D juhtus mind viima mööda majakesest ning ma peatusin hetkeks ja heitsin pilgu aknale, et vaadata, kas ma silman uuesti kummalist nägu, mis oli mind eelmisel päeval jälginud. Kujutlege minu üllatust, härra Hols, kui majakese uks äkitselt avanes ja mu naine sealt välja astus. Teda nähes jäima hämmastusest tummaks. Aga minu tunded ei olnud midagi tunnete kõrval, mis peegeldusi tema näol, kui meie pilgud kohtusid. Hetkeks näis, et ta oleks soovinud tagasi majja minna. Aga mõistes siis igasuguse peitu pugemise kasutust astustav, väga kahvatu näo ja ehmunud pilguga ettepoole. Kuigi ta suul oli naeratus. Jack, ütles ta. Ma käisin just vaatamas, kas ma saan meie uusi naabreid kuidagi aidata. Või siin sa siis öösel käibki, laususin ma, kes on need inimesed, et sa neil niisugusel ajal külas käid? Moiule siin enne käinud? Kuidas sa võid mulle valetada, hüüdsin ma. Isegi sinu hääl muutub seda öeldes. Millal on minul sinu ees saladusi olnud? Ma lähen sisse ja teen asja lõpuni selgeks. Ei, Jack, ära, jumala pärast mine hingeldas effi mingi talitsematu tunde mõjul. Vannun, et räägin sulle kunagi kõik, aga kui sa sinna majja lähed, toob see kaasa ainult õnnetust. Kui ma püüdsin teda maha raputada, klammerduda pööraselt aludes minu külge. Sa tead, et ma ei hoiaks sinu eest midagi saladuses, kui see poleks sinu enda huvides. Sellest sõltub terve meie elu. Kui sa koos minuga koju tuled, läheb kõik hästi. Kui sa jõuga majja tungid, on meie vahel kõik läbi. Tema hääles oli säärane tõsidus, säärane meeleheide, ta sõnad peatasid mu ja ma seisata siin ukse juures, suutmata otsusele jõuda. Ma usaldan sind ühel ja ainult ühel tingimusel, ütlesin ma lõpuks. Ja see on, et sellele mõistatusele tuleb nüüd lõpp. Sul on vabadus oma saladust hoida, aga sa pead mulle lubama, et öiseid külaskäike enam ei tule. Ja sa ei võta minu teadmata midagi ette. Olen valmis kõike ära unustama, kui sa lubad, et tulevikus midagi säärast enam ei toimu. Olin kindel, sa usaldad mind, hüüdis effi sügava kergendusohkega. Ma teen nii, nagu sa soovid. Lähme ära. Lähme ometi koju. Ikka veel mul varrukast kinni hoides vedas ta mind majakese juurest eemale. Vaatasin minnes tagasi ja see kahvatukollane nägu jälgis meid ülemise korruse aknast. Mis seos võis olla selle olevuse ja minu naise vahel? Või kuidas sai efiga seotud olla see labane järsu käitumisega naine, keda ma olin eelmisel päeval näinud? See oli veider mõistatus ja ma teadsin, et mu süda ei saa rahu enne, kui olen selle lahendanud. Jäin pärast seda kaheks päevaks koju ning näis, et mu naine hoiab meie kokkuleppest ausalt kinni, sest nii palju, kui mina teadsin, ei läinud ta majast väljagi. Kolmandal päeval aga saime ohtralt tõendust, et pühalikkust lubadusest ei piisanud vastupanuks sellele salajasele mõjule, mis tõmbas teda eemale mehe ja kohustuste juurest. Olin sel päeval linna läinud, kuid tulin tagasi kella 14 neljakümnese rongiga, mitte 15 30 600 rongiga, millega ma harilikult sõidan. Kui ma koju jõudsin, jooksis ehmunud ilmega toatüdruk esikusse. Kus perenaine on, küsisin ma. Ta oleks vist välja jalutama, vastas tüdruk. Mu hinge puges otsekohe kahtlus. Tormasin trepist üles, et veenduda Karifion jalutamas. Sealjuures juhtus ilma ülemise korruse aknast välja vaatama ning nägin, kuidas toatüdruk, kellega ma olin nüüdsama rääkinud, jooksis üle niidumajakese poole. Siis mõistsin muidugi täpselt, mida see kõik tähendas. Mu naine oli sinna läinud ja käskinud teenijanna teda kutsuda. Kui ma koju tulen. Hing vihast pakitsemast, tormasime trepist alla ja tõttasid majakese poole, sest olin otsustanud sellele loole järsu lõpu teha. Tõotasin endale, et juhtugu mis tahes elamise saladuseks ei jäämajakese juurde jõudes ma isegi ei koputanud. Vajutasin ukselingile ja tormasin koridori. Alumisel korrusel oli kõik vaikne. Köögis kahises tulel teegan ja korvis magas kerra tõmbunud suur must kass kuid kusagil polnud jälgegi naisest, keda ma varem olin näinud. Jooksin teise tuppa, see oli samuti tühi. Siis sööstis trepist üles ja leidsin, et ka seal olid kaks tuba tühjad ja hüljatud. Terves majas ei olnud hingelistki. Mööbel ja pildid olid väga lihtsad ja labased. Erandiks ainult see tuba, mille aknal olin näinud kummalist nägu. See tuba oli mugav ja elegantne ning kõik minu kahtlused lõid heleda leegiga lõkkele, kui ma nägin, et kaminasimsile oli koopia minu naise täispikkuses fotost, mis oli minu palvel tehtud alles kolme kuu eest jäin majja küllalt kauaks, veendumaks, et see oli täiesti tühi. Siis läksin ära taga, mu süda oli raskem kui kunagi varem. Kui ma koju jõudsin, tuli mu naine esikusse. Ent ma olin liiga solvunud ja vihane temaga rääkida. Ma trükkisin temast mööda oma kabinetti enne aga, kui jõudsin ukse kinni panna, tuli ta mulle järele. Anna andeks, et ma oma lubadust rikkusin, Jack, ütles EFI. Kuid ma olen kindel, et kõiki asjaolusid teades andestaksid sa mulle. Räägi siis mulle kõik ära, vastasin ma, ma ei saa, ma ei saa, hüüdis mu naine. Kuni sa ei räägi mulle, kes seal majakeses elab ja kellele sa andsid oma foto, ei saa meie vahel usaldusest juttugi olla, ütlesin ma ja läksin kodust ära. See juhtus eile härra Holts. Ja sellest ajast saadik pole ma oma naist näinud ega teada midagi rohkem sellest veidrast loost. Täna hommikul tuli mulle järsku pähe, teie olete õige inimene, kellelt nõu küsida ning seetõttu rutasingi teie juurde ja usaldan end täielikult teie kätesse. Kui teil on mõni asjaolu selgusetuks jäänud, siis palun esitage mulle küsimusi. Aga eelkõige öelge mulle kiiresti, mida ma peaksin tegema. Seda piina ei suuda enam taluda. Holmsi ja mina olime kuulanud ülima tähelepanuga seda erakordset jutustust, mis oli räägitud tugevate tunnete mõju all oleva inimese katkendlikul ja järsul kombel. Mu kaaslane jäi nüüd mõneks ajaks vaikselt ja mõttesse vajunud istuma Lõuketele toetatud Öelge mulle, lausus ta lõpuks. Kas te võite vanduda, et see oli mehe nägu, keda te aknal nägite? Iga kord, kui ma seda nägin, olin ma sellest üsna kaugel. Nii et mul on võimatu seda öelda. Tundub aga, et see jättis teile ebameeldiva mulje. See näis olevat ebatavalist värvi. Ning näojooned olid kummaliselt tardunud. Kui ma lähemale läksin, kadus nägu kohe. Kui palju aega sellest möödas on, kui teie naine teilt 100 naela küsis? Peaaegu kaks kuud. Kas te olete kunagi tema esimese mehe fotot näinud? Ei, varsti pärast tema surma oli Atlantas suur tulekahju ning kõiki effi paberid hävisid. Ja ometi oli tal olemas surmatunnistus. Te ütlete, et olete seda näinud ja effilaskis sellest pärast tulekahjut tublikaadi teha. Kas te olete kunagi kohtunud kellegagi, kes tundis teie naist Ameerikas? Ei. Kas teie naine on kunagi rääkinud Ameerikasse külla minemisest? Ei või saanud sealt kirju, ei? Tänan teid. Nüüd tahaksin ma natuke selle asja üle järele mõelda. Kui majake on jäädavalt mahajäetud, võib meil tekkida raskusi. Teiselt poolt, aga, ja sõda pean ma tõenäolisemaks. Kui elanikke hoiatati teie tuleku eest ja nad lahkusid eile, enne kui teie sinna jõudsid siis võivad nad olla nüüd tagasi tulnud ning meil peaks olema kerge seda lugu selgitada. Annaksin teile seega nõu tagasi Norberisse minna ja uuesti majakese aknaid uurida. Kui teil on põhjust arvata, et elanikud on seal sees siis ärge Maia sisenege, vaid saatke mu sõbrale ja mulle Telegram. Tund pärast telegrammi kättesaamist oleme teie juures ning siis tungime peagi saladuse põhjani. Aga kui majake on ikka veel tühi? Sellisel juhul tulema homme ise kohale ja arutan asja teiega läbi. Nägemiseni ning peaasi, ärge muretsege, enne, kui olete kindel, et teil on selleks põhjust. Kardan, et tegemist unine tullu hooga, Watson. Ütles mu kaaslane, kui ta oli grand man Row uksest välja saatnud. Mida teie sellest arvate? Lugu kõlas üsna kahtlaselt, vastasin ma. Iija. Kui ma just väga ei eksi, on mängus väljapressimine. Ja kes on väljapressija? Nuh ilmselt olevus, kes elab maja ainsas mugavas toas ja hoiab kaminas Insil proua mon, rupilti. Tõesõna-, Watson. Selles aknas nähtud kahk ja näos on midagi väga paeluvad. Ning sellest juhtumist ei oleks ma tahtnud mingil juhul ilma jääda. Kas teil on juba mõni teooria ja ajutine teooria? Aga ma oleksin üllatunud, kui see õigeks ei osutuks. Majakeses on naise esimene mees. Miks te seda arvate? Kuidas muidu saab seletada naise pöörast hirmu selle ees, et ema, teine mees majakesse läheb? Minu meelest on faktid umbes niisugused. See naine abiellus Ameerikas. Tema abikaasal ilmnesid mingid põlastusväärsed omadused või ütleme, ta nakatus mõnda vastikusse haigusesse. Temast sai pidalitõbine või idioot. Naine põgeneb lõpuks mehe juurest, tuleb Inglismaale, muudab nime ja alustab enda meelest uutelu. Ta on olnud abielus kolm aastat ja arvab, et tema saladus on hoitud, sest ta on näidanud mehele kellelegi surmatunnistust, kelle nime ta endale võttis. Kuid äkitselt avastab tema elukoha esimene mees või oletagem keegi ebaaus naine, kes on ennast haige mehega sidunud. Nad kirjutavad proua mon Role ning ähvardavad tulla teda paljastama proua mon. Luu küsib mehelt 100 naela ja püüab neid ära osta. Välja pressijad tulevad sellegipoolest kohale ning kui mees mainib naisele möödaminnes, et majakeses on uued elanikud, mõistab naine mingil kombel, et need on tema tagakiusajad. Ta ootab, kuni mees on magama jäänud. Tormab siis majakesse ja püüab selle elanikke veenda, et nad ta rahule jätaksid. See ei õnnestu. Ta läheb järgmisel hommikul tagasi ja mees kohtab teda nagu mees meile ise ütles. Hetkel, mil naine majast väljub. Siis lubab naine, et ta ei lähe enam kunagi sinna majakesse. Aga kaks päeva hiljem võtab tema üle võimust suur lootus nendest kohutavatest naabritest lahti saada. Ning ta teeb veel ühe katse, võttes kaasa foto, mida temalt tõenäoliselt on nõutud. Keset seda jutuajamist tormab kohale teenijanna teatega, et peremees on kodus. Seepeale mõistab naine, et mees tuleb otsemajakesse ning ta tormab koos selle asukatega tagauksest välja tõenäoliselt männitukka, mis pidi seal lähedal kasvama. Sel kombel leidiski mees maja mahajäetuna. Ma oleksin aga väga üllatunud, kui majake oleks ikka veel selles seisukorras, kui härra mon Row täna õhtul maad kuulama läheb. Mida te minu teooriast arvate? Need kõik on oletused. Kuid see seletab vähemalt kõiki fakte. Kui me kuuleme midagi uut, millega minu teooria ei sobi, küll me siis sellega uuesti üle vaatame. Kuni me ei ole saanud teateid oma sõbralt, Norberis ei ole meil võimalik rohkem teha. Aga teateid ei tulnud meil kuigi kaua oodata. Sõnum saabus just siis, kui olime lõpetanud joomise, selles oli öeldud. Majas on ikka veel elanikud, nägin uuesti nägu aknal, tulen kella seitsme sele rongile vastu ega võta enne teie saabumist midagi ette. Munro ootas platvormil, kui rongist väljusime ning me nägime jaama laternate valguses, et ta oli väga kahvatu ja värises erutusest. Nad on ikka veel seal, härra Hols ütlestama sõbra käsivarrest kõvasti kinni kahmates. Siia tulles nägime majas valgust. Nüüd teeme asja lõplikult klaariks. Mida te siis kavatsete? Küsi Sols mööda pimedat puudest ääristatud teed astudes. Kavatsen sisse tungida ja vaadata, kes seal majas on. Tahan, et teie mõlemad oleksite tunnistajatena kohal. Ja see on teie kindel otsus, kuigi teie naine hoiatas, et on parem, kui te seda mõistatust ei lahenda ja see on minu kindel otsus. Ja minu meelest on teil õigus. Igasugune tõde on parem kui ähmane kahtlus. Hakkame parem kohe minema. Me rikume muidugi seadust, aga minu arust on asi seda väärt. Öö oli väga pime ning kui me maanteelt kitsale sügavate rööbaste kaja hekidest ääristatud küla teele keerasime hakkas sadama peenikest vihma. Grant man Row rühkis aga kärsitult edasi ning meie komberdasime tema järel. Nii hästi, kui suutsime. Need seal on minu maja tuled, pomises Monroe puude vahelt paistvale valgus, kummale osutades. Ja siin ongi maja, kuhu ma kavatsen minna. Tema sõnade ajal jõudsime tee käänakule ning üsna meie lähedal oligi üks hoone. Ukse ette langev kollane valgustriip näitas, et uks polnud päriselt kinni ning ülemisel korrusel oli aken heledasti valgustatud. Seal ongi see olevus. Hüüatas grante mundrov. Näete nüüd ise, et seal on keegi, järgnege mulle ja me saame peagi kõik teada. Läksime ukse poole, kuid äkitselt ilmus varjust keegi naine ja jäi lambivalguse kuldsel rajal seisma. Ma ei näinud pimedas tema nägu, aga tema käed olid paluvalt ette sirutatud. Jumala pärast Jack äramine, hüüdis ta. Ma aimasin, et sa tuled täna õhtul. Mõtle järele, kallis, usalda mind veel kord ja sul ei tule seda iial kahetseda. Effi Ma olen usaldanud sind liiga kaua, hüüatas grant mon Row karmilt meest. Ma pean sinust mööda saama, minu sõbrad ja mina lahendame selle loo lõplikult. Ta tõukas naise kõrvale ja me läksime kohe tema kannul sisse. Kui Monroe ukse valla paiskas, jooksis talle ette vana naine ja püüdis teda takistada. Aga mon Row tõukas naise tagasi ning hetk hiljem olimegi trepil grand mon. Row tormas valgustatud tuppa ülemisel korrusel ja meie küsisime tal kannul. See oli mugav ja hästi sisustatud tuba. Kaks küünalt põlesid laual ja kaks kamina peal. Nurgas istus laua kohale kummardunud keegi, kes nägi välja nagu väike tüdruk. Kui me sisse astusime, oli tema nägu kõrvale pööratud, aga me nägime, et tal oli seljas punane kleit ja käes pikad valged kindad. Kui ta näoga meie poole pöördus, karjatas ilma üllatusest õudusest. Meie poole keeratud nägu oli täiesti kahk ja valge ning sellel ei olnud üldse mingit ilmet. Hetk hiljem oli see mõistatus lahendatud. Holms libistas käe naerdes lapse kõrva taha, mask langes näo eest ning väike süsimust. Tüdruk välgutas meie jahmunud nägusid nähes naerdes hambaid. Ma puhkasin tema lõbusat nägu nähes naerma. Aga grand man Rõua seisis ja vahtis last käsikõri juurde tõstetud. Jumal hoidku. Hüüdis ta. Mida see küll tähendada võib? Ma ütlen sulle, mida see tähendab. Hüüatas naine, uhke ja kivinenud ilmega tuppa tuhises. Sa oled sundinud mind seda ütlema vastu mu tahtmist. Ning nüüd tuleb meil mõlemal katsuda see kuidagi välja kannatada. Mees suri Atlantas. Mu laps jäi ellu. Sinu laps? Naine võttis kaelast suure hõbe medaljoni. Sa ei ole seda kunagi avatuna näinud. Ma sain aru, et see ei käigi lahti. Naine puudutas vedru ja medaljoni kaaskargas lahti. Selle sees oli rabavalt ilusa ja intelligentse välimusega mehe portree. Kuid ta näojoontest paistis eksimatult tema Aafrika päritolu. See on John Elron Atlantast ütles proua Munro. Temast üllemat meest pole maailm näinud. Temaga abiellumiseks ütlesime lahti oma rassist. Aga tema eluajal ei kahetsenud ma seda hetkegi. Meie õnnetuseks läks meie ainus laps rohkem temasse kui minusse. Säärastes abieludesse juhtub seda sageli ning väike lusi on palju tumedama nahaga, kui oli tema isa. Kuid olgu ta tume või hele. Ta on minu armas tütreke ja ema silmatera. Lapsi jooksis nende sõnade ajal ema juurde ja surus end tema vastu. Kui jätsin lusi Ameerikasse, jätkas naine siis oli selle põhjuseks ainult tema nõrk tervis, sest muutus oleks võinud talle kahjulik olla. Ta jäi ühe ustava šotlane hoole alla, kes oli kunagi meie teenijanna olnud. Mul ei tulnud hetkekski pähe, et ma oleksin võinud temast lahti öelda. Aga kui juhus tõi minu teele sinu tekk ja ma õppisin sind armastama, kartsin ma sulle oma lapsest rääkida. Andku jumal mulle andeks, ma kartsin sind kaotada ega julgenud sulle temast rääkida. Ma pidin teie vahel valima ning oma nõrkuses jätsin ma tütre. Kolm aastat olen tema olemasolu sinu eest varjanud. End lapsehoidja saatis mulle teateid ning ma teadsin, et tütrega oli kõik korras. Lõpuks aga valdas mind võitmatu soov last jälle näha. Ma võitlesin selle sooviga, kuid asjatult. Kuigi ma sain aru, et see oli ohtlik, otsustasin ma lapse kasvõi mõneks nädalaks siia tuua. Saatsin lapsehoidjale 100 naela ja andsin ka juhtnöörid selle maja suhtes, nii et ta võiks saada meie naabriks ning kellelgi ei jääks muljet, nagu oleksin mina temaga kuidagi seotud. Läksin ettevaatusabinõudega nii kaugele, et käskisin tal last päeval toas hoida ning kata tema näoke ja käed kinni, nii et isegi teda aknal näinud inimesed ei saaks levitada jutte nagu oleks ümbruskonnas mustanahaline laps. Kui ma oleksin olnud vähem ettevaatlik, oleksin ma toiminud targemini. Aga ma olin peaaegu pöörane hirmust, et sa saad teada tõe. Sina ütlesidki mulle, majakesse on elanikud kolinud. Oleksin pidanud ootama hommikuni, aga ma ei suutnud erutusest uinuda ning lipsasin lõpuks välja, teades, kui raske unega sa oled. Sina nägid mind minemas ja see oli mu hädade algus. Järgmisel päeval sõlttus mu saladuse paljastamine sinu tahtest. Kuid sa hoidusid õilsalt seda eelist kasutamast. Kolm päeva hiljem aga jõudsid lapsehoidja lussi hädavaevu tagauksest välja, kui sina eesuksest sisse tormasid. Ja nüüd täna õhtul oled sa lõpuks kõik teada saanud ning ma küsin sult mis saab nüüd meist, minu lapsest ja minust? Naine pani käed endale ümber ja ootas vastust. Möödus tubli 10 minutit, enne kui grant Monru vaikuse lõhkus. Tema vastuse peale meeldib mulle ikka ja jälle mõelda. Ta tõstis lapse üles, suudles teda, sirutas last ikka veel süles hoides teise käenaisele ja pöördus minekule. Kodus on meil sellest mõnusam rääkida, ütles ta. Ma ei ole eriti hea mees, effi, aga küllap olen ma siiski parem kui sina arvasid. Holmsi ja mina läksime nende järel mööda külateed ning mu sõber sikutas mind varrukast. Ma arvan, ütles ta. Et meist on Londonis rohkem kasu kui Norberis. Rohkem ei öelnud ta selle juhtumi kohta sõnagi. Alles hilja õhtul, kui ta küünal käes, magamistuppa hakkas minema, mainis ta seda uuesti. Kui teile peaks kunagi tunduma, et ma hakkan liialt enesekindlaks muutuma või pööran mõnele juhtumile vähem tähelepanu, kui oleks vaja. Olge siis nii lahke ja sosistas mulle kõrva. Norberi.