Vabadus armastus. Need on mu igatsus eluma, ohverdan sinu eest armastus. Armuma ohverdan sinu eest. Vabadus. Vabadus, vabadus, armastades, armastus. Vabadus armastus, need on mu igatsus. Ungarlaste vabadusi armastuslaulik kirjutas oma kuulsa kreedo uusaastapäeval 1847. Sel päeval sai šandor Betafi 24 aastaseks. 20 kuueselt ohverdab eluda vabaduse eest lahingus, mis oli Ungari revolutsiooni viimaseid. Luuletaja lühike elukäik asetub 19. sajandi teise veerandi sisse, mis oli ülev traagilisemaid perioode Ungari ajaloos. Rahutu, nagu see aeg teeb ajastu lauliku elu ootamatuid saatuse käänakuid. Talle on määratud olla jõukast perekonnast pärit eeskujulik õpilane, vaesunud vanemate viletsalt edasijõudev laps, rändteatri näitleja puupaljas, peavarjuta hulkur noorsoojumaldatud poeet, keda tervitavad tõrvikurongkäigud austria armee lihtsõdur. Ungari revolutsiooni väe major rahva poliitiline juht. On öeldud, et Betafi luule järgi võiks tundma õppida Ungari maad. Ja mitte paljalt sellepärast, et ta esimesena hakkas märkima luuletuste alla nende sünni kohta. Perthi luules sai rahvas oma elava keelega täielikuks peremeheks, kirjutab Betaf eestindaja Ellen Niit. Tätovi luule probleemistik oli Ungaris ennekuulmatu varandusete hulkurid, nagu autor isegi kõrtsi poisid, lihtsõdurid, vaesed, õilsad röövlid Rummu Jüri tüübist. Küla tüdrukud ja talumehed tõsteti äkki poeesia kangelasteks. See tundus rahvale suurepärane ja tagurlikule kriitikale pöörane ja skandaalne ning kõlbmatu. Pole kriitik lugejaskonna arvamus vist ühegi kirjaniku puhul nii erinev olnud kui minu puhul. Suur osa lugejatest on veendunult minu poolt. Suur osa kriitikuist minu vastu. Tihti olen mõtisklenud, kummal on õigus ja iga kord olen jõudnud otsusele et lugejatel. Aga milleks see võitlus elu ja surma peale minu vastu? Sest usu mind, Aulik lugeja, nende kavatsus on mind pihuks ja põrmuks teha. Mina tean miks, kuid lugejaskond ei tea ega saagi teada, vähemalt mitte minu käest. Võiksin järjest loendada kõiki neid Naruseid, motiive, millega nad minu vastu välja astuvad. Siirast heatahtlikkuse mask ees. Nende isikutega pole mul asja. Ma arvestan ainult seda, mida nad ütlevad mida väidavad ja lisan omalt poolt paar märkust, sest nende väited on osalt alatud osalt ekslikud. Nimetan ainult nelja süüdistust. Mu luuletused olevat halvariimiga ja halvab värsimõõduga. Nad olevat hakitud ja labased. Nendel härrastel ei ole Ungari rööviimistega värsimõõdust aimugi. Nemad otsivad Ungari värssidest ladina Metvormik saksa riimi kõksu. Seda minu luuletustes ei ole ja ma pole seda taotlenudki. Ungari värsimõõt ja riimi ei ole veel välja kujunenud. Mingi juhib vaist ja seal, kus nemad mind riimi ja mõõdu suhtes lohakusest süüdistavad seal lähenenud täiuslikule tõelisele Ungari värsimõõdule. Mis puutub labasus minu luuletustes, siis ütlen, et see on alatu laim. Oma südametunnistuse kohtulaua ees. Julgen kinnitada, et olen õilsa mõtteviisiga inimene ning olen alati kirjutanud, kirjutan ka edaspidi nii, nagu mõtlen, tunnen. See süüdistus teeb mulle valu. Sest see on kõige üle kohtusel. Kui ma kusagil mõne väljendivaid teemaga olen seltskonnanorme ignoreerinud siis sel põhjusel, et minu meelest ei ole luulesakste salong kus ainult üles nukitult jal läikivaid saabastes ringi jalutatakse. Vaite seal. Kuhu ka viis, kuidas? Või isegi paljajalu võiks sisse astuda. Lõpuks mu värsson hakitud. Jah, see on tõsi. Minu elu on möödunud lahinguväljal kannatuste ja kirgede lahinguväljal. Minu muusak kisendab muistset. Tapetud lootustest Norma karina. Taipamata soovide pilkenaeru ja pettumuste käskel nagu ärannetu. Suurel ilma maa merel. Mida valvavad kiskjad ja koletised? Pealegi ei ole see hakitus üks päinis minu viga. Vaid minus sajandiviga. Inimkond on keskajast saadik kasvanud kuid ikka veel on tal keskaegne rüü üll mis siit-sealt natuke lapitud ja õmblustest järele lastud. Aga ta ihkab uut rüüd. Pitsite puhub. Vaevustapsilgata inimkonnal on häbi et lapseeast välja kasvanud noorukina peata veel lapserõivaid kandma. Nii heitleb inimkond häbi ja kitsikusega. Väliselt tasane. Tavalisest ainult veidike kahvatum. Kuid seesmiselt mässuline. Mõtlesin, et vulkaan mis peagi võib hakata tuld purskama. Niisugune on see sajand. Egas mina saaksin olla teistsugune. Mina. Oma sajandi laps. Kuldseid vilja vanikutes maa. Kus kauge kangestus nii kaunina loopilt, haldjamängust, hõljuvast, mu tasandik, kas tunned oma last? See oli ammu, kui siin lagedal ma puhkasin paplipuude all. Ning ülepea mul, kus käib õhutee, läks sinu kureparve rändav v. Ja kui siis kalli kodu künnisel mind saatis teele emakene hell. Ning katkes lahkumise sõna suul. Vai tema õnnistust veel kandis tuul. Sel ajal, kui siit ära olin, ma on aastat sündinud ja surnud ka. Oh, muutlik õnn, su vankril, meeletul on ilmas palju sõita tulnud, mul suur elukool on maailm näha, said mu silmad koolis päevi, palavaid on elu tihti okkana ja jäik viib mitmest kõrbest läbi mehita käik. Ma seda tean, ma seda öelda võin. Su klaasist kogemus, ma küllalt jäin, on sama kibe kogemuste rõõm kui juua surmamust Peikrist. Nüüd aga mure, igatsused, piin, kõik see, mis laiast ilmast kaasa viin, mullust sula püha rõõmu silmade ees ja põuest kaob. Kui näen sind enda ees. Siin on kord hällis kiigutatud, mind on toitnud siin mind armsa ema rind. Ei päikest Eldemat ja näha sa sinu päikesest muu kodumaa. Ehib päikest helgemat eal näha saa ma sinu päikesest mu kodumaa. Nõnda kuulutab 19 aastane nooruk, kelle esimesed värsid olid vaid mõni kuu varem trükivalgust näinud. Kodumaal sündis jalgsimatkal vanematekoju suvel 1842 ja oli esimene Bethi nime all ilmunud luuletus. Ühtlasi valis selle poeet hiljem esikkogu, ava luuletuseks. Šandor, pedofiili rändaja hing. Ta käis risti-põiki läbi kogu maa õppides tundma rahva elu ja rahvast ennast. Eriti veetlastada Alfeld, suur Pusta tasandik Kesk-Doonau madalikul. See oli küll tollal tee teda tasandike pinnaga Pusta kaevude miraažide, suurte hobusekarjade ja tšikoste hobusekarjuste maailm. Kuid luuletaja ei näinud seal üks luist lagendikku, vaid avarust ja ülevat ilu. Alfeld ei olnud talle üksnes sünnimaana lähedale. See oli vabaduse võrdkuju. Harutubaad. Tasandiku ime. Valed taevaisa otsaesine. Seisad tantsu keskel ja vaatan vaimustunult ringi millest šveitslane alpides ei või midagi teada. Mida võib tunda ainult Peduviin liivakõrbeks. Kui isal hingata kärge kuis avardab rind Kui pikk on siin päikese teekond? Silmapiir on mõõtmatu, ümmargune laud, kaetud taeva, helesinise kupliga. Mida hägusta? Ainuski pilvetriip on imekaunis. Kevadine päev. Siin-seal tee ääres tõuseb lookene lõõritades kõrgus nagu ämblik mööda võrku. Mõne sammu kaugusel teest. Sätendav pisike veesilm. Selle kaldal kasvavad tumerohelised Kaislad ja heleroheline lõik, ei. Ümberringi tiirutavad kiivitajad. Tutt pealael. Keset veesilma astub tähtsal sammul pikkade punaste koibadega toonekurg. Eemal. Kari roht. Pikale kepile toetudes seisab lehmade juures, karjus. Ja võtab meie ees mütsi maha. Vaid inimlikkust nagu madjarile omale. Seal silmapiiriserval näikse olevat Horto paadikõrt kuid mitte maa peal vaid taevas sinna tõstnud kandastus. Kõrtsi kõrval hobuse karjus samuti õhus, nagu lehviks seal väsinud sookurgede sagar. Tummalt uneludes lasub lagendiku kohal rahu otseselt kolde kõrvale tugitooli vajunud 100 aastane rahu kelle meel mõlgutab mõtteid mööda läinud elu kärary. Kas te päevade üle? Kui lihtne ainult Busta. Ja siiski, kui ülev? Aga kas saab olla üledes see mis ei ole lihtne? Mappustas sündisin. Siin on muma. Ei majaga küll kiidelda oma saa. Kuid mul on karjaaed. Ja täkk on mul. Ma olen tšikov. Pusdalpiiritul. Sadulata sõita tavatsen. Ja sõidan sinna, kuhu kavatsen. Ei, sadulat ei ole vaja, mul. Ma olen chikus. Pustal piiritul. Mu särk on valge püksid, linased. Roos on õmmelnud need sinased. Oodata mu roos ei tule sul. Pea saad mu naiseks. Pustal piiritul. Ja terve pika kodutee. Kõik mõtlesin ma, sest mis sõnadega kõnetan seal armast emakest mis ütlen talle ilusat, mis teda liigutaks. Kui võtan tema Käämis kord mu kätkit kiigutas ja pähe kauneid mõtteid, hulk mul kerkis edasi ja peatuse aeg ehk vanker küll teel veeres edasi. Siis tillukesse tuppa sain, tuli memm, kui tuul. Tummalt rippusinda suul kui vili viljapuul. Sõbrake. Mul pole elus veel nii pikka päeva olnudki, tänane. Kuid lõpuks ometi jõudsin naad Caroisse kõle proosaline linn. Aga kõige selle kiust olen rõõmus, sest siin sain tuttavaks Juuliskaga. Kirjeldaksin teda sulle, mu sõber, kuid siis peaksin oma sule otse päikesest südamesse kastma täies säras ning tulisuses tema hinge kujutada. Seal võõrastemaja vastas on aed ja aias puud, millede all ma teda esmakordselt nägin. Mullu kaheksandal septembril kella kuue-seitsme vahel õhtupoolikul. Praegu vaatan selle aia puid ning õnnistan neid. Ja seda inimest, kes need puud istutas. Puu ma oleksin kui õis oleks sellel Õismaa oleksin, kui sina, kastetilk, kaste oleksin kui sina, päiksepaiste, ainult kuus nii olla silmapilt. Oleksid sa taevas, kallis piiga, tähena, seal lööksin särama. Oleks põrgusa et ühte jääda käest ka elu annaks särama. Väriseb põõsas sest põõsale laskus linn. Päriselt, hing mul. Sest meenutan jälle sind. Meenutan jälle sind väikene piigake. Avara maailma säravaim helmike. Doonau suurvee aegu tõuseb üle kalda südant kiima, praegu vaevu hoida. Maldan. No sind nii armastan. Daatia, memm sind iial rohkem ei armasta. Kui su juures olin, siis hoidsid mind mu arm. Siis veel oli suvi. Nüüd talv on külm ja karm. Jätsid mu, siis andku sul jumala õnnistust. Kui veel olen armas siis 1000 kord õnnistust. Oli jälle ilus päev mu elus. Väga ilus. Veetsin aega loodusega armsaimas sõbraga. Me mõistame teineteist ja seepärast olemegi nii suured sõbrad. Mõistan oja mulinat jõe müdinat, tuule kohinat ning tormi ulgumist. Seda on õpetanud mulle maailma ministeeriumide grammatika luule. Eriti mõistetav on mul puulehtede sahin. Istun maha üksiku puu alla ja võin tundide viisi kuulatada, kuidas kahisevate lehed Kuidas nad sosistavad mulle kõrva, muinaslugusid millest hingi, joobumus uimas külistab Ulmakulluseid ja kutsub taevast ingleid. Südamesse. Sellesse väiksesse templisse. Asusin koidikul peest torn nalja ja Putnudki poole teele. Et siia, mis Koltsi jõuda. Tee läheb kogu ulatuses läbižaajo oru kulgedes madalate roheliste ning siniste mägede ja küngaste vahel mis sind lahkelt tervitavad ning üksteise järel sinuga jälle hüvasti jätavad. Pole midagi ilusamat, kuid säärast jätkuvalt kaunites maakohtadesse rännata. Me rõõmustame iga uue vaatepildi üle jõue temast lahkudes veel kurvastadagi. Kui meid võtab vastu juba teine. Niisama imetlusväärne paik. Süüdis. Poolse? Ees? O. Kaasloosime oleksime soojad. Gaddafi tõi Ungari luulesse värskeid tuuli. Ta näitas, et kodumaa ei ole aadliaedade lehtlat, lillepeenrad ja purskkaevud vaid Pustavarused, karjused, ka teoorjuse koorem miljonite talupoegade turjal. Ajal, mil Betafi kirjandusse astus ägas ungarlane Kahekordse ikke all. Ta oli Austria imperaatori õigusteta alam ja kohaliku feodaali töö ori. Üht kirja luuletajast sõbrale janus Arannile alustab detafi sõnadega. Kui rahvas luules valitsema hakkab, on ta lähedal sellele, et poliitikaski valitseda ja see on sajandiülesanne. See olgu igaühe südame siht, kel on liig vaadata, kuidas miljonid kannatavad. Et paar 1000 võiks laiselda ja nautida. 1846. aasta sügisel tutvus Betafühel maale sõidul seitsmeteistkümne aastase Julias Sandreiga mõisavalitseja tütrega. See oli armastus esimesest pilgust. Kuid isa ei näinud vaeses, luuletas kosilased kandidaati ja suhtlus tekkinud tutvusse vaenulikult. Gaddafi pöördus tagasi testi, kus kirjutas oma kaunimad armastuslaulud. Ka väriseb põõsas, sest kõige kiuste järgnes aasta pärast abielu, mis kujunes väga õnnelikuks. Noorpaar asustesti tagasihoidlikku korterisse, mille seintele oli betofi riputanud prantsuse revolutsiooni juhtide portreed. Abiellumisega ei vaikinud pettufi armuluule kuid selle kõrval juhib nüüd ta sulge jälle mõte kodumaast. Ma sageli istun pea unelmaid täis ja ei teagi ise, kus mõte mul käis. Saan läbini rännatud kodumaa ja maailmaotsatu avara. Mu laulud, mis sünnivad hetkes, sest on kuukiired, unelmaid südamest. Mu kerge mõtlevaid unelmaid loob ehk mõtlema peaksin, mis homne päev toob. Kuid mured, mis kasu on silmaveest, on taevas helde, hoolt kannab mu eest mu laulud, mis sünnivad hetkes, sest on liblikad muretust südamest. Kui ilusa neiuga kokku saan, teen sügava haua murelema, siis upub mu pilk tema silmade sees kui täheke järve tasaseks vees mu laulud, mis sünnivad hetkes, sest on metsroosid armunud südamest joon rõõmust, kui neiu armastab mind, kui ei siis sellest, et kurb on mul rinn kus klaas on klaasis punane vein, hea tuju, seal tärkab, taganeb lein, mu laulud, mis sünnivad hetkes, sest on Vikerkaar joobunud südamest. Ja näe, mu käes on sädelev klaas. Kuid rahvad on alles ahelais maas. Nii rõõmsalt kõliseb klaasid, kristall, kurb, kõlan, orjuse ahela, mu laulud, mis sünnivad hetkest, sest on pilved mu murresest südamest. Miks orjarahvas siis kannatab vaid Nix puruks rebida ahelaid? Kas loodab, et jumala armust need kord roosteta rammeil pudedaks, teeb? Mu laulud, mis sünnivad hetkest, sest on pikne murraevusest südames Kaua magad, kodumaa Gucci otsib toitu. Ammugi on bukelee kuulutanud puitu. Kaua magad kodumaa, päike tõusis taeva. Kas ta helekiirte silmusel ei vaeva? Kaua magad kuduma? Varblased on jõugus täitma, sahmid puhusid sinu vilja Rõugus. Kaua magad, kodumaa, kas on jõudnud tõusta? Mängib ülbet peremeest, sinu piimanõus, Ta kaua magad kodumaa? Ammu taevas varia, näen su välju, kallas hulkur Whooste karja. Kaua magad koduma? Sinu aednik vaatan, jätnud on su viinamäed, keldrid, kari, saatan. Kaua magad koduma. Naabritel on kiire endi külge künnavad sinu põllupiire. Kaua magad kodumaa, kuni süttib maja. Seni kuni hädakell üles sind ei aja. Kaua magad koduma. Ungari särkad. Mind mõtte vaevab murega. Et peaksin voodis surema? Nii närbuda kui lill, mis longu lööd. Kui nägematu uss ta juuri sööb. Või tühjas kambris vaikselt tuluta kui und küünal. Otsa kuluda. Nii mitte. Jumal palun siin nii. Ära lase surra mind. Puu tahan olla, mille? Välkle pilt paiks, sajus. Või puu, mis Juurtelt murdub maha, raius rahn mille pikne raksa kaljust valla ja paiskab radinaga. Kui orjarahvad ükskord koos, kõik tõusevad, kui võitlushoos neil lipud hõõguvad ja punavalgeid ehib. Kui püha võitlus, loosum kutsub mehi, maailmavabadus, see tormikuulutustes idast läände kõmisedes kajab türännid surma eitlusesse ajab. Seal langeksin ma võitlus tallermaal, noor veri seal voolaku lahinguteele ja kui viimane sõna mul heliseb keelel, las neelata selle siis terase tärin, sõja trompeti, hõige ja suurtükikärin laskorsatest tallavad kapjade alla, mind traavivad ratsud, nii, jäägu ma sinna, kuid tormaku traavlid, et võidule minna. Ja kui matusepäev kord saabub, suur sealt võitlusväljalt leita kumu, luud siis leina looris seisab lipumeri ning pidulikult kõlan, marsi heli. Ja ühishauda kantakse kõik need kes surid püha vabaduse eest. See oli kui selgeltnägija ennustus. Betofi tormi kuulutus toob tormi. Täide läheb aga kujutluspilt langejast lahinguväljal. Betsafe elu ei kulunud kustuva küünlana lõpuni, tema osaks oli saada rahva juhiks. Aasta 1848 vaevalt saabunud vallandas Euroopas rahutustelaine. Jaanuaris puhkes ülestõus Itaalias, kuuendal Messinas, nädal hiljem Palermos, seejärel Napolis. Veebruaris asus barrikaadidele Pariis. Edasi kandub võitluse Säde ületu Reneede ning järgmised on Hispaania ja Portugal. Kaheksandal märtsil ilmuvad revolutsiooni üleskutsed Praha tänavaile. Teade teise vabariigi väljakuulutamisest Prantsusmaal jõuab Betafini ühes kaugemas komitaadis. Varasematelt rännuaegadel rahvast tundev luuletaja aimab poliitikutest paremini sündmuste arengut. Ta kiirustab testi. Neljateistkümnes märts kohvikusse, mis on revolutsiooniliselt meelestatud noorte kooskäimise kohaks. Tormab keegi rabava sõnumiga. Viinis on ülestõus. Saabunud vaikuses kostavad Betafi sõnad. Revolutsiooni keeris mühab juba siinsamas naabruses ja meie kõhkleme veel ei, on aeg tegutseda. Meeleavaldus määratakse järgmisele päevale. PÖFFi päevikust nähtub, et ta pidas revolutsiooni esimeseks loogiliseks sammuks ajakirjanduse vabaduse kättevõitmist. Hüüetega, elagu vabadus, liiguvad meeleavaldajat järgmisel hommikul ülikooli juurde, loengut katkestatakse. Pätufi deklameerib rahvuslaulumoori okay loeb ette üleskutse 12 punkti, mida soovib Ungari rahvas. Teaduskond teaduskonna järel ühineb, rongkäiguga sajab, aga see ei loe. Vaimustus on nagu Bengaali tuli, veega seda ei kustuta. Kirjutab detafi hiljem päevikusse. Ja nii läbi vihmasuund trükikoja juurde, kus esimesed tsensuurivaba trükisena hakati paljenduma Petrov rahvuslaulu. Esimese paberilehe pani trükipressi alla. Luuletaja oli 15. märts. Pärastlõunane rahvakoosolek kasvas aga meeleavaldusest millekski enamaks. Laadapäeva puhul oli pestis rohkesti maarahvast, kuna vihm laadalisi laiali kogunesid, karjused, talumehed, käsitöölised sulas poisid koosolekuplatsile algul vaatama, siis vaimustuma ja viimaks tegutsema. Tuhandeist Suist korrati rahvuslaulu, refrääni. Betafi süüdis üles, madjar kodu kutsub. Aeg on käes, kas nüüd või iial? Üles madjar, kodu kutsub. Aeg on käes, kas nüüd või Jan? Valige nüüd aeg teilt, küsib vabadus või orjus püsib. Madjarid Jumalale, vannume, vannume enam orjust, kannane. Olime mäe orjad, kaua neavad vanemad meid hauas. Neil, kes vabanevast said surra? Und ei tule, orjamullas. Madjarid jumalale vannume, vannume enam orjust kanname. See on tühipaljas hulgus. Kell nüüd surra puudub julgus kallimaks kui kodupinda arvab oma elu hinda. Madjarid jumalale vannume, vannume enam orjust kanname. Ahelas on mõõgad enam käsi mõõgaga on kenam. Miksi raudu kandma, peame muistsed mõõgad valmis, seame madjarid jumalale vannume, vannume enam orjust, kanname madierite nime, vana kuulsust vääriksime häbimis toonud aastasajad maha pesta, nüüd on vaja madiorite jumalale vannume. Seistes meie kõrgel haual järelpõlv. Meid leinab kaua. Tänupalve juures üha, kordab meie nime püha madjarid jumalale vannume. Vannume ei enam orjust, kanname. Testisündmused äratasid Ungari. Betafi korraldab koosoleku teise järel üles, madjar levib üle maa. Ungari saab nimeliselt sõltumatu valitsuse, kes aga kartes talurahvarahutusi, on valmis kompromissideks. Euroopas saabub reaktsiooniaeg. Revolutsioon lämmatatakse Pariisis, Prahas, Saksamaal, Viinis. Ferdinand loovutab trooni Franz Joseph-ile, kes nõuab ungarlaselt ustavusvannet ja alistumist. Betafi vastab vihaste värssidega. Et ma võiks sigida ja rahvas luua kõik kuningad on vaja võlla puua. Lajos Kossuti vabatahtlike revolutsiooniarmee, kuhu kuulub ka betofi, on sunnitud taganema. Jaanuaris 1849 langevat buda ja pest. Poeet, ent ei kaota meelekindlust. Sellest, et leek kadus. Tuli veel ei kustu. Sellest, et pilv varjas päikesepäike, ei puudu üht tuuleiili on vajavaid. Luuletaja palub end üle viia Poola revolutsionääri Peemi huvitavasse väkke. Vaatamata vähesele väljaõppele ja puudulikule relvastusele on tema üksused võidukad. Kevadel on ungarlased suure pingutuse hinnaga korraks jälle oma maa peremehed, kuid sedapuhku viimast korda. Euroopa vaikne, vaikne jälle, ei vooga ülestõusud siin, Euroopa vaikib. Häbi talle, et priiuse võidule ei vii. Meid, arad rahvad jätsid maha, on ungarlased üksi, veos. Nüüd teiste randmel kolksub ahelmüük, heliseb vaid meie peos. Kas sellest meeltme heitma peame? Kas kandma mõtteid mureseid? Ei vastupidi, seda teame. See peab just vaimustama meid see üle nagu meie hinged, tõrvikud, Me oleme, kui kõik on unes ümberringi, meie pimeduses põleme. Kui valguskiiri ei saadaks, kui sünges öös ei näeks neid silm, siis taevas nii, sest aru saadaks, et hävinenud on maailm. Peale priius. Vaata hetki, kas näed su rahvas, oleme hirm teistele anda silma, Vedki verd, sulle ohvriks toomine? Või kas ehk rohkem veel on vaja Suennistuseks miskit muud sel karmil truudusetu ajal me olnud sulle ainsat truud. Viimaks jõuad vahimäele mis on õigupoolest võt küngas. Kui oled üles roninud, siis ei taha sa enam niipea sealt lahkuda sest su ees avaneb ainulaadselt kaunis vaade. Pool Kuuno ära lõigatud kõrgetest mägedest nende jalamil lebav naad paanio oma OO taoliste hoonete ja gootitorniga. Otsekui killuke keskaega. Linna ja kogu oru kohal hõljub puhas sinine udu nagu oleks taevas maa peale laskunud. Sa ei usu, et see on ilmsi. Sulle tundub, et see on mälestus. Et sa pole praegu siin. Kunagi ammu olnud. Siin õnnelikke tunde veetnud. Kellega? Ja kellena? Seda ei mäleta. Teada ainult et need olid väga õnnelikud tunnid. Poole tunniga olid vahimäelt all naad panius kus ma seda linna armastan? Olen siin juba neljandat korda ja iga korraga meeldib ta mulle ikka rohkem. Need vanad majadest tervitavad saabujad nagu heatujulised vanahärrad. Ma soovin, et sureksin kord seal. Viidaga põrm maailmakärast kaugele eemale ja maeta kui keskPustat kus madaluke kalm oleks kõrgeim küngas lõputul silmapiiril mida külastaksid ainult uitav põlluohakas, suvine therendus ja sügisel rändlinnud. Ja kui ma ei sure Alfeldis, kui mul tuleks surra mägede vahel. 1849. aasta juuli oli Ungari revolutsiooni viimane kuu. Austria. Suutmata Ungari revolutsiooni üksi maha suruda, pöördus abipalvega Nikolai esimese poole. Austria monarhia üks argumente seejuures oli, et Ungari võivat näidata halba eeskuju naaberrahvastele. Juulikuu viimasel päeval purustati kindral Peemia armeel. Selles viimases vihases lahingus jäi Sandor Bethi teadmata kadunuks. Ta oli 26 aastane. Kaua ei tahtnud rahvas uskuda luuletaja surma. Keegi teadis rääkida, kus ta varjanud end. Keegi oli näinud teda paar aastat hiljem talumeheriietes liikumas. Keegi väitis teda aastate pärast ühe söömaajalises ära tundvat. Aasta kümneidki hiljem räägiti veel, et tätov elab. Ta ilmub taas välja päeval, mil rahvas alustab uuesti vabadusvõitlust. Gaddafi poole pöördub iga uus põlvkond Ungari luuletajaid elu rasketel aegadel. Gaddafi on neile vabaduse võitluse sümbol ja eeskuju. Selle näiteks on ka ungari luule 20. sajandi suurima esindaja Attila Josephi luuletus betofi tuli. See on kirjutatud pärast 1919. aasta nõukogude vabariigi ja järgnenud võitluse mahasurumist. Hull rahvas. Küla maha kiskus, rõkkel. Paar seina serva, see on kõik mis pisid. Kus nüüd on süda küsib paik pätasy ideel. Ta kurdid rõhu jätki. Külm kiisk, su hinge tule lõikab katki. Ja kassikuld. Näe, lämmatab su mõte. O ülistades Süvamasse üha siin maha maetakse, kuid ära pelga. Näe, rõhutud on sirutamas selga. Su laul. Suaate leek on neile püha. See põle vaena. Suure usu, turvas. Maailmavabadus. Siin pealik olen kiitnud, et 18 aastat olen liitnud end mõttes sinuga ja truuks jäänud elus surmas. Sandor Betafi luulet on tõlgitud paljudesse keeltesse ükskõik kus ilmunud kirjandus leksikoni avades leiame ikka iginoort, madjarid nimetatavate üheks suurimaks luuletajaks maailmas. Kuidas oleks ka tema kohaga maailma kirjanduses? Tema luule aitab mõista ungarlastest Ungari rahvast, selle loomust, saatust ja püüdlusi. Lisage siinkohal, et väljaspool Ungarit on Betafi teoseid kõige rohkem ja kõige suurematest iraažides välja antud nõukogude liidus. Eestlasele sai betofi nimi tuntuks veel eelmisel sajandil. Ja seda kõigepealt siinsamas Tartus trükitud Eesti Postimehe kaudu. Tema luulet on püüdnud, kes vähem, kes rohkem eesti keelde ümber panna Mattias Johann Eisen, Mihkel Veske, Gustav Õisvul, Friedrich kuulbars, Juhan Liiv, Villem Grünthal-Ridala, Gustav suits, Karl Eduard Sööt, August Sang, Aira Kaal ja muidugi Ellen Niit. Mitme tõlkekoguga, millistest oli pärit ka tänasel luuleõhtul esitatu? Kui põhjalik või põgus ei oleks ka eestlase tutvus Ungari maarahva ja kirjandusega. Ühtungarlast tunneb kindlasti igaüks Sandor Petersit. Poiss, ma puruvaene, rändan läbi ilma südamestki jäin ju armumisel ilma. Ohvriks isamaale. Jää Mulles miskit. Sandor pätefi luulet, reisikirju ja päevikumärkmeid, Ellen Niidu ja Tiiu Kokla tõlgituna ning Vilma, Jüri Salu ja Helju Jüssi. Valituna lugesid Hedi vaaradi šandors Sapo Mikk Mikiver, Jaan Tooming, Enn Nõmmik. Saate režissöör oli Härmo Saarm. Saatemuusikajuht oli Aarne Vahuri musitseerid Hannes Altrov Moissei Alpertan Marttraczmann, Paul Purga, Toomas Tammeleht, Terje Terasmaa, Matti Reimann, Tõnu Reimann, Viiu Maimik. Taisto noor saate andis eetrisse helirežissöör Külliki Kibuspuu.