Avaldades need visandid arvukatest juhtumistest, mille puhul mu kaaslase harukordsed anded on teinud meist mitme kummalise draama, pealtvaatajad ja mõnikord ka osalised peatuma loomulikult pigem tema õnnestumistel kui nurjumistel. Ja seda mitte niivõrd tema maine huvides sest tegelikult olid tema energia ja mitmekülgsus kõige imetlusväärsemad just siis, kui ta lahendust leida ei osanud. Kuivõrd seetõttu, et nurjumise korral ei suutnud sageli edu saavutada ka keegi teine. Ning lugu jäi igavesti ilma lõputa. Kuid vahetevahel juhtus ka nii, et kuigi Holms eksis, tuli tõde ikka päevavalgele. Olen umbes pool tosinat säärast lugu kirja pannud. Ühed huvitavamad asjaolud on ilmselt seotud juhtumiga, millest ma teile nüüd jutustan. Sherlock Holmes oli inimene, kes tegi harva kehalisi harjutusi harjutuste enda pärast. Vähesed inimesed olid suutelised tema kombel lihaseid pingutama ning ta oli kahtlemata üks kõige paremaid boksijaid oma kaalukategoorias, keda ma kunagi olen näinud. Kuid sihitud kehalist pingutust pidas ta jõu raiskamiseks ning liigutas end harva, kui just töö seda ei nõudnud. Viimasel juhul oli ta väsimatu ja väga visa. On märkimisväärne, et ta niisuguse suhtumise juures vormis püsis, aga tema toit oli tavaliselt väga napp ja tema eluviis äärmiselt lihtne. Peale puhutise kokaiini tarvitamise ei olnud tal pahesid ning ka seda narkootikumi pruukis ta protestiks elu üks luisuse vastu. Kui lahendamist vajavaid juhtumeid oli vähe ja ajalehed ei pakkunud huvi. Ühel varajasel kevadpäeval tundis ta end nii hästi, et nõustus tulema koos minuga parki, kus jalakate all Tarkasid esimesed õrnad rohulibled ja kastanite kleepuvaid odaotsi meenutavad pungad hakkasid parajasti viie harulisteks lehtedeks avanema. Me hulkusime kaks tundi ringi suurema osa ajast vaikides, nagu on igati sobilik kahele mehele, kes teineteist väga hästi tunnevad. Kell hakkas juba viis saama, kui jõudsime tagasi, Baker Streetile. Palun vabandust, ütles meie ukse hoideostavades. Üks härra käis teid siin otsimas. Holms heitis mulle ette heitma pilgu. Vaata, mida tähendavad pärastlõunased, jalutuskäigud, ütles ta. Kas härra läks siis ära? Jah. Kas sa teda sisse ei kutsunud? Kutsusin küll, ta tuligi sisse. Kui kaua ta ootas? Pool tundi? Ta oli väga rahutu, kõndis ringi kogu selle aja, mis ta siin oli. Mahutasin ukse taga ja kuulsin. Lõpuks tuli ta koridori ja hüüdis, kas see tüüp ei kavatsegi koju tulla? Just niimoodi. Oodake veel veidi, vastasin mina. Siis ootan ma värskes õhus, sest siin ma lämbun, ütles tema, tulen varsti tagasi. Nende sõnadega läks ta minema ning minul ei õnnestunud teda takistada. Ja sa tegid, mida suutsid, ütles Hols, kui me tuppa läksime. Sellegipoolest pahandab see asi mind väga, Watson. Mul on tööd vaja. Ning mehe kärsitu, sest paistab, et tegemist on tähtsa küsimusega. Kuulge see piip seal laual ei ole teie oma. Ilmselt jättis meie külaline selle maha. Doree vana puiseerika juurest, piip. Selle kena pikk vars on aga materjalist, mida tubakakaupmehed nimetavad mere vaiguks. Huvitav, kui palju ehtsast merevaigust piibu varasid üldse Londonis leidub? Mõni arvab, et kärbes merevaigu sees on kindel ehtsuse tõend. Paistab, et selle mehe meel on ärev, muidu oleks ta jätnud maha piipu, mida ta nähtavasti kõrgelt hindab. Kuidas te teate, et seda kõrgelt hindab, küsisin ma. Ütleksin, et algselt maksis piip umbes seitse sellingite kuus penni. Näete, seda on kaks korda parandatud ükskord puust osa ja korra merevaigust vart. Nagu te märkate, mõlemad parandused tehtud hõbe võrudega ning läksid ilmselt rohkem maksma kui piip ise. Inimene, kes pigem laseb piipu lappida, kui ostab sama raha eest uue hindab seda nähtavasti kõrgelt. Kas märkasite veel midagi? Küsisin mina, sest Holms keerutas piipu käes ja silmitses seda oma iseäraliku mõtlikul ilmel. Ta tõstis piibu üles ja koputas selle pihta oma pika peene nimetissõrmega. Otsekui mingi luu kohta loengut pidav professor. Piibud on vahel erakordselt huvitavad, ütles ta. Võib olla üksnes kelladel ja kingapaelte on samavõrd eripära. Selle piibu põhjal aga ei saa teha mingeid eriti selgeid ega olulisi järeldusi. Piibu omanik on ilmselt lihaseline mees, vasakukäeline, tal on suurepärased hambad. Taan üsna lohakas ja tal pole vaja kokkuhoidlikult elada. Mu sõber ladus kõik need andmed välja nagu muuseas, aga ma nägin, et ta üritas minu pooled veenduda, kas ma olen tema mõttekäigust aru saanud. Te arvate, et mees on jõukas, kui ta tõmbab seitse shillingit maksvat piipu, küsisin ma. See on kroschweinori tubaka segu, mille unts maksab kaheksa penni, vastas Holms, raputades natuke tubakat peopesale. Kuna ta võiks ka poole odavama hinna eest suurepärast tubakat saada, siis pole tal järelikult vaja koonerdada. Aga teised tähelepanekud? Tal on olnud kombeks piipu lampide kohal ja gaasileegist põlema panna. Te ju näete, et see on ühelt poolt päris kõrbenud tikk ei oleks seda muidugi teha saanud. Miks peaks mees ühte piibu külge tikuga kõrvetama? Ja tegemist on piibu parema küljega, selles teema järelduse, et an vasakukäeline Teebangi oma piip lambi tulest põlema ja te näete, kui loomulikult paremakäelise inimesena piibu vasakut külge vastu lambi tuld hoiate. Te võite korra piibu teistpidi hoida, aga pidevalt küll mitte. Seda piipu on kogu aeg nõnda hoitud. Lisaks on mees merevaigust läbi hammustanud. Et seda teha, peab olema energiline lihaseline mees, kellel on head hambad. Aga kui ma ei eksi, kuulen ma trepil tema samme, nii et meil on pea, oli võimalus uurida midagi huvitavamat kui tema piip. Hetk hiljem tehti meie uks lahti ja tuppa astus pikk noormees. Tal oli seljas tagasihoidlik, kuid heast riidest tumehall ülikond käes, hoidis ta laia servaga pehmet viltkaabut, et ma oleksin öelnud, et ta oli 30 ringis, kuigi tegelikult oli ta mõne aasta vanem. Palun vabandust, ütles noormees pisut kohmetult. Küllap ma oleksin pidanud koputama. Jah, muidugi oleksin pidanud koputama. Olen lihtsalt pisut endast väljas ning te peate minu käitumist just sellega seletama. Ta tõmbas otsekui uimasena käega üle lauba ning seejärel pigem langes, kui istus toolile. Ma näen, et ei ole paar ööd maganud, ütles Holmsama sundimatult südamlikult kombel. See mõjub närvidele hullemini kui töö. Isegi veel hullemini kui lõbu. Kas ma tohin pärida, kuidas ma teid aidata saan? Ma tahaksin teilt nõu küsida. Ma ei tea, mida teha ja mulle tundub, et kogu mu elu on purunenud. Kas te tahate mind konsultandiks palgata? Mitte üksnes seda. Ma tahan kuulda teie kui targa kui elukogenud mehe arvamust. Tahan teada, mida edasi teha. Loodan kogu südamest, et te oskate mulle seda öelda. Ta rääkis lühidalt katkendlikult ja rabedalt ning mulle tundus, et rääkimine on talle väga piinarikas ja ta surus tahtejõuga oma tegelikult soovib maha. Tegemist on väga hella küsimusega, ütles noormees. Pole, meeldiv rääkida võõrastele. Perekonna asjadest. Tundub kohutav arutada oma naise käitumist kahe mehega, keda ma näen esimest korda elus. On hirmus, et ma pean seda tegema, aga minu kannatus on katkenud. Ja ma olen sunnitud nõu küsima. Alustas Hold. Meie külaline kargas toolilt püsti. Kuidas, hüüatas ta. Teate minu nime. Kui te tahate jääda tundmatuks, vastas Hols naeratades, siis soovitan ma teil oma nime, kaabu voodrilemite kirjutada. Või keerata kaabu põhjaga inimese poole, kellega te kõnelete. Ma kavatsesin öelda, et minu sõber ja mina oleme kuulnud selles toas üpris palju kummalisi saladusi ning et meil on olnud õnne paljudele ärevil hingedele rahu tuua. Usun, et meil õnnestub see ka teie puhul. Kuna asi võib nõuda kiiret tegutsemist, tahaksin ma paluda, et edasise viivituseta mulle oma juhtumiga seotud fakte. Tutvustaksite. Meie külaline tõmbas veelkord käega üle lauba, otsekui oleks see kõik talle väga raske. Igast tema liigutusest ja näoilmest mõistsin ma, et ta oli kinnine ja tagasihoidlik mees, kelle loomuses oli teatud annus uhkust ning kes oma haavu pigem peitis, kui neid tervele ilmale näitas. Siis tegi ta äkitselt rusikas käega järsu liigutuse, otsekui oleks ta igasuguse tagasihoidlikkuse tuulde heitnud ja alustas. Faktid on järgmised, härra Hols ütles ta. Ma olen abielus ja minu abielu on kestnud kolm aastat. Selle aja jooksul oleme minu naine ja mina armastanud teineteist nii tugevasti ja elanud nii õnnelikult, nagu kaks inimest üldse elada saavad. Meil pole olnud ühtki lahkheli ei mõtetes, sõnades ega tegudes. Aga nüüd möödunud esmaspäevast saadik on meie vahele järsku sein kerkinud. Ning ma leian, et minu naise elus ja mõtetes on midagi, millest ma tean niisama vähe nagu mõne mööduva naise mõtetest. Me oleme teineteisest võõrdunud. Ja ma tahan teada, miks see juhtus. Enne kui ma jätkan, tahaksin aga rõhutada ühte asjaolu. Efi armastab mind, selles ei maksa teil kahelda, ta armastab mind kogu hingest ja südamest ning rohkem kui kunagi varem. Ma tean seda. Ma tunnen seda. Ma ei taha sellel teemal vaielda. Mees oskab üsna kergesti öelda, kas naine teda armastab. Aga meie vahel seisab saladus ning ma ei saa endistviisi edasi elada, kuni asi pole klaaritud. Olge nii lahke, härra mon, rahu ja andke mulle teada. Faktid, lausus Holms teatava kärsitusega. Ma räägin teile, mida ma eff elust tean. Kui ma temaga tuttavaks sain, oli ta lesk. Kuigi üpris noor, ainult 25 aastane siis oli tema nimi proua Hebron. Ta läks nooruses Ameerikasse ja elas Atlanta linnas, kus ta abiellus härra Elroniga, kes oli hea Praxisega jurist. Neil oli üks laps. Kuid sealkandis puhkes kullapalaviku epideemia ning mees ja laps surid mõlemad sellesse haigusesse. Pärast seda ei tahtnud effi enam Ameerikasse jääda ning asus elama ühe vallalise tädi juurde pinnerisse, millal seksis? Võin lisaks öelda, et mehest jäi talle piisavalt varandust ning tal oli umbes 4500 naelane kapital, mille mees oli nii hästi investeerinud, et effi sai sellelt keskmiselt seitse protsenti kasumit. Ta oli elanud pinneris ainult pool aastat, kui me kohtusime. Me armusime ja abiellusime, mõni nädal hiljem. Olen ise humalakaupmees ja kuna minu sissetulek on seitsme-kaheksasaja naela ringis, siis elasime üsna jõukalt ja üürisime 80 naela eest aastas kena villa Norberis. Kuigi meie maja polnud linnast üldse kaugel, elasime seal tõelist maaelu. Meie lähedal asusid kõrts ja kaks maja ning meie vastas teisel Pulnitu oli veel üks maamaja. Peale nende ei olnud kuni peaaegu raudteejaama viiva teeni mingeid hooneid. Aeg- ajalt pidime äriasjus linna sõitma, kuid suvel oli mul vähem tööd ning mina ja mu naine olime oma maakodus nii õnnelikud, kui üldse soovida võib. Kinnitan teile, et enne, kui see neetud lugu alguse sai polnud meie vahel kübetki usaldamatust. Enne, kui ma jätkan, peaksin rääkima teile veel midagi. Kui me abiellusime, kirjutas naine kogu oma varanduse minu nimele minu tahte vastaselt, sest ma mõistsin, kui ebameeldiv see võib-olla, kui mu äriasjad allamäge läheksid. Temaga tahtis nõnda ja nii sai ka tehtud. Umbes pooleteise kuuest tuli naine minuga rääkima. Jack, ütles ta. Kui sa mu raha enda hoolde võtsid, siis ütlesid, et kui ma kunagi raha tahan, pruugib mul vaid küsida. Muidugi vastasin ma, raha on sinu oma. Hüva, lausus effi. Ma tahan 100 naela. See jahmatas mind pisut, sest olin kujutlenud, et ta soovis lihtsalt uut kleiti või midagi selletaolist. Mille jaoks küll küsisin ma. Oo, kostis effi mänglevaltoonil. Sa ütlesid, et sa oled ainult mu pankur, aga pankurid ei esita kunagi sellist küsimust. Muidugi saad sama raha, kui sa seda tõsiselt mõtled, ütlesin, ma hoian. Ma mõtlen seda tõsiselt. Ja sa ei ütle mulle, miks sa seda tahad. Võib-olla kunagi ütlen, aga praegu küll mitte. Nii pidin ma sellega rahule jääma. Kuigi see oli esimene kord, kus meie vahel oli mingi saladus. Andsin effile tšeki ega mõelnud sellest loost rohkem. Võib-olla seal ei olegi järgnevaga mingit pistmist, kuid minu meelest oli tarvis seda rääkida. Ütlesin teile just äsja, et meie maja lähedal on üks majake. Meid eraldab sellest ainult niit, aga majakese juurde jõudmiseks tuleb minna mööda maanteed ja keerata siis külateele. Otse majakese taga on kena väike männitukk. Mulle meeldis seal jalutada, sest puud on alati meeldivad. Naabrid. Majake oli need kaheksa kuud tühi olnud ja sellest oli kahju, sest see oli kena kahekorruseline hoone, seal oli veranda ja maja ümber põimus kuslapuu. Olen mitu korda seisnud ja mõelnud, kui toreda väikese kodu keegi sellest saaks. Noh, möödunud esmaspäeva õhtul kõndisin ma sinnapoole, kui nägin tühje vankreid vastu tulemas ning märkasin veranda kõrval muruplatsil vaipade ja muude asjade kuhja. Oli selge, et majake on lõpuks välja üüritud. Kõndisin asjadest mööda. Peatusin siis, sest mul polnud kiiret. Lasksin pilgul neist üle libiseda ja mõtlesin, mis inimesed need õige on, kes nii meie lähedal elama hakkavad. Ja äkitselt tajusin. Ühest ülemisest aknast jälgib mind kellegi nägu. Ma ei tea, mis selle näo juures nii erilist oli, härra Holm, saga. Jooksid seda nähes külmajudinad mööda selgroogu olla. Olin pisut majast eemal, nii et näojooni ma ei näinud. Aga selles näos oli midagi ebaloomulikku ja ebainimlikku. Selline mulje mulle jäi ning ma astusin kiiresti ettepoole, et näha paremini inimest, kes ning jälgis. Kuid nägu kadus äkitselt, otsekui oleks järsku toa pimedusse jõnksatanud. Seisin viis minutit asja üle järele mõeldes, katsudes oma muljeid analüüsida. Ma poleks osanud öelda, kas see oli mehe või naise nägu. See oli olnud liiga kaugel. Aga kõige sügavama mulje oli mulle jätnud näovärv. Nägu oli Kahk jalt valge ning selles oli mingit vapustavalt ebainimlikku jäikust. Muutusin rahutuks, otsustasin majakese uute elanikega pisut põhjalikumalt tutvust teha. Astusin ligi ja koputasin uksele, mille otsekohe avas pikk, kõhn, karmi ja tõrjuva näoga naine. Mis teil tarvis on, küsis ta. Põhjakandi murdes. Olen teie naaber, sealt majast, ütlesin ma peaga kodu poole osutades. Te olete äsja sisse kolinud ning ma mõtlesin, et äkki saan teid kuidagi aidata. Ja, ja kui meil abi tarvis on, küll me siis kutsume teid, vastas naine ja lõimul ukse ninast kinni. Sellest jämedast vastusest pahandatuna keerasin ringi, läksin koju. Kuigi ma püüdsin muudest asjadest mõelda, pöördusid mu mõtted terve õhtu tagasi sellele ilmutusele seal aknal ja naise jämedale käitumisele. Otsustasin, et esimesest asjast ei räägi ma oma naisele midagi, sest ta on närviline ja kergesti erutav ning ma ei tahtnud, et ta saaks osa ebameeldivast muljest, mille too seik oli mulle jätnud. Enne uinumist mainisin maagaaeffiled. Majakeses on nüüd elanikud. Kuid ta ei vastanud midagi. Olen tavaliselt väga raske unega. Meie peres on see vana nali, et mind ei suuda öösel miski üles äratada. Ometi magasin ma just sel ööl. Ei tea, kas tollest väikesest seiklusest tuleneva erutuse tõttu või mingil muul põhjusel palju rahutumalt, kui tavaliselt. Poolunes tajusime ähmaselt, et toas toimub midagi ning mõistsin aegamööda, et mu naine on riietunud ning paneb parajasti mantlid selga ja kübarad pähe. Avasin juba suu ja pidin pomisema läbi une midagi üllatunult või etteheitvalt säärase kohatu ettevõtmise kohta, kui mu poolsuletud silmade pilk äkitselt tema küünlaleegist valgustatud näole langes. Ning ma jäin jahmatuses tuumaks. Säärast ilmet ei olnud ma veel kunagi tema näol näinud. Poleks iial oodanud, et ma säärast ilmet seal näha võin. Ta oli surnukahvatu hingeldad ja heitis mantlinööpe kinni, pannes vargsi pilte voodi poole, et näha, kas ta mind äratanud. Arvates siis, et ma ikka veel magan, lipsas ta käratult toast välja ning hetk hiljem kuulsin palju kiusatust, mida võisid põhjustada ainult välisukse hinged. Tõusin voodis istuli ja lõin sõrmenukkidega vastu voodi otsa, et oma ärkvelolekus veenduda. Siis võtsin padja alt kella. See näitas kolmanda töötundi. Mida ometi võis mu naine teha väljas maanteel kella kolme ajal öösel? Olin istunud umbes 20 minutit asja üle pead murdes ja mingit võimalikku seletust leida püüdes. Mida rohkem ma mõtlesin, seda erakordsem ja seletamatul see lugu tundus. Ma juurdlesin ikka veel, kui kuulsin jälle ukse vaikset sulgemist ja mu naise sammud tulid trepist üles. Kus ameti käsi defi, küsisin ma, kui ta tuppa tuli. Minu sõnade peale võpatas eff tugevasti ja karjatas hingetult. Ning see karjatus ja võpatas, tegid mind murelikumaks kui miski muu, sest neis oli midagi kirjeldamatult süüdlasliku. Mu naine oli alati olnud otsekohese avala loomuga ning ma Judisesin, nähes teda tema enda magamistuppa hiilimas, karjatama ja ehmumas, kui tema mees teda kõnetas. Sain väga tšak, hüüatas effi närviliselt naerdes. Mina mõtlesin, et sind ei suuda miski äratada. Kus sa käisid, küsisin ma rangemalt. Ma ei imesta, et sa oled üllatunud, ütles effi. Ning ma nägin, et tema käed värisesid, kui ta mantlit lahti nööpis. Jah, ma ei ole kunagi enne midagi niisugust teinud. Ma lihtsalt tundsin, et hakkan lämbuma ning igatsesin hirmsasti sõõmu värsket õhku. Kui oleksin vist tõesti minestanud, kui ma välja ei oleks läinud, seisin mõne minuti uksel ja nüüd on jälle kõik korras. Rääkimise ajal ei vaadanud ta kordagi minu poole ja tema hääl oli hoopis teistsugune kui tavaliselt. Mul oli selge, et ta valetas. Ma ei vastanud midagi. Keerasin näo seina poole. Süda valutas ja mu mõtted olid täis tuhandeid mürgiseid kahtlusi ja oletusi mida mu naine minu eest varjas. Kus oli ta selle kummalise käigu ajal olnud? Tundsin, et ma ei saa enne rahu, kui tean kõike. Kuid ma ei söandanud talle pärast seda valeliku seletust enam küsimusi esitada. Ülejäänud öö vähklesine visklesin voodis luues ühe teooria teise järel. Iga järgmine eelmisest ebatõenäolisem. Oleksin pidanud järgmisel päeval Citysse minema, aga mu meel oli nii ärev, et ma ei suutnud äriasjadele tähelepanu pöörata. Näis, defi oli niisama murelik nagu mina ning põgusatest küsivatest pilkudest, mida ta mulle ikka ja jälle heitis, mõistsin ma, et ta teadis, et ma tema juttu ei uskunud. Kuid ta ei osanud mõelda, mida teha. Hommikusöögi ajal ei rääkinud me õieti sõnagi ning pärast sööki läksin ma välja, et värskes õhus asja üle järele mõelda.