Rehilade reispass teejuhiks on Ivo Tšetõrkiniga. Tere, kaunist päeva, kallis raadio, kahe kuulaja. Suur aitäh, et kuulad rännusaadet reispass täna saates. Ma olen alati öelnud ja mõelnud, et et me peaks reisidest tingimata koguma templeid, passi, ristikesi, riiginimede taha, kus me oleme käinud maailmas varjundeid ja värve palju, ka üherežiimi piiresse võib mahtuda kümneid, kui mitte sadu maailmu, teekondi, kliima, vöötmeid, kultuure. Ja maailmas ringi reisides ei kohta just palju Eesti suurusi, maid või rahvaid, kellel oleks lisaks oma keelele ja kultuurile ka ka oma riik. Tänases saates räägime mäe tunnustamata riikidest mustast merest Kaspia mereni. Tšetšeenias Dagestani jäin kusseni. Ning selleks on meil täna külas saates reisiajakirjanik ja fotograaf, kes kindlasti on tuttav kõigile, kes aeg-ajalt loevad reisikirju, mis siin-seal Eesti ajakirjanduses ilmuvad. Tema nimi on Silvia Pärman ning reis passigi oleme temaga korra teinud. Kui 24. märtsil seal samal aastal siis rääkisime Silvia viimasest retkest Tšernobõli ning veidi ka sellest mida tähendab tumeturism ning miks inimesed sellistesse karmimates paikadesse reisivad. Tere, Silvia. Tere. Millest sai alguse sinu huvi reisida Mägi-Karabahhi asse või Tšetšeenias ja teha seda korduvalt ja mis kohe kindlasti ei kuulu reisihimuliste inimeste noh, nii-öelda tavapärasesse paketist. Kõik sai alguse võib-olla natuke juhuslikult ja tegelikult minu huvi tunnustamata riikide vastu ma hõlmab nagu kogu maailma kõiki neid väikeseid riike mis on ennast iseseisvaks kuulutanud, aga mida erinevatel põhjustel keegi maailmas pole tunnustanud. Ja me kõik oleme nendesse tegelikult poolkogemata või, või teadlikult Euroopas reisides sattunud, et me mäletame alles hiljuti Kataloonia referendumeid, mäletame Šotimaa referendumit. Et neid kohti, kui mõtlema hakata, on Euroopa kaardil väga palju. Ja, ja suur osa tekkis neid Euroopa kaardile üheksakümnendatel 80.-te lõpus, umbes umbes täpselt samal ajal, kui Eestigi ennast iseseisvaks kuulutas. Ja, ja see musta mere Kaspia piirkond on tegelikult meiega väga ühise ajalooga, sest täpselt Nõukogude Liidu lagunemise ajal seal ka need riigid hakkasid sündima. Ja minu huvi tekkis täitsa loomulikust küsimusest, et kui meil õnnestus, et miks siis seal teistmoodi läks. Päeval, kui, kui Eestist lahkusid Nõukogude väed päev hiljem Tšetšeenias, algas sõda iseseisvuse nimel ja noh, selles suhtes, et nende nende saatus on olnud hoopis teine. Osad piirkonnad on seal Vene Föderatsiooni koosseisus, tänaseks osad on ennast iseseisvaks kuulutanud, neid on tunnustanud kolm-neli-viis riiki maailmas. Ja, ja tegelikult meil on, meil on kõige tihedam link nendest regioonidest afaasiaga, kuhu on tänaseni jäänud eesti külad, ehkki sõdade alguses sealt toodi. Eesti võttis vastu sealsete külade inimesed, siin otsustasid paljud siiski oma kodumaal sinna jääda oma koduküladesse. Nii et Abhaasia oli võib-olla mulle algusest peale kõige kõige huvi pakkuma, on ja, ja nagu kõige kindlamalt plaanides. Aga käivitus see tunnustamata riikide maraton mustast merest kastini tegelikult üldsegi reisiga Mägi-Karabahhi. Ja seal võttis mind vastu kõik see, mida ma olen pidanud klišeeks. Sõda, sõda, sõda, varemed, sest tegelikult on piirkonnas annad rahulik ikkagi kõigis nendes riikides juba Tšetšeenias natuke vähem, aga räägime suurusjärk kümmekond aastat. Minul õnnestus Mägi-Karabahhi jõuda täpselt kellapäeva hommikul, kui ikkagi kümmekond aastat üsna rahulikult rahulikus piirkonnas ägenes relvastatud konflikt uuesti neljaks päevaks. Ja sain täpselt, sain täpselt kätega tegelikult selle elamuse, et kuidas üks, üks selline keeruline piirkond näeb välja teleekraanil ja kuidas ta näeb välja samal ajal tänavapildis sest olles neli päeva riigis, kus käis reaalset lahingutegevus? No minul seda pealinnas õnneks ei õnnestunud näha, et olukord loomulikult ei olnud optimistlik, aga selline tavaline igapäevane elu käis täiesti edasi. Ja pigem oli inimestel hea meel isegi isegi näha seal mõnda turisti samal ajal viibimas, ehkki eks nad olid kõik üsnagi hämmingus. No see, et seal on nagu võrdlemisi rahulik, see tegelikult ei ole levinud informatsioon, inimesed, pigem ikkagi kuulad Mägi-Karabahhia, küll seal ikka mingid tüübid mingite AK-dega ringi jooksevad. Sina ei käinud seal ju mingi diplomaatilise hobusekaitse alla istunud kuulivest seljas mingi uuenny kirjadega soomuki sealt sa läksid sinna lihtsalt, et noh, nii nagu sa oled, nagu sa ütlesid, turistina läksid lihtsalt ajakirjanikuna läheksid lihtsalt kott seljas. Et kas sa, kas sa selle relvastatud konflikti keskel ei tundnud või mitte, siis keskel, aga no ma ei tea, mis sul nagu peas toimus sel ajal. No minul oli kõvasti lihtsam olukord, kui nendel kohalikel inimestel reisisin ma sinna nii nagu enamus kohalikke ja vähesed turistid seal käivad järevanist jagatud taksoga ehk kuna bussid käivad, bussiühendus on tegelikult järevaniga ka väga hea koha peal, tsiviillennujaama lihtsalt ei ole, et sinna saab ainult mööda maad kohale ja kuna bussinaile parasjagu aega ja siis käib see tüüpiline bussijaama trepil kauplemine, et minu auto nüüd kohe läheb. Ja kui auto saab täis, me kohe läheme ja läheme tund aega kiiremini buss siis ühe sellise seltskonnaga ma sinna ka teel asusin, täiesti juhuslikult kogunenud reisijad. Ja ja turistina seal olles on tegelikult seal kogu aeg peas võimalus. Ma võtan kohe takso ja sõidab minema, et loomulikult, kui sul on juba umbes pommitaja linna kohal ja pommid linnale kukuvad, et noh, seal võib selline lihtsalt ilus unistus tunduda. Aga aga pidevalt nagu uudiseid ja infot jälgides, et ja ma olin nagu tegelikult nagu kogu aeg valmis selleks, et ma sõidan tagasi Armeeniasse kus noh, loodetavasti nagu midagi nagu kohe ka seal piiriäärsetes linnades juhtum kohalikele inimestele on see muidugi hoopis teistmoodi. Sest kuhu sa oma kodust ikka niimoodi kiiresti taksoga lahkuda, et nad pigem nagu olles selles konfliktis elanud, et juba 80.-te lõpust saadik et ei saa öelda, et nagu harjumuspärane käitumiskuhugi varjendisse minna. Aga neljandik suhteliselt rutiinne see, et noh, mis ma nüüd läheb, nii, mõtlen, et kuidas mu päev võib järgmisel hetkel välja näha. Aga see on tegelikult ma pean ka ütlema kogu seal piirkonnas, ainus selline selline pinevam hetk olnud nii viimastel aastatel kui, kui minu reiside jooksul. Sest hämmastav sõbralikkus on tegelikult see, mis seal mägedes reisijat vastu võtab. Ja mis ma pean tegelikult ka ütlema, on see, et seal on nagu paljudes piirkondades on konflikt olnud venelastega. Ja noh, kui me räägime Dagestanis ja Tšetšeenias näiteks. Ja nende sõbralikkus nagu lihtsalt inimeselt inimesele tähendab ka seda, et Vene matkaja võetakse vastu täpselt sama sõbralikult, võetakse oma koju elama antakse talle süüa, vaadatakse, et järgmisel päeval lahkuks mägedesse õiges suunas. Et poliitiline poliitiline konflikt reeglina nagu inimestevahelisele suhtlusele, vähemalt nagu nendes väikestes mägikülades ei laiene absoluutselt. Aga kes seal siis ikkagi nagu Madistavad või, või, või seda nii-öelda rusikat taskus või juhiautomaati kodus siis hoiavad, et mille, mille, mille pärast ikkagi see ei taha, et nad selles kokku leppida või ei taha vaibuda, sealse. No seal on täiesti erinevad, erinevad huvipooled ja kõik need konfliktid, mis on tegelikult seal õhus olnud nagu paarsada aastat. Nõukogude liit. Ühe riigina hoides kuidagigi natukene kontrolli all, aga niipeaaegu inimestel tekkis taas nagu lootus, et nad võivad ennast ise määratlema hakata. Et need kõik ägenesid, sest noh, Kaukaasias ei ole kunagi olnud tegelikult rahulik piirkond on suutnud nagu sellisel hulgal sõjaajalugu genereerida, et et noh, tõsine fanaatik ei suuda ka kogu seda infot nende konfliktide ja sõdade kohta hallata. Et seal on Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, mida Gruusia ja midagi rahvusvaheliselt peetakse gruusia territooriumiks, mis on ennast iseseisvaks kuulutanud ja ja mille kohta on üsna levinud seisukoht, et tegelikult Vene Föderatsioon kontrollib seal kõike toimuvat ja Vene Föderatsioon finantseerib seal väga palju toimuvat finantseerib ka selles mõttes, et mitte siis ainult sõjalisi konflikte, aga infrastruktuuriehitust, majade renoveerimist, kõike seda, et Lõuna-Osseetia puhul öeldakse, et üle 90 protsendi riigieelarvest tuleb tegelikult Vene föderatsioonist. Seal Mägi-Karabahh, mille üle vaidlevad aegade hämarusest saadik Armeenia ja Aserbaidžaan ja mis on ennast selle kõige vahel iseseisvaks kuulutanud. Ja seal on siis veel Tšetšeenia-Dagestani ning Osseetia kellest tšetšeenid on nagu kõige raevukamaks iseseisvusvõitlust pidanud, vahepeal jääb isegi mulje, et nad lihtsalt nagu tõmbasid nagu Dagestani kuidagi enda varjus kaasa, et Dagestani neil, kus elab mitukümmend väikest rahvast väikestes mägikülades traditsiooniliselt tänaseks ka natuke suuremates linnades. Et nad lihtsalt läksid selle tšetšeenide meeletu võitlusega kaasa, samal ajal kui Ingušid tšetšeenide kõige lähem sugulasrahvas on nagu teistpidi tigedad, sest nemad tahtsid, vähemalt on, noh see on paarisaja 1000 inimesega territoorium. Et nemad ei tahtnud koos Tšetšeeniaga iseseisvuda, nemad tahtsid jääda Vene Föderatsiooni koosseisu. Aga noh, piirkonnas sellises ulatuses käiv sõda loomulikult ei ole jätnud neid ka puutumata. Mis neid piirkondi praegu kõiki liidab, on tõesti see, et. Noh, kuna seal on rahulik ja kõik väga selgelt mäletavad, mis tähendab sõja ajal elamine, sest tegelikult see optimism või oskus rõõmu tunda väga väikestest asjadest oma elus, et sa saad pühapäeva hommikul minna oma terrassile kohvi jooma ja sul on ümberringi vaikus ja rahu ja sa vaatad mägedele ja Sul ei ole tunnet, et kohe peavad tankid pealinna sisse sõita ja sa kuulad seda raadiost. Et see tegelikult asetab selle kõik natuke teise olukorda kohalike jaoks, kui meie võiks arvata. Sest noh, kui see nii selgelt mäletad seda, kuidas su kodu on pommitatud, siis tegelikult nagu see, et sa nüüd saad rahulikult elada, kaalub üle selle, et et mis selle riigi staatust siis tegelikult on. Piirkondadest, võib-olla kõige Eesti inimesele kõige rohkem mingisugused noh, seondub või sellest on kõige rohkem kirjutatud uudiseid olnud, ütlesid viimaste, ma ei tea siis mõne 10. aasta jooksul midagi sellist. Kas see on ka see koht, kus sina praegu tuled nii-öelda kõige värskemate muljetega, sa ütlesid sa, see suvi käisite Tšetšeenias ja? Ja et Tšetšeenias seal piirkonnas liikudes kuulsime me tegelikult väga palju head. Et kui küsida inimeste käest, et lihtsalt, et, aga noh, mida siin lähedal peaks veel vaatama, siis kõige esimene vastus oli Groznõi. Et minge kroosneisse, see on nagunii ilus, on lihtsalt nii, ilusate peate seda nägema. Manna Pean, olen keskmisest suurem arhitektuuri ja disainihuviline, ma suhtusin sellesse nagu väga suure skepsisega, et see, mis on võib-olla seal kultuuriruumis ilus, võiks minu jaoks olla totaalne kitš. Ja et ilmselt me ei leia sealt väga hea maitsega üles ehitatud uut linna. Aga et noh, see see lugu kroosne ja kroosne elust ja sellest silm silmepimestavalt ilusast südalinnast, mis on äsja üles ehitatud. Et see oli nii suur, et tegelikult niikuinii Tšetšeenia tundus väga huvitav. Aga siis noh, see uudishimu kroosnevatel ja loomulikult väga suur eks, eks ta on päris koomiline vaatepilt, et me silmaks, et pigem üsna väike, üsna madal linn, meile sõda, Lennon püstitatud mõned väga moodsad klaasist tornid meis õhtupimeduses täituvad värvide ja valgusemänguga, kuhu kuvatakse majaseintele suuri reklaamkirju. Me armastame kroosne, näidatakse Putini fotot ja näidatakse Kadõrovi fotot ja siis vahepeal tšetšeeni rahvamustreid, et eks ta on päris koomiline. Ja teisest küljest seal tõesti võttis vastu sellise noh, avarad väljakud. Suurte puudega alleed inimesed istuvad tänaval kohvikutes, jalutavad ringi nagu selgelt naudivad selles selles linnas elamist. Aga tõeline Tšetšeenia on ikkagi mägedes ja ja need on ilusad mäed ja koledad külad, sest tšetšeenide saatus. Ja nemad ei unusta. On olnud üsna traagiline, et praktiliselt kõik tšetšeenid, kes ei jõudnud põgeneda, küüditati. Noh, rohkem Kasahstani aladele ja neile lubatud oma kodudesse tagasi pöörduda, oma küladesse tagasi pöörduda, et need olid vahepeal kas hävitatud või olid sinna sisse kolinud uued uued asukad. Et kui tšetšeenid hakkasid kodumaale tagasi tulema, siis nad tegelikult alustasid nullist oma külade ülesehitamist. Ja et need ja nad ei läinud enam nii kõrgele mägedesse tagasi, et see maalilisus on smaalilisus on alles varem kaunite vaadete näol. Aga see tänapäevane tšetšeeni küla on küll täis väga sõbralikke inimesi, aga aga mitte enam nagunii uskumatult ägedad arhitektuuri, nagu seal oli ja, ja nii noh, täiesti unikaalne, unikaalset elukeskkonda, kui neil oli enne ja noh, see, see teeb neile väga haiget siiamaani. Kas seal niimoodi reisida, siis sinna sa saad, võtad sealt mingisuguse tüübi autoga ja lased ennast mööda neid külasid vedada, saad, leiad hotellile ja restorani sellised nagu põhiasjad, mida, mida võib-olla üks turist või välismaalane, kes selle piirkonna vastu huvi tunneb, et on seal, need on sellised asjad olemas. Igas linnas on tegelikult hotellid, restoranid olemas ja täiesti sellised, et broneerid need Buckingus ja ja isegi Isegi vastatakse inglise keeles, vahel mõnele kirjale, külade elu käib ikkagi läbi kodumajutust ja kellegi juures kodus sa saad ka süüa ja Tšetšeenias me tõesti me võtsime kroosnest endale mehe autoga, sest mina kindlasti mägeda siis ei sõida eriti veel nagunii halvasti kaardistatud piirkonnas. Aga tegelikult seal kohtab väga palju matkajaid. Jaa, jaa. Ja mina tegelikult nüüd seal käinud ikkagi julgeksin ka. Lihtsalt jalutada kuhugi külla sisse, sest see on 100 protsenti garanteeritud, et uksed ja aknad avanevad, inimesed kutsuvad sind enda juurde koju sööma, küsivad, kas sul on kusagil öömaja vaja saada. Et selline selline reisija, kellel ei pea olema kõik sammud ette planeeritud, võib ennast seal tegelikult väga-väga hästi tunda, sest kõik need olukorrad lahenevad kuidagi. Sinu ainus asi on jõuda kuhugi asustatud paika igaks õhtuks. Need, teised matkajad, kust nad pärit on, kas nad on ainult suurelt ütleme siis Venemaa avarustest või nägid ka seal mingeid lääne turiste? See on riigiti olnud väga erinev ja ütleme nii, et need teisi matkajaid reisijaid on olnud nii vähe, et ma mäletan praktiliselt iga inimest Tšetšeenias tõesti, minul, minul ei õnnestunudki ühtegi välismaalast näha selles suhtes, et välismaalast lääneriikidest või väljastpoolt Vene Föderatsiooni. Et me kohtusime küll Venemaalt pärit turistidega, emme, väga palju kohtusime välismaal elavate tšetšeenide, aga kes olid suveks koju suvitama tulnud kes nautisid kusagil Groznõi kohvikutes oma cappuccinot ja väga hea meelega rääkisid väga heas inglise keeles. Abhaasias kohtasin ma ühte itaallast, kes tegelikult Ta ajas äri Venemaal ja noh, ühesõnaga seal Sotšis, mis on tõesti nagu kohe piiri taga, et tal oli lihtsalt aastate jooksul tekkinud nii suur huvi, et mis seal Abhaasiast sees on ja otsustas ka väikese tiiru teha. Ja tegelikult, et valdavalt seal ikkagi kohtab Vene föderatsioonist pärit inimesi, mis ei olegi nii loomulik, sest tegelikult, et võib-olla isegi mulle tundub, et meil on siin rohkem infot, et selle kohta või või rohkem huvi jälgida, et mis piirkonnas toimub. Kui, kui rääkida nagu tavalise inimesega Moskvas, siis ta võib-olla kohati isegi siiralt üllatunud, et näiteks Dagestani üldse Vene Föderatsiooni koosseisu kuulub, sest see on mingi tundub kuskil nagunii kaugel ja nii teistmoodi. Ja teiseks noh, sa kuuledki uudistest ainult sellest, et on sõda ja siis ühel hetkel saabub vaikus, aga koos sellega ei saabu ju mõte, et küllap see sõda on läbi. Noh, lihtsalt esimene reaktsioon on see, et viimane kord, kui ma Dagestanis koolsina et, et seal on sõda ja et küllap see nii kestab, et kõik, kõik need venelased, keda me kohtusime, olid ka ikkagi kuulnud oma sugulastelt ja sõpradelt, hullud olete, lähete nagu autoga Dagestani võtetel lapsed ka veel kaasa nagu mida te mõtlete? Samal ajal, kui seal tegelikult väga paljud inimesed lihtsalt tõlkisid kusagil jõe ääres ja matkasid ja ja tundus, et et kui sa ise käituda enam-vähem mis noh, enam-vähem ratsionaalselt. Et siis ei tülita sind kindlasti mitte ükski kohalik ja kui sa ei lasku väga pikkadesse vestlustes mõne vale imaamiga, kes on liiga radikaalne, et siis ei tellitasinud ka ükski nagu võimu esindaja Et igapäevaselt tundub see tundub täiesti selline mõnus matkasihtkoht, kus koged veel sellist ehedat mägede elusaid hingata, puhast õhku ja kogenud nagu sellist külalislahkust, mida sa tegelikult Ta tegelikult sellest üsna umbusklikult läänemaailmast enam ei leia. Sest ja ma isegi arvasin, et see kehtib ainult külade kohta, aga isegi Terpendis, mis on päris suur lenn Kaspia ääres. Juhtus see, et vaatasime Ühte kingatöökotta sisse, mille peale perenaine tõusis püsti, kutsus meid oma koju, lapsed pandi lauda katma, siis järgmise küsimusena tuli see, et meil on siit ter, bändis on Unesco maailmaga pärandikindlus. Tõesti vana ja võimas, aga et tahate äkki näha millennas vaade kindlusele meie katuselt on, et me tegelikult olemegi siia turistide jaoks redeli pannud, et meie juurest on siit väga lahe vaade ja näeb ühte torni, mida kuskilt mujalt ei näe. Ja siis kogu see väga spontaanne kodukülastus lõpeb sellega et vahetatakse telefoninumbreid ja öeldakse kärge, järgmine kord küll sinna kallisse hotelli minge, et mul on siin vaba tuba olemas, et tulge külla. Et seda lihtsalt euroopas enam naljalt ei juhtu. See kõlab ääretult eksootiliselt ja ja noh nii off viitan tšak üldse saab olla. Võtame siit väikese mõttepausi, paneme käima ühe Tšetšeenia loo, mille sa oled kaasa toonud, see on selline hästi. Igat seal või seal on sellist mingisugust tumedust on sees, et oskad mingisuguse mõtte sellele laulule kaasa anda. Veel. Nause tšetšeeni ajalugu on nii nii sünge ja Ma üldse imestan, kui nad oleks kunagi mõne optimistliku loo kirjutanud. Küll aga mind hämmastab see lüürilisus, mis nende muusikaga kaasas käib, sest tõstsid seen meie jaoks seondub ikkagi valdavalt maffia terrorisõdadega. Et vahepeal juba mulje, et Tseen on muutunud elukutseks sellises allmaailmas tegemist ei olegi enam rahvusega. Ja siis kogu see romantika, löörilisus, mis nende nende muusikast ja kirjandusest vastu vaatab, see on täiesti hammas. Ega see, ega see ma tegelikult ei taha üldse poliitiliseks minna, aga ega see nende president vist väga palju selle heaks ei tee, see kuvand muutuks, on mul õigus? Seda kindlasti hea küll, kuulamas. Kallis raadio kahe kuulaja, me oleme koos Silvia pärmanni ka Tšetšeenias muudes tohutut põlevates ja tavaturistiradadelt kindlasti väga kaugele jäävates riikides. Mõtlesime sellisele Ksenia laulu ajal, et nüüd järgmiseks võiksime hakata rääkima Lõuna-Osseetiast, mis kindlasti ei ole selles mõttes tundmatu sõna ta nüüd hiljuti olnud vägagi poliitiliselt päevakorral või noh, piisavalt kindlatel ilusa, sest. Mis koht on Lõuna-Osseetia, miks? Miks, miks sa sinna, miks sa sinna läksid ja mida seal tehti? Lõuna-Osseetia ja kõlab väga kättesaamatult ja ta tegelikult ongi seal piirkonnas lääne turistile kõige kättesaamatum riik, nii-öelda riik, seis. Kümmekond aastat tagasi 2008 tegelikult olid seal veel väga suured lahingud ja pärast sõda. Väga innukalt sinna välismaalasi ei oodanud, ehk et see on ka piirkond, mida gruusia peab oma ja rahvusvaheliselt peetakse gruusia territooriumiks. Grusiin seal tänaseks tegelikult ei ela. Sealt on lahkunud kümnete tuhandete kaupa juba inimesi siis nii Gruusiasse kui Venemaale, Põhja-Osseetia aladele. Ja mitte ükski märke ei näita, et nad tagasi tuleksid. Et see on linnade kaup, papa, tühje maju, kuulijäljed tsin vahel, mis on Lõuna-Osseetia pealinn nagu majade seintel ikkagi väga selgelt nähtavad. Ja samal ajal need inimesed, kes sinna on jäänud, on täiesti fantastilised. Et loomulikult on nende oma oma kodu kõlada ja, ja selle pisikese lõunased nagu täielikud patrioodid. Ja, ja see on nagu hämmastav, et kui optimistlikult nad seda olukorda suudavad, suudavad näha. Lõuna-Osseetias kohtasin tõepoolest ka veel kahte välisturisti. Iirlast, kellest üks on, oli juba külastanud kõiki maailma tunnustatud riike ja tegelikult Lõuna-Osseetia oli viimane maailma tunnustamata riik, mida ta külastas. See on ka täiesti teistmoodi. Reisimaailm juba, sest tegelikult tema oli täpselt see inimene, kelle huvi helise tempel kätte saada ja teha üks blogipostitus. Ja parasjagu käis. Vabandan kõigi jalgpallifännide eest, käisid mingid olulised jalgpallivõistlused nii-öelda eestlaste invalis, kõige paremas restoranis ja vaatas kogu selle aja jalgpalli. Aga noh, see on restorani siis me loomulikult kohtusime, seal kohtusid kõik kõik välismaalased, kes riiki sattusid. See on väga pisike, väga mägine maa, mis on kunagi olnud kuulus oma mineraalvee ja sanatooriumite poolest. Ja täiesti uskumatu, seal on olnud kunagi väga palju turismi, sest praeguseks külastab seda keskeltläbi 10 välismaalast aastast. Aga loomulikult number kasvab. Ta on. Aga ma käisin seal koos ühe sõbrannaga, me ei teadnud viimase õhtuni enne sinna sõitmist olime Põhja-Osseetias Bladikab, kas siis valmis, et meie kohapealset kontaktilt tuleb äkki kinnitused saate üle piiri? Noh, ma arvan, et seal on segu. Segu korruptsioonist ja kaukaasia-le omasest, mitte liiga täpsest asjaajamisest, mis ka asju natukene ootele paneb. Et tegelikult sinna ei olegi vaja viisat, see on lihtsalt vaja läbi mingite teede oma nimi, saada piirile nimekirja, kus on inimesed, kes võivad piiri ületada. Ja Georgi, kel kelle ma kusagilt internetist leidsin, on tegelikult kohapeal selgus, ainus inimene, kes üldse välisturistidega tegeleb. Võib-olla on tegemist ka pisikese riigi eripäraga, ühtlasi noh, olles monopoolses seisundis, siis oma äriga olida riigist turismi eest vastutav riigiametnik Alt need 10 tükki, kes seal aastas käivad, et siis tema Küll natuke on ka tema kätesse, et kas neid saab käia rohkem, seal on see nüanss tegelikult ilma kogu selle bürokraatiata saavad riiki kõik Vene Föderatsiooni kodanikud ja kõik kõikide riikide kodanikud, millel on vene föderatsiooniga viisavabadus. Ehk et kuna meie vajame Venemaale sõitmiseks viisat, siis käivitus käivitusahel. Et kuidas me nüüd edasi Lõuna-Osseetiasse saame minna. Ja enne meid seal tõesti kõik inimesed, kellega me kohtusime, vaatasid kõiki välismaalasi, keda nad oma elus näinud. Et enne meid oli suurem delegatsioon käinud Katalooniast ja neid inimesi ma tegelikult tahaks oma elus kunagi kohata, sest nemad käisid Lõuna-Osseetias suusareisil seal tegelikult imelised mäed, seal oleks nagu superkoht suusakuurordid pidamiseks ja mäesuusaga tegelemiseks. Seal lihtsalt ei ole ühtegi tõstukit, nii et nad elasid kodumajutuses samade inimeste juures ühes külas, kuhu meiegi sattusime. Nende päev algas sellega, et nad kaevasid ennast majast nagu lume seest välja, siis suundusid aknast paistva mäe poole, ronisid ripu, sõitsid alla ja ja noh, siis jälle otsast peale see kõike. Ja nemad olidki avastanud Lõuna-Osseetia enda jaoks ainult tänu sellele, et Kataloonias käisid, käisid refere selle referendumi eel ja sellised iseseisvumise meeleolud olid ja Lõuna-Osseetia tollane president saatis neile toetava kirja meile peale katalaani siis avastasid, et oot, mis koht see tundub päris huvitav, peaks katsuma koha peal ära käia. Et sinna seikleja, ühesõnaga, et inimesed, keda tõsiselt huvitab, suudavad sinna ikkagi kohale sõita ka. Imekaunis mägine maa ja jälle kord külalise vastu on nad väga sõbralikud. See, kuidas nad oma naabritega käituvad, noh, seda ei saa kaugeltki mittesõbralikuks pidada. Et naabrikal peatse Kruseina, et need võitlused on seal olnud üsna üsna armutult ja et noh, me ei hakka siinkohal süvenema sellesse, kellel, kes seal territooriumil siis kõigepealt elasid, olid Need olid need grusiinid, Wayosseedeid või mis järjekorras, et külad sinna tekkisid. Aga tänaseks ei ole sinna jäänud ühtegi inimest, kes tunneks grusiinidega mingit hingesugulust ja ja kes tunneks, et ta suudaks elada Gruusias. Need inimesed on kõik nagu oma kodudest põgenenud, välja aetud. Ja et noh, sellega seoses on loomulikult väga raske ette kujutada. Et mis siis juhtuks, kui Gruusia saaks selle territooriumi üle kontrolli tagasi, et et raske uskuda nende inimeste elu väga-väga meeldivalt, jätkuks aga, et kui Kuna seal kõigi nendelt tunnustamata riikidega on üks suur probleem, turistidel son roomingu teenuse puudumine ja siis, kui nad siin nii Gruusia piiri ääres siis tegelikult parim võimalus parim võimalus oma mobiililevi tagasi saada oli jalutada lihtsalt linnaserva kuni selle piirile nii lähedal, et jõuad gruusia operaatorite levialasse. Ja siis seal oli noh, tegelikult linnaserv täiesti asustatud, seal on nagu põllumaad ja õunapuuaiad ja nii edasi ja mitte ühtegi inimest. Ja noh, tegelikult seda on ka meediast lugeda olnud. Et selliseid juhtumeid, et mõni grusiin nagu liiga ohtlikult lähedal on piirile toimetatud, tegelikult oma põllumaal ja siis ootamatult satub, satub Osseetide kätte ja ei naase elusalt enam koju tagasi, et neid on olnud piisavalt, et seal piiriäärsed inimesed elavad ikkagi elavad ikkagi üsna hirmunult veel vähemalt nagu eelmisel ja üle-eelmisel suvel. Et et sa ei julge nagu väga vabalt liikuda, sest sest kunagi ei tea, kuidas kuidas säilitada tõlgendavad, et oled astunud üle piiri või ei. See kõlab natuke paradoksaalselt, et, et inimesed on sõbralikud külalislahked aga sa pead olema ikkagi nagu õigest õigest rahvusest või kuskilt sõbralikust riigist pärit, selleks et nad siis noh, pehmelt öeldes viltu ei vaataks peale. Jaa, absoluutselt, mulle jäi selline mulje, et on onlain tulla väikesest Eestist. Et väga väga vaba on liikumine, väga vaba on suhtumine ja eriti veel, kui kui noh, seal piirkonnas ikkagi mitte kõik inimesed ei ole väga kursis sellega, et mis täpselt sinna nõukogude liitu siis kuulusid. Aga et see mingi mingi killuke ühist ajalugu tegelikult. Ja see ja see Eesti edulugu noh, tegelikult nagu inimeste meelestatus on nagu väga sõbralik, aga noh nagu ma ütlesin, nad tegelikult oleks üks-ühele suheldes sõbralikud, ilmselt ükskõik kellega, kes on meile külla tulnud. Aga jääd Lõuna-Osseetia ja noh, jagab Aasia on tegelikult nagu seal sellised kandidaat nagu ei näe positiivset stsenaariumit. Et Lõuna-Osseetia all on veel juures ka see nüanss Põhja-Osseetia, kuhu väga paljud Lõuna-Osseetias elanud inimesed on ka lahkunud, on olnud kogu aeg Vene Föderatsiooni koosseisus. Seal on olnud mingisugused Üsna tugevad meeleolud nagu ühise Osseetia loomise vastu ja et seda, seda tugevam on nagu vene kontroll selle üle, et mis, mis Põhja-Osseetias toimub. Ja see on, see on nagu keeruline ja seal sellist ühtset nagu ühte head lahendust nagu ei, ei paista mitte kusagilt, tegelikult hoolimata sellest Kui nüüd võtta paari sõnaga kokku, siis olla tundub seal piirkond reisitav, käidav taaskord on võimalik saada kõht täis, leida katus pea kohale ja mitte saada kohe mingi agaa kabaga vastu pead. Ja ma tegelikult ütleks, et puhtpraktiliselt praktilistel põhjustel on Lõuna-Osseetia neist kõige keerulisem, kuna sealt Ta on nii paljud inimesed lahkunud ja nii paljud külad on tühjad. Et kui Dagestanis on see, jalutad mägedes neli-viis tundi, sa oled järgmises külas või olete järgmise karjuse juures, kes pakub sulle teed et siis Lõuna-Osseetias seda lihtsalt ei juhtu, sest see järgmine külon tühi, et seal ma kindlasti soovitaksin natuke läbi mõelda seda transpordi poolt. Ja noh, tänaseks ma tunnen tervelt kahte inimest ühte, kes tegelikult elab Tšetšeenias kes korraldab ka sinna korraldab ka sinna reise ja on valmis turiste sõidutama. Et kellel on väga tõsine huvi pärast ülesse otsida. Ma jagan hea meelega nende inimeste kontakte, sest ma tõesti võin neid soovitada, tunnevad oma oma ning nii-öelda koduriiki kui kogu regiooni ülihästi, noh neil on selline üsna üsna lai silmaring ja tutvusringkond ja loomulikult nad on marurahvuslased, et sa pead selle väikese koefitsiendi sinna juurde lisama, et kõike ei saa päris kullana võtta, et mida nad räägivad. Aga samas nende teadmised ja nende kontaktid, kellega nad suudavad sind kokku viia, millisesse, millisesse toredasse perekonda õhtusöögile viia, et. Tõesti nagu minu top 10 giidi kogemused on ilmselt ka sealt pärit. Nii et sellist noh, ma ei tahaks öelda ekstreemturismi, et seda me proovimegi siin sinuga täna öelda, et see et inimene, kellel on siiski soov käia siis kõrvalisi radu ja piiluda sellistesse kohtadesse sisse, et see on võimalik teha ilma, et sa suure tõenäosusega ma tea pantvangi surma saada midagi sellist, et see, need kohad on, reisid. Need kohad on kindlasti reisitavad ja ta selles suhtes ei ole. Kindlasti ei lähe ekstreemturismi alla, et seal sellist igapäevast konfliktisituatsioone tänavatel kindlasti ei ole ja ta ei ole ka looduslikus mõttes mägedas, nagu teed on nagu sellised so. Aga kui kohalikega rääkida, siis ikkagi kõik teavad väga hästi pärast vihma mööda, millist teed võib sõita mööda milliste ei maksa sõita mis on nagu Lõuna-Osseetia eripära võib öelda, on see, et naise röövis ehki praktiseeritakse üsna laialt ja loomulikult see tekitas suurt elevust. Liikudes küll giidiga ja tema autoga valdavalt ringi linnadeski lise jalutades, aga et et mis see praktika siis on. Siiski peab ütlema, et selline lääne turist on üsna kasutu asi röövida sellest üsna kiiresti aru, et et majapidamises sellisest naisest ei ole mitte mingit kasu, lehmade lüps ta ei oska mingit perekondlikult kasulikke sidemeid ka kaasa ei too. Et ma tegelikult arvan. Et ka see ja loomulikult see on seadusega keelatud, et saime ikkagi täiesti võrdne ükskõik millise muu inimrööviga. Aga et seda väga laialt välismaalaste peal tegelikult ei praktiseerita, peab. Me ei kuulnudki ühestki välismaisest juhtumist, tegelikult. Puhas eksootiline väärtuse praktiline. Väärtus puudub, okei, hea teada. Võtame siit nüüd välve väikese viimase mõttepausi ja siis hakkame rääkima Abhaasiast teisest vaidlusalusest piirkonnast, siis. Ma ei teagi, kuidas ma tohin öelda. Kas me kuulame siia nüüd, mis sa arvad, Silver, kas me kuulame väikese tüki mandariinide soundtrack'i võime, kuulame selle Mägi-Karabahhist pärit Armeenia, laula Andre lugu, kumb see ja praegu nagu võiks energeetiliselt sobida. No ma arvan, et me peame mandariinide lainele juba lülituma Ja see ei ole kindlasti paljudele mitte tundmatu. Jaa, kallis raadio, kahe kuulaja, selle mõtliku palaga suundusime siis meie siin reispassi saates kas Silvia Värmanniga mõttes Abhaasiasse? Lugu siis 2013. aastal juba siis valminud Eestis Eesti-Gruusia ühisfilmist Mandariinid Zaza Urušadze režissööriks ja peaosas siis Lembit Ulfsak. Ja selliste mõtlikusse kohale, noh okei, nüüd kõik maailm läks kuidagi nagu halliks süngeks tumedaks, et viibinud siis mõtlesin Abhaasiasse, mis, mis, mis sind seal ees ootab? Abhaasia minu enda jaoks oli lapsest saadik väga rõõmus, päikseline ja ei seondunud absoluutselt mandariinide ka, nagu sa seondub paljudele tänavaid ainult arbuusidega. Et mida ma olen ka seal reisidel reisidel inimestega jaganud, seal piirkonnas, mis meid kõiki kohutavalt naerma ajanud on see, mina kasvasin üles Pärnus ja kui keegi mõistab, et huvitav, kust pärnu inimesed suvitamas käisid siis vastus on Pärnus vähemalt Meie perekond ei läinud mitte kunagi mitte kuhugi ära. Ja noh, ma arvan, et see on ka käivitanud minust selle soovi reisida, sest sest esimesed esimesed aastad minu elus möödusid siiski siiski väga populaarses Pärnu rannas ja pärast seda ma pole suutnud rannapuhkustel väga käia, samal ajal kui siiski minu klassikaaslaste elus juhtus seda, et kogu perekond lükati autosse, sõideti musta mere äärde ruumis ja noh, eriti kadedaks tegid juhtumeid ka, keegi laekus kooli alles detsembri teisel nädalal ja siis kutsuti veel koju arbuus sööma, mida terve pagasnikutäis oli kaasa toodud. Ehk et Abhaasia oli minu jaoks selline selline helge unistuste maa. Sinna kohale jõudes nägin ma kogu sellest jälgiast maailmas tõesti ainult riismeid ja kuna ma käisin ka sügisesel ajal, siis siis sellist halli udusse mähkunud hommikut oli, oli väga palju. Et seal koha peal tegelikult nagu ka Lõuna-Osseetias olid nad sõja jäljed võib-olla kogu sellest regioonist kõige nähtavamad. Aga mis on nagu hämmastav on see, et seal on see rahu olnud juba tõesti paarkümmend aastat nagu kõige pikemalt. Et tõesti väga paljud inimesed on ka lahkunud, pole põhjust olnud. Polegi põhjust olnud neid kortermaju renoveerima hakata, sest lihtsalt sinna ja asuks enam kunagi keegi elama. Ja see idülliline Mustamäe ära kuurortlinn Foomi, mille promenaad on küll Venelaste rahaga noh, väga ilusti renoveeritud on tegelikult koheselt promenaadil kõrvale astudes ikka üsna trööstitu. Ja kuna sallina ebamäärane staatus toob kaasa selle, et sinna on keeruline ja ebamugav reisida ja ka vene turist, kellel oleks seal mugav käia, noh, ütleme nii, et türgi hooling, bluusi hotellid on nad väga ära hellitanud. Et Abhaasia oli vahepeal turismi mõttes üks väga helge periood, kui venelane ja Türgi suhted olid nii halvad. Et kõik paketireisijad pidid hakkama endale otsima mingit uut sihtkohta. Ja Abhaasia korraks võitis, aga kuna need suhted on ka tänaseks paranenud ja tšarterid lendavad edasi, siis siis sellest nagu uut uut tähelendu seal ei ei, ei kujunenud. Kas seal kohapeal käe on alles ja elus täiesti veel mitu eesti küla ja ja noh, võib-olla on natuke totter välismaale sõites esimese asjana eestlased üles otsida, aga seal kontekstis tundus mulle, see tundus mulle igati õigustatud ja need olid sellised väga-väga toredad toredad kohtumised ja ja jutuajamised nende inimestega, kes sinna eesti küladesse on jäänud. Ja kes räägivad tegelikult minu suureks üllatuseks väga hästi eesti keelt tänaseni. Kui ma ühe vanaproua käest küsisin ka selle ligi 90 näed et on ta siis ka Eestis käinud, noh, kuidas keel nii hästi-hästi püsib ja muidugi me 50. käisime laulupeol ette ja mingid sellised sellised hetked ikkagi seal tulevad. Tulevad mängu. Mandariinid seal tõepoolest kasvavad ja kasvavad ka nendes eesti külades kuhu, kuhu siis mandariinide filmeid lennutab. Aga aga ka seal ka seal jääb ikkagi õhku see küsimus, et kes need inimesed on ja miks nad seal on, sest sama eesti proua hoidis oma köögis ikooni asemel Putini pilt. D, sest Venemaa on see, kust nad saavad pensioni nutikaid inimesed võtsid endale eriti vene kodakondsuse nagu mingitki toetusi saada. Ja need eesti külad on ka väga piiri lähedal ehk et ta rikas Sotši on tegelikult noh, ütleme nii, et tegelikult jalutuskäigu kaugusel küll pikema jalutuskäigu kaugusel. Aga, ja noh, need olümpiakülad on ju tegelikult vanad eesti külad, et see kõik on üsna tihedalt seotud. Aga ka täiesti arusaadav, et inimesed on seal juba mitu põlvkonda elanud, et et see on nende kodu ja nad päris hästi ei saa aru, et miks nad peaksid kolima kuhugi mujale. Ja seal novembri alguses, hoovis päikesega mandariinipuu all istudes tekib ka endal küsimus, et nagu, kui neil ei ole ambitsiooni elus elus midagi midagi suuremat ette võtta, reisida, nad tahavad lihtsalt, et lihtsalt veeta vanadust oma oma kodus lugeda raamatut, kuulata raadiot, et käia jalutamas siis ega ei saagi aru, miks nad peaks kolima mõnda tunnustatud riiki, kus ja noh, kindlasti arstiabi oleks parem ja nii edasi, aga et aga mandariin mandariinipuu all ikkagi istuda ka isa Lõpetuseks meil on mõni sekund jäänud, et ma saan aru, et see mereäärne koht, see mereäärne kuurortlinn, et see on ka selline apokalüptiline või natukene kummaline, nüüd tänu sellele poliitilisele olukorrale, et kas, kas inimene, kes, kes, kes midagi sellist sellist näha soovib või kogeda või tajuda midagi, mis ei ole Sotši või, või, või, või, või Krimm või Türgi kuurort, et kas sa soovitaksid sinna minna, leiab seal samuti, ma küsin jälle kõikide nende kohtade kohtasid samu asju, aga leiad seal samuti Buckingust hotelli restoranist kõhutäie. Absoluutselt Su Foomis õnnestus elada väga kaunes promenaadiäärses äsja renoveeritud torniga hotellis meelema tõesti broneerisin bookingus. Aga, ja seal on olemas tegelikult nii mõnedki üsna sellise retrohõnguga sanatooriumid kui erinevaid väiksemaid ja suuremaid hotelle, restorane ja ma arvan, suvisel ajal on see tegelikult üsna üsna selline elav paik. Jõudes sinna sügisel, kui ilmad on meie jaoks küll nagu soojad ja päikeselised, aga kindlasti ei ole enam nagu ujumiseks rannailma võid seal ennast natuke üksikuna tunda. Aga samas šašlõkki kohad on lahti ja see kõik on väga maitsev. Mingit teenindusimet seal oodata ei maksa. Et selle üle ma olen seal mustast merest Kaspia enne reisides saanud imestada iga päev, et sa oled inimestel kodus külas kummele Ta külalislahkus ja sõbralikkus ja abivalmidus ja sulle, noh nad on nii tähelepanelikud ja märkavad iga detaili ja mõtlevad iga detaili peale, et mida sa võiksid nüüd soovida. Ja sa lähed restorani või telli või kauplusesse ja sellest kõigest ei ole nagu mitte midagi alles. Inimene astub koduuksest välja, läheb tööle ja ta jätab kogu selle kogu selle meeldiva positiivse tähelepaneliku suhtumise kuhugi maha. Et selleks peab seal piirkonnas paraku valmis olema. Aga see on puhas. Puhas rõõm ikkagi jalutada seal seal ringi, inimestega juttu, ajada, teed juua ja, ja sellisele varemete huvilisele inimesele see on muidugi unistuste sihtkohta. Sest rikas ufomees noh, üht-teist on renoveeritud, aga kas või vana jahtklubi hoone, mis toob sirutub lihtsalt Musta merre. Et nii see lagunemine on nii poeetiline ja mõeldus, mida ikkagi kliima, ilmastikutingimused ja kõik hoonetega teevad siis sesse lagunemine tegelikult nagu noh, lõputult nii ilusalt kesta, et ühel hetkel on see, see kõik, ka see kõik ongi kadunud. Aitäh sulle, Silvia et kergitasid saladuseloori siis sellistelt põnevatelt paikadelt nagu hingusch Dagestani-Tšetšeenia, Lõuna-Osseetia, Abhaasia ja hea meel on kuulda, et et hea tahtmise korral on nendes kõikides riikides võimalik käia leida sealt üles häid ja ilusaid inimesi. Suur tänu, kallis raadio, kahe kuulaja. Et tallid seal tunnil meiega. Tuletan meelde, et kõik reispassirännakud on järelkuulatavad igas podcasti programmis raadio häppis raadio kahe kodulehel lõpulooks veel mõni sekund, siis Mägi-Karabahhist pärit ülipopi Armeenia lauljat Andre stuudios oli Silvia Pärmann, MINA OLEN Nevatsepterkin. Saadan Reispass. Värske vaba on raadio kaks ja kauni kohtumiseni juba järgmisel pühapäeval.