Tere ja suur tänu, et olete tulnud kuulama. Täna kutsun teid kaasa elama ema ja tütre loole. Kaari sillamaa on kirjutanud sõnad väga paljudele poplauludele. Kas me seda endale igapäevaselt teadvustame, aga kaudselt tunneb avalikkus teda eeskätt just nende kaudu. Pikki aastaid on kaari olnud seotud laste triga ning juhib kaunite kunstide kooli. Kaaril on kolm last esimesest abielust Jaanika ja Virgo Sillamaa teisest abielust Franck Reisner. Saatesse tuli emaga tütar Jaanika, kelle kirg on sarnaselt kaarile seotud muusika ja teatriga. Ajaloolise koha. Meie muusikaloos on ta kindlustanud. Kui esimene eurovisioonile pürginud eesti solist. Saates käbi ei kuku, on aga esikohal teemad nagu kasvamine ja kasvatamine, põlvkondade vahelised sidemed ja inimsuhted. Mina olen saatejuht Sten Teppan, head kuulamist. Tere tulemast vikerraadiosse kaari. Tere, tere. Kaariga on kaasas üks lastest, seda puhkuses Jaanika näha Jaanika. Tere. Aga Jaanika kaari ei ole teie ainus laps siin saates sissejuhatuses ma alati uurin, kes on teised ja kuhu nemad oma elus praeguseks jõudnud on, millega nad tegelevad? Mjaa Nikol on kaks nooremat venda, üks on Virgo, tema on õppinud muusik, samuti nagu Jaanika ja juhib praegu muusika Estoniat. Sellist ettevõtet ja teine poeg on mul Frank, kõik kes on Jaanikaste virgast natuke rohkem noorem. Ja tema teeb helisalvestusstuudiot stuudio 89 salvestab seal bände ja meie kooli ka. Iseloomustage natukene oma lapsi mõne lausega igaüht eraldi just selles perspektiivis huvitab mind see, et kui erinevad või kui sarnased võivad lapsed olla ühel emal. Nad on muidugi kõik erinevad hakata välimuselt vaatama, siis meie peres on esindatud kõik juuksevärvid, Jaanika on tume, Virgo on hele ja Frank on punapea. See on selline nende erinevus ja iseloomult nad on muidugi niimoodi sättunud, et Jaanika ja Frank on natukene sarnasemad eriti nad väiksena, kui nad olid väikesed, siis nad siis nad olid sellised julged ja pealehakkajad ja sellist probleemi olnud, et nad kartsid üksinda toas olla või või nad hakkasid nii kergesti nutma. Ja selline oli mul Virgo, kes oli Hella iseloomuga ja, ja talle läks kõik asi südamesse ja pisarad tulid kergesti ja seda kartis pimedat tuba ja nii ja tegelikult loogiliselt oleks võinud olla ju, et Jaanika ja Virgo, kes on mu esimesest abielust pärit lapsed, oleksid sarnased. Aga miskipärast on niimoodi juhtunud, et Jaanika Frankonna nagu rohkem sarnased aga ühine omadus meil kõigil on selline, et me oleme kõik sellised, et ütleme natuke juhitüübid. Et ma olen olnud ühes bändiproovis, kus see oli Jaanika vist bändiproov kus hakkas tema plaat valmima, siis korraga kogu bändi hakkasid juhendama nii Jaanika, kes oli laulude autor, kui ka Virgo, kes mängis siis nagu kidra seal. Ja siis ütles üks bändi liikmetest, et nonii, läheb lahti, sillamaa mõlemad bändis ja Virgo Sillamäel ei olnud kunagi varem, ta ei oma mitte mingisugust kogemust, kuidas mina nagu proovi läbi viinud. Aga ma olen tegelikult elus on väga palju teinud, lihtsalt ma ei ole Virgoga varem teinud koos. Ja siis läksime mõlemad Eesti Muusikaakadeemia prooviruumis selles klassis. See oli jaanis Chaplin, tribuut, õllesummer jaoks aastal 2008 mingisugune aeg. Ja see oli väga naljakas. Siis me läksime sinna, mina olin teenutused, noodid võtta maha kõik asjad. Siim Aimla, vaata siuksed, aga Taylor kaks meil siin niimoodi või mõtlesin, ma kirjutasin, mida ma kuulsin saksist suurt midagi teha, natukene irvitasid seal ja siis hirmutab jagunud, poisid aitab. Ja siis sõitsime täpselt korraga, nii. Alustame, tekkis vaikus, siis ütleb Siim Aimla, mida kuradit kum siis nüüd teeb? Ühesõnaga, et see selles mõttes me oleme sarnased, jah, aga ma arvasin, et see oli nagu tore lugu. Praegu. Oli küll, kui paljudel Virkoga vanusevahet on, tegi teist mängukaaslased, kuidas vanusevahe nooremas põlves teie omavahelist läbisaamist? Nii, ja naa, et noh, selles mõttes Virgo pandi ikkagi haiglasse näiteks kõrvapõletikus Ma nutsin hirmsasti, elasin seda kohutavalt üle ja et seda armastust väga olnud, aga viskasime ka sellepärast et see vanus vahelduseks nii loll see neli aastat ühes toas elada noorema vennaga, kellel omad mingid autoteed ja asjad ja täiesti oma arusaama, kuidas asjad peavad paiknema sisemingi mina oma minu sõbrannat, kes tahtsime seal mängida nukkudega siis me üldiselt ikka kokkulepetele väga hästi saanud. Siis kui see vanusevahe oli niisugune, et mina olin 16, temal oli 12 ja, ja kui me olime Westholmi koolis mõlemad Edal seal oma klassis tekkisid mingisugused nagu arusaamatused silma küll rivistasime klassi poisid üles ja võtsin väga hinge seda, et tal olid sulandumis raskused ja tahtsin omade vahenditega need ära lahendada. Tegelikult lahenes ilusti isaga. Nende momentide juurde sina ja cool tahame kindlasti tagasi jõuda, sellepärast et kusagilt ma lugesin, et mingil hetkel pidi teatud osa seltskonnast sulle külg ees lähenema või sinust mööda minema, mis tähendab sinu üsna jõulisest natuurist märku, mis on. See ei olnud jõulisest natuurist. Kult täiesti normaalne tütarlapselik enesekaitse, mis viis sellepärast, et kui sa satud sellisesse keskkonda, kus sa tuled nagu linnakeskkonnast, kus sul avatakse uksi ja, ja kus ma olin harjunud, et ma astun bussist maha, võetakse käsi ja sa lähed, satud sellisesse maakeskkonda, kus tüdrukute poistel selles osas ei tehta vahet, et kui paremsirge vaja anda, siis parem kirge anda, kamaksin tüdruku poiss, aga lihtsalt tüdrukud on selleks noh, tüdrukud on litsid on ju näitab sõimata, juhtisid helidega ja ma olin suhteliselt rabatud sellest suhtumisest ja käitumisvormist ja siis ma lihtsalt õppisin kaklema ja, ja ma ei võtnud neid poiste oskamatuid külge löömiskatseid, nii õlakehitused võib-olla kui oleks pidanud ja ma läksin väga kurjaks, kui nad endale liigseid vabadusi lubasid. Mis muidugi tekitas täpselt vastupidise efekti, ehk siis siis ma olin veel rohkem hädas. Hästi, nüüd on see koht kaari, kus me läheme teie lapsepõlve. Kui te mõtlete ajas tagasi, siis mis te arvate olevat oma esimesed mälestused, mida te päriselt lapsepõlvest mäletate? No ma arvan, et ma mäletan mingi, kui ma olin kolmeaastane ja meil oli hästi väike elamiskoht. Ema ja isaga kolmekesi olime ühes üürikorteris ühes väikses toas. Ma mäletan, et mul olid nukud, Kaie ja Maie isa tõi mulle nukuvoodi ja siis ma neid panin seal Bekke peale ja õhtuti panin magama ja, ja mul on see praegu sellepärast nii hästi meeles, et täpselt sama jutt nendest nukkudest, Kaiest ja maiast rääkisin paar õhtut tagasi oma lapselaps Almale kes küsis, et mana, kui sina olid väike, et mis siin mängisid, sina mängisid ja siis ma täpselt neid asju rääkisin. Ja kui ma olin mingi neli või viis, siis me juba sellest väikesest korterist juba kolisime oma majja, mida ema ja isa olid ehitanud ja siis ma ikka pidin seal olema ikka kolme ja kohas. Nõmmel oli sel ajal niine tänav. Alma on siis Jaanika tütar vist? Jah. Alma on minu esimene ja ainus siiani lapselaps. Need vestlused muutuvad järjest tihedamaks ja on sisukad juba piisavalt või. No väga sisukad No kõikvõimalikel teemadel, et aga tavaliselt tulevad ikka päevakord, on need, mis parasjagu on endal hiljuti kogetud näiteks, et et kui tal jooksis nina verd, mõned päevad tagasi minu juures oli, ta jäi ööbima ja, ja õhtul hilja hakkas tal nina verd jooksma sai alguses tehti soki sellest ja siis me rahustasimegi teda täpselt selle ka, et sinu emme, kui oli väike, et temal jooksis ka nina verd hästi palju ja et sellest ei olnud midagi, pidime kraanikausi kohale minema ja jooksma, niikaua kui see kõik see veri välja jookseb ja siis ta rahunes maha ja siis olime seal kraanikausi kohal ja siis ta lõpuks ütleb oma Kõva häälega, et vana juba hakkab. Jääma ja hiljem järgmisel päeval avaldusse kõikides tema mängudest. Kõik tema nukud ja loomad jäid haigeks. Kõikidel nina jooksis verd. Nii kaari teie lapsepõlve tagasi millega isa jama tegelesid. Isa oli kunstikombinaadis Ars peakonstruktor. Tema alluvuses töötas seal mingi 14 15 joonistuslauda, hästi suur ruum oli. Tema siis kamandas neid mehi ise ta joonestaskaajaga kodus oli meil joonestuslaud. Ja kui isal oli mingisugune tähtis töö teha, siis meie ei tohtinud sinna tuppa minna, kus isa joonistas. Ja ema oli meil kodune ja enne seda, kui ta meiega koju jäi, oli ta naisterätsep. Töötas ateljees, õmbles mantleid minu niisukese mürsiku jaani või 14 15 veel. Sellises vanuses olid kõik meie mantlid ja välisriided. Ema õmmeldud, istus jalad ristis, nii nagu rätsepad istuvad köögilaua peal ja muudkui lase kätel käia. Köögilaua peal sõna otseses mõttes või. Ja köögilaua peal oli selline suur puust nagu laua pikendus või niukene rätsepalaud siis see pandi alla ja siis ta ronis aeg-ajalt sealt maha ja siis ta pressis seal peal kõiki neid oma seljatükk ja esitükk ja kraed ja varrukad ja kõike siis oli varruka eraldi triikimispuu ja niimoodi käis see asi. Millega te oma päevi täitsite, mis tegevust te leidsite, mis tüüpi laps üldse olite et oma elu huvitavaks muuta? Minu kohta öeldi, et ma olin nii tõsine lapsed, et ma olin rohkem täiskasvanu, kui mõni muud täiskasvanud isegi olid, et ma olin. Kui ma juba kooli läksin, siis ma põhiliselt tegelesin koolitööga ja õues ma eriti teiste lastega väga ei jooksnudki Vaidma, siis harjutasin klaverit, klaver oli mul minu erialapill muusikakeskkoolis ja siis, kui olid lastevanemate koosolekud, siis minu vihikud, milles oli väga ilus käekiri, olid kõik näitusel ja käisid mööda klassi ringi ja näidati, kui korralik minu käekiri kõik on ja nii et ma olin selline niuke, selles mõttes muster, kui ma juba vanemaks sain ja juba läksin keskkooli või gümnaasiumiossa siis muidugi hindades ei olnud enam sellised, nii kõrged, siis ma põhiliselt panin oma aja klaveri harjutamisele ja ja siis väga palju. Käisime teatris ja siis kontserdil, nii et see Estonia kontserdisaal oli ka minu ja meie klassi paljude õpilaste jaoks nagu teine kodu. Üsna kõik kõikvõimalikud kontserdid, mis olid kas meie endi interpreetide esitatud või orkest või noh, ühesõnaga sümfooniakontserdid ja külalisinterpreedid oli meil kõik ära vaadatud. Mul sellist lihtsalt vaba aega oli üsna vähe. Aga kui see tekkis, siis noh, ikka ikka ma käisin ka kinos ja. See korralikuks olemine oli see niisugune seestpoolt tulev iseenesest justkui kas teie oletegi kaari näide sellest lapsest, kes muusikakoolis käis ja õppis klaverit ilma igasuguse sunnita ja kõik vabal tahtel ja vaimustunult. Ja ma olin täiesti selline laps ja et mul ei pidanud ema istuma vitsaga klaveri kõrval ja sundima harjutan, ma läksin, ise harjutasin ja kui mul oli ikka mõni tõesti raske teos harjutada, näiteks ma olin mingi viies või kuues klass, mängisin Bachi klaverikontserti siis ma ikka mängisin mingi kolm-neli-viis tundi, vahest. Miks üldse Pill teile koju sattus, isa ema otseselt ei kumbki muusikainimene ei olnud. Kõigepealt oli nii, et nad viisid mind katsetele muusikakeskkooli esimesse klassi ja niimoodi mind siis võetigi vastu ja klaverit ma ei olnud kunagi mänginud, ise ma olin näinud ja ma olin klaveri saatel laulnud korteri perenaine, kelle juures me siis nõnda öelda, nagu ma rääkisin, et alguses me olime sellises väikses korteris korteri perenaine oli selline natukene aristokraatlik daam tookord tädi ambra, tema mängis klaverit väga hästi ja ta andis kodus klaveritunde, noh, me läbi seina ja kuulsime kõike seda. Ja siis ta tegi minuga paar laulu ja saatis mind klaveril ja siis ma sattusin niimodi pisikesest peast siis televiisorist sega. Ja muidugi tänu sellele Jabraali öelnud mu vanematele, et laps on musikaalne, viige ta kuskile tegelema muusikaga, noh, ja siis nad kasutasid juhust, et see muusikakeskkooli loomine nagu algas ja siis mind viidi siis ka. Nagu öeldakse, edasine kõik on juba ajalugu. No edasi on ajalugu, siis, kui mind võeti klaveriklassi, siis olid vanemad sunnitud klaveri ostma, mulle sätted väga tähtsa asja, rääkimata, et see ei olnud nagu päris lampi vanemad, vanavanemad, muusikud ei olnud minust muhu suguvõsa, kus on siis vana alma kogu see, see klann? See on täiesti uskumatu seltskond. Et näiteks kui meil olid ikka Muhus siuksed korralikud peod, siis see, mismoodi võeti laul üles ja see oleks automaatselt kolme, nelja hääseks eri nagu mingi gruusia koor, et tegelikult kogu see meie pere oli nii musikaalne see, et kõik võtsid käigu pealt hääled. Kõik oskasid kõike laule ja puhas. Mina kasvasin, ongi niimoodi üles ma leidsin, tähendab ühesõnaga see oligi normaalne elu ja siiamaani. Ja teiselt poolt siis vanaisa Engel ise ta hirmsasti seda varjas küll, aga tegelikult laulis ta Silvas mis töölisteatris operetisedelit, mis tähendab, et ta pidi olema märkimisväärse musikaalsuse häälega, muidu ei oleks saanud seda ära teha. Jah, nojaa, et musikaalsuse ma olin sealt muidugi geenidega saanud, aga, aga nemad õppinud keegi ei olnud ja nooti nad ei lugenud. Ema laulis veel paljudes ansamblites ja aku naiskoorides ja mingi tööst tööliste naiskoorid ja sellised pildid on meil ka, kus selja taga on suured Lenini ja Stalini pildid ja siis minu emandalt teiste naistekarjas oli selline roll on pealae peal, kõikidel naistel selline sellisel ajal muud väga toredad need vanad pildid vaadata. Olite te oma emale isale hea laps või kõige senikuuldud arvesse võttes riis, teie kasvatamine ikkagi lusti. Ma olin üsna hea laps ja ma olin sõnakuulelik ja, ja tunnistasin reegleid ja ja, aga samas oli mul üks selline suur viga, et majapidamistöödes olime üsna saamatud. Panin nagu sisemises korralik, aga ma ei saanud kõikide asjadega hästi hakkama ja ja siis ma ikka sain ema käest ikka nahutada ka, kui mingi nõude pesemine või mingi asi aega võttis liiga palju ja, ja siis ise põdesin ka seda, et ma kõiki asju ei osanud ja ei teinud nii kiiresti, nagu mu õde näiteks olid majapidamistöödes oli väga siiamaani ongi on ta ka selline, et kui me koos midagi suguvõsale korraldame, siis tema on alati seal köögis ja mina vaikselt hiilin sealt minema ja mingid toidutegemise laua katmise juures lähen mina kaugemale ära. Ma parema meelega teen hoopis midagi muud, hoian last, lapselast, mina olen jälle seal köögis, eks ole. Kui väga ta üle elasite, seda, kus ema ikkagi pahandab, siis seal võis üsna selline vastik konflikti koht olla, eks. Kui ma olin laps, eks ma siis ikka elasin üle, aga pärast hiljem polnud mul selleks aega, sest mina olin jälle tegus hästi muul rindel, et ma olin koolis, ma olin klassiorganisaator ja ma korraldasin kõigis klassikaaslaste sünnipäevi ja klassiõhtute korraldamine ja kõik see, et ma elasin nagu täiesti selle koha pealt, elasin kodust välja. Mul ei olnud nagu seda aega ka, et ma kõiki ema Torisemise õiendamisi oleksin pidanud kaabel hirmsast ekama läbi elama ei, väga ei elanud. Te mainisite, et järgisid reegleid koduseid üsna hoolega, kas neid on võimalik kuidagi sõnadesse ka panna, et mida vanemad siis ootasid võim, mis oli see põhimõtete rida, mida mööda tuli käia, et, et asjad laabusid? Põhimõtete rida oli selline, et laps tahab kodus aitama majapidamistöödes see oli nagu, ütleme, emapoolne nõue, ka teda oli niimoodi kasvatatud ja ma ikka püüdsin teha nii palju, kui ma sain, lihtsalt, et minul ei tulnud lihtsalt nii hästi välja, kui tema oleks lootnud. Isa oli mul palju leebem kui ema. Aga isa jaoks oli väga tähtis, et koolis oleks asjad korras. Ja kuigi ma olin selline korralik ja siis ta ikkagi kontrollis ja vaatas ikka üle, kui ma olin väiksem. Kui ma suurem olin, siis tal ei olnud vaja seda teha, aga üldiselt talle oli see tähtis, et mul olid koolis asjad korras. Ja siis ma veel mäletan selliseid seiku ka, et väga väsinud pikkadest tööpäevadest isa püüdis käia kõikidel nendel õpilasõhtutel, mis muusikakeskkoolis korraldati, õpilasõhtud need olid sellised avalikud esinemised, kus vanemad siis käisid ka vaatamas, ema mul kunagi leidnud aega, et tulla, aga isa käis kõik need korrad vaatamas, kui esinesin mina klaveriga või esines kaija õde mul viiuliga ja siis vahest seal isegi kuma. Ja see oli nagu tema tundis sellist kohustust, et ta peab külastama oma laste esinemisi. Ja siis, kui ma olin juba nii vana, et ma olin abielus juba ja, ja minu mees Ivo Sillamaa, kes oli ju päris kontsertpianist, siis mu isa käis ka kõik tema kontserdid Estonia kontserdisaalis, mis olid, need olid nagu sellised erinevad reeglid, mis mul olid vanemad püstitanud ja nad käisid ise terve oma pika elu oma nende reeglid järgi. Mina paneks selle nägu kui sellesse lausesse, et vanaisa oli lihtsalt see mees, kes väärtustas põhimõtteliselt neid inimesi, kes oma tööga on kuhugi jõudnud ja saavutanud midagi ja tema oma selle kontserdil käimisega. Ta lihtsalt avaldas seda tunnustust, et keegi on olnud nii töökas, et ta nii kaugele jõudnud, see oli tema selline üks ma tean ka, et no nii palju, ma mäletan, et üleüldse, et tema jaoks see, et kui keegi pääses lavale, Ta on ikkagi nii Nõukogude anime oli või, või kellestki kirjutati ajalehes siis see oli väga suur tunnustus. Millestki niisugusest tuli lihtsalt lugu pidada. Põlvkonniti ilmselt on see asi erinev. Vanavanemad suhtuvad tõenäoliselt lapselapsesse mõnevõrra teistmoodi kui oma tütresse näiteks, eks, et aga kuidas sa kommenteeriksid seda ema poolt räägitud just oma pilgu läbi, et vanaema ja vanaisa, kuidas. Oma oma väljendus, et vanaema oli, ta oli päris korralik tulehark Taliberscury aga temas oli nagu ka mingisugust, olid tohutult elujõuline ja, ja ta oli selline muhu jändriki juurikas. Ja meie panime hästi suuri lahinguid omavahel, sest et mina ei olnud kuulekas ja ka minul õnnestus ühe korra, kui ma tulin, kui me tulime maalt tagasi Tallinnasse elama siis ma elasin varases vanaema vanaisa juures ühe terve aasta, kui ma käisin Westholmi koolis. Ja siis hommikul kell kuus ärkas vana selles suhtes, et Jaanika tõuseles, kas kamban? Kas Sul taskurätik on? Kas pliiatsid ilusti kotis? Vaatan, äkki nad lähevad kirjutamist, et kõik sihuke käis üles. Vanawa ärkasin, temal olid hoopis muud asjad. Siin on võimalik ju, lumi on ära koristatud, jälle, meie pere pole tükk aega teinud. Selles mõttes tõuseb, tõusen nagu pool seitse üles, et nad, et lähen, lükkasin selle lume kokku, vahest oli vaja ja siis ta kumbki vastavalt vanaisa vaatas toll seal rahuldusega ära, mina kiiresti seal lükkasin selle lume ära, et meie pere poolt oleks ka tehtud ja kogu aeg edeks vanaisa ja vanaema vahest minaga teeks midagi. Tegelikult oli see muidugi õige kasvatus mõttes, me oleme, aga me tülitsesime üsna palju. Aga miks me selle selle seal ütleme, selliseid tülitsemise juttu nagu ära läheks sinna peale nagu näiteks, et, et tema ei lasta kunagi kööki, sest ta leidis, et kõik valesti vanasti tehtud nii ja, ja ma võtsin seda väga hinge, sellepärast et mulle meeldib süüa teha ja, ja, ja praegu on nagu elu on näidanud, et mul tuleb siiski välja ka ja, ja ma mõtlesin seda väga südamesse ja me panime need lahingud päris hästi maha ja siis, kui vanema oli väga-väga vana, juba hakkas ära surema ja tal oli, tal oli Alzheimer ja, ja siis, kui me käisime lihtsalt, et kallaverete kõik kutsume, käisime teda vaatamas ja hooldamas ja hooldekodus, hooldekodus ja siis hoolimata sellest, et me olime nagu terve elu olnud suhteliselt nagu konfliktse seisus just sellepärast, et ma olin Ani visa, sa oled nii kohutavat, lisa. Minu suureks üllatuseks just need kõige suuremad selguse hetked olid siis, kui me oleme koos Jaanika, kuidas ta minu tundis alati ära. Ta minu puhul teadis täpselt küsida, kuidas villu läheb mahlad ja kõige kõige kõige lõppu üldse mitte kedagi ei kuulanud, seda oli niisugune nagu lapseks tagasi. Dementsus on siis millegipärast mind ta kuulas. Ja kuidagi see pöördus nagu teistpidi, seal lõpus me tegime väga-väga suuresti rahu. See rahud kuidagi tegemine päädis lõpuks sellega, et ma olin oma lapsele ta nime. Ta oli kuri, ma tean, et ta oli, ta oli kuri ja ma tean, et minu ema oli tänu sellele võib-olla minuga väga-väga leebe. Sest et ta ei tahtnud olla minuga nii kuri, kui vanem oli temaga. Saate te seda kinnitada, et asi sünnibki kuidagi teadlikult, et olles näinud ühte elu, siis ma lihtsalt hoolitsen selle eest, et enda kodus oleks teistmoodi. Jah, täpselt see sellest tuli, no mina sain iga vahest vitsaga ja emal oli nagu kerge käsi tõusis kergesti vitsaga. Ja siis mina ise endale lubasin, et kui minul on lapsed, siis ma kunagi laste vastu kätte tõsta. Ja pole ka kunagi ühelegi lapsele vitsaga rihmaga annud. Põhjendusi. Aga te olite piisavalt, mis see sõna võiks olla allaheitlik, et ta nii-öelda kodu uksed paukuma ei hakanud sellistes olukordades, kui te olite kodus midagi niisugust korraldanud, et tõesti vits oli vaja välja võtta, et siis sellele reaktsioonina Iseenesest, kui me juba suurem olin, siis ma lihtsalt marssisin kodust minema ja ma näitasin. Selles mõttes ma näitasin küll oma halvakspanu, et ma ei pidanud seda õigeks, aga käsipidi kokku aga ju ei läinud. Mina läksin vana Almaga käsitega. Kas on võimalik? Jaa? Jaa. See käis niimoodi. Tema oli harjunud, et kui laps on talks, andakse vitab ja siis juhtus niisugune lugu, et tema vitsa välja panime, sähvaka, viska vikermaha, läks hästi. Protaletavate dramaatiline läks dramaatiliselt üle õue ja mina panin viie astronoomias. Võtsin selle vitsa kätte, jooksin talle järgi ja panin selja peale kaks. Kaks nähvakalt ära valama totaalse šoki sellest. Nad olid täielikus šokis. Aga ta ei olnud mul pärast seda. Mina sellest ei tea siiamaani midagi, ma esimest korda kuulsin seda lugu päriselt ka aga pärast seda ta minu vastu enam kätte tõsta, aga vanaema mulle ka seda rääkinud, ise väga huvitav, mõtlesin küll esimesena sulle kahetei. Ma olen ise praegu selline ema, kes niukse lapsega tähendab, mina oma lapsele küll vitsa jälle. Aga meie hommikune ja mina oleksin täna hommikul kell kuus ja lapse lasteaia uksest sisse üheksa null kaheksa. Terve selle aja oli meil tõsine argumentatsioon sellel teemal, mis see, kuidas ja mismoodi, alates sellest, kuidas selga, kuidas uksest välja, kuidas trepist alla, kuni sinnamaani välja, et mina võisin lapse trepist alla kaenlas ja ta tuli trepist üles tagasi ja ma tõin ta uuesti alla ja loomulikult nii et terve maja kajas, nii et teksad saad tagasi, mis seal ise oled teinud, täpselt sellesama praegu tagasi seda ütlesin sulle, mina. See kõlab nii oskamatult, võttes arvesse, mida sa just rääkinud olen üldse keegi sinuga midagi vaielda veel saab või tahab, et. Kas vaidled muga absoluutselt, kusjuures seda teinekord vaatavad suu ammuli minu õpilased, kes üldiselt minuga ei vaidle. Et mul ei olnud nagu väga kaua õpetaja ja mul ei ole olnud üldiselt nagu seda probleemi, et ma ei saaks tunnis korda majja, ei saa lihtsalt kehtestamise küsimuste või ei ole olnud. Aga on olemas tõesti laps, kellega me hakkama ei saa ja seal oma laps Kas sul endal on olnud tunne mõnikord Jaanika, et et selles olukorras Ma tegelikult oleksin võinud ikka nähvaka ära saada, ema käest. Ei seda, et ma ise oleks pidanud saama siukest tunnet, mul loomulikult. Aga see, et maailmale mõnikord Tahaks virutada, see tunne on küll tulnud, aga mõtlesin, et ikkagi nagu püüan seda mitte teha. Et olgugi, et ma olen võtnud tihti niimoodi kaenlasse ja tõstab tänava, tõstsin ta lihtsalt selle autotooli panin rihma, sealt ületasin, nüüd oletasin sellepärast, et noh, jõudsime, lasteaia võiks juba sõida ja nii edasi. Aga noh, selles mõttes, et ma niimoodi võtaks, hakkaks ikkagi nagu Lipeldamisekstes. Ei, ma, ma lihtsalt ei tee, sest ma põhimõtteliselt olen üldse igasuguse vägivalla nii vaimse kui füüsilise vägivalla vastu. Aga noh, lapsega tuleb ära lihtsalt vaielda vaidlemise, et siin ei ole midagi teha. Ja ta teab suurepäraselt, et ükskõik kui palju ta jonnib ja just lööku paljude jaurab, et see ei vii, selle lahendusena, mäletan ta lasteaiast koju. Seda ei ole mitte kunagi veel juhtunud, aga millegipärast ta nüri järjekindlusega teeb seda kogu aeg uuesti. Kuidas te kaari omalajal lahendasite ära need pimeda viha hetked, Ma arvan, enamuse lapsevanemate jaoks on see tunne tuttav ikkagi ma lihtsalt laps krutib olukorra nii kaugele, et noh, et sõnad saavad otsa, lihtsalt kõik jutud on räägitud selle koha peal ja siis peaks järgnema mingi järgmine samm. Tee seda sammu ei teinud. Aga kuidas te pöörate selja läksite minema või kuidas? Vahest pöörasin selja ja läksin minema, vahest ma olin ise nii nõutu, et vahest tuli tuli endal nutt peale ja kõige rohkem pidin ikkagi puid ja maid jagama, just Jaanikaga poisid olid rahulikumad. Jaanika oli mul see, nagu ta ütles minu ema kohta paras tulehark, no tema oli lapsena selline paras tulehark, kui ta kooli juba läks, siis ta juba oli vähemalt vähemalt kodus oli ta nagu parem laps ja leebem sellepärast et ilmselt ta siis kogu oma energia ja kui tal mingeid viha hood tulid mingisuguse lolluse või kiuslikkuse võib mis tahes asja vastu. Mina need kas osad poisid või niuksed, klassivennad või kiuslikud, keegi korraldasid, siis ta elas ennast seal rohkem välja ja ja kodus läks meil oluliselt rahulikumaks sellest ajast, kui ta, kui ta läks kooli. Noh, inimesed ka muidugi kasvavad, inimesed kasvavad ka ja, ja ja mina ka, ütlen praegu kogu aeg, et pole hullu midagi, Alma ju kasvab kogu aeg. Rääkisime natukene reeglitest, teie kodus, kaarid, kui ma küsin niimoodi, et et kas te mäletate või oskate sõnastada põhimõtteid, mida vanemad eeldasid, et nende tütred teie siis kaasa arvatud noh, esindaksid või kannaksid kodust väljaspool, et kuidas nad tahtsid, et nende laps paistaks või mida saavutaks, kas nendel teemadel oli kunagi kodus juttu? No kui me olime koolilapsed, siis muidugi ei olnud, aga kui me juba suuremaks saime ja kasse, ülikooliaeg ja, ja meheleminemise aeg tekkisid need küsimused, et miks just see mees ja kas mitte see, kellel on siin maja ja auto ja see oli nagu vanaema ema, ühesõnaga oli mul selline, kelle jaoks olid need asjad paika pandud, nii et kui ma juba tütre mehele paned, siis peaks tal olema, eks ju, selline mees, kellel on tähtis töökoht ja selline mees, kellel on ka varandust, üks Jakootika oleks nagu kindel koht, kuhu elama minna ja, ja kindlasti no väga suur tähtis asi oli auto, mis oli väga suur näit ja ja tema ei olnud tegelikult väga rahul minu kummagi mehega. Aga isa kaali, teine asi, isa Jaanika sõnastas selle väga hästi ära, et isa hindas inimestes töökust ja edasijõudmist ja edasipüüdlikkust ja just seda, et mis on tööga saavutatud ja kuhu on edasi jõutud ja sellepärast hindas ta ka minu mees Timo silla mad kõrgelt, kes oli kontsertpianist. Ja muidugi ka oma õe esimest meest, kes oli tubli insener ja isa oli mul muidugi, nagu ma ütlesin ka enne metalli nagu rahulikuma meelega ja isegi kui tal oli mingeid asju, millega ta rahul ei olnud, siis ta seda nii väga ei avaldanud valjuhäälselt ja need olid nagu temas peidus. Et ta püüdis ikkagi olla meiega niimoodi, et aktsepteerida meiega. Vaid et mis tunne see on kaari, kui tuleb kodus mingis mõttes võidelda selle eest, kelle sa oled valinud. Olgu, te olete täiskasvanud inimene ja noh, tõenäoliselt lõppkokkuvõttes teete niikuinii nagu ise heaks arvate, mida see sisemistes kõhklustes võitlustes tähendab. Eks ta tekitas paha tuju ja paha tunde. Ma pidin õigustama oma nii ühe kui teise mehetegusid ja omadusi ja käitumisi ja mis, kuidas nad riietuvad ja kõik sellised asjad. Aga kuna see oli nii minu emalik ja ma olin harjunud oma emaga, siis ma lihtsalt püüdsin sellest üle olla ja mida vanemaks ma sain, seda rohkem see õnnestus, vahestas hinge täis küll, aga aga ma võtsin oma ema sellisena, nagu ta on. Siin oli jäljeks naljakas eraldi hoolimata sellest, et tal oli tähtis kõik positsioonid, autod, värgid, noh, kõik, mis pidi olema. Minu vanaema täiesti peaaegu armus ära minu mehesse selles mõttes, et minu, Villu ratastel õudselt säilinud hoolimata tillul ei ole ühtegi kraadi, tal ei olnud sellel ajal mingit ta vist mingid noh, tööautodel poeg olnud on ja ta on tegelenud erinevates valdkondades. Aga millega minu mees minu selle vana totaalselt ümber sõrme keeras, on see, kui lasime muusse, ta võttis vikati kätte, oskas niita tema taskust kõiki tõite, oskas katust parandada, oskas sauna kütta kõiki asju ja vot see oli see järske mina ei saanud nagu Tügalas. Mõtlesin, et minu, nad Alma hakkab jälle jaurama, et ta ei ole see, et mul olid ju olnud väga siukseid, huvitavaid ja positsioonikaid ja rahakaid, peigmehe ja minu vanaema muidugi oleks tahtnud paneksite Mart Sanderi kui abiellunud. Aga noh, selleks tema ideaalne noh, selles mõttes Mart Sander oli minu olema ideaalne mees, oli Arnold Rüütel ja Mart Sander oli kõige Arnold Rüütel sarnasem meeste arvates, kes oli natuke noorem generatsioon ja aga kuna Mart Sanderit mind mind ikkagi vist ei küsinud siis sattus illu, kes on, nüüd oli neid umbes meeter lühem Tillu minust natuke pikem, aga, aga tal olid ka blondid lokid ja pakid. Nad on loomulik lokk, blond hoolimata kõigest, et ei olnud seda teiste viiendate, aga mingi inimestevaheline sümpaatia ikkagi naljakal viisil nagu toimib. Ja vot nemad kuidagi klappisid õudselt hästi või selles mõttes, et noh et siis kui vanaema veel elas, aga Elavik kinnitada, et hoolimata minult suht noorpõlve, suhteliselt arvukatest kogustest, erinevatest peigmeestest. Villu oli küll see tegelane, kellega vanal majja väga rahule. Ma kinnitan. Kinnitan seda sellepärast, et jah minu ja kaija mehed ei olnud suuresti nii kõrgelt hinnatud, kui, kui oli hinnatud lõpuks villu ja villu ilmselt villu olemasolu kompenseeris kõik meie möödalaskmised varasemas elus. Kui vana te olite, kui sündis Jaanika? Oi, ma olin noor, kaks 20 olin ühesõnaga 11 olin, kui hakkasin ootama teda kohe esimesel konservatooriumi esimesel kursusel ja siis sain 20, mina jaanuaris ja Jaanika sündis juunis jaanipäeval. Jaaninädalal see sündmuste areng oli niimoodi nagu planeeritud kuidagi või olite valmis selleks? Ei, loomulikult mina olin, mina käisin oma klassivend Ivo Sillamäe aga, ja siis lihtsalt juhtus niimoodi, et hakkasime last ootama ja siis no siis oli veel igavene suur komöödia käis selle ümber, et ivali tõusev täht klassikalise klaveritaevas ja valmistus kontsertideks ja siis tema ema oli ka niuke šoki ääre peal, et mis siis küll sellest tema karjäärist kõik saab, kui ta saab nii noorelt lapse ja kusjuures mina tegelikult oma tulevasele ämmale sky meeldisin, sest et ta oli võlutud minu pikkadest valge heledates juustes, sest tema oli ukrainlanna ja tema olise brünett ja ja ma olin nende kodus nagu Ivo pruudina külas üsnagi palju käinud ja lõpetades sellega, et kui ma hakkasin muusikakeskkooli lõpetama, siis tema kinkis mulle kleidiriide ja ütles, et ma tahan, et sa oled selle kleidiga seal laval klaveri taga, kui me kõik esinesime seal ja oma lõpuaktusel. Aga jah, et siis kui asi niimoodi läks, Ta hakkas laps tulema, siis ta oli üsnagi kohkunud ja, ja kaalus ka igasuguseid teisi võimalusi ja lahendusi ja siis tuli Ivo Sillamaa range isa, kes oli dipi prohvet, siis ta veel professor ei olnud Hanno silla valama ja ütles tähtsa näoga, et poiss, naise võtmine, naisega tegelemine on nii nagu malemäng, sa oled ühe käigu teinud, seda tagasi võtta enam ei saa ja nüüd on pulmad ja kõik ja siis minu äi pani mind siis oma pojale mehele, niimoodi sündis meil siis Jaanika, Virgo juba sündis, nii et Virgo oli meil Ivoga väga planeeritud laps, sellepärast et me üritasime sõjaväest vabaks saada, jood, sest me teadsime, et Rein Rannap oli kahe lapsega sõjaväest vabanenud ja Ivo saigi vabaks. Et me planeerisime Virgo täpselt selleks ajaks seda sündis täpselt sellel ajal ja, ja Ivo ei läinud. Selle kõigepealt otsustades, kui palju teil päriselt seal esimeses abielus seda südame kutset, armastust mängus oli. Väga oli minu poolt armastus ma Ivo poolt muidugi väga ei tea, tema armastas väga muusikat, aga ma olin sellega leppinud, et noh, mina olin tüdruk. Ja siiski me olime käinud neli aastat, Me olime ühes klassis ja me olime selline keskkooli paar raudne ja sihikindel koosolemine oli meil terve selle aja. Kui meie siis lõpuks abiellusime terve meie klass meile siis pulma tuli siis iseenesest kõik võtsid seda kui asja kõige loomulikumalt jätku ja meie ise olime kõige rohkem imestunud meie jaoks, ta tuli ikkagi ootamatult, ega me sellest kunagi polnud ka varem rääkinud ega polnud seda planeerinud. Aga kõigi jaoks olime meie ikkagi nagu selle klassipaar. Ja see oli nagu asja loomulik lahendus. Mis päev või öö oli see, kui Jaanika sündis ja läks kõik ilusti. See oli öö null null 10 mäletab Malaga, dialetab jah, sest ma tean seda, seda lugu endiselt nii palju räägitud, aga see null null 10 kellaaega mu pealuu sees. Laps oli kantud kolm nädalat üle aja ja siis saadeti mind haiglasse. See oli Sakala sünnitusmaja ja läksin siis sinna ja ma olen noor patsient, panin oma palatis kõige noorem ja ma olin ühes palatis veel Jaan Taltsi abikaasaga. Nendel sündis ka sellel ajal laps. Kui ma siis oma süstid olin kätte saanud, siis ma hakkasin palvetama, et mul see lapsi sünniks 22. juuni sisse, sest see oli nagu sõja alguse kuupäev, eksju. Ja siis läks kõik nii, nagu nagu läkski, et tuligi 23.. Ja kohe hommikul, kui mul tädid ja sugulased lähisugulased tulid kõik akna alla seal hüüdma ja mulle kirju saatma, siis saatis minu tädi Marie saatis mulle kirja, et pane nüüd nimeks Jaanika, sest on jaanilaupäev ja paningi. Hoolimata sellest, et mul oli väga peenelt välja mõeldud Veroonika. Seda ma ka olen kuulnud. Veronika oli mõeldud sellepärast, et ämm oli mul Sweenika. Mehe õde oli mul Monika, need olid pandud juba naguniimoodi ja siis nad olid kodus arutanud jah, et kui nüüd tuleb tüdruk, et siis võiks olla Veronika, et siis läheks hästi riimi. Aga elanik saab esineda, aga ma tahtsin omalt poolt seda öelda, et see samale venica, kes meil oli see ukraina vanema hoolimata sellest, et alguses šokis tal tohutu dramaatika imekaunis naine, hästi temperamentne ja mitte just kõige üldisema iseloomuga ja hoolimata sellest kõigest, et alguses tegi seal 101 skandaali, kui on olemas, olin, õudselt armastas. Ta armastas nii, et nagu täitsa ehe ukraina naine tähendab kõigega, mis tal oli külmeid, veetiga, Virgotte kõike. Me käisime perematkadel telkimas, seal hästi vedas mind teatrisse, näitas mulle kõike luikede järvel 100 koordis ja kui ma olin, kasvasin suuremaks ja siis, kui ma näiteks käisin esinemas ja see, millised ajaleheväljalõigete, need nagu karbid tal olid minu asjadest. See oli mingi vana komme, ma tea, vanasti lõigati tehtud või ajalehe väljalõiked, tal olid nagu absoluutselt iga asi, iga lause minu kohta ilmus, tal oli kõik nagu pandud, mõtlesin Balblemale tali kuni lõpuni ülipühendunud vanaema ja kohutavalt uhke, et minust midagi sai, hoolimata muste seal klassikalist lauljat oli väga solvunud, kui ma pöördusin nagu popmuusika peale. Aga see, et popmuusikas nagu kuhugi jõudsime, midagi tegin ja kuskil olin ja et see oli talle kohutate oluline. Seda palatite null null kümmet sa siiski ise isiklikult ei mäleta, ma arvan, vähemalt ei saa niimoodi olla. Aga et esimesed mälestused ja seal kusagil on ja kus kohast? Algavad sellest esimene oli sokk, et ma sõitsin pesukausiga trepist alla ja ema ütleb, et ma ei saa seda. Mäletan, sest ma olin umbes üheaastane, ei olnud seal ikka suurel samale major, trepp oli keerdtrepp ja seal ehitatud mingi udupeenarhitektuur hästi keset majandusega suur trepp alla ja siis ja, ja siis oli niimoodi, et omal ajal oli, seal on niisugune ühe pere häärberis dotsent Hanno sillamajade majandust, elasid suhteliselt. Ja siis hakkad kuidagi, ühel hetkel tekitati see maja naguniisuguseks, sinna kolisid erinevad perekonnad, selles mõttes, et meie sündisime, kolisime minu ema kolis ka sinna. Ja siis me saime seal oma peretuba ülemisel korrusel. Ja mingist hetkest oli see, et, et selles suures kee trepi ette pandi sihukene nagu aedik, et ma ei saanud sealt läbi kuidagi ja ei olnud harjunud sellepärast see trepikoja ettevaatlik olema. Ja ühel hetkel nägime saadiksetest kuidagi keegi unustas lahtisele ja pesukausis, sõitsin seal trepi alla. Vaat seda ma mäletan suhteliselt õnnelikult, aga see oli nagu see šokk oli väga suur, aga ma olin noh, selles mõttes see on nagu esimene mälestus, mida luts, mäletan seda kausisõitu. Ma mäletan, et emal olid hästi pikad juuksed, ma mäletan näiteks seda, et minu jaoks iluklausel Ta on peavad olema heledad, pikad juuksed, see oli minu jaoks juba oluline. Ma mäletan, et ma olin hästi õnneta, kui ta maha lõikas, kuidagi Irgo sai. Ja kui ta lõikas järgmisel korral maha, kui ta minu teine vend sündis siis ma olin suurema, olin 12 ja ma tegin ikka ma tegin sellise skandaali, et tuppa luku taha, nutsin selle pärast, et noh, ema, pikad juuksed on olnud minu jaoks mingisugune selline mingi turvaelement, nüüd on jälle pikad, mul mul endal pikad Mõningate kirjeldatud intsidentide põhjal mulle tundub, et nii kui sa kõndima hakkasid, hakkasid ka kohe korraldama. Kõigepealt maksin laulma ja tantsima vist ennem kui rääkima ma vaat selleks oli väga suur soodumus, sellepärast et isa ema kartsid mulle klaverit, isa nagu eriti kodus suur tiibklaver. Ja ma roomasin seal all ja ma ronisin mööda seda klaverit ja, ja miks meil olid sellest vabal ajal olid siis noh, varamaaritsarfi teisel korrusel ja siis oli vasikaplaadid käisid. Ja siis kui olid popmuusika plaadid, olid sihukesed, noh, väissaaesstoorile tohutu popmuusika ikkagi selle maja kohta. Ja äärmisel juhul ema salaja kuule Zapat ja umbes oli nii, see elu oli selles mõttes, et mina olin tõesti see laps, kes ikka läks esimesse klassi, mina ei olnud suveniiri kunagi kuulnud. Ma olin juba Ivo Linnat ja Tõnis Mäge, teadsin, sest nad tulid televiisorist. Aga ma olin ikkagi väga tugevalt selles mõttes, et minu jaoks selline vestlus, stoori, Straussi valsid Prokoffev, see oli nii normaalne kasvukeskkond. Hilisesin näitava Straussi valssi asju ja läksin lasteaeda. Ma mäletan, et ma lasteaia seda kasvatajat kamandasin ka, et kuna ma tahan laulda klaverit, siis ta lihtsalt, ma ei oska klaverit mängida, minu jaoks arusaamatut eksisteerib täiskasvanud inimene, kes ei oska klaverit mängida. Ma ei olnud sellist kohanud oma elus. Ma ei teadnud, et see on üldse võimalik, sellesama normaalne asi nagu see, et täiskasvanud inimene oskab muna praadida või täiskasvanud inimene oskab ustavale muusikakasvukeskkond, et see ilmselt Ingiski selle, et kogu see ma ei tea, kas ma võib-olla üldse sünnib valesti, musikaalne olen, aga et ma olin lihtsalt kasvanud selle helide rütmi sees, et ma lõksutasin põlvi, Adma ümisen laulda ja ja rääkimata sellest, et noh, igasugune keeleline värk oli minu jaoks üldse natukene natukene sassis, sest et üks minu alkastes kasvatajatest oli minu ukrainlasest, mitte veel vanaema maid vanavanema vatsa, kes elas meie juures seal alguses emigreerus Ameerikasse, kui olin nelja aastane. Aga ma hakkasin ukraina keeles ennem rääkima kui eesti keeles, sest et tema hoidis mind, tema oli minu kõige esimene lapse hoida. Niimoodi minu esimesed mingi Viisraetukraia teelsed, esimene eestikeelne sõna blil loll, mis annab tunnustust minu valama, minu valas omavahelistest suhetest. Ma ei tea, kas kohe korraldama, see vist ei olnud nagu päris õige, ma tegin hästi palju teatrit ja tema ütleb, et ma olin ju ka iseseisev, sain hakkama ja tegelikult see ei ole tõsi. Ma ei olnud argpüks, ma kartsin lasteaeda. Ja meil oli silla risk, et meil oli kaheksa tüdrukutel mingi 17 viga, askem poissi umbes. Luts palli lapsile tüdrukutele hästi vähe ja ma kartsin neid poisse, ma mäletan. Ma ei tahtnud minna sinna, ma nutsime, kartsin arsti, ma kartsin, et ma kartsin süstlaid. Ma kartsin. See vereasi. Ma kartsin sellepärast, et see oli mulle meditsiiniline, ma minestan ära. Eks ma kartsin seda minestamise tunne, et lühikesele minu arust oma lapsepõlvest mäletan seda, kartsin kõike, kõike ma ning kohutad, kartlik. See, mis jättis sellise mulje, et ma korraldan või et ma olen õudselt tugeva iseloomuga tuleneb võib-olla sellest, et seal saladusi oma lapsel praegu on. Et kui ma kartsin juba väljas ja seda väga kõvahäälselt väga kindlameelselt. See hirmu väljendus oli lihtsalt väga häälekas. Ja mulle tundub, et Alma praegu samasugune Ema pilgu läbi, siin me saame nüüd üsna mitu sellist killukest ühte pilti kokku üks viieaastane plika, kes nüpeldanud vanaema ja siis samas nõksutab põlvi seal klaveri juures, et kõik see muusika justkui iseenesest haagib külge mis mosaiigi killu ema siia juurde paneb. Ma arvan, et see on õige selles suhtes, et jah et seda ma tean, et, et ta kartis verd ja ta kartis arst ja ta lihtsalt ainult läks lasteaeda suht kuulekalt, ta ei kakelnud minuga. Sa teed nalja ainult, no ma mäletan ainult see väga äärmuslik asi, kus ta panin lihtsalt kodus vetsuluku taha ja ma ei saanud teda sealt kätte selleks, et õigel ajal lasteaeda viia teda ja siis olin ma sunnitud teda oma klaverieksamile kaasa võtma. Ja ma teen seda üks kord. No ütleme nii, aga, aga Alma teeb sul seda iga hommiku. Et selles mõttes Üldiselt, aga noh, see ikkagi läheb sinna lahtrisse, et Jaanika oli raskem laps kui, kui poisid mul. Et ma pidin tema puhul igasuguste tema emotsioonidega maadlema, negatiivsed olid nagu tihemini, kuna just küsimus oligi see, et tal oli kas raevuhoog või tal oli hirm. Ja siis noh, üks või teine väljendus siis nagu selles, et siis ma pidin temaga noh, teda ikka pöörama ja maadlema temaga. Aga, aga iseenesest see kõik, nagu ta rääkis, see on, käib sinna hulka ja see on kõik õige ja klaveri all roomasid nad kui isa harjunud, tantsis vilgoga mõlemad. Ja siis vahest ma kartsin, et Virgo oli nii pisike, ta oli vaevalt istuma hakanud, istus seal klaveri all ja isa müristas Gavinovi klaverikontserti ja siis ma mõtlesin, et issand jumal, et see laps jääb küll kurdiks seal all ja siis ikka haarasin ta kaenlasse ja tassisin teise tuppa, siis natukese aja pärast oli jälle seal tagasi. Niimoodi käis meil kodune elusid vahel. Isa võrdluses emaga või ema võrdluses isaga, ehk kuidas sa kirjeldaksid Jaanika oma kodust korda kasvatust nüüd distantsilt. Meil oli kasvatamiseks, polnud väga aega, sellepärast et emal isal oli väga palju tegemist kasvatasid ikkagi poistelt vanavanemad nemad nagu kasvatasid, ma ei tea, kas emal-isal oleks minu jaoks aega olnud emal lisaks sellele ta oli Eesti kõige noorem kooli direktor, läks vara, tuli hilja, aga emal oli näiteks see omadused, kui kui ta võttis selle aja meiega olla Virgoga siis ta oli meiega, mõni ema on selline, kes päev otsa kodus trikitas, vahib seebikaid ja ta ei ole selle lapse jaoks olemas, mis selle lapsega on. Aga, aga mul oli nii ema muide kaku isa sellised, et kui nad selle aja võtavad, et nüüd me oleme lastega, siis see 100 protsenti. Ja vot see on see, mida ma õudselt hindan ja samas selline kasvatamine või seda ikkagi vahest tuli ette. Aga ma kardan, et see põhiliselt vanavanematele õlgadele. Et igasuguste piiride ja reeglite paika panemine, sest et emal oli vaja lihtsalt, ta pidi sinna lihtsalt pidi pidi minema seda rongi peale. Ta pidi minema ja kui mina selleks ajaks ei saanud lasteaeda minnes vahest viis mind vanavanaisa ja ja see kasvatamise asi ma heida, lub küll, mitte ühelgi tingimusel seda ette, et minu käest pidanud nagu rangem olema. Ma sain omad vitsad lihtsalt, mingis mõttes hiljem ma sain koolis sain aru, et et on tigu, jätan tagajärg ja et sa pead lihtsalt mingid asjad läbi tegema selleks et jõuda mingite tulemusteni. Ja ma jõudsin kuidagi nende tulemusteni, kooli, ma lõpetasin otsa kooli, lõpetasin päris korralikult. Noh, eriti minu vanaisa, Hanno oli see, kes õpetas mulle väga tugevalt seda kunsti, et ega sa tea kõigele alluma alati sa pead suutma sõlmida kokkuleppeid ja vaat see kokkulepete sõlmimise kunst. Vaat see on nüüd küll see asi, millega ma siis kasvasin üles, okei, jonnisin, jaurasin. Aga ma ei saanud mitte kunagi oma soovitut jonnimisega. Vot seda mulle nagu, nagu anti mõista, et ma pean vähemalt läbi rääkima, et läbirääkimine on see, millega on võimalik saavutada mingisugustki tulemust. Et sa pead alati aru saama, et läbirääkimised on kaks poolt. Et sa pead alati millestki loobuma, kui sa tahad midagi saada. Et see on kokkulepe, et kõik peavad sellest midagi võitma? Ei, ma ei ole väga kompromissialdis inimene, aga see teadmine seda tuleb teha aeg-ajalt. Kas sa tahad kuhugi jõuda, vot see nüüd see kõige olulisem raam tegelikult absoluutselt üldse kõiges, mida sa siin elus teed. Kas sulle meenub praegu niimoodi käigu pealt mõni eriti mage lugu, mille sisse sa sattusid? Mage lugu, mage lugu oli see, et ma tahan natuke näitan inimese hirmud ja kompleksid siis ma olin teises klassis, meil oli hästi äge, siis tundus asi hull, õpetaja õpetas Hermann seal kodus Randolph, õpetaja ja me laste kordunud. No ja mina mingit kasse vaatama kuskile, noh ma siis juba käisin ise koolis esimest klassi sind vehkleja lasime, käisin ise ja, ja jäin hiljaks, otse minu ees alis tütarlaps, kes rääkis ära, et jäin magama, venitasin, jäi magama ja siis õpetaja läks hästi, vaat kus on inimene, aus tuleb, räägib kõik ära, mõtsin dile magetulle samamoodi ja rääkida, et oh, ma jään tegelikult magama ja siis luuletasin mingi täiesti idiootse loogika nakkuslikust. Ema küpsetas loomingu veel täitsa. Ja siis loomulikult, millele järgnes koju helistamised, asjad ja kõik oli niuke šokis, onju. Aga tegelikult hästi ise mõtlen, et mis mind, seda tegu ajendas tegema mingit sihukest iba suust välja ajama. Et ma põhimõtteliselt ei saanud minna sama stoori peale millega esines minule eelnev, mis sest, et see oli tõsi. Ma olen mõelnud, et miks mul nii idiootne joon on, ma lihtsalt põhimõtteliselt ei saanud midagi samasugust teha. Jäljendada kedagi, mis sest, et see oleks olnud tegelikult nagu aus ülestunnistus, et jah, ma veetsin tee peal, vahtisime kassi koeri, esimest buss, staadion järgmisele. Kaari, miks see suhe Ivo gara lõpes Ta sai lihtsalt otsa, võid ammendus või väsisime üksteisest ära, jah. Ma ei saa, ma mäletan seda isale saga kodust välja. Lähed kontsert, Estonia teatrisõbrad või noormees ka on ja mis ta oli, 27 jäänu suhteliselt, pidutses ja ikka lapseni. Ja ema ootas seda, käisite iial treppidel, külmetas seal ja siis minu vanaema käest kasvatama. Et kui täna kusagil kuskil peab pidu teiste naistega, siis sa ei teagi, mida istume, külmetab, ütlevad talle salatikausiga sellele teisele naisele vastu pead viskama. Ja minu ema muidugi ei läinud seda tegema ja siis tahab selles mõttes, et siis minu vanaema järeldus, et järelikult minu ema ei armasta teda ja siis sealt, eks need konfliktid. Kuidas mu ema, nii paljud ema lihtsalt väsis ära sellest väga-väga konflikt, sest pereelust, mis seal oli, et selle õudsat temperamentne ja veename, vanasti tülitsesid plaanovikaid ikka palju impostanud. No kui minu vanaema rullid peas, kindad käes, korsett käes kuskil üleval riietusel. Mina sinuga kakelda, minuga ei kakle tuura ja niimoodi see asi lakkamatult selline asi ja siis vanaisa midagi siina, kas sa oled lõpetanud? Väga tore, ma olen keldris ja selline see kodune, nüüd me olemise vahel nimede vahtisime üles-alla. Minu ema ei olnud ka päris nagu harjunud. Sellega, et see oligi normaalne elu või selles mõttes, et kari ei armasta konflikte. Ja aga selles majas nagu avatud konflikt kogu aeg, sa pead olema nagu pidevalt avatud konflikt kõigi suunas, kavakse konfliktsus, see oli nagu nii loomulik elu osa. Et ühelt poolt see oli nagu vaja, hea Taurlasti kohe välja, nii kui mingi asi õhku tekkis, midagi kudema jäänud kõik kohe kõik räägiti selgeks, aga keegi nagu vaevunud ka eriti väga viisakas olema. Ja, ja inimesega, kes üldiselt on nagu kasvanud, keda endale kasvatanud nagu sellises suunas, et et sa pead suutma käituda nii palju viisakate, teine inimene halvasti tunneks. Võ piinlikute tunneks ühel niisugusel inimesel sellist maastaga raske olla. Mina arvan, et seal oli üks peamisi põhjuseid miks mu emalist otsustas selle selle asja lõpetada. Isase ehmata oli küll väga kohkunud alguses väga ehmunud sellest, ma isegi ei saa aru, kas ta võib olla kurb, aga ma arvan, et see asi pidi nii ehk teisiti lõppema ära. Pealegi on mu isa nüüd praegu nagu teises abielus, mis on kestnud kaua, milles ta tutus Olaga võib-olla kolmas hiljem ja, ja siis nad nagu suhtlesid alguses lastelt, kolleegid kassasid kuidagi kokku, nad elasid 30 aastat koosnenud lõpuks abiellusid ka. Kuidas teil kaari oma edasise eluga läks? Mina peale seda, et ma olin ära kolinud, oma vanemate juurde lapsed kaasa võtnud siis läks vist umbes aasta või kui ma kohtasin oma teist meest, kes oli Indrek ja see oli muidugi omaette skandaal jälle meie suguvõsas ja kohtasin meest, kes oli minust üheksa aastat noorem. Ta oli väga noor, mina olin 29, kahe lapse ema. Ja tema oli 20 aastane, sportlik noh, ütleme selline spordimees, kes tuli Tallinnfilmist, tema oli Tallinnfilmis valgustaja. Ja, ja mina olin jällegi nagu ma olin selline aktiivne, eks ju. Harju kultuuriosakonna siis ma ei mäletagi, kes ma seal olin, lõdvemikulturnicsolid no ühesõnaga, jäi minu korraldada see kultuuritöötajate suusalaager, mis oli puha kõik naistekari. Siis üks hea kolleeg Olev, roosa Olev roosa ütles, et hästi, et ma vaatan, et tema tegi mingisugust koostööd selle Tallinnfilmiga või vähemalt ta ütles, et seal on kõik puha mehed. Et võtame sealt mehi. Ja siis jäigi niimoodi, et mina võtan sinna suusalaagris ja naised ja tema võtab siis mehed. Ja niimoodi me saime siis kokku, saabus siis sinna üks, tal oli kauboikübar peas Indrek ja siis, ja minul olid ja paljudel naistel olid lapsed kaasas, mul olid Jaanika ja Virgo olid kaasas ja ja siis, kuna mina nagu väga suusataja ei olnud, suusad olid mul kaasas küll, aga lapsed olid mul palju aktiivsemalt siis irgutis sappa ja võttis, läks Jaanika ja, ja ja Virgoga suusatama. Ja pärast tegeles nendega ja kuidagi niimoodi me saime tuttavaks. Ta oli väga hea siukse jutuga ja ta oskas nagu oma tegevust väga hästi välja reklaamida, nii et ta ikka tõesti suutis meile need suusad panna alla ja meiega minnagi välja ja tehase tegevus nagu huvitavaks meeldivaks tegevus, mida ma tõeliselt vihkasin. Ja me abiellusime niimoodi vaikselt, et ainult meie teatrilapsed olid vaatamas ja oma vanematele. Me ütlesime alles järgmisel päeval ja siis kõik said sokki. Ja siis arvati, et ju me vist sellepärast nii ruttu abiellusime, et äkki et äkki hakkas laps tulema, kusjuures ei olnud nii. Laps sündis veel aasta või rohkem hiljem. Ja see oli siis minu onud, minu Frank, kes on nüüd kolmas laps. Kuidas Janika sina teda kutsusid? Kas tegelikult ja ütleme, et meie edasi suhteliselt nagu väga head ei olnud, ma kolisin ikka ära kodust. Aga, aga Frank oli mul hästi armas, seda siiamaani me praegu ka. Me võime muidugi lahingut pidada, sest me oleme mõlemad siuksed, kõvad kivid. Ja kui me ikka läheme, siis me ikka läheme aga tavaliselt kunstilistele. Et noh, kui me stuudios töötab, me teeme väga palju asju kuus, et naljakal ongi see, et me oleme kõik nagu tegelikult mingis mõttes seotud aladega Virgo ja franke, mina. Aga Virgo on rohkem niisugune nagu džässimaailm. Ja meie Francoga teeme ikkagi väga palju teatrit ja teatrimuusikat ja soundtrack siukseid asju, et me töötame väga-väga-väga palju ja tihedalt koos. Ma olin seal natuke vist nagu teine emaga. Aga see sa kodust välja läksid, oli märk, millest lihtsalt ei klappinud. Indrekuga, me ikkagi hea panime, sõdisime ega ma mingi tore teismeline ka muidugi, ega ma olin päris vastik, meil oli väga erinev arusaam õiglusest ja temal oli jumal saab saksa ratast, Indrek oli Reislersete, oli saksa verd ja väga saksa liku kasvatusega niuke nuku põlvili herneste peale niine, mina olen vabakasvatusega ja mul on muidugi absoluutselt kohe mingisugune mees tuleb, üritab 13 aasta tüdrukule mingit rihmanda või öelda, et sa ei tohi minna sõpradega välja mingil hetkel, kui mina olen otsustanud, et ma sinna lähen. Või et sa pead mingi kellegi kodus olema. No ma saan aru, et keegi ütleb sulle, et sa pead kodus olema mingisugune, ma ei tea, 10 või 11, aga mingi umbes oled kell kaheksa kodus või noh, et seal mingisuguse pere ühiskassat, kui isa andis mulle taskuraha, et et siis tuleb pere ühiskassasse annetada, see oli see, mille peale me läksime niimoodi tülli. Et need olid lihtsalt nii erinevad arusaamad kasvatusest aga franguta väga hoidis kuni lõpuni. Seda ei ole enam. Ja võib-olla ka Francali selles mõttes meiega tüliõunad, mulle tundus vaestitali natukene armukade, sellepärast et tranki õudselt hoidis mind. Aga see tulenes ka sellest, et et ma olin 12 kohvekesendis ja emal oli, aidake, tegite koostiaatrikolon piinat, tegite niukseid teatri, mis on tegelikult ju kõiges esimene seeme, mille pinnale ta sündis, meie kool ka lõpuks. Et see on olnud ikkagi see alguspunkt, mu emal siis selle asjaga nagu seotud sai, olemad ja teatritegemine, seal elustiil, see ei olnud seda tööd, see ongi see kogu elu, see tähendab seda, et veel kodus olid. Pesumasinas ei olnud pesu, vaid kangad, värvisid ennast, jube kiire ema kleit, näiteks värvime lillaks, kangaid teha, ühtmoodi kõik siis oli, siis olid meil teises toas olid meil mingid maskid ritta sead, ise tegime neid poroloon maski, Indrakategi me kõik ost tegime. Ja siis oligi see, et tegelikult mina, mina olin lapsehoidja lihtsalt ka väga palju, et ma olingi. Mitte lihtsalt tõde, vaid ma lihtsalt olingi väga palju ka see, et seal toas oli vaided õhutada ja mingid liimid ja asja tema pani seda värvid, mind kangaksid, ägedad lillad, oranžid kihvtid, värgid tulid sealt kõik, panin kuivama ja siis olid seal skeeme haisud ja mina läksin lapsega õue jalutama, et ta peaks selle siis kõik olema. Ja ma arvan, et sealt me kasvasime lihtsalt kokku, et ma olin võib-olla rohkem lapsehoidja kui tavaliselt 12 aastased. Tseegaari kõlab küllaltki jubedalt, mulle tundub, võib-olla ma võtan ette, aga, aga te saate kohe kinnitada või ümber lükata, et kusagil alguses te pidite vanematele või eeskätt just emale tõestama, ma ei tea, mida oma elukaaslaste valikutega, eks. Ja siis ühel hetkel, kui tüdruk on teismeliseikka jõudmas, tuleb talle ka, ma ei tea, mida seletama hakata või et ta nagu ei aktsepteeri seda olukord. Tulite kohe jälle mingis mõttes samas seisus tagasi vä? No eks ma tegelikult olin, aga Janika oli juba nii suur, et ta siis juba kolis kisa juurde ka siis talt varesite sinna vanaema valamu juurde, kus ma täpselt elasin aastaid sa seal siis ma läksin isad elama aga meil on temaga tülli kunagi, aga kui minu kahte meest omavahel võrrelda, siis siis Ivoli niukene rahumeelne, aga Indrek oli ise ka üsnagi riiakas või tema tema, kas juhtus nii, et et mina olen ju ka väga rahumeelne ja isegi isegi meie riidlesid temaga üsnagi palju? No iga väikese asja pärast tekkisid tülid ja ja eks me lõpuks väsisime ise sellest ka ära, et ma läksin temast kala koju. Aga muidugi selle mehe teene on muidugi nagu Jaanik ütles, et see kogu see meie teatritegemise elusaid ema sai sellest ajast alguse. Ja muidugi see laps ka, et kuigi me kaklesime ja siis läksime lõpuks lahku ka siiski ma arvan, et et minu elus on väga hästi, et, et mul on need mõlemad mehed olnud, mille tulemusena on mul siis kaks ämma ja kolm last, noh, ütleme nüüd nagu teispoolsusesse lahkunud, aga. Mis Jaanika sinu elu endast kujutas siis, kui sa olid isa juurde kolinud, et kas isal oli aega ja tahtmist teismelist kuidagi nii-öelda jalgadega maa peal hoida ja nende noore piiga küsimustega? Kaja selles mõttes, et selleks etest valin. Tähendab, isa on siiamaani hinges pesur laps kui mina, isa kogukolisin, Smeebere, täiskasvanud olen, mina tegin süüa ja isa isa oli küll selles mõttes tema tegeles jah, debamaksis kommunaalid korteris ja kõik siuksed asjad. Ma olin siis kuueteistaastane ja edasi läks, seal ei olnud isal enam midagi kasvatada. Sellepärast et siis ma läksin juba otsa, koolides on 17, siis ma oleks kohe juurusioonile. Isased toetas mind, me ei elanud kunagi koos nagu niimoodi, et isa paneb käed puusa, hakkab last kasvatama, vaid me olime kaks täiskasvanud inimest, kellel kummalgi oma tuba. Ja täpselt niimoodi me elasimegi nagu, nagu korterikaaslased. Ja aga kui mul oli vahest nagu mures, ma kuulsin teda ära ja tulid sõbrad külla siis mulates siin hommikul välja ütlesite, jookseb piir ja, ja tegin, võileib on elanud, tulin hommikul kell kaheksa stuudios, tegime lootuse plaati. Seal viiuldajad ja muudest koe. Tüdruk tuli hoiu, tee paar võileiba, mis tegi. Võileiva ära, ütlesin nii tund aega lihtsalt olla, siin siis on minek. Ja täitsa normaalne, sest ma olin väga noor. Sel ajal, kui mina olen 17 ja tegin oma lootuse plaati, oli minu isa 36 täiesti noormees alles. Tooks veel ühe mehe ja tema nime siia mängus on Jaak Joala, kes aitas. Põhimõtteliselt oli sinu lauljakarjääri käivitaja suurestivisteks. Ütleme karjääri käivitaja, mitte, aga mitte minuga muusika häirib teha selles mõttes, see oli kindlasti palju varem laulma hakkasime palju ennem. Ta küll väga ise alati nagu ütles, et ära reklaami, seda, et sul on mingi elu üldse olnud. Aga ma olin mingi karaokevõistlusele siis Arno Kukk, Tiitsi, Ardo kukk oli meie esimene manager, seda Juldisi Jaak Joala. Ta arrokale minu Evelin, vanadel me olime tuua 15 aastaselt, esinesime vanalinnas erinevates kohvikutes ja, ja kolmeteistaastaselt käisime, laud on omal raha teenimas kelluka hotelli, mina mängisin klaverit ja vahepeal käin striptiis ja siis vahepeal mina laulsin ja päris uhkelit, aga Lynni log testi teenisin ise oma kosmeetikakarbi raha ja laulsin täiesti selles mõttes ma mäletan, et ja kuna emal oli muusikat tuttavad ja latikas kas tegigi aitis mingeid fonogramme vahetevahel teha mingit laulusõnu ja mitme kusjuures kogu see Campli teadis kõik, et ma laulan. Et tegelikult ma laulsin päris palju ennem ja siis me siis me kuidagi tänu sellele, et sarnaselt ka vedas meid Eveliniga sime, istusime seal pila tagaruumides, kus siis ka Indrek oli veel, kui ta elas üsna sellel ajal surigi, kui ma olin 17, aga ma olin juba ära käinud. Ja Indrek oli ka kogu see, noh ühesõnaga kogu see mana keride maailm, sest et Indrek jõudis lühikest aega vist olla Grapsiga kuidagi seotud Dropsinunaderia Grapsi manager ka siis ühel hetkel on lihtsalt see, et aari tuubinud oli seal taga aru, mis seal käis ja siis seal oli Pearu Paulus, laulsime, kuku raadio, neid esimesi kuku raadio kõll ja siis seal kõik oli kõik see kuidagi nagu toimus korraga. Ja siis siis Jaak Joala tuli kuidagi niimoodi et arrokitisel, et kuule, mul paar tirtsud laovad päris toredasti ja siis meil oli kontsert vanalinnas. Ta käis seal kuulamas, ütlesite. Ja õnneks jäävad välja ka päris kurginaudele. Ja ja siis kutsus meid otsa kooli katsetel, ütles, et oh, ma olen nüüd õpetaja seal ja kõik ja ja siis me läksimegi, Eveliniga saime sisse ka mõlemad ja minu eksam oli, eriti naljakas oli see, et esiteks Jaak Joala sünnipäev oli 20 juuni ja eks seal oli 27. ja siis ei haki olema, kas seal eksamil siis tõstis korra peas, et see oli, mis sa laulad, mõtlesime, laulan seda. Sammer ära Kell öös hakka siis mõtlesin, ma võin seda laulu kalandamist laulsite kunagisi Salti toog. Panin noodi etes. Krieger mängis sinu p peenikese häälega Prokolaariumitselt. Laulsin ja silmasid, Sammer saime lõpuks ka ja siis tekkis niisugune vaikusmomente saanud aru, kas seal oli paha endale ja endale. Sest meil oli jookseb. Tal oli õppealajuhataja, Iraanikalt kutsute jooksev meeter, aga ta oli hästi tore, proua selline, mõtlesin, et ajasime kõike hulluks, selle peale tegelikult juba tuleb. Et siis. Nüüd on hästi, selle, paneme sinna esimeses Thbilisis laulma paneme selle Sammetaili. Ma tean, jaksime küsinud, üldse ei meeldi, aga panen ikka. Teile meeldib siis tõstis nendes, et ta ei ole veel sisse saanud, me ei ole veel suuremat osa lauljaid, kuule raisale. Jaanika, palun mine välja. Teated tulid välja ja ma sain aru, et ma olin 40.-st 39 punkti saanud ja ma sain kooli sisse ja seal Sammer toimib, aga esimesed trepil muuseas laulsin. Jaak Joala tund oli selline, et läksin talle tundi. Ja siis ta ütles, et nüüd on niimoodi, et unustad kõik oma lollust ära, oma rokikeppide korja minema, seda ei ole mitte kellelegi vaja sinus mingit rokkim, et ei saa. Sest et seal oled nagu lindi on Elion Ellen Page, Lyndon võtaka jõustanic unustanud rokimutid ära, sihukest häält sul ei olegi, ei tule mitte kunagi. Lepi sellega väga hea, kihvt, mulle ka meeldib, õudselt dimendriks jubedalt meeldib, aga no laval ikka nagu Clifitserdamis tean, lepi sellega. Siis ma nutsin natukene. Laulsin Leen Petsi solvunult, lõug püsti, laulsin kõik need ülemised noodid äragi, kahetasid. Aga ise olin, tahtsin tegelikult laulda nagu tiivad ümber. Kusjuures elu, aga tahtsin öelda nagu Tiina Teder. Ja nüüd juba laul, aga aga siis muidugi ei tulnud kuskilt ta siduda, üritasin mitut rokkbändi teha ja, ja teises variandis isegi hakkas juba natuke tulema ka ikka päriselt kedagi veerand no ei ole sündinud klassikaline laulja kõige paremini laulsime igaveses tuurit. Ja, ja siis, ja siis Jaak tegelikult püüdis mulle mõistust, ta tegelikult üritas mind sinna klassikasse suunata ka. Ütles, et mine klassid, sul niuke häälendada, sa võid, miks sa, miks sa tahad sinna rikkuda olaltsiinata. Et saad aru, et ma räägin sulle täitsa siiralt, sa oled ühel hetkel, et ma olen nagu 42 aastane 142 aastane, siis on, kui sul väga hästi läheb, oled sa lihtsalt üks suur vananev staar, kes on elu poolt ära rikutud, kui suleb sitasti, kasvatad sa kusagil maal kurke ja oled kibestunud ja mõtled, et sinust oleks võinud seal suure suurepärane ooperilaulja ja sul oleks olnud ka veel 60 aastaselt hoidnud Margarita patisel. Et mine klassikasse, ma ei läinud, ei läinudki. Ja tegelikult munade sõnad mees, ame kahetsa. Ma tahtsin küll hoopis kolmandal eluala peale, aga ma ei kahetse. See eurovisioon, see käis. Kõigepealt tuli teisest küljest superstaar, muide kas sa seda lugu tead? Kuidas sul siinses Christoph Eestis esimest korda siinsest Krist superstaar? See lugu oli väga tore ja see oli niimoodi, et Jüri Makarov hakkas lavastama superstaari. Avastan seda, ta oli ikkagi selles mõttes, et hakkas produtseerima, lavastas Neeme kuningas, öeldi, et nüüd on vaja mingisugust, kuna Jeesus on, oli maetud iba vanem. 23 aastane Arvoss tähendab sihukse välimusega ka, et nüüd on vaja sinna kõrvale ühte Magdaleena saada. Ja siis ütlesite, mine vaata, saab otsa koolis, et seal on praegu päris toredad tirtsud. Aga kuna Jeesus on nii noored, siis noh, väike võtta ei saa, onju. Ja siis eksamid olid juba läbi ja siis olid hästi nad tohutama ulme, udupeen tehnika imet, tattkassett ja Jaak Joala vaid taskud pappkasseti mängima, asi Neeme kuningale. Et siin on minu noored tirtsud, kuula meie eksam, ta valis välja kaks häält minut ootama. Ta ütles, et jube kihvt hääled, et kes need on. No Tanja ja siis teat Jaanika ütles, et nii kummal pikad juuksed? Jaanika, vööni selge, tema läheb. Ja siis selgus, et vanad Jaanika, Sillamäe siis ta too jood, oskab väidelda ka, et ma olen kunagi nende lasteteater kunagi lahvatel aastaski meil kunagi meigist, metsastame lavastajaga. Ja Toivo tütar, Ma tean ta tähti täitsa täitsa, ta mängib ka korral kursuselt ja ta ütles, et sellega on korras, et võtab, võtame kindlasti seriaaliga, et ma tean ka, et on normaalne inimene, ei olnud selle nimel ja niimoodi ma sain selle rolli niimoodi. Tänapäeval kusgevatud issand inimesed, käivad voorust, voor ise olen ka, käin voorust vooru, visatakse välja kõige helgemad pead ja niimoodi ja sain kõvak linnali lavale. Ja aga teatritegemist olengi kartnud Vandy rolli, laulsin, laulsin ära kõikamaled, ulme, kõrged noodid, mis seal on. Ja siis, kui ma olin niisugune selle sees Grasti nagu ära laulnud rebaste peo otsa koolis ära pidanud või mingisugune tohutu Kraugu oli, ma mäletan, et märkasin 17 aastasele väga ebasobivas tervislikus seisundis täiesti hääletuna helistades. Jaak Joala ütles, et nüüd on niimoodi, et sa ei lähe kaks takti ette saatesse, ma tean küll, et sa said edasi, aga sa ei lähe sinna. Miks ma ei lähe sinna? Sellepärast, et Jüril on suva, teised plaanid. Mis mõttes, et meil on kaks etendust, mulle näete ega mitte midagi. Ja meil oli katsetanud seda teha ja siis tulid partiisid mulle garderoobi Jüriga viimane salli kliima jätan, sa ütlesid, nad on niimoodi. Et lähed eurovisioonile Enjon ja siis kogu see asi lahti läks. Ma ei tea, kas sa oled sellest aspektist kunagi mõelnud või äkki just on seal hästi iseenesestmõistetav, et sellises eas me räägime siin nagu lauljakarjääri kujundamisest, aga kas Jaak mängis mingit rolli? Ma ei taha öelda nagu isalikku rolli, aga saad aru, noh, niisugust elu põhimõtete edasiandjat ka või, või mingitel häälestust Palju rohkem kui kui laulu praegu laulupedagoogina, nagu te ütlesite, torkinud mind. Sest ma kardan, ma rikun ära, sind, andis mulle lihtsalt õigeid lugusid, mida järgi laulda, aga ja ta oli karm õppejõud selles mõttes, et sellised ütlesid, et publikuga on niimoodi. Et kas ronid sina publikule saabastega selga, ronib tema sulle sinna kaks varianti, sa pead minema, lavale, võtad publiku. Sa ei saa teistmoodi, et elu ongi ta küll väga. Ma tean, ta õudselt hoidis mind. Julm ka tema õpetas mind nii, nagu tema oli õppetundi saanud. Aktsepteerin neid kõiki päris nii, vaidlesime hirmsasti ka. Aga talle nagu meeldis, et ma, et ma ei häbenenud vahetevahel ka oma arvamust öelda. Et tema leidis, et see on tegelikult nagu hea, et kui inimene oma põrgumust seisab sellest just nimelt muusikuna. Et ilma selleta on, on väga, väga raske, et kui, kui sul ei ole oma arvamust ja oma nägemust sellest, kes ja mis sa pead olema. Lihtsalt meie nägemused ei ühtinud. Ja siis me teed läksid lahku, sellepärast ka. Kaari, kas te olete kunagi pidanud väga muretsema selle pärast, kuidas lapsed ja noh, eeskätt Jaanika, kui nad on siin saates oma eluga nii-öelda hakkama saab, ehk ikkagi ema süda on ju ka ema süda. Kogu aeg muretsen nende pärast, kuidas nad hakkama saavad ja ma aitan neid kõiki. Kui teil on häda käes. Kõik saavad aru, noh, ongi jah üldises plaanis aga niimoodi päriselt, et kas te olete näinud Jaanikat ikkagi noh, niimoodi omadega kusagil kriisis seisus. Jah, ma ikka olen näinud ja tahaks koju pärast ei oska võib-olla ka või? Üks neist oli see lavakast ära tulemine mis tuleb väljaviskamine, see oli küll siis see oli, ma mäletan küll, et isal isegi kummuli suhteliselt šokis üksikasjad olid siis. No see tuli täitsa välja visati, see tuli selles mõttes ootamatult, et ma ei olnud mingisugune selline taga mingi õpilane ega selline peksupoiss ega, ega ega, kui öeldi, kui klassika, kellelt poolt öeldi, et üks inimene, jätka siis see et see oli mina, see tuli paljudele üllatusena mulle endale ka selles mõttes, et neil oli teisi selliseid, kes olid siuksed, kõikusid kelle puhul teate, et neil ei olnud häid hindeid ja nii edasi. Ei no selles mõttes, et ei, mitte hinnete pärast, vaid minut tööd ja aktsepteeritud ja see ei olnud mingisugune algstaadiumis, kolmandal kursusel kus tavaliselt enam ei visata kedagi välja. Aga aga seal oli väga palju ilmselt ka meid, kooli intriige ja sellel teemal on väga palju sõna võetud ja et kas oleks pidanud ja, ja kas see oli õige tegu ja, ja nii Mait Malmsten kelleltki hiljem mind lavastas eriti Georg valmis, Elle Kull ja kõik tahtsid, et ma annaks selle nii-öelda aukohtusse ja läheks edasi selle asjaga. Et mulle ilmselgelt tehti ära. Tegelikult ma ei arva, et päriselt mul on nagu ära tehti, sest tõesti selle asjaolude kokkulangemise ja seal oli asjaolude kokkulangevus Nii, aga mis see seis siis sinu jaoks oli, sel hetkel? Ta lavastasin tüki ja eksamikomisjon ei lasknud seda läbi ja viskas mu koolist välja ja siis oli seis, oli see, et ma olin väga tükkideks, noh, tegelikult ma panin koguma kõik, mis mul oli kogu oma karjääri seisma lavaka pärast. Ma olin kolm aastat eemal olnud, ma teadsin, ma ei saanud veel kord tagasi. Ma tahtsingi oma elu siduda teatriga ja minna jäädagi teatrisse. Sest et oma ja tegelikult ma ju siiamaani oleme, sest et ma olen koolis. Ja see otsus ei olnud nagu vaistlikult vale, sest et tegelikult aastanegi üldse ise, mida ma kõige rohkem üldse teen. Ja ma kirjutan muusikat, kirjutan näidendeid, libreto Sid, kõikkasime, kirjutan ka, võib-olla isegi veel rohkem, aga põhiliselt minu igapäevane töö noortega, et ma ikkagi nüüd viimased sellest, et kes mind välja visati aasta 2003 kuni siiamaani 2019 lavastan see mu põhitöö. Aga et lihtsalt see, et ma pedagoogide nimesid ei hakka ütlema, ütlesid, et noh, et kui sa tahad muinasjutte muusikali teha, siis selleks ei pea sul mingi koolikraad olema. See tol hetkel tegi mulle haiget. Aga ja ma elasin seda kohutavalt kaua, läheb väga-väga kaua ja väga pikalt, sest et lavakas on see koht, kus näitlejad võetakse võlts inimesed võetakse lahti tükkideks lahti. Ja siis pärast oleks saanud kokku, et nad siis läheksid nagu ellu. Mind jõuti lahti võtta, no mind lammutati korralikult, sest et noh, olingi sihuke juurikas on ju, peksti päris kõvasti lasinasti alla muidugi hirmsasti tööd, muidugi testitööd palju ja lugesime palju ja ja siis lihtsalt ühel hetkel öeldakse, et nüüd paneme ise kokku või noh, kaunud minema. See ei sobi enam siia. Siis ma olingi tükkideks, ma olin, ma olin kaunaga tükkideks ja vot seda nüüd küll ema isa nägi pealt ja minu isa, kes, kes oli täiesti loobunud alkoholist, suitsetamisest mõneks ajaks. Siis ma helistasin, isa, isa elas seal Toompea kohe kõrval, ise annab siiamaani tuvi tänaval, seal ütlesin ei saanudki lugusid, mis väljakuulist isats, tule siia paistis konjaki müümisel Kuusa. Ja ma olin siis 27 aastane elu täitsa tükkideks mitte midagi teha ei oska, kuhugi Sava kuhugi ei võeta ja, ja nagu lauljana ka oled reelt maas, vanus on juba nii loll on ja siis siis oli küll see, et Mati Unt Ta ulatas mulle selle sõbrakäe, ütles, et kuule ma tegelikult juba ammu tahtsin sinna iidased Ivan Inga lubanud Normeti lubanud, et ta tundide kõrvalt ikka ei saa niuke muusikali teha, et Tiiule. Nii, aga nüüd, sa võid ju tulla mulle sinna, aidake katsetele. Ja siis nad Tarmo Leinatammega, et ma sain kohe siin otse nagu peaosa ja mängisin Vanemuises lauluväljakul niimoodi, et ühel etendusel oli lausa vist nii 4000 inimest. Tegin suurelt peaosa Timraisse imelistele luuletuse mulle kätte, niimoodi see oli nagu mingis mõttes kompositsioon. Et ma sain aru, et Te võite mind välja visata, te võite otsustada minule, sest mulle öeldi ka, et sinu koht ei ole teatris saatusliku võitja, kes seda ütles. Et siis mul tekkis see tunne, et et ei ole jumalad. Et inimene peab ikka ise ka natuke mõnumisel. Aga üldiselt jah, Mai mulle hästi kahju, sest et see kursus oli nii tore. Nõust, armastasime 11. See oli nagu okei, emotsionaalseks siiamaani. Ega sellest ilmselt väga rääkida ei tahakski, kui asjad ei oleks noh, niisugust pööret lõppkokkuvõttes võtnud on ju. Et sa oled jõudnud ikkagi sinna, kus sa oled jõudnud, on ju juhtu su ema pilgu läbi, missugune tütar sel perioodil oli? Ta oli löödud ja, ja siis oli nagu see, et kui igasugused ajakirjandusajakirjanduse helistas, siis mina võtsin telefoni vastu ja ütlesin, et Jaanika ei anna intervjuusid. See oli päris pikka aega. Vahepeal elasin tema juures ja aga siis ma võtsin ta enda kooli. Niimoodi see tasapisi siis jällegi läks, läks emal lask alguses, sest ma olin nii kuri lavastaja alguses, sest et panin saanud väga range kasvatuse, kuidas peab olema selline kõik asjad peavad nii olema ja siis ma muidugi eks mask õppisin, ma õpetan neid katma, lastega ei saa nagu täiskasvanud, aga nad ei saa raha selle eest nende töö ja nendel on koodid ja muud asjad on tähtsamad ja neil ei ole teater kõige tähtsam. Kas võttis õppimist siiamaani vahest tõmmati mister, kusjuures ma ütlen siia vahele veel seda, et väga paljudel meie lastel, kuigi see õige ei ole nende enda sõnul selle meie teatritegemine meie koolis palju tähtsam kui kool, mis tegelikult on täiesti vale. Aga see on lihtsalt nii. Meil on väga mitu põlvkonda inimesi, kes on läinud nendele aladele otseselt mitte näitlejateks, aga noh, näiteks nagu Tanel Toom on ju, kes on seotud tegelikult selliste aladega, mis mille puhul noorte teatritegemine suureks nagu tuuleks tiibadest meil on? Meil on pulmaisad grimeerijad, režissöörid veel, noh, näiteks Noorakse lauljad, lauljad, ka päris näitlejatest on nahvat lehel ka nüüd on olevalt on Endlas ja Laura kukkunud nukuteatris ja Ken lõpetab vist ütlema hakkas järgmine aasta. Me oleme andnud nagu kutsumuse paljudele inimestele. Me oleme päris pikalt rääkinud, tõlgendame jutu kuidagi kokku, et emaks olemise teemal. See küsimus Jaanika Sulle kõlada, et me oleme kuulnud Kaari suust, kuidas tema püüdis olla siis emana natukene teistmoodi teha asju muul moel. Kas sulle on emotsioon mingis võtmes sarnane või ka silme eest läbi jooksnud? Ühel hetkel, kui sa emaksaid sul siis on kogemuse teistmoodi läinud, sul on kogemus oma emaga eksama koduga, siis vanavanemad ka üsna seiklusrikka minevikuga, mida sa selle kõigepealt enda jaoks nii-öelda järeldasid, kui sa oled seda teinud üldse, et ma ei tea, kas niisugused asjad üldse teadlikult sünnivad või käib see alateadlikult kuidagi. Sa kujundad oma siis käekirja? Ma ei tea, ma arvan, minu käekiri on lihtsalt kujunenud, sest ma olen lihtsalt saanud lapseni küpses eas. Pigem mais püüan olla oma lapsel nii hea ema nagu minu ema mul oli lihtsalt alates ei tule välja, sellepärast et ma olen palju kärsitu. Ukraina veri vemmeldab, ma olen püüdnud olla lapsega nagu mitte kuri, vaid pigem nagu pahandada. Et ta saaks aru, et pahandanud tema tema teguviisi pärast ja tal ei tahaks kunagi tekkimiste tunnet, et ma ei ole ta sõber. Ja ma olen talle öelnud ka, et Alma, kusjuures kolmene mõikab ütelda selliseid asju, et ma armastan sind, ükskõik, mida sa ei teeks. Sa pead leppima sellega, et kasutan hästi keerulised, et ma ei aktsepteerinud kõike, mida sa suust välja, et näiteks täna hommikul seal jutuajamised, et sa pead leppima sellega, et on tegu ja tagajärg. No me oleme nii palju rääkinud Tani paela mulle mulle ei meeldi tagajärg, mulle meeldib ainult tegu. Ja ja siis ma ütlesin, et vaata, kui sa teed mingi pättus sigaduse, siis sellele järgnevad sanktsioonid. Kas see tükk aega mõtlesin, et kas see tähendab seda, et ma siis ei tohi seda ühte või teist asja teha ja sanktsioonid tähendab seda, et see on nagu karistus millegi eest, kas see karistus on hetkel väga väikese, oli see, et et talle meeldib autos ta, mul on üks totoplaat, talle meeldib mussangar hirmsasti ja ma ei pannud plaat mängima. Sõitsime vaikuses, mõtlesin, et see nüüd karistus selle eest, et sa hommikuni inetult käitusid, käisid, solvasid, see oli tema jaoks väga-väga suur karistuse. Ta oli, ta oli väga solvunud ja ta sai aru, et see on väga-väga-väga-väga tõsine sanktsioon, sellepärast et see, et me läheme hommikul lasteaeda ja ma panen talle tema plaadi mängima ja panen selle number viis selle Shangai toto plaadi pealt. Sellega sõit algab. See on midagi, mis on vast piina. Aitäh teile nende lugude eest, kaari oli väga tore. Jaanika, samamoodi hoian pöialt pärituult. Selle saate pealkiri on, käbi ei kuku. Meil olid täna külas ema ja tütar Kaari sillamaa ja Jaanika Sillamaa. Aitäh kuulajatele ka ma olen Sten Teppani nädala pärast kohtume taas.