Tere ja aitäh, et olete tulnud kuulama. Näitleja Tõnu Oja ütleb, et talle kangesti meeldis, kui isa end purju jäi, sest siis ta muutus lahkeks. Tõnu elus oli periood, mil ta proovis kõigis asjades vanema venna Reinu moodi olla sest isa tõi venna tublid osta sageli eeskujuks. Tõnule endale on abikaasa Marega kaks poega Kaarel ja Pääru. Isaga on saates kaasas Pääru, kes kirjeldab ühe keerulise hetkena oma elus aega, mil ta sageli üksinda kodus olles muutus intra Verdiks, kes ei julgenud enam poest limonaadi osta. Niisiis räägivad seekord lugusid perekonnast kasvamise ja kasvatamise õppetundidest elus isa ja poeg. Näitlejad Tõnu ja Pääru Oja. Mina olen saatejuht Sten Teppan, head kuulamist. Tõnu tere tulemast vikerraadiosse kere ja tänuga on kaasas üks poegadest Pääru näha. Tere. Selle saate alguse kohta on alati see, kus me räägime tagaselja läbi ka need inimesed, kes siis parasjagu juures ei ole, aga kes mingisugust tähelepanu võiks ameti saada. Ja täna võiks siis panna lapsed kõrvuti ja neid omavahel kuidagi siis suhtesse asetada, et mis mehed nad isa silmade läbi andma. Eks nad natuke erinevad küll on. Tähendab siis määrust on vanem vend Kaarel neli aastat vanem aga näeb neli aastat noorem välja. Ütleme siis need välised geenid on suuresti, mis tema suguvõsast, juuste värv mõlemal emast ja silmaga ära aga, aga ütleme niimoodi tegutsemise või toimetamist ta käekirjas, mida nad on korraldanud või korraldamata jätnud ja kumma kasvatamine siis on olnud suurem piin või väiksem. Ja nüüd ma pean hakkama endale tuhka pähe raputama, et eks nad, eks nad ju ema hooles väga suuresti olid kogu lapsepõlve või mina muret nende pärast. Noh, väga ei ole tundnud, koolis olen käinud mõlema poisi pärast ühe korra ja ja siis õpetajad said aru, et seda isa ei ole mõtet kooli kutsuda, et ega sellest midagi paremaks ei muutu. Mul on mõlemad korrad väga selgelt silme ees. Kaarel oli siis kuskil koolis ja siis, kui õpetajad kutsusid mind koolisid ma kuskil mingil vaheajal läksin ja midvaheajal just nimelt tunni ajal need mõlemal kakaks õpetajatel juhul vastas ja rääkisid, ikka ründasid mind, ajasid mind nurka ja rääkis Kaarel, nii, Kaarel naa ja, ja ma ei osanud seda kõike tõsiselt võtta, kõike. Noh, ma muidugi olin nagu viisakas, vangutasin peade, noogutasin aeg-ajalt mäletan vaheaega, kas seal kuskil kooli koridoris ja siis tormas lastekari sinna koridori ja siis ma mäletan, Kaarel tuli kahe õpeta vahele, lükkas nad kõrvale, tegi mulle nii blablablablablablablablabla ja mina hakkasin suure häälega naerma ja siis õpetaja tundus naljakas. Siis õpetad, said aru, et siin ei ole suurt, see, see variant ei päästa. Aga pärg oli keerulisem asi, mind kutsuti pärast kooli pärast pärast tunde pandi meid siin ühte pinki istuma ja mäletan mulle niigi kitsas seal ja ja siis õpetaja tema võttis pikalt ette ja rääkis Päärude Bly väärude naa ja naeru teeb teistesse kolmastesse. Täpselt samamoodi, minu käitumismall oli sama, et vangutasin ja noogutasin. Ja siis ta hakkas, ütleb, et. Nonii, Andrus, räägi nüüd õieti ära, mis õpetaja selle sellega, mida sa tegid. Pääru, nuh, Eina ja oh ei ütle nüüd juba õpetaja uuesti jutuotsa üles võtma ja siis lõpuks ütlevad. No mõtle, kui õpetaja küsis, et, et kus Urmas on? No ütle nüüd ise nüüd Pääromissa õpetajale, ütlesid. Neina disla keekin, jah, Pääru ütlesid, et Urmas on surnud ja mina ootasin seda polti, see oli nii pikalt, ma mõtlesin, mõtlesin, mis seal point on. Igatahes tundus naljakas, et ma hakkasin naerma. Poiss hästi õppust kodus, et kas pean nii palju ütlema, täpsustatakse, et see oli esimene aprill. Ja, ja siis siis õpetaja sai aru, et selle lisage järgmine, torkab, et ema kutsub. Aga muidu ma ei mäleta, noh kuidagi Kaarel oli nagu algusest peale natuke järelemõtlikum ja selles mõttes on ta ka minu geenides. Kaarel on hommikuse unega, aga pärul oli ikkagi õhtune uni, mis on emal. Nii nagu poistel ikka suurt lugeda ei viitsinud. Jaa, jaa. Minule mingist hetkest elus hakkas lugemine väga meeldima ja ma väga hea meelega loen raamatuid ette ja see tähendab seda, et kaardile sain ma terveid raamatukogusid ette lugeda, aga Pääru oli pärast teist lehekülge, magas sellega. Tema. Kuidas sa käid, kisa suust? Kõlab võib-olla saab proovida ise ka ennast vennaga korraks kõrvuti panna just selles valguses, et kui erinev või sarnane teie käekiri on, alustades kasvõi vanusevahest, et olite te kamraadid omavahel poisiklippidena ja mingi maani olime siis neli aastat vahetan meil Kaarlile ikkagi oli natukene nuhtlus väikevend, kes kaasa trügis ja kui tema tahtis sõpradega, et ma mäletan minu lapsepõlves kõik enamus sõpru maal ja Lääne vanemad elavad seal, olid ikkagi vanemad poisid, et ISIS, eks ma olin Kaarlse nuhtlus, kes, kes siis ta ei saanud nendel nendel õhtutel, kui ma kaasa ronisin, ta ei saanud kõiki neid asju teha, sest kes teab, äkki ma võisin kodus ära rääkida. See neli aastat on just see vahe, et üks hakkab täiskasvanuks saama, aga teine on veel laps ja siis Kaarel ikka hiilis õhtuti poistekampa minna kaasa ei tuleks. Mul küll ma mäletan, kui kahju mul sellest ka väärustes oli tol ajal, et noh, aga ma sain kaardist ka väga hästi aru. Ega seal midagi midagi teha ei olnud ja see neli aastat on jah, mingi niuke mingi seas on ta väga-väga suur vahe, sellepärast et noh, üks saab täiskasvanuks. Tina on laps, ehkki ta ise seda ei tea. Vähemalt ei usu soo oma silmade läbi olid sa nii-öelda pesamuna perekonnast ehk kas venna hirm oli mõnes mõttes põhjendatud ka, et sind ei saanudki usaldada? Ei midagi sellist küll ei mäleta, ei võeta ja et mind oleks rohkem hoitud või kui Kaarlit või ei, ei midagi sellist, ma küll ei mäleta, et oleks olnud. Pigem võis mulle muidugi tunduda vastupidi, tol ajal, aga, aga maitse on ka vist. Ega see vendlus ju sõna on, sellel on kaks poolt, üks pool on jah, see see lõputu sõbralikus ja ühtehoidmine, aga ega see teine pool on sellest ikkagi sel lõputu kaklus ja Madistamine ja ma ei teagi, mille pärast, kes on lihtsalt see kutsikate üles kasvamine või on see, või on see mingisuguse emaarmastuse või ema ema, isa tähelepanu või ma ei tea, et ega seda taplustan selles vendlusest niisama palju või kui seda sellepärast ongi. Vabadus, võrdsus, vendlus on viimasel ajal lihtsalt jäärad. Ei noh, teadmist mõtlen jah. No antud kontekstis. See on asendatud ütlemisega, et vabadus, võrdsus, solidaar, solidaarsuse vendlus on ikka palju keerulisem sõna. Tõesti, see konkurents on, see on paratamatu, aga mul on ju ka vanem vend lõppude lõpuks üks küsimus, mille ma esitan päevas olla puhtalt oma isikliku stereotüübi pealt, see puudutab suisa. Mulle on jäänud Tõnust mulje, olles teda siiamaani oma elus näinud ainult televiisorist, kui väga rahulikkust hästi stoilisest inimest. Isegi vabandust, Tõnu, kuid uimast eestlasest see ei vasta üldse tõele, ei vasta tõele, ei vasta absoluutselt. Ta on väga kirglik, närvis, vihane, ootamatult käituda, kõik need asjad on tas väga olemas ja pehme, hell süda on tal küll. Et annab, ma arvan, kergesti andeks ja aga ta vahel võib ikkagi nagu sähvatada ja nähvatadega, lihtsalt sellepärast tõmbab samu suunurgad ülespoole, et ma kujutan ette, et kui te Kaarliga või noh, ükskõik kumbki teist eraldi mingi sigaduse korda saatsite, et selleks hetkeks, kui see isale kohale jõuab ja ta reageerib, on rong ammu läinud juba ja vaata, uus päev alanud või midagi sellist. Et ma nagu pahanduste eest, et ta väga meid oleks kuidagi kurjustanud meiega või seda ma tegelikult väga ei mäleta. Siiski üks asi jah, aga tõesti need, need on, need on väga harvad korrad või ma ei tea, et kui kuidagi hoopis nagu kuidagi solvata, ta on mingi väljaütlemisega või, või need kohad olid need, kui ta muutus nukraks. Kui koostaga midagi ehitada, mäletan majaga ikka seal noh ega sellise töö käigus ikka tekivad, võta sealt, hoia seda, mis sa kurrat noh, ega siis ikka võivad tekkida need, aga see on mingi teine asi. Meil on aeg minna lapsepõlve ja meenutada esimesi pilte, mis on sealt meelde jäänud. Tõnu täiesti alustades, millised on esimesed mälestused, mida ta arvata päriselt mäletavate kuskohast elasime seal kiire tänaval, mis nüüd on Väike-Ameerika ja mäletan, me elasime seal ühes korteris pärast. Me elasime teises korteris, vahetasime sealsamas majas korterit ja ma ei mäleta ühtegi pilti. D mul sellest vanast korterist ei ole, aga mul on silme ees kolimine selle teise korterisse. Millegipärast et ma olen vist tuvastanud, et see on mu elu esimene mälestus. Mäletan ma mänguasjade kasti, lükkasin millega tegelesid teie vanemad, kas nemad olid minu isa, oli ehitusinsener. Tema töötas Eces. Ega ma nüüd nii vara isast ilma jäänud, aga, aga siiski ma olin isegi ülikooli lõpetanud ja teatris töötanud juba 10 aastat, aga midagi väga kinnist mõisas oli, jama. Hirmsasti tahaks taga rääkida, aga ma pean nuputama, mida ta mõtles, et ega ta ei olnud selline jutukas mees, mulle kangesti meeldis, kui isa ennast purju jõi, sest siis ta muutus lahkeks heaks toredaks naljakaks. Ja ema ei sallinud, seda muidugi, aga minul hirmsasti meeldis, kui isa kukkus, kukkus istuli. Mulle meeldis isadust, ta vähimatki kurjust ei olnud, aga, aga kaine peaga ta oli, kulm oli kortsus ja range ja ütles ikka kasvatas ja püüdis, kui vähegi sai halvasti öelda, kus viga nägi laita, seal tuli ja laitis. Ema oli, tema oli vist loomult õpetaja, aga ta ei töötanud õpetajana, sest et no ta oli ka isa vana tema isa, siis oli rahvavaenlane ja siis teda ei lubatud, ta ei saanud õpetajat õpetajaks minna õppima. Siis ainuke võimalus kõrgkooli lõpetada, lisada, teha Moskvas, siis sai temast toiduainete tehnoloog. Aga noh, lõppude lõpuks ka mingi toiduainete tehnoloogiaga ta ei tegelenud, vaid ta oli ikkagi toiduainetetööstuse ministeeriumi bürokraat, et mingisugune ministeeriumi töötaja ta siis oli seal minu ema, mälestus on ikkagi see, et ta, et ta oli nukurahvateatris, tema, mind vedas kaasa. Ma käisin ringreisidel kaasas ja, ja siis lõpuks ma hakkasin seal tegema ja, ja ju siis sellest tegelikult ka minu elukutsevalik. Küllap sealt tuli, teie peres oli, kas oli kaks last või mina olen vennaga ja minul on kaks poega ja vennal on kaks poega, nii et selles mõttes on igav värk. Muster. Räin, oli mõnus mängukaaslane, meil oli kaks ja pool aastat vahet, ega seal on ka seda vendlust olnud nii-öelda, millest me ennist rääkisime, et ega ikka vahel liikusin venna seltskonnas, aga aga, aga ikkagi ikka sõpruskonnad olid erinevad, ega seal see isegi see kaks aastat on suur vahe selles eas kodus paremas kirjas oli. No minu jaoks muidugi, vend loomulikult ikka toodi teda eeskujuks ja mis plaanis? No korralikult, asjad on tehtud, hinded on paremad, et juuksed on kammitud? Ei haugu vastu ei hüppa-karga, tee tubli, sina mõtle ja see läks ülikoolis edasi, ütles, et näed, kus tubli. Ja siis ma mingil ajal hakkasin nagu venda järele tegemata, selles mõttes Stahli geenides ta oli, ta oli ikkagi isas, seda oli niisugune rahulik niukene juht ja ja ta sai inimestega hakkama ja siis mina mõtlesin ka, et kui ta on nii tubli on, siis mina tahan ka selline olla. Tikkusin näiteks üliõpilasmaleva komandöriga töriks ja tikkusin nagu kursuse vanemaks ja keegi ei tahtnud mind, ma käisin peale, võtke ikka. Ja jumal tänatud, noorpõlves selle asja kõik läbi tegin, ma sain aru, et mul selleks puudub igasugune anne. Mina inimesi ei oska juhtida. Ma olen kaks võimalust, kas ma karjun nende peale või teen kõik ise ära, et aga kuidagi niimoodi, et suunata inimeste tahtmist, tema tahaks seda, mida mina tahan. Ise arvaks, et ta tahab seda ise. See anne, mul puudub absoluutselt ja ei ole sinna tükkinud enam, millistesse intsidentidesse ta poisikesena sattusite. Tagantjärele on muidugi huvitav, et ma ikka hakkasin selliseid Koerusi tegema, nii et ma sattusin natuke miilitsasse natukene. Jah. Varastasin poest šokolaadi. Mingi pahandas, et seal olid mul huvitav, ma ise nagu seda väga ei mäleta, aga ma olin tõesti vist muidugi ka elav laps. Ja, ja see oli õpetajatele tunnis alati tüütu, ma oskan tagantjärele ainult sellega, sest ma rumal poiss ju ei olnud ja aga ma mäletan seda tohutut solvumist oli kuskil, ütleme neljandas klassis. Kui veerandi lõpus loetakse ette, mis hinded keegi sai ja siis ütleb, et näed siis need ja need ja need ja Tõnul on siin neli. Jaa, Irene, näed. Irene, sul on neli, mõtle, sul on sama vilets hinne kui Tõnul. Ütle nüüd, Irene, mulle tundus ta, milles asi, milles asi, noh siis ma mõtlesin, et ei olegi mõtet pingut või siit päästa enam midagi. Niiet mingil hetkel koolis ma õppimisele lõin nagu, nagu käega ja ma õppisin õppima tegelikult ka vaat et ülikoolis ja pärast, et ka iseseisvas elus, tähendab, sellest on kõige rohkem kahju, mida, mida ma koolis ära ei õppinud seal õppimise õppimine, valin nii-öelda loomulikust sain vedasinast läbi. Mis värvi miilitsaautoallikas ta seda mäletate? Ei olnud siis kollane puna-sinine Väyodekali vist, jah, ikka vist. Aga kas laps niisugust asja märkab või sinna ma sihin oma jutuga, oleneb inimtüübist, aga see võib olla üksjagu traumeeriv kogemus ikkagi ka traumeeriv oli see alaealiste komisjonis, seal istusin ja isa ema nutma hakkasid. Oh jumal jumal. Traumeeriv. Praegu kõlab naljakalt, aga mis midagi alaealiste komisjon endast üldse kujutas? Ei midagi, võeti isa ema ette ja loeti neile sõnad peale. Vaadati vahepeal minu peale ka otseselt sellega ei ole midagi teha, aga noh, katsume siis vanemaid kasvatada. Mina istusin seal nurgas ja midagi veel emal ka pärast midagi ei olnud küsida, et ära siis rohkem tee. Muide, ma ei teinudki pärast või tegin rohkem salaja. Kata kere peale, saite kodus sellest vä? Ei siis ei saanud enam, ma olin siis ikka natukene üle algkooli lapsepõlves ikka sain paar korda. Mul oli üks paha klassivend, tegi pahandusi ja siis selleks minu kaela, siis ma sain, ma sain ikka paar korda isegi ema käest, aga kas see on nii paha mälestus, et see, ma mäletan selle hetkel ma otsustasin ära, et see ei ole nüüd küll kasvatusmeetod ja mina oma elus nii ei tee. Ehk oma lastele rihma jana, füüsiliselt ei tohi karistada ja ma ei mäleta, kas mu pidanud ei tule praegu meelde. Me jõuame ringiga, nende juttude, nii ka ehk, aga millega teile tegeleda meeldis ma tea vanuses seitse, kaheksa, üheksa, 12 selles eas, mis pakkus siis poistele pinget? No meil oli pärast tore kamp seal õue peale, me mängisime rahvastepall, käisime jalgratastega sõitmas ja pool sportlik tegevus, mingil ajal hakkas mulle raamatuid lugev ta meeldima. Kui see teatritegemine mu ellu tuli, siis mul tuli lapsepõlves hästi välja see või noh, ma suutsin nagu see teised ütlesid, et oi, see on hästi. Ema mitte ainult ei võtnud kaasa, vaid te sattusite lavale ka kohe? Ei, see juhtus ikkagi eraldi nagu koolis või luuletusi lugeda või niimoodi või kuskil näitemängudes kaasa lüüa seal, miks kooli näiteringid ikka olid ja ja ta siis kiideti, see lapsele meeldib rohkem, seda rohkem kiidetakse, vaevalt et see tegevus, tegevus hakkab tasapisi nagu külge, eks ole. Ta tahab ikka mingit asja, kus, kus ta on teistest parem või, või kus ta, mis tal tuleb välja, nii et sellepärast rohkem sedapidi. Aga mingil hetkel hakkas, ta hakkas mulle tõesti väga huvi pakkuma. Ja teha meeldib siiamaani vaadata, enam ei viitsi. Mis hetkel sai selgeks, et sellest võiks saada elukutse. Vähemasti legend räägib selles, et neljandas klassis ma olin siis isegi algkoolis, siis ma arvestasin välja, et et minu aastal on vastuvõtt lavakasse seal üle aasta, eks ole, et ma ei pidanud vahepeal nõukogude sõjaväe minema. Ei peaks, ma saaksin ja noh, nii et võrdlusi ora siis, kas see tähendab teadlikku tööd ka või selle suunas pingutamist? Jah, ma nukurahvateatris lõin kaasa ütleme, neli aastat veel keskkoolipõlves ja, ja igal pool, kus sain, esinesin, aga muuta ei tähendanud midagi või et ma tegelikult istusin absoluutselt kõik, õhtul istusin teatris tollane nii-öelda Draamateatri noorsooteatri repertuaar on nähtud mitu korda ja ja kõik esmaspäevad, kui vanasti oli kombeks kõik esmaspäevad, muud eesti teatrid olid siis Tallinnas, siis mõistsin ka alati seal. Ja Draamateatripiletid olid juba tundsid mind lassid mind sisse ilma ilma rahata Tuvikongi sinna kolmandale rõdule, nii et seda tähendus. Korra ta ütles, et ta, et ta ei saa elukutse valikul nii-öelda või nendes küsimustes ei suunanud otseselt taga, oli talle meeltmööda niisugune ma mõtlen just justkui pigem siis reaalvaldkonna inimesena see, et poisid mõlemad lõppkokkuvõttes veel võtsid suuna humanitaari poole, hoopis. Ei vennast pidigi direktor saama, ma usun, et see oli isale suur pettumus. Vend ka vahetult enne vend läks vist ka sinna lavakasse rohkem niimoodi, et noh, need eksamid olid varem, et proovin sinna ka, pane ennast proovile. Aga no siis juba vastu, siis ei saanud enam midagi. Kuigi vend lõi ka kaasa nendes kõikides teatriasjades, aga mitte nii nii aktiivselt ja mitte nii suunitletud tult kui, kui mina. Ma usun, et isale see ei meeldinud. Oh, kui isal oleks praegu hea meel, kui ta teaks, et lend on Draamateatri direktor ikkagi minu jälgedes. Aga noh, paraku seda teab ta laua peal rääkima. Jah, ma saan aru kronoloogiliselt või ajateljel, et et päris teatritöid ta nägema enam ei, ei saanudki tulla, vaat vaatame, saate olla, ega ikka ei ta tas sodaalid ikka. Seitse aastat kooli lõpetanud, millest küll kaks aastat nõukogude armees viibinud, aga ma mäletan, mäletan seda. Meelejahutaja oli mind võrdlemisi pärast koolile, Ta sai siis hakatud midagi kaasa tegema ja siis pühapäeva hommikuti oli meelejahutaja, siis mina istusin oma toas. Ma elasin veel kodus. Oli mingisugune monoloog, mul seal meelejahutas ja mina kuulasin seda oma toas, isa-ema olid siis teises toas ja siis mul oli lõppenud, siis kuulsin, kuidas tool nagises seal suures toas. Mis isal käis kogu elu kaasas tulija siis sammud tulid, lööb ukse lahti. Noh, Tõnu, kuulsid, kui halvasti lugesid? Ukse? Ei, see ei olnud kuri, ei olnud kuri, aga ei, see oli annus huumorit ka ussitamise moodi rohkem. Nojah, ma ei oska öelda, ega ma tagantjärele ei tea, mis ta hinges toimus, mis see kõik oli, sest ega seda meeldiv samas kuulata. Pääru, kas sul on oma vanaemast vanaisast siis? Isa isast, emast mälestuse, isa isast ei ole. Vanemast on, vanaemast on palju sellepärast et mina ei käinud lasteaias, mina olin siis sellesama vanaema kasvatada. Mul on neid mälestusi palju, palju kõikel lubas kõike, me tegime koos. Mulle tõesti, Me veetsime kuidagi väga-väga palju aega koos. Võib-olla Tõnu mäletab seda võib-olla tol ajal ma ikkagi nagu tahtsin õue minna, jooksma, ilma vanaemata ka, aga taga oli tore, ma ei tea, kust ta selle jõu jälle võttis, et neid mingisuguseid mänge mängida. Klaverit sundida mind mängima? Jah, mis kõike meil oli selline hobime koos, olid need vanad punased entsüklopeediad. Neid kammisime läbi, ma mäletan või alati, kui mingi küsimus mul tekkis. Nagu ikka lastel tekib, et mis see on või miks nii või kes see on või kust siis oli jälle see hetk, võeti need entsüklopeediad lahti, vaadati järgi? Jah, seda ma mäletan olemast palju. Vanema ütles, et, et naine peab olema ilus ja mees peab olema tark. Tänu mis asjaoludel, kus kohas ja kuidas te kohtasite oma tulevasele laste emaga. Minu laste ema töötas raekoja platsis ainsas Eesti plaadikaupluses ja mina käisin seal plaate ostmas algul ja siis kutsusite õhtul Fixi kuulama. Fix'i ei tea ja mis asi see võis olla, mida ma kuulasin? Oligi niimoodi, nagu ma siin umbropsu praegu pakkusin, et läheme lage, nii ta läks ja natuke sai seal käidud nagu kass ümber palava pudru ja siis ma läksin sõjaväkke ja siis ma kirjutasin talle iga päev, kuidas mul läheb, siis mul oli seal väga raske olla, vastik. Patsifist olen ma juba siis peaaegu ja siis siis kõik tundus mulle väga vastik seal raskes, mul ei olnud muud võimalust, kui talle kogu aeg kirjutada, sest ma kirjutasin tagasi sulle see tohutu kirevamaks. Siis ta otsustas, et pärast seda ta jätab mu maha, kui ma sõjast tagasi tulin ju ta sõja aegu ei söandanud mulle veel ühte traumat teha. Siis siis ma mäletan, ma võtsin need kirjad, riskisin, põletasin need kõik ära, praegu on nii kahju. Aga nolk, et käisin ikka peale ja siis läks õnneks. Mis iseloomuomadust sa võid küll olla niimoodi inimest mitte rahule jätta? Tahtsin meheks saada ja ma tahtsin lapsi. Tegelikult on üks vaev on minul elus olnud, ma olen väga kaua väga väike. Nii nagu ma praegugi jääl oma east aastat 14 maha, mitte siis täiskasvanu selles mõttes. Ja, ja ma olin kasvult väike klassis kõige pisem, kõige lühem. Vuntsid hakkasid mul kasvama 22 ja poole selt umbes umbes t ja, ja siis ma tahtsin, ma tahtsin meheks saada. Ma tahtsin, laps, see oli vist ma tagantjärele mõtlen kõige soolev sund. Et nüüd hakka veel ringi vaatama, siis läheb veel aega. Ärge päris tõsiselt võtke, aga ei oska seda rohkem paremini seletada. Võiks paari lausega seda nõukogude armeed puudutada, sellest on ka aeg-ajalt siin jutt olnud. Kus kohas ja mil moel see aeg mööda läks Teie jaoks ja kas sealt midagi oli kaasaga võtta niisugust, mis hiljem on abiks kasuks kuidagi olnud? Kuus kuud möödus Lätis üheksa kuud, siis Kloogal ja siis viimased kaks kuud olin veel kombinenis kussevis Kaliningradi oblastis. Küsimuse mõte jääb samaks, et kas sellest nõukogude armee ajast mida keegi oli niisugust kaasa võtta, mis noh, mille puhul võiks öelda, et jah, tasus olemist või üldse mitte. Ma ütlen üldiselt jah, nii see, et minu umbusk inimeste vastu sai seal tugeva aluse ja see on mind elus päästud, ma ei usalda üleliia ja lihtsalt inimesi, vähemasti ma kahtlen neis ja see on üks loomamaailm, see, mis seal, mis seal nõukogude armees oli täielik anarhia. See on ikka kuritegeliku maailmaseadused, mis seal kehtist tegelikult me räägime süsteemist üldiselt või pakute mõne näitesüsteem, üldiselt süsteem selle peal üles ehitatud ongi noh, sõjavägi niikuinii. Esiteks nad on alluvussuhted. Aga mis selle alluvussuhet talge vein? Ma ei, ma ei. Noh. Aga te jäite terveks või? Ja isegi isegi peksa sain ainult viis korda ja ise ainsal kord elus, kui ma olen kedagi inimest löönud näkku, on ka sealt pärit. Tuli teha jah, aga see on minu poolt muidugi vastik tegu, sest et ega ega seal pidi ikka mõtlema, kellele sa võisid lüüa. Sest seal hierarhia ju see tähendab, palju sa teeninud oled, see määrab, mitu paela sul peal on, vähemasti selles sõdurite siseringist maksis ainult see tema oli minust rohkem teeninud ja siis ta kamandas mind midagi tegema. Ja siis ma sain aru, seda meest tegelikult ei sallitud. Ta temale ma võin keelduda, temale võin lüüa. Et nad siis siis ülejäänud kamp ei tule mitte pärast mulle kätte maksma. Ja pealegi mulle ma olin ju Kloogal Ma olin Kloogal, see tähendab, ma olin eestimaal. Ja ma olin oma oma selles ainukene eestlane. See tähendab, et kogu selle viha kuraatori vastu sain ma ka enda peale. Ukrainlased, venelased, nemad olid Venemaalt, nemad tulevad sõjaväkke, see tähendab, et auasi, kõige tähtsamad inimesed. Ja, ja nad ei saa, ma ei saanud sellest lõpuni aru. Mida see tähendab? Et miks eestlased ei salli Vene sõdureid, nad ei saanud ja nad ei saa, kuidas nad ei saanud? Ma räägin selle loo ära. See pilt jääb mulle elu lõpuni silme ette, ma mäletan Kloogal mulle üks pühapäev, siis isa käis vaatamas, minda tuli sinna aia taha ja ma sain seal temaga kokku ja siis me kõndisime ringi seal ja vaatasime ja isa vaatas neid hooneid, ütles, et jah, et ma olen siin olnud, et ta oli seal ka nii-öelda sõjaväes, seal oli Saksa sõjaväehaigla ja siis tema oli seal isa mul teenida Saksa sõjaväes ei jõudnud, ta läks võeti mopiga siis Saksa sõjaväkke, aga siis ta oli haige ja siis. Nii ta siis seal pääses. Ja ma mäletan siis õhtul kapitankricholoo tuleb minu juurde, ütles, et kuule, ma nägin, et sa kõndisid ringi siin isaga ma ütlesin, et jah, et, et noh, et jah, et mu isa teenis kasin. Oo, vastake Pacellientšimata käädvuses. Teads, mõtlesin jah, et ta oli Saksa sõjaväes. Ja siis see paus see mõte, et minu sõduri isa oli Saksa sõja ja kuidas ta püüdis seda mõtet oma pähe panna ja kuidas ei mahu talle pähe, see ei lähedal, kuidas see võimalik on? Et miks ta sõdurit siiamani maha pole lasknud või kuidagi noh siiamaani vot ei mahu inimesele pähe üks asi. No pärast seda ta muidugi minuga ei rääkinud enam-vähem, ja ta põdes seda rohkem. Muudame teemat, kui ühel hetkel tänu jõudis see koht kätte, mida ta nii väga igatsesite, ehk te saite lisaks siis reaktsioone, mäletate kogu seda uut olukorda ja tunnet? Seal oli ootus ja kas see kõik, mis juhtuma hakkas, vastas ootustele? Jah, ei, ma ei mäleta, et seal mingisuguseid selliseid vapustusi oli olnud, et noh, eks noh, eks see võis olla üllatuseks, et neid mähkmeid niidud tihti pidi vahetama ja ja pealegi siis ei olnud ju neid mähkmeid, mida sai võtta, kohe ära visata, et neid veidigi pesema, aga mul ei ole siiamaani ma taha hommikuti üles tõusta, aga kui lapselapsed on ja ja nende hääli kuuled, siis ma tõusen hommikul hea meelega üles, mina lapsi armastan. Ma olen hea onu. Vaat seal Pääru puhul küll ma mäletan, ma mäletan seda, Pääru hakkas sündima, raamatuid inimene ikka lugenud ja filme vaadanud ja räägitakse, et lemmiklaps ja lemmiklaps ja mäletan seda hirmu, et äkki ma oma nooremat last nii ei armasta kui vanemat last. Mulle mäletan seda nagu hirmu tagantjärele ma ei saa nendest aru, et üks on lemmiklaps, tähendab, armastada on erinevad küll nad ei ole enam vastavalt ikka inimesele, kes sulle. Aga mina, ma, ma sellest asjast aru ei saa. Mee Pääru, nüüd on sinu kord meenutada oma esimesi lapsepõlve mälestused, põgusalt puudutasime siin seda, et küllaltki palju aega sai vanaemaga veedetud, aga aga kui sa paned oma mälupilte ritta, siis kuskohast kellega seoses need algavad? Jah, esimene mälupilt. Ma ei teagi, kas see vastab tõele või, või kuidas see kuidagi ajaga tekkinud, aga on Mustamäe korteris, kus me tegelikult kolisime vist väga ruttu ära. Ma olin väga-väga väike, aga mis minul on meeles, on lihtsalt üks, üks ilus valgus aknast ja punane söögilaud, aga vist juurde käib. Ma räägin loo, et kuidas ma lõin hirmsasti pea ära vastu lauda verd lahmas, aga mul on lihtsalt üks selline hägune pilt, see on, aga siis ma pidin olema ikka päris päris pisike, et ma ma ja 901 kolisime ära ja nii et ma pidin olema alla kahe aasta isegi kindlasti jah. Aga minul on ka väga õnnelik lapsepõlve, ma mäletan ka väga palju Maal olemise aegu suvesid sealsamas seisus, kus need vanemad elavad ja Haapsalus, kus olid emapoolsed vanaemad ja need sõbrad ja tõesti üks lõputu ringi jooksmine ja mingite asjade meisterdamine ja tegemine ja raksus, käimised ja lasteaeda ei jõudnudki, et ma olin sellesama isapoolse emaga tänu mis, kas Kaarel oli samamoodi vanavanemate hooldada või vanaema hooldada. Lasteaiaga oli mingi eriline suhe või puhtsuhtepuudus, täielik. Kaarli Pääru vanaisa tena jäi tegelikult ju pensi peale ja siis tema oli alati käepärast võtta Ta ja ja võimaluse korral vanaema ka ja, ja Kaarel jäi alati haigeks Kareli ja väga palju haigeks. Minu arust ta käis dalai-lasteaias kirjas, aga ma mäletan ühte jõulupidu, mina olin siis seal. Kes ma ikka jõulupeol, eks ole, ja, ja siis ma mäletan seda, mul oli nagu piinlik alati, et ma läksin seda jõulupeole, siis Kaarel veetis jõulupeole ikka kohale, siis tema ei osanud midagi teha, sest lasteaiast puudunud nii, paneme veel sealt koolieelsest ajast mingeid asju ritta, mäletad sa end midagi tegemas? Sündmusi, asju, mis sulle meeldis? Ma käisin noores põlves väga palju trennides igasugustes erinevates, aga, aga kas sellel ajal äkki veel nii väga mitte. Klaverit ma vist mängisin, aga trennidest olid juba jah, kui seal algkoolis ja kergejõustikku tegin pikalt jalgpalli, mängisin pikalt jalgpalli, mängisin mingi vahe ikkagi. Niipalju, et minu meelest ma olin trennis vähemalt sama palju kui koolis või vähemalt selline tunne oli küll. Seal lihtsalt sellepärast, et meeldis või juba pisikese ambitsiooniga midagi korda saata või räägi see ikka need asjad käivad koos jah, ta meeldis ja ega see ambitsioon tekkis seal ju ka kohe, aga kui hakkab samamoodi, et ikka miski hakkab nagu välja tulema, siis siis ta ikka hakkab rohkem meeldima ja siis, ja. See oli tõesti, mul oli kaheksa trenni nädalas, ma mäletan. Ja siis, ega me Triin lõppes, aga koju ei läinud, ikka vaja persakat mängida või? See oli äge, et ühel hetkel ära jagasid, kes isa on ja kus ta töötab? Ei, ma mäletan, see oli alati hästi piinlik, kui, kui keegi tuli isalt autogrammi küsima. Hirmus, siis tuli kuskile ise lillenurga taha tegema välja, et mina ei tea seda inimest. Aga kas või aasta sa teda mäletad niimoodi tööga seoses mõnestki rollist teatrisse või televiisorist ja eks seda oli väga palju, seda ma mäletan, et ka üks koht, mis on lapsepõlvest meeles, on Linnateater, Jaan Tätte pojaga, Jandeti teadetega. Me jooksime küll seal linnateatris lõputult ringi ja kus, ega, ega me seal proove ei viitsinud vaadata või, aga siis nagu teatrietendusi praegu harva viitsisin vaadata, aga aga meil ju kihvt vanaaeg. Keskaegne maja on seal Linnateater. Kui olid veel kuskilt, sain mingid mõõgad äkki kätte, siis selline kui kolme musketäri mängiti seda esimest, käisime Tõnuga palju kaasas ja seal oli neid vehklemise ja ma mäletan, Indrek Sammul oli kihvt mees. Ma ei kujuta ette, kas see on rohkem seotud geenidega või pigem keskkonnaga, kus sa üles kasvata. Kuhu sa lõpuks ise maandud, kas sa oled mõelnud enda kulgemise peale sellest vaatenurgast? Nojah, ikka olen, aga ega ma ei tea, ega seda asja ja kui ma noor olin, siis ma mäletan küll, ma olin nagu haka ja kuidagi selline mingeid reklaame tegin ja kus Tõnuga ikkagi kui kuskil seda näitlemisest, aga siis tuli kuskil seal põhikooli põhikooli lõpuaeg või siis mingisugune selline eneseteadlikkuse mõistus tuli ja siis siis mind hakkasid väga huvitama sellised suured küsimused ja füüsika ja siis juhtus ka veel mingi selline aeg, et kus seal, kus need isa-ema olid väga vähe kodus, ma olin tihti üksinda kodus ja mul tekkis mingi täielik intro värdsused, mis jõudis isegi peaaegu sinnamaani, et ma ei julgenud poest osta limonaadi. Sest ma kartsin, et ma pean võõra inimesega suhtlema. Mingeid? Ei, ma. Aga noh, siis see läks üle kuidagi selleks põhikooli lõpuks oli see üle läinud. Aga jah, ma arvasin küll või meil tõesti füüsika huvitas väga matemaatika tuli välja. Aga kui ma ei pidanud vaeva nägema, et need olid nagu huvitavad asjad, mulle meeldis, kui võrrand välja tuli, selline hea tunne, aga kui koolis oli vaja laval midagi teha, siis vaadata ikkagi esimesena näitleja poja otsa vä? Ma ei mäleta, et oleks väga. Et üldse neid olukord oleks väga olnud, aga ega ma seal ju teatriklass ja selle gümnaasiumi aeg mõtlesin, et gümnaasiumi ehk siis kui mul see teatrihuvi tuli, eks ole, siis siis ma vahetasin põhikoolist. Ma vahetasin kooli, Läksin vanalinna hariduskolleegiumis seal ja seal oli tõesti, seal oli teatriklass, mina käisin reaalklassis ja seal oli midagi ei ole teha. Teatripoisid olid nagu tüdrukute seas ikkagi populaarsemad ja ma käisin need eksamid vaatamas ja ma ei saanud aru, miks need poisid projelt mina teeks või noh, et kui nagu selle teatri asja pärast, et siis ma vaatasin ja mõtlesin, et seda ma teeks küll paremini. Nii oligi, siis ma läksin nukuteatri noortestuudiosse, mitte sinna vanalinna teatriklassiga. Hakkaski see asi välja tulema ja huvitav. Ma mäletan seda suvesele mingit kviinistel, kuid mida te mängisite ja Markus Luik ikka oli, seal ma mäletan. Me istusime laua taga ja tähistaevas oli seal August ilmselt ja Markus midagi tähistaeva kohta midagi küsis ja ma hakkasin talle seletama äkki ja ma olin selleks ajaks tõesti, ma olin taga. Väga, ma lugesin raamatuid traatilises teooriast ja ma hakkasin Markusele seletama õhinaga ja kõik, et kuidas need asjad siis seal on ja mis seal on, ja siis Markus rääkis sellisest autorist nagu Madis Kõiv, näitekirjanik ja tegelikult olid ennekõike füüsik ja, ja siis kuidagi andis lugeda ühte näitemängu, küüni täitmine kuidagi sealt need kaks maailma äkki sõid midagi ühte ja ma ma ei tea kuidagi, iga oli ka kuidagi selline. Et ju mind sinnapoole natuke sinna lava poole juba tõmbas, sest ma mängisin kitarri, ma olin ka ikkagi alustanud kitarrimängu. Läksime lavakunstikooli katsetele niimoodi, et, et ma teadsin, et mul on tartus, füüsika kohtan taskus. Ja siis, kui ma sisse sain, ma veel ka tegelikult natukene kahtlesin ka, keegi ütles, et, et et füüsikat sa saad igatahes minna veel õppima, aga lavakasse sind teist korda vastu ei võeta, kui sa praegu ei ütled, et mine õpiaasta ja kui ei meeldi, siis mine ja siis õppisin aasta ja sinna jäin. Aga see keegi oli siis väljastpoolt kodu ehk oma vanematega niisugusi ma ikkagi eluliselt olulisi otseseid vähemalt vis teatrisse puutub, näitlemisse ei ole. Ma mäletan, et kui ma lavaka katsetele läksin, ma Tõnu oli ikka kui naguniimoodi muuseas rääkinud, aga tõsiselt mitte seda, et ära ikka näitlejaks hakka, et see on halb elukutse kuskil seal lavaka katsete ajal ta ütles, et, et ega ei pea ka. Aga siis ta hakkas seda natuke valutama, siis ta kahe päeva pärast ta ütles, et ei ole sellel ametil tegelikult viga ka midagi, et soe tuba ja ega me ei rääkinud, et mina ei tea heasti Floymuhhinikus. Või nii palju. Produseid, pott ja vene keel. Tõnu, vot see on ka tegelikult üks esimestel sõjaväest, ma arvan, tuli, mille üle ta praegu on väga rõõmus, ei areneda. Hakkasite Tšehhovi Dostojevski huvi tunda nende vastu ja ei olnud muud võimalust, kui pidune keelerong. Kodune kord Pääru sinu silmade läbi, sa võiksid kuidagi panna vanemad siis kõrvuti enda jaoks, et kui oli vaja ei midagi kurta, siis koostaksid mõlema juurde, ei, ei olnud, mõlemad olid head, mingit küsimust ema muidugi kasvatas meid rohkem, nägime igapäevategevusi, tegi meiega rohkem, mida pidi tegema. Aga alati, kui oli nagu vaja, siis oli isa ka olemas ja kui ma tahtsin temaga rääkida, siis ta oli alati olemas. Rihmama minu meelest tõesti ei ole kordagi saanud. Ja täpselt ei mäleta, aga umbes kuskil sinnakanti, et vist ei ole kordagi. No hea küll ma siis ühe korra olen, aga laste siis? Ma mõtlesin, et ma ei, see ei olnud sina, aga see ei tähenda, et ema oleks kuidagi, ma ei mäleta, mis ma tegin, aga, aga ma mäletan, et seal emale suur šokk ja ta ei osanud kuidagi teistmoodi, sest ta, aga võib-olla see oli ka ettevalmistus, võib olla tegu ei tegemata. Igatahes ma mäletan, mul on hägune mälestus sellest lihtsalt sellised üllatused? Ei jah, võib-olla selle, ent ettevalmistus, et nüüd ma kohe saan, aga juma ikkagi ei saanudki, ma arvan, või minu meelest oli meil põhimõtteliselt kõik lubatud. Kasvamine käis kuidagi ikka, mitte selle kaudu, et mida ei tohi teha, et keegi ütles, et nii ei tohi teha vaid siis, kui sa nägid, et sa tegid midagi ja see tegi haiget emale, kummale vanemale siis see oli see hetk, kui enam ei tahtnud teha, nii nagu Tõnu rääkis oma lapsepõlvest, kui ta seal noortekomisjoni ees Eestisse sisenemisel mõtlesin, et enam ei taha ta enam ei taha, et seda vanemate valu nähes ikkagi õppisin, hoopis rohkem. Ja teistpidi need asjad, mis rõõmu tegid, mäletan klaverit, ma ei tahtnud enam üldse klaverit mängida, aga Tõnu ütles, et mänge ikka ilusam, kui sa mängid ja tore, sest no siis polnud midagi teha, siis pidi natuke edasi õlva, mängin sulle šoppa, nii veel. Tõnu, kas tuleb teile meelde abikaasaga arutelusid või, või nii-öelda kukla kratsemise kohti ka, et just laste peale mõeldes ja nende nende saavutusi või tulevikku läbi arutades, et ma jälle kahtlustan, et niisugusi kohti ikka koduse peredes jätta tuleb? Mõni on võib-olla rohkem murelikuks tegev, mõni, võib-olla mitte nii väga, niisugune hetkel osalenud. Ma ei tule ette midagi nihukest sünbusliku väga vapustatud oleksid pööranud, et seda asja sinna või tännapoole või tähendab, selles mõttes on poisid olnud erinevad, et tegelikult kaaren olla olnud sellise kiire taibuga ja, ja kohe võtab otsast kinni ja teeb ja selles mõttes noh, on nagu Pääru palju rohkem peo peal, et noh, et see omadustest minul absoluutselt loomulikult puudub, ma olen seda küll arendanud endas ja, ja isegi teatud mõttes võitu saanud, aga see süvenemis võime. Aga tal on loomulikult olemas mihkli, hakkab huvitama või? Mäletan, kuidas poisid õppisid, no näiteks lumelauaga sõitma. Ma ei tea, Carlastus peale ja sõitis, noh ja ma mäletan, kui me olime seal Himose keskuses ja ja mul oli nii kahju vaadata, kuidas varuisand isegi maast ei saanud, püsti ei saanud, kogu käisin, ütlesin paruks. Ja midagi, praegu on meist kõige kõvem mees või täpselt sama muidugi kitarr, mõtlesin. No las ta siis natuke proovib seda kitarri. Ja ta võib tundide kaupa istuda seal tagatoas ja proovida, kuidas kaks nooti sinna või tänna tead. Ja näed nüüd paneb ju nagu kulda. Et see mingisugune jonn mingisugune vat seonduvas olemas, mida, mida minus on natukene vähem. On see tuttav tunne, pära. Et see huvitav istumine on küll seal. Ja kui soovitad, siis siis ei olegi seda tööd nagu ei olegi. Muidugi tähendab, tõde ei ole see, et kaar lihtsalt oli selle vaeva juba ära näinud, tookord sa nägikaalite esimest kord lumelauaga sõitmas, siis kui ta oli juba käinud klassivendadega paar korda vanema venna maha, tõmbas sellele ja ta oli vanem. Ja mingi jonn on küll või tähtkujusid, ei usu, aga, aga võib. Aga siin ma olen ja ma ütlesin, et kokkuvõttes tekitab konflikte ja tekitab jah, aga mis tüüpi tegelane sa koolis olid? Elanik ise, äge kutt, kuni sedasama kuskil kuuenda klassi lõpuni või et siis ma olin nagu, tegin kõike, kõik spordi ja sealt tulid alati välja kõik. Aga siis jah, kuskil, kui tekkis see intro võrdsus aeg, mis mul oli, siis, siis ma kuidagi siis mõtlesin nagu tüsedaks kuidagi mingi selline. Ma ei tea jah, mis murdeiga öeldakse selle kohta midagi seal murdus ja midagi sellest murdumisest kasvas midagi muud või jah, ega ma ei tea seda niimoodi analüüsida on keeruline, siis ma korra nagu olin, nagu ma olin. Siis ma läksin keskkooli sisteliselt teatripillimängija, siis ma olin jälle kuidagi nagu tublim ettevõtlikum ja rõõmsam. Kas sind ta sinu valikutes ja töödes on kuidagi mõjutanud? See, et sa oled tuntud näitleja poeg? Teadlikult mitte, ma ei ole ju midagi teinud teadlikult, sellepärast et mu isa, näitleja, siis ma tahan saada näitlejaks, aga sellel kultuurilises mõttes või kasvatus, ma mõtlesin niikuinii, jah, et ikka ma olen käinud midagi, ma olen sellest asjast näinud. Mingi arusaamine on tekkinud. Ega isa ei ole kunagi, nagu öeldud, teatrist tuleb teha, nii, me oleme, ma mäletan küll seesama jätkume, kui me kolisime sinna maale, siis juhtus lihtsalt see, tihti oli see, et me tulime isaga koos linnast sisemise autosõidu aeg linnast, Vääna-Jõesuu, nii kui me rääkisime väga palju ja, ja siis me rääkisime ka teatrist aga palju, ega, ega Tõnu ei rääkinud, et nii on, või Ta rääkis, et vahel on nii või et kuidas need asjad, aga siis hakkas tekkima see mingisugune arusaam või mingisugune jah, mingid punktid selles või, ja üks asi oli see teine. Jah, eks neid asju oli veel mingi maailmapilt kuidagi. Aga kas sa isa tõttu või tänu temale on sinu jaoks eksisteerinud kas või nähtamatult kujul mingisugune latt teatritöödest ütleme siis üleüldse. Nojah, eks ta midagi Isala jäi, ei, alla ei jääks, eks ikka ilmselt käib selle juures ja see tunne ei ole hirmutav. Mul selle teatriga tekkis ikkagi sedasama huvitumine. Ma huvitasin sellest asjast. Ja kui ma tõesti sellest huvitasin, siis need asjad ei ole enam üldse tähtsad. Ma olen sellest asjast huvitatud. Niisugune pool ka oli teatud eluperioodil, mida oli tarvis vanemate eest nii-öelda varjata, kas sa selles olid hea? Ma ei tea, jah küll, suitsetama hakkasin, ma vahetasin kooli, siis kuidagi tekkis suitsetamise asi ikkagi vist uus kool, et kuidagi nagu tüüpidega läbi saada. Siis ma hakkasin suitsetama, muidu oleks jäänud kõrvale venima, sotsialiseerumise värk, sotsialiseerumise värk. Ja seda ma ikkagi terve keskkooli aja, mina ei tea, kui hästi ma seda varjasel terve keskkooli aja või vähemalt probleemi sellest väga ei tehtud, siis kuni üks hetk ma mäletan seda, kui Tõnu magasin, Tõnu tuli sellesse, ütles, et nii Pääru, ma läksin mul suitsu lihtsalt otsa ja siis ma läksin oma jope taskus suitsu otsima ja siis ma leidsingi sealt suitsu ja siis vaatasin, et see ei ole minu suitsupakk. Ja siis vaatasin, et see ei ole minu jope. Ja siis minu meelest, Me läksime garaaži ja siis tegime esimese suitsu koos. Ei, küllap ma ikka teadsin, varem ka, tegin nagu, nagu ma ei teaks. Või noh, ma ei teinud sellest muret, ma tean, mina hakkasin ka 15 aastaselt suitsetama viimase 45 aasta jooksul, mina ei ole ühtegi päeva vahele jäänud. Et noh, et mul oli ka alguses väga raske. Esiteks kopsud välja arenenud, pingutasime, oksendasin, aga no pidi, aga teised posti ja mõtle, nad olid must, poolteist pead pikemad. Ma pidin ka äkki siis pooldistajad pikemaks. Kasvaselgi. Suur aitäh nende meenutuste ajast ja pärituult. Meil olid täna külas isa ja poeg Tõnu Oja, Pääru Oja kuulajatele ka suur-suur, aitäh, ja nädala pärast kuuleme taas kõike head.