Tere ja aitäh, et olete tulnud kuulama. Laulja Els Himma leidis tee lavadele 1900 kuuekümnendatel aastatel ja sõna legendaarne kasutamine tema puhul ei ole liialdus. Lapsepõlv Tallinnas oli õnnelik, ütleb Els, ehkki selle esimesed aastad langesid kokku sõja koledustega. Tema lauljatee alguse juures mängis olulist rolli Lembit Himma, kellest sai hiljem isa Elsi kahele tütrele, Nänsile ja Helenile. Kui Helen on väljakutsed leidnud mujalt, siis nüansi sattus sarnaselt emale-isale muusikasse ja tegi poppi lavadel meie ühe kuumima naisartistina ilma 1900 üheksakümnendatel aastatel. Niisiis räägivad täna lugusid lapsepõlvest kasvamisest ja kasvatamisest ema ja tütar. Els ja Himma. Mina olen saatejuht Sten Teppan, head kuulamist. Elsa tere tulemast vikerraadiosse. Tere ja nüansi, üks tütardest on kaasas näha. Teie teist tütart siin praegu ei ole. Kustu ja teine tütar praeguseks on ja millega tema tegeleb? Minu teine tütar abiellus armastusest rootslasega ja elab nüüd Rootsis juba kuskil vist kolm, 13 aastat. Ja tal on seal kõik väga hästi, neil seal kaks tütart, elu nagu lill, nagu öeldakse. Mändi peale mõtlete siis, kui erinevad sarnaselt omavahel alata. On erinevusi, aga väga palju sarnasusi ka, sest noh, me suhtleme hästi palju iga päev hommikust õhtuni võib nii-öelda kõik need aastad. Õe nimi on Helen, eks ja ta on vanem või noorem, noorem pool aastat neli aastat noorem õde, mis tähendab seda, et vanusevahe tundub olevat natukene piiri peal. Kas te olite väiksena mängukaaslased või ta või ta oli selline tülikas tegelane jalus, pigem. Nii ja naa oli igatpidi, sellepärast et tegelikult meil oli nagu kaks täditütart, et siis üks oli nagu minuga enam-vähem ühevanune ja siis teine oli Heleniga ühevanune. Eks meil selline väike rivaalitsemine käis, vahepeal sai kiusatud 11 ja oli lõbus, tegelikult mul tuleb kohe meelde, kuidas ma garderoobist kodus leidsin. Hariliku pliiatsiga kirjutatud nüansi on lol. Tal oli nii vihane mu peale tonis sinna kapi otsa kuidagi ei lae alla ja kirjutas hariliku pliiatsiga siin. Lol väega ansi Essiga ja siis ühe elliga loll nüansi on loll. Kui teie Els ja meil siin samamoodi olete vägagi muusikainimesed, siis kuidas Heleniga, missugust rolli ja kas üldse muusika? Mängib väga suurt rolli, sest tüdruk käis ju laste muusikakoolis, seitse aastat, õppis klaverit aga siis ühel päeval tuli koju ja ütles, et panin ema pisikese rusika laua peale ja ütlesid, et mina sinna kooli enam ei lähe ja oligi kõik ja tegelikult on väga music tüdruk armastab väga muusikat. Aga mis seal õieti juhtus, ma pean teda pinnima, mis siis juhtus õieti, aga jah, enam ta sinna tagasi ei läinud ja minu jõud temast üle ei käinud. Mansi lavale jõudis, see on pigem asjade loomulik käik või? Kuidas ta seda emana kindlate nüanssid, huvitas ju sport tegelikult rohkem ja ratsasport nüanssi oli 11 aastane juba kui kui alla andes tema iseloomu ühele joonele, mis on ikka päris hirmus. Et kui ta midagi tahtma hakkab, siis sellele lõppu ei tule enne, kui see asi on lahendatud. Ta oli jah, niisugune 11 aastane, mul ei jäänudki üldse natukegi rahu saada ja siis ma pidin selle asja ära lahendama, viisin ta käekõrval sinna ratsa kooli ja. No aga ma sain ise täpselt sama tunda oma tütre näol. Ahah, täpselt, ta oli vist veel noorem ja ta piinas mind pool aastat, käed, käed puusas igal õhtul ei lase magama. Kui ma ei olnud temaga arutanud seda asja, et millal ta talli saab või noh, tähendab siis ja hakata tegema võistlema hobuseks hobused, kuskohast tantsi oma nime on saanud? No nüansi sai oma nime minu meelest, no nagu kõikidel emadel, nende tütar on nii eriline, et tema peab ka mingi erilise nime saama. Ja kuna oli see vene aeg, siis mingisugune niisugune protest oli mul ka sees, et ma panen talle mingi nime, milles juba iseenesest ta mingisugune idee moment on sees. Ja, ja siis ma vaatasin, mäletan olümpiaraamatut, mul oli olümpiamängude raamat ja seal oli ka üks väga kaunis graatsiline tõkete õleta ja tema nimi on iganenud siia kuidagi see, see niimoodi läks, mäletan, ma läksin perekonnaseisuametisse siis ja nimetasin selle nime siis see vanem daam pidi peaaegu püsti tõusmas laua tagant. Ja, ja, ja siis imestus oli tal suur, aga ma ei tahtnud seda isegi, on, aga mina surusin jälle omakorda oma tahtmise läbi. Ma ise mõtlesin, et äkki seal on mingi seos atrotega ei, üldsegi mitte. Spordimaailmast on oma nime saanud. Läheme Els teie lapsepõlve. Nii, kui te lasete oma mälupildid silme eest läbi siis mida ja missugusest olukorrast arvata end mäletavad seda esimest päris oma mälu. Pilti niisugused toredad ja head asjad on mul ka meeles. Pannkoogilõhnad ja niisugused pere, koosolemised ja kõik, aga need on kuidagi väga hägused, aga ilmselt niisugused drastilised sündmused jäävad nagu tugevamalt meelde, et ma mäletan märtsipommitamist palju lapsi, nagu meil oli väike õde oli pooleaastane ja siis öösel ma mäletan, et plahvatused käisid välgusähvatused ja ja ma mäletan väga hästi, kuidas mulle topiti jalga minu väikseid ruunisaapaid ja seal olid nöörid, need ei tahtnudki kuidagi kinni minna. Ja siis ma mäletan seda, kuidas ma seisin korteri ukse peal ja väike Moven üks viis seda väikest õde kolinal seal lapsevankriga trepist alla. Terve perekond läksid sinna trepist alla ja siis juhtus mingi plahvatus ja see aken suur niisugune kaaraken oli selleks kildudeks ja mina jään sinna üles seisma ja mina ei saanudki varjendisse, nii et mina istusin seal toas. Taevas oli nagu jumalapunane, ma mäletan, aga siis lõpuks tuli mul õde ikka järele. Ja viis mind hoopis ühe tädi Liisi tuppa, ei julgenud ikkagi sinna alla minna, varjendisse. Gretan vanatädi oli, sealt ta ei olnud minu tädi, aga nii teed, õitsime pühkis rahulikult harjaga põrandat ja laest olid kukkunud suured krohvitükid ja siis läksime alla alla varjendisse. Sealt ma nagu rohkem ei mäleta, kui kõik oli pime-pime-pime ja siis käis mingi hirmus sihuke pirakas ja kõik läks valgeks ja ma räägin ainult seda, kuidas minu roheline barett läks kuidagi niimoodi tsiuhti peast ära. Ja siis ma mäletan seda mingit suminat seal all variandis ja noh, ikka laste nutta tõid niuksed asjad siis kõik rohkem ei mäleta sellest. Siit jutust paar asja juba saab välja noppida, esiteks seda, et te olete Tallinna tüdruk ja perekond oli suur lapsi kokku. Ja siis oli meid seitse, seitse last, oli meil siis? Mis ilmselt tähendab kasvamise mõttes omaette lugusid? Ja kindlasti, sest see ei ole päris tavapärane kord vanuselt selles pikas reas, kuhu umbes täpselt mina olin kuues peale minu oli õde ja hiljem sündis veel üks õde millega ta, isa, ema, tegelased, kes nad olid. Isa oli meremees ja ema oli, töötas vahepeal kokana. Ja tol ajal, kui me väikesed olime, siis ema oligi. Et sõja ajal me päris nälga ei kannatanud. Sellel ametil on teatavad eelised, eks elamentilaneelis, aga meremeheametil jällegi võivad teatud miinused olla, on küll ja see tähendab, isakodus oli ikka või. Jah, ta oli ikka ära üsna palju, vaat need perioodid vahelduvad, et mingi aeg oli kodus, siis ta oli ära. Ma mäletan, et ema sõitis väikese õega isegi teda kohtama kuskile ja rohkem ta meid kaasa ei saanud võtta. Nime elas. Mida teie jaoks suures peres üles kasvamine tähendas, kas vanemad lapsed olid ees kõik kodus veel olemas või juba oma elu alustanud kusagil, see tähendab pidevalt üksteisega arvestamist? Meil oli tol ajal, kui mina kasvasin, kõik olid ikka peres ja see on tõesti niimoodi. Kuskilt pidi on see raskem, kuskilt pidi kergem, et kunagi ei ole puudus naljast ja naerust igasugused ettevõtmised iga suhet koerustükid ja, ja see oli ka tore asi. Et meil oli üsna palju vabadust, et vanemad ei jõua lihtsalt hommikust õhtuni seda lapsekarja kantseldada, nii et see oli meil suur pluss. Praegu ma pean seda tõesti suureks plussiks, siis ma sain aru, et see andis mulle ikka väga palju see, see vabadus käia, näha, ronida, ringi, igast asjadega tegeleda, kui mul oleks olnud sellised vanemad, mis kogu aeg oleks mind suunanud. Et ära tee seda, tee seda, mine sinna, kõik olid minu enda valikutes, ma tegin lapsed omavahel kenasti läbi ja me saime päris hästi läbi. Kuigi jah, see või minust kolm aastat vanem vend armastas mind ikka kiusata. Et käis ikka emale ja isale kaemas ja ta käis juba neljandat korda Tarzanid vaatama. Siis see oli üks trofeed, film, ameeriklaste trofeed, film, mida näidati sellepärast, et midagi muud ju venelastel näidata ei olnud kinodes. Ja siis lasti meile selliseid Ameerika film, mida ma käisin kõiki vaatamas, millega seal kalamajas tegeleda andis. Neid võimalusi oli seal, millega tegeleda oli tohutu, palju seal võisid naabri aeda ronida, keegi ei keelanud, siis oli ju see, et kõik on ju kõikide oma jälle, eks ole. Meil oli seal väga suur hoov ja hästi palju lapsi ja siis me härrastasime seal niimoodi üle aedade jooksmist, näiteks niisugust asja võtad eemalt hoogu ja siis mitte ei roni, aga peaaegu hüppad üle aia ja tegime seal näitemänge ja peitust ja Kulkat ja meil olid väga agarad lapsed. No midagi ju teha ei olnud, me olime teistsugused. Me mõtlesime kogu aeg pallimängud ja meil ei olnud mitte kunagi igav, seal laulsime päevade kaupa ja tantsisime ja käisime kalasadamas. Seal olid mingid tohutud palgivirnad ja siis me tegime võidujooksumäekõrgused, palgivirnad, jooksime üles ja kes rutem alla saab ja see oli ikka põnev elu oli täiesti, solistasime seal vees ja ykskord, läksime. Leidsime mingi vana palkidest tehtud mingi mingi, mis see oli siis arv parv ja, ja läksime selle peal, lükkasime ennast eemale, aga noh, ei kaugele jõudnud, kohe ikka piirivalvurite karm sirm oli, kohe tuldi meile järele ja saime ikka õudse, peaks ju ka ära teenitud. Pisikesed nagad, parved. Kuidas sa, sõjajärgne aeg, kui te märkasite lapsena jällegi omaette küsimus, aga ütleme niimoodi emale ja isale mõjus missugune see väljakutse ühele perekonnale, eriti suurele. Oi, see oli väga rusuv tegelikult enda peitmine seal küüditamiste ajal ja siis kuidas tuttavad tüdrukud ära küüditati ja see oli päris jube. Vanemad inimesed olid kõik väga rusutud ja, ja mida ma märkasin, et mehed jõid ka palju vene ajal, keegi ei mäleta niisuguseid asju, võib-olla ammu juba enam, et et liga kuskil tänava ristmikul ja tänava otstes olid putkad, kus, kus müüdi viina, kujutage, et 100 grammi kaupa müüdi täiesti vabalt, hommikust õhtuni müüdi müüdi Hiina lahtiselt lahtiselt klaasiga. Ja mina mäletan seda, et inimesed tõesti väga palju jõid. Mingisuguseid hobusevorste müüdi nendes putkades ja ja igasuguseid hirmsaid asju juhtus tegelikult üks jube lugu, mida ma mäletan ja oli, et ellu jäin, oli just tunnistuse saamine ja oli kevade ilus kevadpäev ja kooli lõpetamise õhtu oli ja siis ma tulin sealt läbi vanalinna, tulin tornide väljakule ja hästi, ilus oli vaikne, aga kell võis olla kuskil kaheksa või niimoodi, päike hakkas juba loojuma, aga valge oli täiesti. Ja ma tulin üksinda sealt. Inimesed ei käinud õhtuti üldse eriti väljas, see aeg oli ikkagi ohtlik ja tulin ja järsku kuulen, et kõvad sammud tulevad, seal oli see kividruktuaar oli. Ja vaatasin ta kaks madrust ja nii kui ma taha vaatasin, hakkasin Tärnole järgi jooksma. Aga maalin, treenitud kalamaja tüdruk, pisike küll, aga noh, väga väikesed, väledad jalad. Ja need kaks madrust ma vaatasin, nad ajasid mind taga täiesti sõna tõsises mõttes ja nägin, kuidas nad võtsid omal pealt ära need rihmad suurte nende pannadega. Need, see oli mõeldud minu jaoks siis. Ja siis ma jooksin ikka näiti isamaa eest, aga hinge eest täiesti. Me elasime seal allköie tänaval ja ma tundsin, et ma enam nii kiiresti, et mina koju jõua. Siis tuli niine tänav, seal elas minul üks sõbranna, jooksin sinna majja, mu sõbranna oli pandud, korter võeti käest ära ja ta oli pandud alla keldrisse keldrisse elama. Ja Ma jooksin alla keldrisse ja neile üks pugerik seal ja WC pugesin sinna, Rutva, tõmbasin ukse kinni, olin pimedas seal täiesti, aga kole pime kelder, lihtsalt. Ainult rotid võid seal elada, mitte inimesed. Ja siis nad jooksid mulle järele, aga nad Nad ei kujutanud ette, et ma jooksen keldrisse, nad jooksid kuni neljanda korruseni välja, otsis mind, kujutage ette, milline jultumus. Aga seda nad ka ei teadnud, et see terves eestiaegne maja oli pandud vene sõjaväe ohvitsere täis. Eesti inimesed olid kõik välja visatud sealt majas. Ja nad otsisid tulid kolinal tagasi ja siis ma ootasin nii kaua kui kõik vaikseks ja läksin koju. Nii et siis ma olin kuskil vist 13 14. Aga ikkagi see lapsepõlv oli tore, keegi, keegi ei saa öelda, et see, et oli Vene aeg või ükskõik mis õed, aga lapsed on lapsed ja nemad oskavad alati endale midagi korraldada. Kas ta õues seal seltskonnas kas laste või ka vanemate inimeste hulgas enda ümber? Mäletate, värvikaid tegelasi oli niisugusi persoone, kes on mingil põhjusel meelde jäänud. Meil oli niisugune maja nurk oli ja teisel korrusel rinnutas alati akna peale üks tädi Anna ei anna kaalus umbes 140 kilo, vähemalt siis tema oli meie tegevust ei ta kõik absoluutselt tuttav. Ja siis ta rääkis meile alati, kuidas maakera on ümmargune ja kuidas, et kõik see, mis praegu üleval kogu teiega on ükskord seal all, et te olete. Et ega me polnud ka kadedust. Me käisime teda seal aknal maalimas, kes natuke, kas oli see lauljaid, kes paksija, palju higistanud Dianna ja nii edasi. Me olime seisime aknal, niimoodi ta meid hästi näha ei saanud. Võimalikud maja ligi ja siis kooriga laulsid. Jah, igasugust Koerusse ikka küll tehtud. Aga me olime ka tublid, meile meeldis seal taimi istutada ja muidugi ausalt öeldes mõnetainad näppasime aiandist, istutasime mõned lilled ka oma akna all siis oli jahu tänaval, oli vana ka veeosakond, see oli see suur kompvekivabrik osakond, mis ka vene ajal töötas. See levitas nii magusat lõhna sinna ümberringi kogu aeg ja siis me käisime seda nuusutama seal. Sellepärast et kontekki sai ikka väga harva. Niisugune leigus magusa vastu ongi mul ilmselt päriselt lapsepõlvest, et magusat ei olnud tekkinud harjumus. Jah, just ema ja isa olid nõudlikud. Alikel isale meeldis näiteks kord ja emale ka puhtus ja kord. Mida ma pean ütlema, et mina ei ole oma emad veel kordagi salkus peaga näinud? Ta oli alati soengus alati korras. Armastas väga ilu. Ta käis kenasti riides vastavalt võimalustele. Ise tegi oma kleidid, kotid veel. Ma mäletan, ta oli mingi 95, iga päev oli soeng peas ja niimoodi tips tops, ükskõik kuhu ta läks, kas turule või poodi, üks rikkus, kuhu ei no ta oli, ta oli lapsest, mina mäletan samasugune lapsest, ühestki oma isale meeldis ka, isa oli hästi puhas, meeskondlik eestiaegne ja ja väga viisakad inimesed, näiteks mina ei ole üldse kuulnud oma isa suust ühtlegi. Ma ei tea, kurat, võib-olla olen kuulnud, aga see on ka kõik. Ema on ka vist paar korda vandunud vanakurja, aga see on ka kõik ülejäänud meie peres oli täiesti välistatud mingid kahemõttelised jutud või, või sellised anekdoodid või. Isegi kui seltskonnas kuskil oli mingi sünnipäev või kui keegi alustas mingi Frivoolse anekdoodi ka midagi rääkis siis. Ma nägin, kuidas minu isa kulmud. Isa hakkas niimoodi üles-alla ja üles-alla hakkasid Kunevad käima. Hakkas niimoodi nohisima. Et see oli siis see tundemärk, kui talle midagi väga ei meeldinud. Elsi ema jõudis väga kõrgesse ikka 96 97 797. See tähendab nüansid, olete siis oma vanaemaga ema poolt kokku puutunud palju ja näinud, eks loomulikult vanaisa ka. Kuidas nemad pisikese nüansiga ennast üleval pidasid, missugused teie mälestused vanaemast ja vanaemast, sealt noh, ütleme pisemast põlvest, on. No väga fantastilised, oota luba ma ütlen seda, et, et sina ei mäleta seda, aga, aga mina ju läksin laulma. Kui kaks kuud oli möödas, see oli vene seadus, et sa pidid tööle minema 49. päeval või sa kaotasid peale saladus peale sünnitust. Ja siis oligi niimoodi, et igal õhtul, kui ma siis läksin kevadesse laulma, siis lapsevankriga. Me elasime koos isa-emaga, siis ajasin, siis andsid aruka nende tuppa. No neid aegu ei mäleta, aga mida te mäletate vanaisa ja vanaemaga seoses? Oi, see oli fantastiline, et kõik suved viie aastane, alates sellest ajast olime me kõik suved maal. Et kuna sai ema, ostis selle maakoha ja siis põhimõtteliselt sellest ajast alates oli suve enesest kõik suved. Ma ootasin, noh, siis ma veel koolis ei käinud, aga kui kool oli, siis ootasin, lugesin viimaseid päevi, et saaks asjad pakkida maale sõita. Et põhimõtteliselt me olime tsivilisatsioonist eemal, et lähim naali oru sees ja lähim naaber oli kaks kilomeetrit, nii palju just poolteist kilomeetrit. Tädi Aino, kelle juures me käisime toomas piima vägeval ja see on elu parimad mälestused, nii ma võin öelda, et mul oli fantastiline lapsepõlve ja, ja see on tore, et kõik need õelapsed ja kõik trügisid alati kaasa, sest mul oli nii-nii, palju lapsi seal laua ääres. Terve see suur eestiaegne söögilaud, mis seal oli, see suur pikk kavalne. See oli kõik ääred, olid lapsi, teist. Et oma aiamaad oli vanaema, ma mäletan, kui ma mõtlesin, olin natukene visanud, mul, ma tahan oma mänge teha, et vanaema siin sunnib meid, et peenramaa peal tegema igasuguseid asju seal rohima ja, ja nii edasi hoolitsema, et igale ühele oli oma tomatitaime oma mingid maasikapeenrad, mida vaja rohida, igapäevaselt hoolitseda või kasta või mis iganes, et siis oli. Aga noh, sai ära tehtud, õpetas nii mõndagi. Metsas, käisite kogu aeg maasikal, käisid seal seal marju, vahva. Vahva oli. Ma vaatasin, kuidas need mina jään siia, nägime koju. Nemad läksid, kõik terve rida läks mööda. Meil aiaäärne väli oli ikka lauluga, kõik läksid lauluga. Ja siis siis ma hakkasin, kuula, kui aha nüüd need maasikalised tulevad tagasi, et siis laul hakkas kostma kaugelt juba seal tavaliselt kõik need päevad olid nii, et või õhtul õigemini, et raamatud olid kaasas ja siis näed neid vinnisid igal õhtul, et ma pidin lugema seal, kes lastekari oli siis pandud magama, vooditesse ja siis mina olin siis see, kes igal õhtul neile luged seal ja ja, ja siis nalja sai palju. Me rohkem naersime Unileks ära, mäletan. Aga need raamatud, mis jäi tervelt terveks eluks, tegelikult üks nendest oli minu pere ja muud loomad ja seda ma lugesin teise Cheraldarily raamatu ja ja Kalssonid kunagi ennem seda viha ja kõike muud vanuse järjekorras. Ja, ja siis hirmsasti saime nalja seal kõik. Aga räägime Ells, seal mõned asjad teie lapsepõlvest lahti. Koolis käimine kas põhimõtteliselt oli, oli tore ja meeldiv seda kuidagi kahetsema ei pidanud, et nii varakult sinna sai trükitud. Ei kahetse ma ei pidanud, aga, aga ega see nii tore ikka ei olnud. Et need õpetajad ei meeldinud mulle, siis jäi meeldi mulle ka praegu, tagantjärele mõeldes. Ehk sõjajärgselt ei olnud seltskond eriti. Ei olnud, väga meeldiv, oli minu geograafia õpetaja, inglise keele õpetaja, kes oli tõeline daam ja oskas väga hästi õpetada. Need kaks ainet olid need mis mulle väga meeldisid ja mul läks nendes alades. Muusikat ei maininud seedee muusikasse. Hiljem sattusite, kuskohast need tulevad? Muusikat on võimatu mainida, sest selles nii-öelda koolis õpetati ainult praktiliselt vene laule, mingisuguseid sotsialistlik pioneerilaule pigem õppisime. Ja ma ei mäleta sealt ausalt öelda mitte ühtegi laulu, mis, mis mul oleks meeldinud või et mul oleks midagi seal mingi kuidagi muusikaga midagi haakunud, mitte midagi. Aga tol ajal tuli raadiost, kuulasin palju raadiot ja me kodus oli kogu aeg muusika. Mu vanem vend harjutas klaverit kogu aeg ja ja ema oli suur muusikasõber, ema mängis, kitarri on, ütleme natuke klaverit ja kodus pillid olemas ja, ja tema kuulas väga palju ooperimuusikat ja ta armastas väga klaverimuusikat klassikalist ja, ja seda sai väga palju kuulda ja üks asi veel, mida peab ütlema, et õde abiellus läti ooperilauljaga. Ma olen ka suviti Lätis olnud, kui ma siis juba, kui ma veel 10 aastane ei olnud, käisin seal ja seal kuulasin ka ooperimuusikat kogu aeg hommikust õhtuni ooperilauljaid ja käisin Riia ooperis palju ja võeti kaasa sinna ja nii edasi. Nii et ma olen kogu aeg muusika sees olnud. Aga see otsustav hetk või põhjus, on teil see enda jaoks täpselt teada, mis teie saatuse määras. Just laulmisega. Ma arvan, et minu saatuse määras ära see, et ma läksin mitte kellelegi midagi ütlemata, jälle Läksin Georg Otsa muusikakooli ja ja läksin sinna ettevalmistuskursustele, kus oli siis üks Estonia ooperilaulja Gurjev oli ta nimi, kes laulis Georg Otsaga koos kogutavaid ja nii edasi. Olin siis nagu tema patronaaži all seal ja tema uuris mind ja kurku ja, ja musikaalsust ja, ja kõiki asju seal ja ütles lahvet, kõik peaks hästi minema ja nii edasi. Valmistasin seal mõned laulud ette ja oli siis eksamipäev, läksin lavale ja muusikakoolis ja tegin ainult suu lahti. Eelmäng oli mängitud, kui tuli sealt laua äärest komisjonist karme, lõpetage ära. Lõpetage ära. Tütarlaps, kus on tervisetõend? Kus on tervisetõend? Ja nii lõppeski, see oligi see tähtis asi, mis tõmbas kriipsu peale ja meid ei lastud laulda. Nii et ma tulin sealt ära ja nii see jäi. Muide, vend ütles mulle hiljem, jumal tänatud, et sa sinna ei läinud. Nad oleks ilusa vene vene häälekooliga ära koolitanud sealt. Aga see hetk iseenesest oli see dramaatiline. Eks ta kindlasti oli pettumus ikkagi, oli jah, sest aga mitte eriti suur. See mind niimoodi rivist välja küll ei löönud. Et kuidagi ma kuulasin ikka kodus muusikat ja ja kuidagi, aga, aga ilmselt see võttis mul siiski teist korda ma sinna proovima ei läinud. Ja võttis nagu selle päris tahtmise, nagu ikka, nudis ära natuke. Vaat, ma ei saaks öelda, et ma oleksin lapsest peale lauljaks tahtnud saada. Ma nagu elasin rohkem muusikast, ma ise nagu ei mõelnud, et nüüd minust peab kuulus laul, ilus ei olnud absoluutselt siukest asja. Et nulle nii moosiga meeldis, ma mõtlesin ainult, et küll, et kuidas saab seda laulda. Minu tahtmine oli laulda, laulda, laulda ja muusikat kuulata. Aga siis A koolis juhtus niisugune asi. Ma käisin Gustav Adolfis. Et seal siis kuskohalt nad olid teada saanud, et ma ikkagi mingil määral laulda oskan, mann vot seda ei oska öelda. Aga oli vist üheksandas klassis või kuskil, kui tulid koolipoisid Nils Peterson, kellest hiljem sai ka seal siis ja Kaido Hääl ja kes ja nii edasi, kes on ka muusikaga seotud, inimesed tulid, kutsusid mind laulma. No mida sa, tütar lauda oskad, aga minul kõikaid, inglisekeelsed laulud, sest see oli ka jälle mingi protest, et raadiost ei tulnud ja minu jaoks mingit normaalset muusikat, mida laulda, ja siis mina kuulasin hoopis midagi muud. Mina teadsin, nägin kooli ja selliseid asju. Ja poisi mängisid siis kooliõhtul laulsin kaks laulu inglise keeles. Sellest tuli jubedam jama. Sellest oli nii kohutav jama, et niisugune tunne oleks, justkui ma oleks kodumaa reetnud ja mingisugune suur inglise spioon vähemalt olnud, et kõik õpetajad vaatasid mu peale niimoodi ülevalt alla, justkui oleksin mingi kärnane. Täpselt niimoodi hakati peale seda minusse suhtuma. Nonii see peada küll lõpetatud. Nii palju koolist. Aga professionaalne lauljatee algas tänu millele ja tänu kellele jagus. Professionaalne lauljatee sa kunagi alata professionaalsest lauljad, Eesti ikkagi, ma olin täiesti algaja iseõppija ja nii edasi, aga no midagi siis minus oli. Ma ei tea ilmselt see kooliskandaal, mis seal toimus, et keegi on nii ära pööranud teatud ajudega, nagu see tüdruk, et, et vaat, mis tegi. See läks kuidagi ilmselt linna peal lahti või ma ei tea ja, ja ju ma siis pidin lausa kurikuulsaks saama. Sama jõudis õiget inimestele, sõna jõudis jah, ja siis oligi, et Lembit Himma tuli mulle tänaval vastu, mina nägin teda esimest korda muidugi ja kutsus mind laulma. Loomulikult ma ei läinud. Siis juhtus, et kuidagi teist korda tuli ta mul tänaval vastu, miks te ei tulnud? Ma lubasime nalja hind. Lubasin ka teist korda minna, ikka ei läinud. Ma ei tea, mingi saatuse määratasime midagi pidi olen, ma nägin, kolmas kord tuli vastu. Ma mõtlesin küll. Et kui ma olen juba nii palju petnud, et ma pean ikka siis midagi tegema, läksin kohale ja siis sinna jäin. Avaldasin noortele meestele muljet ja, ja see igaõhtune töö, uute laulude pidin kogu aeg ja see praktika, mis ma sealt sain, see on täiesti hindamatu. Sellest hetkest, kui Lembit Himma teid kolmandat korda kutsuseda lõpuks läksite. Kui kaua läks aega? Kuni teist paar sai? Oi, see võttis ikka aega ikka mitu-mitu aastat. Nüansi sündis, kui ma olin 25 aastane. Mis päev või mis sündis nüansi sündis pool üks päeval. Ja teine tütar sündis mul pool üks öösel. Tundsin ikka hirmu ka ja hirm oli kõvaga. Õnneks ta mind väga kaua ei piinanud seitse tundi ja oli valmis. Aga mäletan, et näidati esimest korda, siis vaatas mulle otsa niuksed, tumedad silmad olid, pilgutas silmi ainiti, vaatas mulle niimoodi. Aga ema oli tore olla, oli see niisugune hetk, milleks te olite valmis ja, ja täiesti täiesti, sest et ma olin ise ju kasvanud peres, kus oli lapsi, ma nägin õdedel lapsi, sündiga tittesid, olid igat igat masti ja hästi toredad ja, ja väiksed lapsed on hästi armsad. Ja ikka mina olin täiesti valmis. Ja siis ma mäletan, et ma lugesin mingeid raamatuid, et lapse, et kuidas lapsi ikka pisikute eest kaitsta kõik lutipudelid, ma olin nii fanaatiline ema, et ta püsis tervena, absoluutselt ei, nohu mitte midagi, tal ei olnud kuni aastani kuskil, ma ei lubanud kedagi isegi natsi juurde ligi. Katsikulised tahtsid tulla, ma ütlesin ära ei tule, ei tule, ei tule. Ma mäletan, et et mõne inimese ma ikka Lazine uksest sisse, aga, aga üldiselt ei. Nüansi, missugused esimesed lapsepõlve mälestused on, mida te arvate, mäletavad? Mälupildis on selline asi, et et ma olen, kuidas seda nimetatakse ratastega, selline nagu käru, millega lapsed õpivad käima või noh, jalad on läbi aukude jalad läbi haukuda ja siis tugiratastega kuidagi hea ema sellega jookseb mööda raadiomaja koridori. Sealsamas ja ma küsisin ema käest, et kas on, et mul tõesti ma olin niivõrd väike, et kas on võimalik, oligi? Jah, mäletan, ma pidin lindistama tulema ja võtsin ta kaasa, muud ei aidanud siis niimoodi, siis. Ma olin mingi aastane, ma arvan jah. Et ma mäletan seda, see on esimene pilte, huvitav, et raadiomajas ja nii, aga veel edasi. See on meeles, kuidas vanemad olid ära merel esinemas laeva peal, tulid koju ja tõid mulle suureneks. Mina tõin seal minule kingitud auk, pea, et see oli minu meelest minu suurune vist või ta tegi veel nalja. Solidaanist osteti, kapten ostis mulle sünnipäevaks mulle sünnipäev, väike seletus juurde, neid kutsuti mitte kuskile välismaale esinema, aga kutsuti kaks suurt kalalaeva, mis oli šoti rannikul ja seal liikusid peitsid kala ja seal on suured saalid peale kõike meid kutsuti sinna esinema. Me pidime andma 45 kontserti, mida me kandsime ja nii kaua siis nätsi räägib sellest pärast, kui meie olime siis merel esinemas mingi kolme, nelja aastane, äkki olin sul oli, kõrv oli veel õige, ma mäletan, nii täpselt ma tulin, tulin Tuponentsiloodis, sidemed olid kõrva peale, silmad olid nii suured, vaata sealt teki alt välja. Ja siis see, kui ta selle nuku sai oh-s rõõmu. Aa ja siis ma mäletan, vanaema hoidis mind, ma ei tea, kui vana ma võisin olla. Et ma olin hästi toimekas kogu aeg, ma kogu aeg mõtlesin mingisuguseid asju välja elama ja kõik olid nii väsinud juba minuga on nagu pöörane laps oli täiesti jälgija oli täiesti, vanaema pani mind enda selja taha, ise hakkas lugema, lihtsalt voodis, niimoodi istun nüüd siin natukene ja, ja siis ma võtsin vanema sukavarda teda selja taga, torkasin. Õudne kärakas. Õnneks mul midagi ei juhtunud, aga vanaema ehmatus küll hirmsasti, et uh pöörame, tahtsingi midagi teha ja, ja siis ma mäletan, et siis oli päris väike, siis jooksid ja jooksid ühest toast teise, mis olid mingi üle aasta vana, kui oli ta õppinud käima, jah. Müdin võis tundide viisi nii kaua, võtsin tutist kinni, viisid sööma, hakkas jälle, või tuli õue minna. Ega igale üldse vist jah, sporti hakkasin ka varakult tegema. Iluvõimlemist, sportvõimlemist, alaviitide, Taiumase, viisin ta võimlema. Kui praegusel ajal öeldakse, lugesin mingeid vanu artikleid teie kohta, et pigem tagasihoidlik või ma ei tea, äkki häbelik isegi hirmsasti, see oli juba lapsena niimoodi või kusagil hiljem juurde. Seal on lapsena ma viisingi, ta sellepärast võimlema sinna teiste hulka, et et las ta siis harjub kuidagi või noh, saab julgemaks või niimoodi ja ma mäletan, ma käisin teda vaatamas, kuidas ta seal teiste hulgas siis oli siis et oli näha jah, et, et, et ta on niuke ebalev ka niisugune mingi klaasseina nisugune tegemine nende teiste vahele, et, et aga see on loomuses ja kas see ei ole niimoodi, et mingi tahtlik niukene, halb mõte või midagi, lihtsalt ongi mingi teatud distants teatud mulle pigem meeldis rohkem olla näiteks väljas loomadega tegeleda ja nii edasi, et neid ma korjasin iga nurga pealt ja minu medaseks. Koju no ikka veel keldris olid näiteks väiksed kassipojad, neid ma käisin seal kogu aeg kas siis toitmas vaid tassisin tuppa koerad ja kõik koerad tõi koju ka veel, jah. Läntsi ka mõttetu sellel laialdase koese viimane lontrus jäigi meile koju, tähendab see. Et siis mina pidin ta puhtaks pesema, mina pidin tal teatud võõrliigi esindajat kehast eemaldama, apteegi kaudu eemaldama ja nii edasi. Nendega, aga no ma ei saa ju lastele keelata ka kõiki, ma tean ise ka, et, et niisugune vabadus on nii tore asi. Ja meil oli seda vabadust ikka väga palju, sest meil oli nii põnev, meil oli oma võlumaailm nagu isegi linnas olles, et kui ma ka linnas olime, ütleme seal kevadel ja talve talviti. Me olime pargis kogu aeg, suusad, tasime, kelgutasime, meil ei olnud kunagi igav mitte kunagi, meil oli maja taga lasteaed, kus meil oli nagu see lasteaiapäev lõppes, siis ronisime sealt üle aia, mängisime seal kogu aeg, nädalavahetustel medalid, oma majakesed, kiikusime, meil oli fantastiline lihtsalt kogu selle seltskonnaga ja ja tol ajal vaeslapse õuelasse. Jumala vabalt. Lapsed käisid terves rajoonis, seal kiskusid vene poistega ükskord tulikogul oli lõhkemitte, ainult kulm oli lõhki ja teinekord oli lihtsalt, kui ma võtsin koera jalutada, siis üks poiss tuli selja tagant, pani mulle vastu hambaid, heina. See oli tavaline nähtus ikka juhtus seal rajoonis suhteliselt. Aga noh, näiteks, mis puudutab näiteks koolis oli mingi klassi õhtusele viies klass, ma arvan ja et oli vaja klassiõhtul esitada mingit laulu, see oli vist liivakarjääride. Mis selle loo nimi oli? No, mul ei tule isegi loo nimi meelde, et nad seda et laulda või siis sama ei maganud terve öö läbi. Isa veel tõi maki kooli ja et noh, et seal oli fonogramm või midagi sellist. Ma ei vaadanud vist klassi poole peale sinnapoole. Ma mäletan siiamaani seda, higi voolas, värisesin kohe. Kas sa pole karm paradoks ühele lapsele, kelle vanemad on muusikud ja esinejad ja kogu aeg laval? Et eks ma ise pidin ennast kasvatama nii kaugele, ega see ei ole otseselt vanemad ei saa ju midagi teha, kui laps läheb midagi tegema ja mõtlen endas ka minul oli ka niisugune jube närv, kooli ajal ka pandi vahel midagi tegema. Aga see on niisugune hea kasvatusmeetod kuskilt pidi, et kui sa midagi ei tee, sa pead harjuma sellega, et sa teiste ees oled ja räägid ja julged rääkida, julged olla. Et see on nii hea. Ja seda peab tegema, et ükskõik milline see hirm siis tähendab, mida siis kardetakse parasjagu paremini vastu astuda, eks see asi veel kaob minu nagu teadmata, panime talle selle nime, mis intrigeerib pidevalt ja kogu aeg inimesi. Aga see on teda kasvatada, tähendab nii, et sellepärast, et need kõvasti narritud ja, ja nii edasi. Selle nime pärast on koolis, et ega ta väga õnnelik oma nime pärast ei olnud tol ajal. Põhiliselt narjad olid siiski huvitaval kombel poisid. No kuidas saab harjuda? Andsime igale ja igat moodi. Aga ma mäletan, et üks tüdruk, kes mind narris lõpuks mul sai mõõt täis, võis olla viiendas-kuuendas kuuendas klassis. Ja lihtsalt no seal igapäevane narrimine, lihtsalt ma lõpuks pöörasin ringi, tõmbasin tal küüntega üle näo, nii et tal olid vaod taga ja siis lõppes. Nii kaua siis ta äri kaasas käia ja rääkis, kuidas ma talle, mis ma talle tegin. Tüüpiline vingus vinguvad häälel rääkis, kaebas aga üks asi mul tuli meelde. Ma vist ei tahtnud üldse kooli minna, ma mäletan, absoluutselt siit hullumajast paluks mind ära viia ja ma mäletan, et mingid säranantsis ilma. Oi, ma lähen kooli või negatiivne emotsioon tuledas, millest. No ju ma siis aimasin halba, noh. Sunnitakse tegema midagi sellist, mida ma ei tahaks. Aga noh, eks mul koolis oligi põhimõtteline protest ainete vastu, eks ole siis näiteks keeletundides või ütleme, vene keeles ma üldse magasin kottpealsest, mul, ma oskasin vene keelt viie aastaselt peale ja mul ei olnud seal, Ta teadis, vahepeal, kui ma kukkusin, kutsuti mind vastama. Tal oli viis kogu aeg, Läntsi räägib vene keelt ja kirjutab ka. Tuleb andekas inimene, näeb, vaatab peale. Ei, ei, mul oli sõbrannale venelane naaber ja siis noh, eks me suhtlesime viie aastaselt kuidagi. See jah, ja siis vaatasime Soome televisiooni sealt soome keel, sõbra isa sõimas neid kogu aeg. Et ta ei kaine peaga ka, tuli trepipeol vastu. Et see oli igapäevane asi, soli tere, Andres, aga lapsed said ikka omavahel läbi ja me kogu aeg suhtlesime ja siis ma pidin kirjutama alates ma arvan, 10 11 12, mis ma võisin olla isale maha tekste inglise keeles, soome keeles, laulutekste, mingi Todoni ansambli juht, eks ole, et oli vaja mingit uut, uue loo, näiteks sõnu ja siis ma kirjutasin kuulmise järgi maha, ma kirjutasin ka itaalia keeles, prantsuse keeles kõikvõimalikes keeltes, kuigi ma ise ju ei osanud, aga lihtsalt kuulmise järgi, nagu see harjutas õudselt hästi igat nüanssi, igat nüanssi, seal lahe huvi oli endal täitsa olemas ja, ja vot sealt tuligi, siis hakkasin nagu, kui muusikat meil nii ema tegi meile igal õhtul kutsus tuppa just kõige sellise rohkem sellisel ajal, kus, kus mäng oli just käima läinud nüüd tuppa, nüüd on vaja pesta, pesta ja hakata näiteks sobeni kuulama. Eino õhtu tahab ikka maha rahanemis saada ikka ja Mozartit lasin neil seal kogu aeg ja ja võimalik, et klassikaline muusika. Õhtu oli siis niimoodi, et ennem ennem kui ma ära läksin ise tööle, siis siis oli niisugune tore vaikne olemine ja alad petsid kogu aeg. Õudne möll läks lahti siis kui mina ukse kinni. Kõigepealt kuulasime klassikalist muusikat tund aega, eks ole, siis läksime voodisse, tegime näod, muusika mängis kogu aeg, nii kaua kui mina ära läks, jube väsinud, magame. Kõik on pime, siis piilusime sealt niimoodi tumeda kardina vahelt, ahaa, marsruut tuli, ema läks marsa peale. Ja kas siis telekas mängima ja, ja nii edasi, kõik muud mängud ja siis kui A ja siis kell oli 11 või midagi, siis vaatan, tuleb magama. Ära, ma ei saanud tulla, võib-olla natuke hiljem olime tihtipeale siis veel üleval, kui sa tulid ja siis mõelda, miks me hommikul üles tõusen, on ikka raske uni. Viis korda peab äratama. Kui ema on teinud ees niisuguse karjääri siis tuli teil mõnikord selle mõttega silmitsi seista. Sarnaselt emale ma ei mõelnud nii, kui ma hakkasin laulma või ma ei mõelnud mingile karjäärile, see on tol ajal ei olnud täiesti sõna karjäär, ei olnud isegi mõtteliselt ja nii teda lahti mõtestades sellist mõistet minu peas üldse ainult üks asi lihtsalt tegeleda. Mulle meeldis muusika, see, mis ma laulsin hetkel või seal harjutasin või mida iganes otseselt mingit tegevusplaani ega mingeid selliseid ambitsioone suur, et ma tahaks seda või teist ei olnud, ma olen põhistlema tasanesi, ei olnud absoluutselt lihtsalt see tuli kuidagi töö käigus, ahtis pakuti, seisis teine siis ma sattusin Mainori tantsu, tähendab, kuna mu sõbranna tantsis seal suhteliselt tulla ka meie trenni lihtsalt niisama lambist nii-öelda. Ja kuna mul on see taust ikkagi noh, natukene ütleme sportvõimlemist elu inimestega ikka siis ma läksin, hakkasin seal käima ja siis tekkisidki need mõtted, et võiks nendega koos esineda ja lõpuks ma olin siis Viking Line'i laeva peal 94. truppidega. Koduseid jutuajamisi sel teemal, mida oma eluga peale hakata, teie kodus oli? Oli vist küll, kuna mulle väga meeldisid loomad, loodus ja mulle meeldis Fred Jüssi näiteks. Ma tahtsin saada bioloogiks, teine variant oli Paleriiniks. Me käisime isegi katsetele kunagi KV esindaja nüanssi, oli anatoomiat ja kõik proportsioonid ja kõik olid väga ilusad ja ta tantsib väga hästi ja, ja ma vaatasin rütmitundest rääkimata, et ta on väga graatsiline ja kõike siis Paleriinidel peavad olema mingid erilised, mingid puusadega, mingid asjad seal, mis mis mingid väljapoolsus, et täiesti, aga tema on väga normaalne ja sedasi lihased liiga liiga palju lihaseid ja nii edasi ja need jah, seal on vastavad asjad, mis peavad olema niimoodi. Jumal tänatud, ei, väga hea, väga hea, et ma ei saanud ausalt, Janaloodes oli juba nii ette neid igalühel oma. Ma küsiks siia lõpetuseks midagi niisugust, te mõlemad olete näinud seda, kuidas suhted elus katki lähevad. Kas te pärast seda kõike nagu oskate või teate seda kokku võtta, et miks asjad niimoodi lähevad? Inimesed peaksid nagu koos kasvama ja mõlemad olema teadlikud sellest, et selline protsess toimub igapäevaselt andma teineteisele küll piisavalt vabadusi, aga samas näoga ikkagi ühes suunas olema. Sest et et vastasel juhul jah. Mis teile omal ajal saatuslikuks sai? Kuidas nüüd öelda, kui inimesed, kaks inimest, need on ikkagi kaks täiesti erinevat maailma ja, ja kui siis need maailmad nagu lõppkokkuvõttes ikkagi kokku ei sobi. Siin on igasugused, igat sorti põhjusi, on vaimsed tasandid kus inimesed ei leia kokkupuutepunkte ühe teise mõistmist. Siis on intellektuaalne tasand täiesti, mis on väga tähtis. No aga kui inimesi valmistab, tähendab, ei valmistatagi ette, nad ei tea mitte millestki midagi, et loevad raamatust roosamannat ja siis ühel hetkel on hoopis midagi muud, päris elu tuleb sisse nii-öelda. Et siis te õpetate nagu, võib-olla leidmas seda ühisosa ja siis on veel üks hoidma, et pühendumine vaat see on just see, mida inimesed ei tee, kui nad kokku saavad. Ja kui on see noor armastus ja kõik ja niisugune kõik on veel ilus ja kõik, aga siis tuleb ka teadvustada, et ükskõik, milline see inimene ka on, ehk küllap mina pean leppima paljude tema puudustega ja tema minu puudustega, et siis jääks veel see asja tuum ka, et me oleme otsustanud koos minna ja minna ja minna. See mõte jääb meie saadet lõpetama. Suur-suur, aitäh, oli väga tore teiega rääkida ja, ja soovin pärituult. Aitäh. Aitäh. Els Himma olid meil külast, selle saate pealkiri on, käbi ei kuku. Ma olen Sten Teppan ja nädala pärast kohtume taas kõike head. Pikema versiooni jutuajamisest ema ja tütre Els Himma leiate vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Otsige saadete seast üles, käbi ei kuku. Seal asuvad ka kõik varasemad vestlused laste ja nende vanematega.