Tere ja aitäh, et olete tulnud kuulama. Laulja Els Himma leidis tee lavadele 1900 kuuekümnendatel aastatel ja sõna legendaarne kasutamine tema puhul ei ole liialdus. Lapsepõlv Tallinnas oli õnnelik, ütleb Els, ehkki selle esimesed aastad langesid sõja koledustega. Tema lauljatee alguse juures mängis olulist rolli Lembit Himma, kellest sai hiljem isa Elsi kahele tütrele, Nänsile ja Helenile. Kui Helen on väljakutsed leidnud mujalt, siis Nänzi sattus sarnaselt emale-isale muusikasse ja tegi poppi lavadel meie ühe kuumima naisartistina ilma 1900 üheksakümnendatel aastatel. Niisiis räägivad täna lugusid lapsepõlvest kasvamisest ja kasvatamisest ema ja tütar Els ja Nelsi Himma. Mina olen saatejuht Sten Teppan, head kuulamist. Ell tere tulemast vikerraadiosse ei leia ja nüansi üks tütardest on kaasas saarel näha. Teie teist tütart Els siin praegu ei ole. Gustav teine tütar praeguseks on ja millega tema tegeleb? Minu teine tütar abiellus armastusest rootslasega ja elab nüüd Rootsis juba kuskil vist kolm, 13 aastat. Ja tal on seal kõik väga hästi. Neil seal kaks tütart, elu nagu lill, nagu öeldakse. Mändi kui tõe peale mõtlete siis kui erinevad, kui sarnased omavahel olete? On erinevusi, aga väga palju sarnasusi ka. Sest noh, me suhtleme hästi palju iga päev hommikust õhtuni võib nii-öelda kõik need aastad. Ta nii väga ei puutu üldse meie eluusku ta ei, ta ei olekski ära läinud, sest suhtleme nii tihedalt nagu juba ütles, ja, ja ta käib ka väga, väga tihti siin ja omamoodi on ta võtnud nagu ära meilt võimalusi sinna minna, sest mulle meeldib Janantsile ka meeldib, et ta tuleb rohkem siia koos oma oma lastega ja need on nii vahvad tüdrukud, see väiksem tüdruk räägib väga kenasti eesti keelt, vahest küll pisikese aktsendiga, aga siis kõik Eesti asja siin tutvustada ja siis me käime ja nii vahel vahvasti omavahel räägime. Ja sellepärast nad käivad väga tihti siit Eestist neli korda aastas vähemalt. Õe nimi on Helen, eks ta on vanem või noorem, noorem pool aastat neli aastat noorem õde, mis tähendab seda, et vanusevahe tundub olevat natukene piiri peal. Kas te olite väiksena mängukaaslased või ta või ta oli selline tülikas tegelane jalus, pigem. Nii ja naa oli igatpidi, sellepärast et tegelikult meil oli nagu kaks täditütart, et siis üks oli nagu minuga enam-vähem ühevanune ja siis teine oli Heleniga ühevanune. Eks meil selline väike rivaalitsemine käis, vahepeal sai kiusatud 11 ja oli lõbus, tegelikult mul tuleb kohe meelde, kuidas ma garderoobist kodus leidsin. Hariliku pliiatsiga kirjutatud nüansi on lol. Ta oli nii vihane mu peale, tonis sinna kapi otsa kuidagi lae alla ja kirjutas hariliku pliiatsiga, siin. Lol äga näen Siiessiga ja siis ühe elliga lol näen siia lol. Kui teie Els ja meil siin samamoodi olete vägagi muusikainimesed, siis kuidas Heleniga, missugust rolli ja kas üldse muusika? Mängib väga suurt rolli, sest tüdruk käis ju laste muusikakoolis, seitse aastat, õppis klaverit aga siis ühel päeval tuli koju ja ütles, et panin oma pisikese rusika laua peale ja ütlesid, et mina sinna kooli enam ei lähe ja oligi kõik ja tegelikult on väga musikaalne tüdruk ja armastab väga muusikat. Aga mis seal õieti juhtus? Ma pean teda pinnima, mis siis juhtus õieti? Aga jah, enam ta sinna tagasi ei läinud ja minu jõud temast üle ei käinud. Aga ühel hetkel, kui vanem õde oli sisuliselt eesti naisartist number üks niisugune periood 90.-te keskel ju oli, siis tal ei tekkinud kiusatust. Seda enam, et ma sain aru, võimed tal ju olemas on. Pean kohe meelde tuletama, vist on ka sinu fänniks ju? Jah, Nad käisid ju kaasas, meil näiteks tuuril oli küll. Ka tema lavale jõudmine ei tekkinud kordagi päevakorda. Esinejana. Ta ei soovinud põhiasi, ongi see, et tal ei olnud mingisugust soovi lavale pääseda. Aga see Etnanci lavale jõudis see on pigem asjade loomulik käik või? Kuidas te seda emana hindate? Nonantsid huvitas ju sport tegelikult, et rohkem ja ratsasporti nüanssi oli 11 aastane juba, kui kui alla Andres tema iseloomu ühele joonele, mis on ikka päris hirmus. Et kui ta midagi tahtma hakkab, siis sellele lõppu ei tule enne, kui see asi on lahendatud. Ta oli jah, niisugune 11 aastane, mul ei jäänudki üldse natukegi rahu saada ja siis ma pidin selle asja ära lahendama, viisin ta käekõrval sinna. Ratsaspordikooli. No aga ma sain ise täpselt sama tunda oma tütre näol, ahah, täpselt, ta oli vist veel noorem ja ta piinas mind pool aastat, käed, käed puusas igal õhtul ei lase magama. Kui ma ei olnud temaga arutanud seda asja, et millal ta talli saab või noh, tähendab siis sporti hakata tegema võistlema. Hobused hobused, kuskohast oma nime on saanud? No nüansi sõi oma nime minu meelest, no nagu kõikidel emadel, nende tütar on nii eriline, et tema peab ka mingi erilise nime saama ja kuna oli see vene aeg, siis mingisugune niisugune protest oli mul ka sees, et ma panen talle mingi nime, milles juba iseenesest ta mingisugune RED ärev moment on sees. Ja, ja siis ma vaatasin, mäletan olümpiaraamatut, mul oli eks olümpiamängude raamat ja seal oli ka üks väga kaunis graatsiline tõkete õleta ja tema nimi on iganenud siia kuidagi see see niimoodi läks. No oletame, oleksin perekonnaseisuametisse siis ja nimetasin selle nime siis see vanem daam pidi peaaegu püsti tõusma laua tagant. Ja, ja, ja siis imestus oli tal suur, aga ma ei tahtnud seda isegi, on, aga mina surusin jälle omakorda oma tahtmise läbi. Ma ise mõtlesin, et äkki siin on mingi seos siin atratega? Ei, üldsegi mitte, aga mitte spordimaailmast on oma nime saanud. Läheme Ells teie lapsepõlve. Nii, kui te lasete oma mälupildid silme eest läbi siis mida ja missugusest olukorrast arvata end mäletavad seda esimest päris oma mälupilti. Niisugused toredad head asjad on mul ka meeles pannkoogilõhnad ja niisugused pere koosolemised ja kõik, aga need on kuidagi väga hägused, aga ilmselt niisugused drastilised sündmused jäävad nagu tugevamalt meelde, et ma mäletan märtsipommitamist palju lapsi, nagu meil oli väike õde oli pooleaastane ja siis öösel ma mäletan, et plahvatused käisid välgusähvatused ja ja ma mäletan väga hästi, kuidas mulle topiti jalga minu väikseid ruunisaapaid ja seal olid nöörid, need ei tahtnudki kuidagi kinni minna. Ja siis ma mäletan seda, kuidas ma seisin korteri ukse peal ja väike mu vend viis seda väikest õde kolinal seal lapsevankriga trepist alla. Terve perekond läksid sinna trepist alla ja siis juhtus mingi plahvatus ja see aken, suur niisugune kaaraken oli, see läks kildudeks ja mina jään sinna ülesse seisma. Ja mina ei saanudki varjendisse, nii et mina istusin seal toas. Taevas oli nagu jumalapunane, ma mäletan, aga siis lõpuks tuli mul õde ikka järele. Ja viis mind hoopis ühe tädi Liisi tuppa ei julgenud ikkagi sinna alla minna varjendisse ja mäletan, kui see vanade tilisi sealt ta ei olnud, minu tädi, aga nii teed, õitsime, pühkis rahulikult harjaga põrandat ja laest olid kukkunud suured krohvitükid ja siis läksime alla alla varjendisse. Sealt ma nagu rohkem ei mäleta, kui kõik oli pime-pime-pime ja siis käis mingi hirmus sihuke pirakas ja kõik läks valgeks ja ma räägin ainult seda, kuidas minu roheline barett läks kuidagi niimoodi sihurdi peast ära. Ja siis ma mäletan seda mingit suminat seal all variandis ja ikka laste nuttu tõid niuksed asjad siis kõik rohkem ei mäleta. Kuidas laps selle aja üle elas, oli aru saada, kui ohtlik ja hirmusse kõik on või lapse jaoks väikest viisi põnelgi äkki vä? Ei põnev, see ei olnud, aga ma arvan siiski, et laps ei taipa, kui seda õudset olukorda näiteks lennukite urin, mis seal taevas oli kõik, et ma ei mäleta, et ma oleks nüüd nii kohutavalt paanikas olnud või midagi mäletan, panin jalad risti ja istusin seal kanopeediaalia, vaatasin taevast ja ma ei mäleta, et ma oleksin karjud või midagi. Et laps ei saa aru ja jumal tänatud, et ei saanud aru. No siit jutust paar asja juba saab välja noppida, esiteks seda, et te olete Tallinna tüdruk ja perekond oli suur lapsi kokku. Ja siis oli meid seitse, seitse last, oli meil siis? Mis ilmselt tähendab kasvamise mõttes omaette lugusid? Ja kindlasti, sest see ei ole päris tavapärane olukord. Teie vanuselt sattusite selles pikas reas, kuhu umbes täpselt. Mina olin kuues peale minu oli õde ja hiljem sündis veel üks õde. Millega teie isa ema tegelesid, kes nad olid? Isa oli meremees ja ema oli, töötas vahepeal kokana. Ja tol ajal, kui me väikesed olime, siis ema oligi kokk. Et sõja ajal me päris nälga ei kannatanud. Sellel ametil on teatavad eelised eksel elamentilaneelis, aga meremeheametil jällegi võivad teatud miinused olla, on küll ja see tähendab, isakodus oli ikka või. Jah, ta oli ka ära üsna palju, vaat need perioodid vahelduvad, et mingi aeg oli kodus, siis ta oli ära. Ma mäletan, et ema sõitis väikese õega isegi teda kohtama kuskile ja rohkem ta meid kaasa ei saanud võtta. Nime elas. Mida teie jaoks suures peres üles kasvamine tähendas, kas vanemad lapsed olid ees kõik kodus veel olemas või juba oma elu alustanud kusagil, see tähendab pidevalt üksteisega arvestama? Meil oli tol ajal, kui mina kasvasin, kõik olid ikka peres ja see on tõesti niimoodi. Kuskilt pidi on see raskem, kuskilt pidi kergem, et kunagi ei ole puudus naljast ja naerust igasugused ettevõtmised iga suhet koerustükid ja, ja see oli ka tore asi. Et meil oli üsna palju vabadust, et vanemad ei jõua lihtsalt hommikust õhtuni seda lapsekarja kantseldada, nii et see oli meil suur pluss. Praegu ma pean seda tõesti suureks plussiks, siis ma sain aru, et see andis mulle ikka väga palju see, see vabadus käia, näha, ronida, ringi, igast asjadega tegeleda, kui mul oleks olnud sellised vanemad, mis kogu aeg oleks mind suunanud. Et ära tee seda, tee seda, mine sinna, kõik olid nii venda, valikut, mis ma tegin, lapsed omavahel kenasti läbi ja me saime päris hästi läbi. Kuigi jah, see või minust kolm aastat vanem vend armastas mind ikka kiusata. Et käis ikka emale ja isale kaemas ja ta käis juba neljandat korda Tarzanid vaatama. Siis see oli üks trofeed, film, ameeriklaste trofeed, film, mida näidati sellepärast, et midagi muud ju venelastel näidata ei olnud kinodes. Ja siis lasti meile selliseid Ameerika film, mida ma käisin kõiki vaatamas. Mida te veel mäletate ennast lapsepõlvest tegemas, kas sõja-aastate ja sellega seotud mälestuse piirduvadki märtsipommitamise ka ja, ja see periood jääb selja taha, et siis Ka saksa sõjavange mäletan, neid kasutati ju paljutöödel. Ja siis ma mäletan, et kui, kui ma kooli läksin, tol ajal elasime kalamajas juba ja mina läksin kooli. Kaks esimest aastat käisime vestormis. See need olid esimesed aastad, mil vestolmis tehti paar segaklassi vene mallide järgi, kõik pidid segamini käima koolis ja sealses nõndanimetatud noorte meeste koolis. Siis olid Kaksega klassi, kuhu mina ka siis läksi. Ja sinna läksin ma mudiise üksinda, mötlesin ennast kooli, olin kuue aasta. Kuidas see välja nägi? Lihtsalt läksin kohale. Sihuke hakkaja, nagu ma olin, läksin, ütlesin, mina tahan kooli tulla ja kuskohast inspiratsioon või mõte üldse ei tea. Teised lapsed käisid ja teised läbisid, käisid koolis ja, ja ilmselt see, et ma tahtsin ka ikka targaks saada. Isa tuli kõike teha. Sellepärast sul oli veel aega, ma olin kuueaastane, ma ei oleks pidanud üldse kooli minema, keegi ei mõelnudki selle peale. Et ma olin ka erakordselt pisike niuke. Et see tüdruk, koorimine. Millega plikapõlves seal kalamajas tegeleda andis? No see oleks äge paik, neid võimalusi oli seal, millega tegeleda oli tohutu, palju seal võisid naabri aeda ronida, keegi ei keelanud, siis oli ju see, et kõik on kõikide oma jälle, eks ole. Meil oli seal väga suur hoov ja hästi palju lapsi ja siis me äärastasime seal niimoodi üle aedade jooksmist, näiteks niisugust asja võtad eemalt hoogu ja siis mitte ei roni, aga peaaegu hüppad üle aia ja tegime seal näitemänge ja pöitust ja Kulkat ja meil olid väga agarad lapsed, kuna midagi ju teha ei olnud, me olime teistsugused. Me mõtlesime kogu aeg pallimängud ja meil ei olnud mitte kunagi igav, seal laulsime päevade kaupa ja tantsisime ja käisime kalasadamas. Seal olid mingid tobud palgivirnad ja siis me tegime võidujooksumäekõrgused, palgivirnad, jooksime üles ja kes rutem alla saab ja see oli ikka põnev elu oli täiesti, solistasime seal vees ja ykskord, läksime. Leidsime mingi vana palkidest tehtud mingi indiviidi, see oli siis Arv Paria ja läksime selle peal, lükkasime ennast eemal, aga noh, ei kaugele jõudnud. Kohe ikka piirivalvurite karm sirm oli, kohe tuldi meile järele ja saime ikka õudse peapesuga ära teenitud pisikesed nagad, parved. Pahandustesse satu ja tüüp politada. No eks ma ikka natuke vist olin, aga, aga midagi hullu ma küll korda seal olin ikka rohkem niisugune, kes võttis, seal korraldas näiteks loodusloomuuseumisse minekut, kõik lapsed pandi ritta, Ta, ja ma olin siis tähtis, ma käisin seal, kamandasin neid väikseid pisikesi põnne kõike ja, ja käisime siis Toompeal, näitasin neile valamu, maju ja mina jooksma igast asjast tehtud seal kalamajas, seal lapsepõlveelu oli hästi tore. Kuidas sa, sõjajärgne aeg kui te märkasite lapsena jällegi omaette küsimus, aga ütleme niimoodi emale ja isale mõjus missugune see väljakutse ühele perekonnale, eriti suurele. Oi, see oli väga rusuv tegelikult enda peitmine seal küüditamiste ajal ja siis kuidas tuttavad tüdrukud ära küüditati ja see oli päris jube. Vanemad inimesed olid kõik väga rusutud ja ja mida ma märkasin, et mehed jõid ka palju? Vene ajal keegi ei mäleta niisuguseid asju, võib-olla ammu juba enam, et et liga kuskil tänava ristmikul ja, ja tänava otstes olid putkad, kus, kus müüdi viina, kujutage ette, 100 grammi kaupa müüdi täiesti vabalt, hommikust õhtuni müüdi müüdi Hiina lahtiselt lahtiselt klaasiga. Ja mina mäletan seda, et inimesed tõesti väga palju jõid. Mingisuguseid hobusevorste müüdi nendes putkades ja ja igasuguseid hirmsaid asju. Juhtusin tegelikult üks jube lugu, mida ma mäletan ja oli, et ellu jäin. Ma tulin koolist, oli just tunnistuse saamine ja oli kevade ilus kevadpäev ja kooli lõpetamise õhtu oli ja siis ma tulin sealt läbi vanalinna, tulin tornide väljakule ja hästi, ilus oli vaikne, aga kell võis olla kuskil kaheksa või niimoodi, päike hakkas juba loojuma, aga valge oli täiesti. Ja ma tulin üksinda sealt. Inimesed ei käinud õhtuti üldse eriti väljas, see aeg oli ikkagi ohtlik ja tulin ja järsku kuulen, et kõvad sammud tulevad, seal oli see kivi, truktuaar oli. Ja vaatasin ta kaks madrust ja nii kui ma taha vaatasin, hakkasin ta noole järgi jooksma. Aga maalin, treenitud kalamaja tüdruk, pisike küll, aga noh, väga väikesed, väledad jalad. Ja need kaks madrust ma vaatasin, nad ajasid mind taga täiesti sõna tõsises mõttes ja nägin, kuidas need võtsid omal pealt ära need rihmad suurte nende pannadega. Need, see oli mõeldud minu jaoks siis. Ja siis ma jooksin ikka näiteisamaa eest, aga hinge eest täiesti. Me elasime seal köie tänaval ja ma tundsin, et ma enam nii kiiresti, et nina koju jõua ja siis tuli niine tänav. Seal elas minul üks sõbranna, ma jooksin sinna majja, Mu sõbranna oli pandud, korter võeti käest ära ja ta oli pandud alla keldrisse keldrisse elama. Ja Ma jooksin alla keldrisse ja neil üts pugerik seal ja WC pugesin sinna, Rutva, tõmbasin ukse kinni, olin pimedas seal täiesti, aga kole pime kelder, lihtsalt. Ainult rotid võid seal elada, mitte inimesed. Ja siis nad jooksid mulle järele, aga nad nad ei kujutanud, et ma jooksen keldrisse, nad jooksid kuni neljanda korruseni välja, otsisid mind, kujutage ette, milline jultumus. Seda nad ka ei teadnud, et terves eestiaegne maja oli pandud vene sõjaväe ohvitsere täis. Eesti inimesed olid kõik välja visatud sealt majast. Ja nad otsisid tulid kolinal tagasi ja siis ma ootasin nii kaua kui kõik vaikseks ja läksin koju. Nii et kui siis ma olin kuskil vist 13 14, mis nende huvi oli? No mis te arvate ise, mis nende huvi oli, kas meid lihtsalt ära vägistada või ja maha tappa, mis seal ikka, oli ta, ega te ometi arva, et nad intellektuaalset vestlust minuga Vene madrused tahtsid? Tahtsid midagi aru? No ma eeldasin, et nad näevad, et tegemist on 13 aastasega, aga see detaili takistanud ei. Et plikaohtu tütarlaps jookseb. Aga aga ikkagi see lapsepõlv oli tore, keegi, keegi ei saa öelda, et see, et oli Vene aeg või ükskõik mis õed, aga lapsed on lapsed ja nemad oskavad alati endale midagi korraldada. Aga tihtipeale mõtled küll, et eks isa ja ema nii, nii noh, vahel kõrvade vahel sünged. Meil olid natuke juttu sellest, et te saite üsna omapäi tegutseda, et suure pere vanematel polnudki alati mahti võib-olla silma peal hoida ja kui koduse korra peale mõelda siiski selle nurga alt kuidas hakkama tuli saada ja käituda ja nii edasi, siis kas vanemad pigem olid ranged ja oli neil üldse vajadust selleks, et kui te ise peaksite ennast nüüd distantsilt hindama, olite Delts lapsena hea tüdruk. Või missugune tüdruk? Pigem hea, mille peate seda, seda hinnangut annate, tegite, mis vaja? Jah, vahel ei teinud. Kas te ema või isa endast välja suhteliselt ajada? Mitte eriti tuli, et ah, oi, mul tuli meelde, et ma lähen tutistada saama teema tõttistes mind kõige karmim karistus või? Nojah, ega meil ikka keegi kätt ei tõstnud küll. Mina küll ei mäleta, et isegi mu vennad või keegi oleks saanud karistada niimoodi teiega. Aga tutistada, see tuli välja teenida, kuidas. No ju ma siis ei kuulanud sõna või ei tulnud tuppa või minu armastasin väga kaua väljas olla, suvel näiteks jumala viime oli suveaeg juba Kelbydisiga 12 läbi ole. Aga meil oli tore hoov ja meil oli nii vahva, seal toas oli olnud nii põnev. Kas ta õues seal seltskonnas kas lasteaia või ka vanemate inimeste hulgas enda ümber? Mäletate, värvikaid tegelasi oli niisugusi persoone, kes on mingil põhjusel meelde jäänud. Meil oli niisugune maja nurk oli ja teisel korrusel rinnutas alati akna peale üks tädi Anna ei anna kaalus umbes 140 kilo vähemalt. Ja siis tema oli meie tegevust Ida kõik absoluutselt tuttav. Ja siis ta rääkis meile alati, kuidas maakera on ümmargune ja kuidas, et kõik see, mis praegu üleval kogu teiega on ükskord seal all, et nii hukas, et vaadake Vaadake, lapsed. Ega me polnud kadedad. Me käisime teda seal aknal noolimas, kes, kes oli see lauljad, kes paksija, palju higistanud Dianna ja nii edasi. Me olime seisime aknal, niimoodi ta meid hästi näha ei saanud. Võimalikud maja ligi ja siis kooriga laulsid. Kohe. Jah, igasugust Koerusse ikka küll tehtud. Aga me olime ka tublid, meile meeldis seal taimi istutada ja muidugi ausalt öeldes mõned taimed näppasime aiandist, istutasime mõned lilled ka oma akna all siis oli jahu, tänaval, oli vana ka veeosakond, see oli see suur kompvekivabrikuosakond, mis ka vene ajal töötas. See levitas nii magusat lõhna sinna ümberringi kogu aeg ja siis me käisime seda nuusutama seal sellepärast, et et äkki sai ikka väga harva. Niisugune leigus magusa vastu ongi mul ilmselt päriselt lapsepõlvest, et magusat ei olnud tekkinud harjumus. Jah, just ema ja isa olid nõudlikud. Alikel isale meeldis näiteks kord ja emale ka puhtus ja kord. Mida ma pean ütlema, et mina ei ole oma emad veel kordagi salkus peada näinud? Ta oli alati soengus alati korras, armastas väga ilu. Ta käis kenasti riides vastavalt võimalustele. Ise tegi oma kleidid ja kotid veel. Mäletan ta oli mingi 95, iga päev oli soeng, tehas ja niimoodi tips tops, ükskõik kuhu ta läks, kas turule või poodi, üks rikkus, kuhu eined olid talilapsest, mina mäletan samasugune lapsest, ühestki oma isale meeldis ka, isa oli hästi puhas, meeskondlik eestiaegne ja ja väga viisakad inimesed, näiteks mina ei ole üldse kuulnud oma isa suust ühtegi. Ma ei tea, kurat, võib-olla olen kuulnud, aga see on ka kõik. Ema on ka vist paar korda vandunud vanakurja, aga see on ka kõik ülejäänud meie peres oli täiesti välistatud mingid kahemõttelised jutud või, või sellised anekdoodid või? Isegi kui seltskonnas kuskil oli mingi sünnipäev või keegi alustas mingi Frivoolse anekdoodi, ka midagi rääkis, siis ma nägin, kuidas minu isa kulmud, isa hakkas niimoodi üles-alla ja üles-alla hakkasid käima. Hakkas niimoodi nohisima. Et see oli siis see tundemärk, kui talle midagi väga ei meeldinud. Else ema jõudis väga kõrgesse ikka 96 97 797. See tähendab, transid, olete siis oma vanaemaga ema poolt kokku puutunud palju ja näinud, eks vanaisa ka kuidas nemad pisikese nüansiga ennast üleval pidasid, missugused teie mälestused vanaemast ja vanaemast, sealt noh, ütleme pisemast põllest on. No väga fantastilised, oota luba ma ütlen seda, et, et sina ei mäleta seda, aga, aga mina ju läksin laulma. Kui kaks kuud oli möödas, see oli vene seadus, et sa pidid tööle minema 49. päeval või sa kaotasid peale saladus peale sünnitust. Ja siis oligi niimoodi, et igal õhtul, kui ma siis läksin kevadesse laulma, siis lapsevankriga elasime koos isa-emaga, siis ajasin, siis nüanssid aruka, nende tuppa koharjaski ja, ja nemad siis vaatasite. Mõnes mõttes hästi karm võib-olla isegi mitte lapse seisukohalt, aga näiteks vanavanemate seisukohalt, kes peavad võtma rinnalapse põhimõtteliselt. Ei, nemad ei nurisenud üldse, absoluutselt ei olnud õnneks pikaks ajaks sa ei olnud ju kaheksa tundi ära ja, ja siis on muidugi kolmel, aga saalid jumala aitanud, hakkasid häält tegema alles siis, kui meie Koidul kell viis, pool kuus hommikul olid sa nii ärkvel, silmad olid nagu väitsetele. No neid aegu ei mäleta, aga mida te mäletate vanaisa ja vanaemaga seoses? Et see nad hoidsid mind ja maale käia või see oli fantastiline, et kõik suved viie aastane, alates sellest ajast olime me kõik suved maal. Et kuna sai ema, ostis selle maakoha. Ja siis põhimõtteliselt sellest ajast alates oli suve enesest kõik suved ootasin, noh, siis ma veel koolis ei käinud, aga kui kool olis ootasin, lugesin viimaseid päevi, et saaks asjad pakkida, maale sõita. Mina olin tööle ka siis minu isa, ema sõitsid lastega maale suveks. Minul tuli puhkus kuuajaline siis siis said nemad lastest puhkust, läksid linna tagasi ja mina olin siis kuu aega lastega. See oli fantastiline nagu võlumaailm, et põhimõtteliselt me olime tsivilisatsioonist eemal, et lähim naali oru sees ja lähim naaber oli kaks kilomeetrit, nii palju just poolteist kilomeetrit, tädi Aino, kelle juurest me käisime toomas piima vägeval. Ja see on elu parimad mälestused. Nii ma võin öelda, et mul oli fantastiline lapsepõlv ja, ja see on tore, et kõik need õelapsed ja kõik trügisid alati kaasa, sest neil oli nii-nii, palju lapsi seal laua ääres. Terve see suur eestiaegne söögilaud, mis seal oli, see suur pikk ovaalne. See oli kõik ääred olid lapsi täis. Et oma aiamaad oli vanaema, ma mäletan, kui ma mõtlesin, olin natukene visanud, mul, ma tahan oma mänge teha, et vanaema siin sunnib meid, et peenramaa peal tegema igasuguseid asju seal rohima ja, ja nii edasi hoolitsema, et igale ühele oli oma tomatitaime oma mingid maasikapeenrad, mida vaja rohida, igapäevaselt hoolitseda või kasta või mis iganes, et siis oli. Aga noh, sai ära tehtud, õpetas nii mõndagi metsas lankesite, kogu aeg maasikal käisid seal seal marju, vahva vahva oli. Ma vaatasin, kuidas need mina jään siia, nägime koju. Nemad läksid, kõik terve rida läks mööda. Suurväli oli ikka lauluga kringleksid lauluga ja siis siis ma hakkasin, kuula, kui aha nüüd need maasikalised tulevad tagasi, et siis laul hakkas kostma kaugeltki seal tavaliselt kõik need päevad olid nii et või õhtut, õigemini et meie raamatud olid kaasas ja siis näed neid vinnisid igal õhtul, et ma pidin lugema seal kõik see lastekari oli siis pandud magama, vooditesse ja siis mina olin siis see, kes igal õhtul neile luges seal ja ja, ja siis nalja sai seal palju, me rohkem naersime Unileks säravale. Aga räägime Ells, seal mõned asjad teie lapsepõlvest lahti. Te mainisite, et tahtsite ise varakult kooli minna. Koolis käimine, kas põhimõtteliselt oli, oli tore ja meeldiv seda kuidagi kahetsema ei pidanud, et nii varakult sinna sai trükitud. Ei kahetse ma ei pidanud, aga, aga ega see nii tore ikka ei olnud. Et need õpetajad ei meeldinud mulle, siis jäi meeldi mulle ka praegu, tagantjärele mõeldes. Ehk sõjajärgselt ei olnud see seltskond eriti. Ei olnud, väga meeldiv, oli minu geograafia õpetaja, inglise keele õpetaja, kes oli tõeline daam ja oskas väga hästi õpetada. Need kaks ainet olid need mis mulle väga meeldisid ja mul läks nendes alati hästi. Muusikat ei maininud seedee muusikasse. Hiljem sattusite, kuskohast need tulevad? Et on võimatu mainida, sest selles nii-öelda koolis õpetati ainult praktiliselt vene laule, mingisuguseid sotsialistlik pioneerilaule pigem pidime. Ja ma ei mäleta sealt ausalt öelda mitte ühtegi laulu, mis, mis mul oleks meeldinud või et mul oleks midagi seal mingi kuidagi muusikaga midagi haakunud, mitte midagi. Aga tol ajal tuli raadiost, kuulasin palju raadiot ja me kodus oli kogu aeg muusika. Vanem vend harjutas klaverit kogu aeg ja ja ema oli suur muusikasõber, ema mängis kitarri on ütleme natuke klaverit ja kodus pildid olemas ja, ja tema kuulas väga palju ooperimuusikat ja Ta armastas väga klaverimuusikat klassikalist ja, ja seda sai väga palju kuulda ja üks asi veel, mida peab ütlema, et õde abiellus läti ooperilauljaga. Ma olen ka suviti Lätis olnud, kuna siis juba, kui ma veel 10 aastane ei olnud. Käisin seal ja seal kuulasin ka ooperimuusikat kogu aeg hommikust õhtuni ooperilauljaid ja käisin Riia ooperis palju ja võeti kaasa sinna ja nii edasi. Nii et ma olen kogu aeg muusika sees olnud. Aga see otsustav hetk või põhjus, on teil see enda jaoks täpselt teada, mis teie saatuse määras. Just laulmisega. Ma arvan, et minu saatuse määras ära see, et ma läksin mitte kellelegi midagi ütlemata jälle seltsinud Georg Otsa muusikakooli ja. Ma läksin sinna ettevalmistuskursustele, kus oli siis üks Estonia ooperilaulja Gurjev oli ta nimi, kes laulis Georg Otsaga koos kogu aeg duetti ja nii edasi. Olin siis nagu tema patronaaži all seal ja tema uuris mind ja kurku ja, ja musikaalsust ja, ja kõiki asju seal ja ütles lahvet, kõik peaks hästi minema ja nii edasi. Valmistasin seal mõned laulud ette ja oli siis eksamipäev, läksin lavale ja muusikakoolis ja tegin ainult suu lahti. Eelmäng oli mängitud, kui tuli sealt laua äärest komisjonist. Karmel, lõpetage ära. Lõpetage ära. Tütarlaps, kus on teie tervisetõend? Kus on teie tervisetõend? Ja nii lõppeski, see oligi see tähtis asi, mis tõmbas kriipsu peale ja meid ei lastud laulda. Nii et ma tulin sealt ära ja nii see jäi. Muide, vend ütles mulle hiljem, jumal tänatud, et sa sinna ei läinud, nad oleksid ilusa vene vene häälekooliga ära koolitanud sealt. Aga see hetk iseenesest oli seal dramaatiline. Eks ta kindlasti oli pettumus ikkagi, oli jah, sest aga mitte eriti suur. Et nemad ei rivist välja küll ei löönud. Et kuidagi ma kuulasin ikka kodus muusikat ja ja kuidagi, aga aga ilmselt see võttis mul siiski teist korda, ma sinna proovima ei läinud. Ja võttis nagu selle päris tahtmise, nagu ikka, nudis ära natuke. Vaat, ma ei saaks öelda, et ma oleksin lapsest peale lauljaks tahtnud saada. Ma nagu elasin rohkem muusikas, ma ise nagu ei mõelnud, et nüüd minust peab kuulus laul. Ilus ei olnud absoluutselt siukest asja. Et nulle nii moosiga meeldis, ma mõtlesin ainult, et küll, et kuidas saad seda laulda. Minu tahtmine oli laulda, laulda, laulda ja muusikat kuulata. Aga siis A koolis juhtus niisugune asi. Ma käisin Gustav Adolfis. Et seal siis kuskohalt nad olid teada saanud, et ma ikkagi mingil määral laulda oskanmann. Seda ei oska öelda, aga oli vist üheksandas klassis või kuskil, kui tulid koolipoisid Nils Peterson, kellest hiljem sai ka seal siis ja Kaido Hääl ja kes ja nii edasi, kes on ka muusikaga seotud, inimesed tulid, kutsusid mind laulma. No mida sa, tütar Ps lauda oskad, aga minul kõik, inglisekeelsed laulud, sest see oli ka jälle mingi protest. Raadiost ei tulnud ja minu jaoks mingit normaalset muusikat, mida laulda ja siis mina kuulasin hoopis midagi muud. Mina teadsin, Nat King kooli ja selliseid asju. Ja poisid mängisid siis kooliõhtul, laulsin kaks laulu inglise keeles. Sellest tuli jubedam jama. Sellest oli nii kohutav jama, et niisugune tunne oleks, justkui ma oleks kodumaa reetnud ja mingisugune suur inglise spioon vähemalt olnud, et kõik õpetajad vaatasid mu peale niimoodi ülevalt alla, et justkui oleks mingi kärnane. Täpselt niimoodi hakati peale seda minusse suhtuma. Nonii, see peatükk on lõpetajat. Nii palju koolist. Aga professionaalne lauljatee algas tänu millele ja tänu kellele jagus. Professionaalne lauljatee sa kunagi alata professionaalsest laulja täiesti ikkagi, ma olin täiesti algaja iseõppija ja nii edasi, aga no midagi siis minus oli. Ma ei tea ilmselt see kooliskandaal, mis seal toimus, et keegi on nii ärapööratud ajudega nagu see tüdruk. Et vaat, mis tegi, see läks kuidagi ilmselt linna peal lahti või ma ei tea ja, ja ju ma siis pidin lausa kurikuulsaks saama. Sama jõudis õigete inimeste sõna jõudis jah, ja siis oligi, et Lembit Himma tuli mulle tänaval vastu, mina nägin teda esimest korda muidugi ja kutsus mind laulma. Loomulikult ma ei läinud siis juhatused kuidagi teist korda tuli ta mul tänaval, aga miks te ei tulnud? Lubasime nalja hind? Lubasin ka teist korda minna, ikka ei läinud, ma ei tea, mingi saatuse määrates midagi videole ma nägin, kolmas kord tuli vastu. Seal küll ma siis lähen. Et kui ma olen juba nii palju petnud, et ma pean ikka siis midagi tegema, läksin kohale ja siis sinna jäin, avaldasin noortele meestele muljet ja, ja see igaõhtune töö, uute lauludega püüdmine kogu aeg ja see praktika, mis ma sealt sain, see on täiesti hindamatu. Sellest hetkest, kui Lembit Himma teid kolmandat korda kutsuseda lõpuks läksite. Kui kaua läks aega? Kuni teist paar sai? Oi, see võttis ikka aega ikka mitu-mitu aastat. Nüansi sündis, kui ma olin 25 aastane, mis paar või mis oli, kui sündis Läntsi, sündis pool üks päeval. Ja teine tütar, sündis mul pool üks öösel. Tundsin ikka hirmu ka ja hirm oli kõva, aga õnneks ta mind väga kaua ei piinanud. Seitse tundi oli valmis. Aga mäletan, et näidati esimest korda, siis vaatas mulle otsa niuksed, tumedad silmad, olid, pilgutas silmi ainiti, vaatas mulle niimoodi. Aga see hetk oli elus ikkagi võrdlemisi pöörane, me juba põgusalt kuulsime, kuidas tuli minna kahe kuuse lapse kõrvalt kohe tööle tagasi. Oli küll, nii et ma võin öelda, et ma kaks aastat peaaegu üldse magada ei saanud, nii et kujutage ette, kui kaks aastat inimene magab mingi neli ja neli ja pool tundi. Viis tundi sain magada, siis oli ikka vägev vägevalt maetud. Aga vastu sain jäetud ja siis tuli veel, tuli ikka kõik kodused toimingud ja lapsega lapsega lapsega ja siis õhtul pead minema välja olema puhanud, alati hästi riides, soengus, meigist, manikeeritud, no viimase peal, nii nagu inimesed meil võib-olla kord kuus teatrisse lähevad täiesti lavale valmis, aga ma sain sellega hakkama, aga ema oli tore olla, oli see niisugune hetk, milleks te olite valmis ja, ja täiesti täiesti, sest et ma olin ise ju kasvanud peres, kus oli lapsi, ma nägin õdedel lapsi sündivat, ütlesite, olid igat igat masti ja hästi toredad ja, ja väiksed lapsed on hästi armsad. Ja ikka mina olin täiesti valmis. Ja siis ma mäletan, et ma lugesin mingeid raamatuid, et lapse, et kuidas lapsi ikka pisikute eest kaitsta kõik lutipudelid, ma olin nii fanaatiline emad. Ta püsis tervena, absoluutselt ei, nohu mitte midagi, tal ei olnud kuni aastani kuskil ma lubanud ju kedagi isegi nätsi juurde ligi. Katsikulised tahtsid tulla, ma ütlesin ära ei tule, ei tule, ei tulema. Et et mõne inimese ma ikka lasin uksest sisse, aga, aga üldiselt ei. Kas ja kuidas mõjutas ühe noore lauljatari karjääriemaks saamine seal nõukogude ajal ja konkreetselt siis seal 60.-te keskel? Mulle öeldi, kui ma nätsid, ootasin, no tegid alles said kuulsaks, et et kõik siin teavad ja mõõtele sa käid televisioonis kogu aeg ja nüüd järsku saad lapse ja mitte midagi juhtunud. Täpselt samamoodi kutsuti mind lindistama kogu aeg, mitte midagi juhtunud, et ma jõudsin ikkagi, ma ei tea, mis imeväega jõudsime kõik ära teha. Aga no siis inimene on noor ja ilmselt seda energiat oli mul ka siis vägevalt. Nüansi, missugused esimesed lapsepõlve mälestused on, mida te arvate, mäletavad? Mälupildis on selline asi, et et ma olen, kuidas seda nimetatakse ratastega, selline nagu käru, millega lapsed õpivad käima või noh, jalad on läbi aukude ja jalad läbi haukuda ja siis tugiratastega kuidagi. Ja ema sellega jookseb mööda raadiomaja koridori. See kaval ja ma küsisin ema käest, et kas on, et mul tõesti ma olin niivõrd väike, et kas on võimalik. Ja mäletan, ma pidin lindistama tulema ja võtsin ta kaasa, muud ei aidanud siis niimoodi, siis ma olin mingi aastane, ma arvan, jah. Nüüd ma mäletan seda, see on esimene pilti huvitav raadiomajas ja nii, aga veel edasi. See on meeles, kuidas vanemad olid ära merel esinemas laeva peal tulid koju ja tõid mulle suure nuku, mina, Tensoni minule kingitud munk. Ja et see oli minu meelest minu suurune vist või ta tegi veel solidaanist ostet. Kapten ostis mulle sünnipäevaks mulle sünnipäev, väike seletus juurde, neid kutsuti mitte kuskile välismaale esinema, aga kutsuti kaks suurt kalalaeva, mis oli šoti rannikul ja seal liikusid peitsid kala ja seal on suured saalid peale kõike meid kutsuti sinna esinema. Me pidime andma 45 kontserti, mida me kandsime ja nii kaua siis nätsi räägib sellest ajast, kui meie olime siis merel esinemas mingi kolme, nelja aastane, äkki olime, sul oli, kõrv oli veel õige, ma mäletan, nii täpselt ma tulin, tulin Tuponentsil joodis, sidemed olid kõrva peale, silmad olid nii suured, vaata sealt teki alt välja. Ja siis see, kui ta selle nuku sai ohes sihukesele rõõmu ka. Ja siis ma mäletan, vanaema hoidis mind. Ma ei tea, kui vana võisin olla. Et ma olin hästi toimekas kogu aeg, ma kogu aeg mõtlesin mingisuguseid asju välja elama ja kõik olid nii väsinud juba minu kant, seal ta nagu pöörane laps oli täiesti jälgija oli täiesti. Vanaema pani mind enda selja taha. Ise hakkas lugema, lihtsalt voodis, niimoodi. Istun nüüd siin natukene ja, ja siis ma võtsin vanaema sukavarda teda selja taga, torkasin tepsleid. Õudne kärakas. Õnneks mul midagi ei juhtunud, aga vanaema ehmatus küll muidugi hirmsasti, et uh pöörane tahtsingi midagi teha ja, ja siis ma mäletan, et siis oli päris väike, siis jooksid, jooksid ühest toast teise, mis olid mingi üle aasta vana, kui olid õppinud käima ja see müdin võist tundide viisi, nii kaua võtsin tutist kinni, viisid sööma, hakkas jälle või tuli õue minna, ega igale üldse pist. Sporti hakkasin ka varakult tegema iluvõimlemist, sportvõimlemist, alavi ujumas ja ma viisin ta võimlema. Kui praegusel ajal öeldakse, lugesin mingeid vanu artikleid teie kohta, et pigem tagasihoidlik või äkki jääme häbelik isegi hirmsasti, see oli juba lapsena niimoodi või kusagil hiljem juhtunud. Eiei lapselapsena ma viisingi, ta sellepärast võimlema sinna teiste hulka, et et las ta siis harjub kuidagi või noh, saab julgemaks ja niimoodi ma mäletan, ma käisin teda vaatamas, kuidas ta seal teiste hulgas siis oli siis et oli näha jah, et, et, et ta niuke ebalev, natukene kõne, mingi klaasseina nisugune tegemine nende teiste vahele, et see, aga see on loomuses ja kas see ei ole niimoodi, et mingi tahtlik niukene, halb mõte või midagi, et lihtsalt ongi mingi teatud distants teatud mulle pigem meeldis rohkem olla näiteks väljas loomadega tegeleda ja nii edasi, et neid ma korjasin iga nurga pealt ja minu metsaseks. Koju no ikka veel keldris olid näiteks väiksed kassipojad, neid ma käisin seal kogu aeg siis toitmas vaid tassisin tuppa koerad ja kõik koerad tõi koju ka veel, jah, noh, nüansiga mõttetu sellel laieldasi koese viimane lontrus jäigi meile koju, tähendab see. Et siis mina pidin ta puhtaks pesema, mina pidin tal teatud võõrliigi esindajat pead kehast eemaldama, apteegi kaudu eemaldama ja nii edasi. Nendega, aga no ma ei saa ju lastele keelata ka kõiki, ma tean ise ka, et niisugune vabadus on nii tore asi ja meil oli seda vabadust ikka väga palju, just meil oli nii põnev, meil oli oma võlumaailm nagu isegi linnas olles, et kui ma linnas olime, ütleme seal kevadel ja talve talviti. Me olime pargis, kogu aeg suusatasime, kelgutasime, meil ei olnud kunagi igav mitte kunagi, meil oli maja taga lasteaed, kus meil oli nagu või see lasteaia päev lõpes. Ronisime sealt laia, mängisime seal kogu aeg, nädalavahetustel müüd oma majakesed, kiikusime, meil oli fantastiline lihtsalt kogu selle seltskonnaga ja ja tol ajal vaeslapse õuelasse. Jumala vabalt. Lapsed käisid terves rajoonis, seal kiskusid vene poistega ükskord tulikogul oli lõhkemiate, ainult kulm oli lõhki ja teinekord oli lihtsalt, kui ma võtsin koera jalutada, siis üks poiss tuli selja tagant, panin talle vastu hambaid, heina see oli tavaline nähtus ikka juhtus seal rajoonis suhteliselt. Aga noh, näiteks, mis puudutab näiteks koolis oli mingi klassiõhtu seal viies klass. Ja et oli vaja klassiõhtul esitada mingit laulu, see oli vist liivakarjääride, mis selle loo nimi oli? No, mul ei tule isegi loo nimi meelde, et nad seda et laulda või siis sama ei maganud terve öö läbi. Isabel tõi Maci kooli ja et noh, et seal oli fonogramm või midagi sellist. Ma ei vaadanud vist klassi poole peale sinnapoole. Ma mäletan siiamaani seda. Higi voolas, värisesin või kas sa pole karm paradoks ühele lapsele, kelle vanemad on muusikud ja esinejad ja kogu aeg laval? Et eks ma ise pidin ennast kasvatama nii kaugele, ega see ei ole otseselt, vanemad ei saa ju midagi teha, kui laps läheb midagi tegema ja mõtlen endas ka minul oli ka niisugune jube närv, kooliajal ka pandi vahel midagi tegema. Aga see on niisugune hea kasvatusmeetod kuskilt vidi, et kui sa midagi ei tee, sa pead harjuma sellega, et see teiste ees oled ja räägid ja julged rääkida, julged olla. Et see on nii hea. No narvalasi, seda peab tegema, et ükskõik milline see hirm siis tähendab mida siis kardetakse parasjagu paremini vastu astuda, eks see asi veel kaob minu nagu teadmata, panime talle selle nime, mis intrigeerib pidevalt ja kogu aeg inimesi. Aga see on teda kasvatanud kõvasti. Et sellepärast, et nende kavastin, Harritud ja, ja nii edasi. Selle nime pärast on koolis, et ega ta väga õnnelik oma nime pärast ei olnud tol ajal. Põhiliselt narjad olid siiski huvitaval kombel poisid. Andsime igale ja igat moodi. Aga ma mäletan, et üks tüdruk, kes mind narris lõpuks mul sai mõõt täis, võis olla viiendas-kuuendas kuuendas klassis. Ja lihtsalt no seal igapäevane narrimine, lihtsalt ma lõpuks pöörasin ringi, tõmbasin tal küüntega üle näo, nii et tal olid vaod taga ja siis lõppes nii kaua. Ja siis ta täidaarsed käis ja rääkis, kuidas ma talle, mis ma talle tegin. Tüüpiline vingus vinguval häälel rääkis, kaebas. Ema rääkis eelpool, et tema lapsepõlvekodus oli kõige karmim füüsiline karistus, tutistamine. Kuidas teil läks sellega? Tutvustasin sind ka täitsa, ma ei mäletagi, eskord mäletan, tutistasin mis asjaoludel ja siis mul tuli kohe meelde, kui jube solvunud maalingu enamik, ma siiamaani mäletan, kui ema mitut olin nii solvunud ja siis, kui ma sindrid distasin, siis mul tuli meelde see mäletada kui, kui Vadcastile. Kui solvunud mina olin, mõtlesin viimane kord Ena väidutist. Kas teile meeldis see, et ema on laulja? Mis hetkest ma arvan, sa jõudis ühel momendil kohale. Te saite aru, et tema on populaarne laulja, et teda tuntakse ja ta televiisoris mõnikord. No ekskoolis seal mõningat küsisid ja rääkisid, sellest räägiti ja. Ja, aga noh, mõningad õpetajad ka vihjasid seal, nojah, su ema on ju kogu aeg ära. Niisuguse kahemõtteliselt õpetajad, kes mul, kellega mul ei olnud just väga hea klapp, ütleme nii. Aga üks asi, mul tuli meelde. Ma vist ei tahtnud üldse kooli minna, ma mäletan, ei absoluutselt, mõtlesin siit hullumajast paluks mind ära viia ja ma ei taha mingit sära, näen siis ilma. Oi, ma lähen kooli või negatiivne emotsioon tulemas, millest no jooma, siis aimasin halba. Sunnitakse tegema midagi sellist, mida ma ei tahaks. Aga noh, eks mul koolis oligi põhimõtteline protest ainete vastu, eks ole, ja siis näiteks keeletundides või no ütleme, vene keeles ma üldse magasin, kott peal, sest mul ma oskasin vene keelt viie aastaselt peale ja mul ei olnud seal õpetaja teadis vahepeal, kui ma tukkusin, kutsuti mind vastama. Tal oli viis kogu aeg, räägib vene keelt ja kirjutab ka. Andekas inimene, näeb, vaatab peale, vaatas. Ei, ei, mul oli sõbrannale venelane naaber ja siis noh, eks me suhtlesime viie aastaselt kuidagi. Jah, ja siis vaatasime Soome televisiooni sealt soome keel, sõbra isa sõimas neid kogu aeg. Et ta ei kaine peaga ka, tuli trepi peal vastu. Et see oli igav, on asi soli, tere Andres, aga lapsed said ikka omavahel läbi ja me kogu aeg suhtlesime ja siis ma pidin kirjutama alata, siis ma arvan, 10 11 12, mis ma võisin olla isale mahatekste inglise keeles, soome keeles. Laulutekste, mingi ta oli ansambli juht, eks ole, et oli vaja mingit uut, uue loo, näiteks sõnu siis ma kirjutasin kuulmise järgi maha, ma kirjutasin ka itaalia keeles, prantsuse keeles kõikvõimalikes keeltes, kuigi ma ei saa ju, ei osanud, aga lihtsalt kuulmise järgi nagu see harjutas õudselt hästi igat nüanssi, igat nüanssi, see oli lahe, huvi on endal täitsa olemas ja, ja vot sealt tuligi, siis hakkasin nagu, kui muusikat meil nagunii ema tegi meile igal õhtul kutsus tuppa kõige sellise rohkem sellisel ajal, kus, kus mäng oli just käima läinud nüüd tuppa, nüüd on vaja pesta ja hakata näiteks sobeni kuulama. Eina õhtu tahab ikka maha rahanemis saada ikka ja Mozartit, lasin neile seal kogu aeg ja kõikvõimalike klee klassikale muusikali. Too oli siis niimoodi, et ennem ennem kui ma ära läksin ise tööle, siis, siis oli niisugune tore vaikne olemine ja petsid kogu aeg jõudnud siis kui ukse kinni. Kõigepealt kuulasime klassikalist muusikat tund aega, eks ole, siis läksime voodisse, tegime näod, muusika mängis kogu aeg, nii kaua kui mina ära läks, jube väsinud, magame. Kõik on pime, siis piilusime sealt niimoodi tumeda kardina vahelt, ahaa, marsruut tuli, ema läks marsa peale. Ja kas siis telekas mängima ja, ja nii edasi, kõik muud mängud ja siis kui A ja siis kell oli 11 või midagi, siis vaatan, tuleb magama. Ära ma ei saanud tulla, võib-olla natuke hiljem olime tihtipeale siis veel üleval, kui sa tulid. Ja siis mõelda, miks hommikul üles tõusen, on ikka raske uni viis korda peab äratama, aga. Ma ei mäleta, et sa pidid ikka juba ERR-is olev neli-viisteist või nii et vaatasin oma, niisugused need ilusad prantsuse kingades, mul olid tumepunased. Kuidas mul ikka nime nii suureks läinud. Mis asi see on, et kuidagi panen jalgu eest? Nagu ei pigista, liiga liiga kuidagi. Lodevaltonialasid, mis asi on nüüd, tuleb härja tema, kui mina tööl on, nad tegid möllu ja minu kingad olid seal jalad kasutuses, kostüümid, kingad ja no nii nagu maalgi täpselt samamoodi, kui vanaema ja vanaisaga maal sai oldud, siis siis me korraldasime õe ja täditütardega vanaemale, vanaisale kõigile tegelikult sho. Meie rehetoas õppisime ära, piloodi võtsime ema, kostüümid, kingad, kõike vanad, mida ta kasutanud asi lõikumise ja ma andsingi, need igasugused vanad brokaadi tegelikult see oli sulaselge rumalus, mida ma praegu sõnnid tagantjärgi tunnistan. Need kleidid olid ikka väga ilusad ja ega ma olin nendega juba piisavalt esinenud ja ütlesin, hea küll, las möllavad, saab rahu nendest ja viisin need kleidid ka maale, kõikjal. Lubasin, teks tahate. Siis me müüsime pileteid sinna, seal, nendele showdele, see võis ikka päris naljakas olla, kui minu pikalt rokaadele. Ma mäletan, sirelililla kleit oli niuke, Alt läks pitsist, mäletad, kuidas hüppenöör oli käes? Seal laulsid enda meelest seal jube tähtsad oli, kõik seisid põõsaste vahel seal lahud siis läksid kohe lehmi lüpsma ja viskasid need ära. Siis Sid-le järgmine roll meil olid tehtud puust, sellised lehmad, millel oli kummikindad, olid alla pakitud. Ja siis meil oli ait, kus me tegime vastavalt vajadusele, kas noh, meil oli kõik nõud värgid olemas, et kas ta oli siis kohvik, lauad kõik eraldi ja või siis oli pood või haigla või mis iganes ja siis meil oli noh isegi täditütar sai sellise kassaaparaadi Kanadast sugulased tõid, sest mul oli kohe need mängud, olid igasugused Kui ema on teinud ees niisuguse karjääri siis tuli teil mõnikord selle mõttega silmitsi seista, et kas tasuks. Sarnaselt emale ma ei mõelnud nii, kui ma hakkasin laulma või ma ei mõelnud mingile karjäärile, see on tol ajal ei olnud vajalik, täiesti sõna karjäär ei olnud isegi mõtteliselt ja nii teda lahti mõtestades sellist mõistet minu peas üldse ainult üks asi lihtsalt tegeleda. Mulle meeldis muusika, see, mis ma laulsin hetkel või seal harjutasin või mida iganes otseselt mingit tegevusplaani ega mingeid selliseid ambitsioone suur, et ma tahaks nüüd seda või teist ei olnud, ma olen põhistleminnasanesi, ei olnud absoluutselt lihtsalt see tuli kuidagi töö käigus, ahtis pakuti, seisis teine siis ma sattusin Mainori tantsu, tähendab, kuna mu sõbranna tantsis seal suhteliselt tulla ka meie trenni lihtsalt niisama lambist nii-öelda. Ja kuna mul on see taust ikkagi noh, natukene ütleme sportvõimlemist elu inimestega ikka siis ma läksin, hakkasin seal käima ja siis tekkisidki need mõtted, et võiks nendega koos esineda ja lõpuks ma olin siis Viking Line'i laeva peal 94. truppidega. Koduseid jutuajamisi sel teemal, mida oma eluga peale hakata, teie kodus oli? Oli vist küll, tuleb sul endal meelde, et sa ükskord tulid ja arutasime, see oli kaasvõiks esiesinemisi Kalevi spordihallis ja, ja siis vaatasime koos seda kostüümi asja sol ja, ja siis ma tulin suga sinuga isegi kaasa ja sa esinesid seal. Tohutu üritus oli seal ma olen täitsa ära unustanud, üritus oli ja see oli ka minu meelest üks võib-olla üldse esinev esimene esinemine niimoodi suure avalikkuses minu meelest oli see, mis üritus, selts oli, sportlik üritus. Ma olin siis 21, ma arvan. Aeg teeb oma ja mis asi see oli üldse, mis muusika isegi seda ei ole, ma ka ei mäleta. Aga jah, seda vastu vanemate poolt otseselt ei ole, ei, ma olen teda alati töötanud, ma mäletan seda, et koolis, kui küsiti viiendas neljandas klassis, kuna mulle väga meeldisid loomad, loodus ja mulle meeldis Fred Jüssi näiteks. Et siis Ma tahtsin saada bioloogiks. Teine variant oli Paleriiniks. Me käisime isegi katsetele kunagi Yaleti KV esindaja nüanssi oli anatoomiat ja kõik proportsioonid ja kõik olid väga ilusad ja ta tantsib väga hästi ja, ja ma vaatasin rütmitundest rääkimata, et ta on väga graatsiline ja kõike siis käisin teda näitamas seal, aga, aga ilmselt see tingi mingi Paleriinidel peavad olema mingid erilised, mingid puusadega, mingid asjad seal, mis mis mingid väljapoolsus, et täiesti, aga tema on väga normaalne ja sedasi lihased liiga liiga palju lihaseid ja nii edasi ja need jah, seal on vastavad asjad, mis peavad olema niimoodi. Jumal tänatud. Ei, väga hea, et ma ei saanud ausalt Dianaloodes oli juba nii ette neid igalühel oma. Ma küsiks siia lõpetuseks midagi niisugust, mõlemad olete näinud seda, kuidas suhted elus katki lähevad. Kas te pärast seda kõike nagu oskate või teate seda kokku võtta, et miks asjad niimoodi lähevad või kuidas? Ena iga suhte puhul on see kindlasti erinev, eks ole. Aga mõtlen küll, et mina olen tänulik, et need inimesed minu elus on olnud, see tuleb ajaga ilmselt niisugune heinaga vaevata, tee see oli enam-vähem kohe vähemalt viimane kord väga. Nojah, aga kui suhted on siiski normaalsed siiani, et noh, siis miks peaks pahaks panema, mis saab nagu valesti minna või kuidas teha nii, et ei läheks. Inimesed peaksid nagu koos kasvama mõlemad olema teadlikud sellest, et selline protsess toimub igapäevaselt andma teineteisele küll piisavalt vabadusi, aga samas näoga ikkagi ühes suunas olema. Sest et et vastasel juhul jah. Mis tõele omal ajal saatuslikuks sai? Kuidas nüüd öelda, kui inimesed, kaks inimest, need on ikkagi kaks täiesti erinevat maailma ja, ja kui siis need maailmad nagu lõppkokkuvõttes ikkagi kokku ei sobi. Siin on igasugused igat sorti põhjusi, on vaimsed tasandid kus inimesed ei leia, kui puutepunkte ühe teise mõistmist siis on intellektuaalne tasand täiesti mis on väga tähtis. No aga kui inimesi valmistab, tähendab, ei valmistata Ta nad ei tea mitte millestki midagi, et loevad raamatust roosamannat ja siis ühel hetkel on hoopis midagi muud, päris elu tuleb sisse nii-öelda. Et siis, et ei õpetata nagu võib-olla leidma seda ühisosa ja siis on veel üks hoidma, et kuidas rääkida noortele illusioone, purustamata, mis asi on seriaal, elu, mis, mis kõik võib juhtuda, aga paarid on ju ka nii erinevad, et, et see, mis rääkida ühele paarile, see ei ole adekvaatne rääkida teistele teisele paarile. Nii et need on niivõrd erinevad asjad ja, ja see on nii tohutu mitmekihiline asi, et ja üks asi, mis tõesti on üks väga tähtis, väga oluline pühendumine. Vaat see on just see, mida inimesed ei tee, kui nad kokku saavad. Ja kui on see noor armastus ja kõik ja niisugune kõik on veel ilus ja kõik, aga siis tuleb ka teadvustada, et ükskõik, milline see inimene ka on, ehk küllap mina pean leppima paljude tema puudustega ja tema minu puudustega ja siis jääks veel see asja tuum ka, et me oleme otsustanud koos minna ja minna ja minna ja pühenduda teineteisele, vaatamata sellele. See on niisugune lubadus, eks ole. Et kas inimesed üldse selle peale mõtlevad siis kui nad kokku saavad, et, et see roosamanna jätku tulevad päris rasked ja hallid ja halvad ajad. Aga kui sellest jälle kui noored väga ära ehmatada nende raskustega? See rõõm jääb ju ka väiksemaks. Ma arvan, et vist igas kodus on seda kogetut kes, kuidas parasjagu, aga te mõlemad emana kas teil on mõnikord olnud tunne, et Nad mõistus saab otsa, justkui lapse seisukohalt, et noh, olukord on läinud niivõrd, ma tea keeruliseks kuidagi, et et tekib küsimus, et kuidas ma emana või lapsevanemana üldse hakkama olen saanud, kas niisugune emotsioon või tunne on? Minul ei ole olnud, ei, isegi kui midagi seal on olnud, aga sellist tunnet, et noh, nüüd ei oska enam midagi teha või seda ei ole, sest et asju tuleb võtta nii nagu nad on. Küll pahandad, moositad, aga seda ei tohi ka nii-öelda laiali külvata, katsuda natuke ikkagi mõistust kasutada ja üks hea asi on see, et vanemad pole mitte kunagi sekkunud või suunanud hirmsasti või öelnud, et, et nüüd seda ei tohi teha, mitte iial äski pole sekkunud ja mina oma laste elusse ka tähendab ei. Kui nad tahavad ise rääkida, siis alati, aga niimoodi, et öelda, et ei, see ei ole õige otsus või mis iganes mitte kunagi mitte üheski situatsioonis, midagi ei ole teha, me peame kõik oma vaatamata kõikidele õpetustele ja suunamistele, mis võivad päris valeks osutuda. Parem ikkagi nende epistlit ja ka kokku hoida. Ja, ja inimene peab ju oma lilled ja vitsad saama. See mõte jääb meie saadet lõpetama. Suur-suur aitäh, oli väga tore teiega rääkida ja soovin pärituult aitäh. Els Himma olid meil külast, selle saate pealkiri on, käbi ei kuku. Ma olen Sten Teppan ja meil nädala pärast kohtume taas kõike head.