikained olidki siis, kui vend tuli noh, põhimõtteliselt Tallinna nii ahastuses, kas sa tead, mis juhtus siis, kui ta rääkis oma sellest suurest probleemist, mis oli tegelikult olematu just Cartiliselt, kui vanemad saavad sellest teada? Noh, ma ei tea, näiteks tõesti, mis tal oli, tal kadus ühe töövihiku kile ära. Ma mäletan seda. Siis. Aga siis oligi, et aita mind, mõtlesin, okei, selge, ma aitan sind, ma arvan ise ka, et kuidagi vend alati teadis minu pahandusi, kuigi ta oli viis aastat noorem ja mina teadsin, mida tema tegi, aga ma arvan, panevad ikka päris palju. Ei teadnud. Sest meile kindlasti aitas seda kaasa, kui ema näiteks töötas välismaal. Ja, ja isa oli õhtuti trennis, et niisugune nagu keegi väga ei näpi teineteise elu ja et kui me tahtsime keegi teada, iseasi, säilib väga ilusasti tehtav. Mõnus lapsepõlvekali emme kogu aeg ära. Mis rollis Kaisa teie kodus ema ja isa on olnud, on nad niimoodi selgelt välja kujunenud rollides. Venna ja, ja teie jaoks. Jah, on küll, et ema oli kindlasti rangem, aga noh, mitte range nagu sellises mõistes, aga ta ikka nagu nõudis, et hinded oleksid korras, käekiri oleks ilus, isa oli jälle leebem. Aga ütleme nii kui ikka, Me tegime pahandust ja me jäime vahele, siis seda ütlen ausalt, et kui ikka isa solvunud tilk oli solvunud, aga sihuke. Pettunud ahe no see ikka tõesti seal ikka kõvasti hullem kui viis lauset, mis emal tuli, et miks sa nii tegid. Et see oli ikka tõesti sisse, issand, kui halb laps maid kale mõtlevad, ma ütlen vahele. Mina nägin, et millal kaisa istus, oma isale pähe keeras, keeras isa ümber oma sõrme. Ta oli paariaastane. Me elasime uues maailmas, Ta ei tahtnud õhtul magama minna. Ta istus oma narivoodis lihtsalt jonnis ja siis keset jonni, ta ütles, et ta võib-olla võtaks hapukurgi mille peale Kalle Kaljurand läks kolmandalt korruselt keldrisse või hapukurgipurgitrikki selle lahti võttis kurgi tuli magamistuppa, kaisa magas juba selleks ajaks. Ja siis ma vaatasin, et noh, siin on läinud. See laps on selle isa ümber oma sõrme keeranud. Mäletate, seda ei. Selle asja tõsisemas poolest, et tema on üsna palju ära mis vanusesse põhiliselt oli siis. Ma ei teagi, mis Soome, aga siis me olime perega. Siis me olime perega koos, tegelikult kõige esimene kord, kui ma tegin magistrit USAs, siis bastioni see oli mu esimene klass, aga seal me olime kaisaga pere poolaks. Olime bostonis. Kalle ja Kristjan olid Tallinnas, see oli 94 95. Kui mina tegin oma magistrikraadi ja kosja läks esimesse klassi ja ja Soomest, siis olime kolm aastat koos, siis tuli Moskva. Ja siis ma olin ära, aga siis ma juba läksingi kooli omadega ja tegelikult meie perekonnas on meiliring. Aga ennem miili ring, kus siis igaüks andis teada, kuidas tal läheb, lihtsalt kirjutatakse, et kui isa näiteks kirjutamist on Hiiumaal teinud või ma kirjutasin, mis Tartus toimub või vend kirjutas, et kuidas teil võistlustel läks, et see on nii tavaline. Aga kuna ema oli välisministeeriumis enne Moskvat juba siis tegelikult ma arvan paljudele seal väga üllatav, aga meil oli päris tihti nii, et ma helistan, kas sa saad mulle trenni järgi tulla? Ma ei saa mulle Pariisis okei, et see oli kuidagi nii nagu loogiline, et vahepeal me jõudnud jälgidegi, kus ta on omadega. Aga üks asi, mille ümber ma arvan, me kogunesime ka, olid saunas, saunad. Ja need ikka veel toimivad. Pühapäevane saunaõhtul. Kui niimoodi hakkab minema, et töö viib siis marjakastelt, kunagi ei tekkinud naha vahel niisugust tunnet, et et äkki on raske koos hoida seda peret. Ma läksin välisministeeriumisse tööle, kui ma olin 91. aastal ma 62 sündinud, ma olin 30 ja me abiellusime kollega väga noorelt, mina olin 21, tema oli 23, nii et ütleme, et selle pere loomine ja pere algus, me olime kogu aeg koos. Et see välisministeerium tuli natuke hilisemal hetkel juba sisse ja ma arvan, see on väga suur vahe. Sest ma olen kõrvalt näinud ka välisministeeriumis äsja abiellunud või noored pered väikeste lastega, kui seal on palju sõitmist või üks on lähetuses ja teine kodus, siis need pered lagunevad kiiremini, ma arvan, meil oli see 10 aastat puhvrit, mis aitas meil perekonda luua ja ehitada. Aga kas mul on süümekad, et ma nii palju olen kodunt ära olnud? Muidugi. Ja nad jäävadki mind saatma, sest ma ei saa mitte kunagi teada, kas ja mismoodi seal näiteks mõjutas minu lapsi. Et ma olin Moskvas ja ma ei olnud kodus. Ja see, kui me kodus arutasime, kus ma lähen Moskvasse oli tegelikult ka olla see, kes ütles, et muidugi mina. Ja tal oli tema kuldne lauset, ära muretse, ma hoian tagala korras. Ma teadsin, et võin teda usaldada, muidugi kripeldus, sest need olid ikka laste kujunemisel, nad olid noored inimesed. Aga nendel aastatel ei olnud igapäevasemad võtta. Nad said mulle alati helistada. Jah, meil olid meiliringid. Aga õhtuti ma ei olnud kodus, ma ei teinud neile süüa, maid riikinud. Ma ei koristanud, mind ei olnud. See tähendab, et kas kõik tegi ära isa või tuli ise varakult käed külge panna, kumba pidi õliga lisab. Me oleme alati seal, et ütleme nii, kuna kõik olid õhtul trennis, kes on, kus siis sellist asja küll meil ei olnud, et kõik istuvad õhtul laua taha ja söövad ühiselt õhtusööki nädalavahetusel ja aga siis oli nii, et keegi kiiresti teeb endale midagi või siis näiteks kui maid tehakse, süües t natuke rohkem, järgmine tuleb koju, võtab et me saime ikka isegi Aga mis oli positiivne, kui ma vaatan sellele ajale tagasi. Lapsed muutusid palju, palju iseseisvamaks. Jah, kui ma tulin nädalavahetustel Moskvast koju, kodutolmune ei olnud alati koristatud, nii et see minule, kes ma olen pedant, oli see väga raske vaadata, aga ma ei ole kunagi midagi. Ma ei olnud kodus, mul on õigust mitte midagi öelda. Tassid olid vales kohas, botoleval oli vales kohas, poti peale kaotad kõikide neid asju ma nägin. Ja tegelikult on mul päris raske vait olla, olin vait. Sest see oli see hind, et ma olin kodunt ära ja nemad pidid selle kõigega hakkama saama. Aga näiteks nad õppisid muga rääkima. Et kui ma olin kodus ja meie vestlused olid ikka sellised, eriti Kristjaniga. Et koolis käisid trenni, trenni lähed, söönud oled ikka tavaliselt sellised vestlused kõrval kuskil lähedal. Siis niipea kui meil oli Skype ja hakkasime Skypima, siis me rääkisime täislauset taga ja ta jutustas mulle, mis oli vahepeal juhtunud, nii et see tuli kindlasti juurde ja ma arvan, et võib-olla see, et nad on täna on iseseisvad ja saavad endaga hakkama. Ja see, et nad on täna nii tublid, mida ma jälle julgen öelda, häbenemata nad on tublid. Võib-olla väike osa on ka selles, et nad pidid saama varem iseseisvaks. Olete te kaisa nõus rääkima sündmusest millega teie olete suutnud oma ema kõige rohkem välja vihastada? Issand, ma ei tea, ma arvan, ehk minu esimene pidu siis ma olin siis vist 13 14, aga see oligi esimene vaara, kuna kogu aeg ma käisin trennis. Ja siis ma nägin, et teised elavad juba omaette elu ja kes käib näiteks juba siukseid, sotsiaalringid on tekkinud, aga mul oligi nii, et viis korda nädalas oli nädala sees oli trenn. Reedel oli ainuke vaba laupäev võistlused ja nii järjest ma hakkasin seitsme aastaselt hakkasin trennis käima. Ühel hetkel jah, et tahaks nagu olla, noh, muidugi, palju mul vaja ei olnud, ma arvan, mul kestis pohmell nädal aega ja veini ma ikka veel ei suuda isegi nuusutada. Ja see oli siis 17 aastat tagasi praegu. Ja see kõik toimus meie kodus. Mina vaatasin teisel korrusel televiisorit. Mul polnud õrna aimugi, mis üleval toimus. Eieieieiei kolme sõbraga, nii et neljakesi. Trepist alla tulla või? Ma arvan, üks hetk, vaadake, et kus noored on. See pilt tuli, kuule, nad olid ka täiesti täis kõik. Vidinad, teised lapsed laiali vedama, pidin teiste lastevanematele ütlema, et me oleme normaalne perekond. Ma olin teisel korrusel, olin kogu aeg kodus, kui ma neile nende purjus lapsed kätte viis. Noh, jumal tänatud, olid mõistvad vanemad. Et lastekaitsesse ei pöördutud ja usuti, et ma olin tõesti kodus olnud. Praegu on see naljakas meenutada aga reaalajas siis, kui need sündmused aset leidsid. Ma arvan, et see on ootamatu ja, ega selle puhuks enda käitumise retsepti või ei ole vist. Muidugi oli see ootamatu, kui sa tuled üles ja sa näed, et su tütar ja tema kolm sõpra ratas mõttes lakku täis. Tuba on sõna otseses mõttes täis oksendatud ja sa hakkad neid pesema. Muidugi oli, ja mida sa teed, sekka ju purjus lapse peale karjuma või mida sa teed, ei saa ju aru. Ta peab kaineks magama ja siis peab rääkima esimene ehmatus, mida nad jõid. Et kes teab, mis segunevad, endale kuku, keerasid muidugi, mida, ma ei teagi, pudrust, mida te jõite siis nad hakkasid kõik mulle kohe vastama, nagu rääkisid, et ma saan aru, et nad nendega kõik hästi. Nad on lihtsalt purjus. Aga kui see oleks näiteks juhtunud täna, kus meil on ka narkootikumid ja, aga on ka teistsugused ained, see oleks olnud ikka väga-väga suur ehmatus, väga suur ehmatus, siis me ei osanud sellepärast mõeldagi, sest siis lihtsalt narkootikume ei olnud või vähemalt mina nendest ei teadnud. Kuidas see noomimine või moraalilugemine, siis käis? Ei, ma sain ise aru, seal on väga palju seletada, et muidugi ma sain ise aru, et see ükskord loll mõte kõik, et nüüd lähme trenni juurde tagasi, et see on tehtud. Ja ei mingeid sanktsioone ega midagi. Ei, ma olin ikka koduarestis, ma arvan tükk tükk aega, et siis oligi niimoodi, et kooli trenni, koju, kooli, trenni, koju, ei mingeid vaheasju. Debaikimine jah. Et noh, minul see karistus ei räägi vaikima Haasades kuidagi põlvkondadeülest, ma arvan küll, ma arvan küll, ma natuke usun, tähemärke, Kaisan oma tähemärgilt sõnn ja nad on nii kangekaelsed. Ma mäletan juba väikse lapsena, ma räägin ja ta võtab ette selle amööbi näo. Ja ma näen, et ma ei räägi sellest läbi. Ta ei vaidle vastu, ta ei ütle mitte midagi, ta lihtsalt seisab ja kuulab ja tal on eesse nägu ja mida rohkem ma seda nagu vaatan, seda rohkem ma närvi lähen, seda rohkem ma saan aru, muidugi, murra lihtsalt läbi. Niiet jah, ja see vaikimine siis oli selline ja ta võis kaikida, egotoco vaikis, ta võiksime ikka vaiksema päevi. Aga kuidas isa teada sai, kas tuli ise rääkida või ema kaebas ära? Ema sõnutestorintegi muidugi koju ja mis toimub? Et isalt tuli jälle. Aga ma arvan väga hea õppetund, et see sai süsteemist välja, lähme trenni juurde tagasi kooli juurde. Aga siis said aru, et tegelikult ei olegi see nii hull et võib-olla see, mis ma näen, et mida nagu sõbrad teevad ja nii edasi, et siuksed noorelt juba peol ja sotsiaalringid, et ei ole nad ikka väga seda väärt, et ikka see omase trenni rahvas ja kool ja kõik, et see on ikka kõvasti parem. Kas mõned ema valikud karjääri osas on kodus küsimusi tekitanud ja mis pilguga kui abikaasat kodus ei ole, isa ringi käis? Põhimõtteliselt aastaid. Minu arust on täpselt loodud selleks natuuriks, et et ta hoiabki, pered korras. Ta saab ise teha, mida ta tahab, ta ei pidanud ka millestki loobuma. Ema seal teha, mida tema tahab, lapsed on õnnelikud, et kõik kuidagi, ma arvan. Noh, vanemad on täpselt selleks asjaks loodud, et üks käib ja teeb välismaal oma asja ja isale meeldib kodus olla ja perega. Ja käib tööl trennis. Kõik klappis, Kalle Kaljurand on minu elu lotovõit, noh, me kõik abiellume teadmisega, et alatiseks. Ja me keegi ei tea, kas me saame seda õnne viieks aastaks 10-ks aastaks, 25-ks aastaks. Me oleme kollega abielus olnud 36 aastat ja ma ei oleks saanud teha seda, mida ma teen. Kui oleks olnud kollet sõna otseses mõttes tongilise tagala tongis. Tukid ongi see kalju, mille juurde saab alati tagasi tulla, millal saab alati toetuda. Ma vahel on see lausa naeruväärne. Ma tean ise, kui ma ei ole midagi Häski teinud, ta ikka kiidab, ma saan aru, et ei ole päris õige ikka nii tore, kui keegi kiidab. Ja vahel ma mõtlen ka, et noh, kuhu ta minu toetamisega läheb. Et kui ma ükskord hakkas striptiisi, kas, kas ta siis ka toetab mind. Et noh, kus see punane joon on, kui ta ütleb, et, et noh, nüüd on kõik. Ja ma ei, ma ei tea, ma arvan seda punast joont ei olegi ta tõesti toetab. Sest ka ütleme, kas presidendiks kandideerimine noh, kui suursaadiku abikaasana ei olnud koller lihtne. Suursaadiku abikaasa peab käima vastuvõttudel, sa pead ise külalisi vastu võtma, õhtusöögid, lõunasöögid, aga isegi siis, kui ta ei elanud minuga samas linnas. Ta tuli alati kohale. Ta tuli Washingtoni kohale, tuli Moskvasse kohale vabariigi aastapäeval, ta seisis alati minu kõrval. Kuigi ma tean, et see olnud talle lihtne. Talle ei meeldi diplomaadid. Talle ei meeldi see nii-öelda Smoltok ilmast ja retseptidest ja kõigest rääkinud, talle ei meeldi see. Aga ta tegi selle alati ära ja mitte millegagi ei näidanud välja, et talle ei meeldi. Mina teadsin et see ei ole tema loomus. Et ta on tõesti, noh, ta ongi see meie pere kalju. Te rääkisite, et teil see siht, mida eluga peale hakata üsna varakult selgeks ja kõik oli üsna konkreetne. Kui tõsiselt need teemad on oma lapsi vaadates kodust läbi käinud? Ma arvan, et meie peres on see ikkagi rohkem olnud niimoodi, et vaata, mida me teeme, et eeskuju kaudu. Et jah, mida me oleme oma lastele rääkinud haridus ja sport. Me oleme alates rõhutanud. Ma arvan, mida võib-olla koisal olen püüdnud sisalduda mitte niivõrd sõnadega kui ka käitumise kõigega. Et ole isa seisab. Et naisterahval eriti see, et sa saad endaga hakkama siit, sa ei sõltu kellestki teisest. See ei tähenda, et sa pead üksikuks jääma. Ei, see on väga tore, et on perekond, laps ja kõik, aga sul peab olema sisemine tunne, ma saan endaga hakkama. Ma olen hea. Mul on see enesekindlus. Ei maksa endast liiga hästi arvata, millest tuleb. Ma arvan, et see võib olla kindlustunne, et kui midagi juhtub, siis ma saan endaga hakkama. Ma ei tea, millest see tuleb, aga mulle meeldib seda ma räägin koisale vaid tegelikult kõigile noortele naistele, kellega ma kokku puutun. Ma puutun väga paljude noorte naistega kokku. Ma püüan neile sisaldada seda, et, et teil on vaja enesekindlust, teil on vaja usku endasse ambitsioonikust, et te teate, et te saate elus ise hakkama. On siis teie kõrval keegi või ole teie kõrval kedagi? Mul on kahju nendest naistest, kes sõna otseses mõttes peavad rippuma mõne mehe küljes. Seda sõltuvatast. Kaisa, kuivõrd on teie elus tunda, andnud või läbi mingite sündmuste momentide meelde tuletanud seda, et teie ema on Marina kaljurand. Muidugi on, aga ütleme nii, et alguses ma lähen, ma ei tutvusta ennast kohe päris niimoodi, et ütleme nii, kui ma oma praeguse elukaaslasega tutvusin 10 aastat tagasi varsti siis ma ikka päris tükk aega ei olnud, kes mu ema on, et siis ta sai alles pärast sellest ja ta noh, mitte et ma arvaks, et inimestel kohe nägu tekib, aga ma olen ikka näinud, kuidas võivad tiirelda valed inimesed ümber, et selline noh et Marina kaljurand, ma mäletan pronksiajast väga tore. Ja kindlasti inimesed on kõvasti sõbralikumad. Mõju. Ma olen harjunud, mul on väga hea meel, ütlen ausalt muidugi mingi nagu natuke väsitab juba ära. Aga noh, ütleme nii, et kui mõnen enda lemmikmuusikut noh, ma tean, mis tunne see on näiteks kui, kui sulle keegi meeldib ja sa tahad talle öelda, et ta nii tore. Sest noh, ma mõtlengi, et inimene tahab samamoodi selle sõnumi tegelikult edasi anda, palun ütle talle, et me elame talle kaasa või et me elasime talle täpselt pronksiajal nii kaasa ja ja et kasvõi valimisteni, et issand, kui tore, tubli, et pangu edasi ja et noh, muidugi ma saan aru, et inimesed tahavad seda edastada. Ja kui nad näevad mind esimesena, siis läbi minu Te tunnetate Marina tütrena on teie jaoks kusagil latt võib-olla natukene teises kohas, kui mõne inimese jaoks tänaval. Ma arvan, et kindlasti on, aga ma olen iseendale peas juba selle läbi mõelnud, et laitnud asjad nii kõrgel, kui sa endale sead. Et ma arvan, ma jääkski mõtlema, et inimene ei tohi eksida ja, ja nii edasi, siis ma läks lihtsalt hulluks. Aitäh teile. See oli huvitav ja tore jutuajamine, ma olen väga-väga tänulik ja soovin pärituult. Aitäh. Tänases saates olid ema ja tütar Marina ja Kaisa Kaljurand. Mina olen Sten Teppan, kuulajatele ka suur aitäh ja nädala pärast kuuleme taas.