Indiaani raamatu pildid vaatasin läbi õhtul trepi peal istudes ja külahääli kuulates. Raamatu mõjul tekkis tunne, et kuskil pimedas metsas ongi käimas indiaaniriitus. Võib-olla rituaalsed enesevigastused või vähemalt rõõmus tants vaenlases Kalbiga lõkke ümber rahulolevad naised pealt vaatamas ja piipu papsutamas. Alati on ju vahva, kui on saanud mõne vaenlase hädast Alpeerida. Tegelikult oli see mu armsate ingliskeelsete väliseestlaste suvituskülarahvas suvelõpupidu. Lausa disko käis kuskil või näidati õues filmi ja kuskil paugutati ilutulestiku rakette. Õhtu oli soe ja lämbe. Aeg-ajalt see Eestis kuskil mõni mees, suvitaja, palju rituaalse röökija vägeva Plartsatusega pimedasse järve. Täna on pühapäeva hommik. Vahepeal raputab vihma, õhk on endiselt väga soe ja küla vait kui sukk. Homme algab pool väikesed indiaanlased, surutakse jälle koolipinki, et neist õiged Ameerika inimesed saaksid ja saavad ka. Ootan juba mõnuga seda homset. Olen misantroop. Igatahes maalia looduses inimese kohta on linnas. Seal on teda tore vaadelda. Looduses vaatleksin pigem linde ja loomi. Inimesed ei oska siin enam olla. Ja ometi tullakse siia kui kõige kaugemasse looduse rüppe. Mis teha? Pole ju võimalik, et igaühe suvila oleks kuskil metsa sees omaette, teistest kaugel inimesed ei tahagi ja kui ka tahaks ja maad jätkuks Kanadast selle jaoks küll jääks veel lõunanaabrite jällegi jagada. Ikkagi pole see võimalik. Kes veaks kõigi nende eraklateni, elektriliini ja autotee. Siia tuli elekter kuuekümnendatel nagu Eestigi maakolgastesse kuue-seitsmekümnendatel. Endist aega meenutab õuel tänini miniatuurse peldikukujuga putka jääkast. Jääd toodi ilmselt külast. Elektrinimi on Kanadas, muide, hüdrokohe ongi hüdrowent out. Elekter läks ära. Sest mõistagi algas selle tegemine jõgedel ja väga varakult. Hans fillis. Meie maakonnalinnas oli hüdro olemas juba 19. sajandi lõpuaastatel. Uusmaa vabastas inimesed vanadest eelarvamustest ja tegi hästi hakkajaks. Eks saanud paljud Eesti pagulashetki siin sellise elujärje ja eluhoo peale, milleni nad oma taganutetud, aga tegelikult vaesele väikesel kodumaal iial jõudnud poleks. Kõige nutikamad jätsid muidugi kohe taganutmise või tegid seda ainult rituaalselt väliseesti aktustel, et mitte pahameelt pälvida ja asusid endale uut elu rajama. Veel nutikamad julgemad ei käinud ka väliseesti aktustel, sest said aru, et see on tupiktee ja viljatu nagu Käbi Laretei. Temal oli see otsus mitte raisata ainult kibedusele, vaid teha muusikat. Ja ta tegi ja kirjutas raamatuid rootsi keeles. Aga need kõik on kodumaal välja antud. Ja õieti on ta ainuke väliseesti kirjanik, kui vanad juba kodumaal valmis saanud välja arvata, keda on huvitav lugeda. Sest vist ainult kõige kõige nutikamad pagulased taipasid et iga asi, mis Sulton ära võetud, on sind ka millestki vabastanud. Oh kui paljudest asjadest vabanesid kõik need Rootsi ja edasi üle ookeani pagenud, kui nad vaid sellest oleksid aru saanud. Kõik need maadligi vajuvad talumajad, nende jõuetult käeksuvad uksed, nende tubadesse kogunenud eluhais alla heitmine ja vimm. Lautades inisevalt loomad, porised külateed ja armutud novembriloojangud kus nagu igavesti kaiguksid võimsate ja vägevate rautatud saapad ja plaksuks kupja, piits, öisel rehepeksul, kadedus, väiklus, viha, vaesus. Sest nad muidugi unustasid otsekohe, kui vaene nende kodumaa tegelikult oli. Mitte tingimata nii rahavaene, aga kuidagi veendumuselt kutsumuselt vaene. Kõige originaalsem eestikeelne sõna on ju tohtima, sina ei tohi. Sellest kõigest olid nad vabaks saanud. Aga vähestel jätkus oidu selle eest tänada. Ja needki tänasid vaid salaja teki all. Sest huvitaval kombel inimene näeb, mis talt on võetud aga mitte seda, mis ta on saanud. Ega eriti mitte seda, millest on vabastatud. Olla vaba on ju nii loomulik. Aga niisiis peavad suvilad paratamatult olema karjas koos täpselt nagu nad olid meie lapsepõlve Nõukogude Eestis kõigis neis moodsates suvila ja aianduskooperatiivides, mis minu arvates olid jõledad. Ma pidin suviti oleme onu suvilas, et tulbipeenraid kõblata või tulbisibulaid üles võtta ja vihkasin südamest seda väikekodanliku töökat küla seal ümber. Unistasin metsikusest tõelisest maast, üksikust talust sain selle. Üldse olen ma kõik oma suured unistused saanud ja see teeb mulle natuke muret. Just see, et nüüd siin täituvad riburadapidi ka veel väikesed tuleb surra, tuleb siis tuleb. Ütlen kergemeelselt, vaba väliseestlasena alla, Kanada järvele vaadates. Kui tea, et omada kaugel looduses omaette asuvalt suvemaja peab siin rikas olema. Eestis pole ju mingi imeasi, et inimesel on maakoduks. Sõna paneb mind alati muigama, sest ta tähendab täpselt vastupidist maast, Pole seal järel muud kui dekoor. Mõni vankriratas ja vokk pikad seina peal. Ja koduks on ta ehk kuu aega aastas. Üksildane talumaja keset metsi või igatahes külast natuke eemal omaette kus teiste maa, koduliste, suverituaalide ja muruniitmise lärm siin teisega. Ja sellise paiga omamiseks ei pea olema rikas. Sel erilisel olukorral, mis seal tundub loomulik, on kaks ajaloolist põhjust. Esiteks see, et Eesti on vana maa mõisnikud asustasid oma talupoegi tihti vastu nende tahtmist järjekindlalt metsadesse ja ääremaadele. Soo Saartelegi asutasid metsavahikohti ning seda vana tava jätkas ka mõisnike asemele tulnud vabariik oma asunduspoliitikaga, tehes veel tuhandeid hajatalusid juurde. Majanduslikult olid need perspektiivitud. Nii nagu siin muskokkaskineid, esimesed asundustalud, mis peagi kõik maha jäeti. Sest poliitika lähtub alati minevikust ja teeb enese teadmata teoks ühe hoopis teise tuleviku, kui kavatseb. Muskokka asundustaludest ei saanud asja. Aga maa, Poloniseeriti metsa ja maapõuevarad tõmmati majanduse ringlusse. Tülikad indiaanlased tõrjuti lõplikult reservaatides ja ühiskonna ääremaadele. Järvede äärde rajati mõnusad suvilad kuhu suure järvistu tööstuslinnade rikad kohutava palavuse ja sudu eest põgeneda võisid. Samamoodi kust võisid päts ja tema eelkäiadki teada, et rajavad oma asunduspoliitikaga 20. sajandi teise poole ning 21. sajandi eestlastele suvekodusid. Selleks, et see eesmärk aga täiuslikult täidetud saaks, oli vaja veel nõukogude võimu kes vedas peaaegu kõigisse neisse metsatagustesse küladesse ja külast väljade jäävatesse taludesse oma hüdroo ehk elektriliini. Milline meeletu infrastruktuuri projekt. Kümned, kui mitte sajad tuhanded kilomeetrid liine postide otsas läbi metsade, võsade soode. Nüüd uue vabariigi ajal maksab 100 meetrit uut liini teise maja hinna. Siis toodi traat iga memme ja taadi nii tasuta. Miskipärast toodi, kuigi need olid juvaid, kolhoosnike elamud. Tihti enam mitte sedagi. Aga oli selline hoog ja muud neil samadel kuue-seitsmekümnendatel kui see nüüdne maailm suure raginaga valmis ehitati. Siin Kanadas niisugust luksust pole, et ostad kuhugi metsatalukoha ja seal on juba ajalooliselt kah hüdrosees ja sinna tuleb tee ja elektrivõrgud peavad suliini ilma eritasuta hooldama ja heal juhul hooldab vald teedki ja lükkab talvel isegi lume ära. Siin kui tahad omaette suvilat järve ääres pead olema Ameerika suurtes linnades suurt raha teinud, nagu siin öeldakse. Rahategemine on omaette tööstusharu. Muidugi kõige tasuvam. Meie praeguseski võsataguses talu kohakese Hiiumaal on kenasti elektrivool sees. Hüdrotuleb seinast ja kui ei tule, helistad, tuleb varsti jälle. Aga ma mõtlen vahel ka seda, et vaevalt see nõukogude võimu poolt mingis progressi uimase rajatud elektrivõrk igaveseks jääb. Selle ülalpidamine on hirmus kallis. Mitu korda on neil Eesti hüdromehed juba pinda kompinud ja rääkinud, et pikkade liinide otsas elavad üksiktarbijad peaksid ehk kuidagi rohkem maksma? Nüüd räägitakse, et ühendusest loobumise eest makstakse peale kavalalt kui jälle hüdroot majja tahad, maksa haljast, raha. Parem kisu oma lobudik maha ja ehita mujale uus, teistega ühte ritta tuleb odavam. Aga natuke aega ehk veel lastakse vanast harjumusest meil seda luksust nautida ja elada metsade rüpes ja vaikuses tänapäevast elu, keeta hüdrookkadee vett ja käia internetis nii palju, kui süda lustib. Natuke aega ehk kestab veel see hea aeg, mille meie vanemad nõukogude valitsuse targal juhtimisel 50 aastat tagasi meile valmis tegid. Saame puhata heinamaade ning metsade rüpes ja kas või ööd otsa heledas elektrivalguses luuletusi lugeda. Aga see indiaanlaste raamat mida ma kanade hüdrouanni heldel valgel ja kaugete välkude sähvides õhtul trepi peal uurisin, taustaks kunagist Eesti skaudipoiste uljad vette plärtsatused. See on üks tõsine Indiaaniraamat, teaduslik omaaegne ajalooliste fotode ja krabüüridega ja õnneks veel siis kirjutatud, kui nii palju ei pidanud ruumi kulutama valgete kuritegude paljastamiseks. Üks viis end süüst silmakirjalikult puhtaks pesta või muuks poliitkorrektseks. Ta on välja antud, kui mina olin seitsmeaastane ja oleksin niisugust raamatut juba siis suure huvi ja jubedusega uurinud sest seal on tõesti koledaid pilte indiaani sõdalaste enesepiinamise rituaalidest, kus nad ripuvad konksude otsas, mis on rinnalihastest või seljast läbi pandud piisoni tapmisest või võitlusest Krisliga hobune grisli all, mees pistodaga Häsamas. Need on muidugi ajaloolised. 19. sajandi fantaasiapildid. Siis olid indiaanlased veel indiaanlased. Naljakas, et seegi sõna on nüüd valeks kuulutatud ja muidugi on ta vale, Indiaga pole neil rahvastel mingit pistmist. Aga mis siis? Kõik rahvaste nimed on valed ja teiste pandud. Prantslased pole mingit frangid, kes teadupärast olid Germaanlased jamise õigusega. Me kutsume sakslasi saksideks ja mispärast venelasi venelasteks, kas nad tulid kuidagi paatidega või? Raamatu toon on asjalike, kirjeldav teaduslik, selle sõna vanas heas tähenduses. Ei mingit indiaani romantikat, vinnetu või nahksukavaimus, millest on läbi imbunud kõik enne ja pärastsõjaaegsed, skaudid ega ka uue aja põlisrahvaste ülistamist milles segunevad New eid uus šamanism ja ökoloogia. Aga mis tegelikult on seesama vana hea vinnetu romantika lihtsalt pahempidi pööratud ja moodsate sulgedega. Mugav on oma Ameerika linnades ja suvilatest kurta kõigi nende pahategude üle, mis põlisrahvale valgete esivanemate poolt tehti. Ja tehtigi. Ainult et see kurtmine on siiski alati silmakirjalik. Kui siin metsades endiselt luusiksid mingit mitte liiga sõbralikud punanahad ja luusiksid nad muidugi täie õigusega, see on nende maa. Ja ma ei saakski nii turvaliselt õhtuti oma koprajärve kaldal kobrast oodata, vaid peaksin kartma reetliku noolt metsast. Kindlasti oleksin ma nõus ja koguni nõuaksin, et valitsus nendega midagi ette võtaks ilma liigse julmuseta. Aga kui muidu ei saa, siis igatahes. Ja kas saab olla midagi jaburamaid kui kujuteldav, nagu oleksid indiaanlased olnud, kas õilsad metslased, nagu usuti vanasti või mingi erilise kosmilise ökoloogilise vaimsuse kandjad, nagu usutakse nüüd? Need head, teised, kelle olemasolusse uskumine vabandab nagu natuke välja, et me oleme edasi, need, kes me oleme. Nemad, olid ja on need, kes nad olid ja on sama õilsalt kui kõik inimesed. Kindlasti oli indiaani orjapidaja õilsam kui indiaaniori indiaani sõdalasest napia õilsam kui tapetu ja sama rumalalt teadmatud ahned ja silmakirjalikud nagu meie ise. Ja nagu kõik või kuidas keegi. Lõpuks, mis me neist teame? Oma fantaasiaid? Oma rassismi instiktiivse võõrastuse võõra ees võib ju pöörata pahempidi. See ei muuda teda olematuks. Teda tunnistades oleks temaga kergem hakkama saada. Enesepettus teeb julmaks. Iga aasta on see päev, mis tekitab hetkeks ängistust ja siis suurt kergendust. Helge september, kui ei peagi kooli minema. Siin maal on täna püha. Mullu oli sellest midagi räägitud ka just seoses koolide algusega, kui küsisin ja üks Kanada eestlasest prouat, kes ise on õpetaja, seletas põhjalikult. Aga põhilise lasin kõrvust mööda. Eile tekkis kahtlus, miks nad kõik ikka veel aerutavad siin järve peal ja kilkavad ja müristavad autodega ringi, kui homme algab kool, vaja ju linna sõita. Vaatasin järele. Lugu on nii, et Ameerikas, nii Kanadas kui USA-s on septembri esimene esmaspäev, tööpüha leiba, lei ja kool algab, siis teisipäeval Poed on kinni. Hea, et ikka teada sain ja ei hakanud näiteks täna poodi minema 11 kilomeetrit üks ots. Milline pettumus oleks olnud reegel. Mujal olles tasub kohalik pühadekalender endale igaks juhuks selgeks teha. See on alati huvitav ka. Aga tegelikult on täna järvel juba vaikus. Laste ja noortega peret kummaltki poolt kõrvalt kadusid eile õhtul ära. Täna on Torontosse sissesõidul kindlasti meeletud ummikud. Inimesed istuvad tundide viisi oma autodes, sest on tööpüha ja homme algab kool. Inimeste elu on õudne, aga naljakas ka esialgu vähemalt rohkem. Naljakas kui õudne. Tuul puhub järv lainetab, tundub hall ja kõle. Tegelikult on veel väga soe. Tööpüha on siin maal ühtlasi suve ametlik lõpetus. Pärast seda pannakse paljud suveasutused kinni. Algab sügis, suvi unustatakse. Väljas hakkas just praegu vihma sadama. Toon hommikuse ujumise rätiku õuest ära, see pole põrmugi kuivemaks saanud. Niiskus on siin selline, et miski ei kuiva, kui pole otsest päikest. Kui on päike, jooksen rätikutega õue ja riputan nad treppredeli peale, mille sätin keset lillepeenart. See on ainuke koht kuu, päike pikemalt peale paistab eye puude varju. See vihm pole äikese padu, vaid selline hõre peenike sabin. Sügisvihm. Ma ei tea ju veel, millised siin maal on, sügisvihmad olles kestab suvi, kestab ju tuttav tunne suvituskohas, kui suvitajad läinud, on. Hiiumaal juhtub see nüüd tolle augusti püha 20. augusti paiku siin metsaülikooli laagris ka ikka tähistati seda päeva piduliku hetkega lipuväljakul. Sirje Kiin luges ette lõike presidendi kõnest. Aga tunda oli, et see pole nende püha. Ei ütle midagi. Mis osa oli selles neil õigust öelda mitte mingit. Mis siis, et Eestis kaud tee treeniti kõik need aastad siin laagrites tublideks, võitlejateks, kes kord, kui tuleb tund Eestit vabastama, tõttavad tund tuli. Aga liiga hilja ja võitlejaid polnudki vaja. Nad olid juba vanad ka. Mitte keegi pole mulle veel Ameerikasse helistanud. Kes võiksid, teavad, et olen Ameerikas ja ei helista. Telefon on kogu aeg hääletu peal. Mis on, lõpuks nii meeldib? Ei mingeid Kõlle. Kui vaatan, siis vaatan, kas on kirjutatud. Iga päevik on, sest iga päev kirjutan ka ise. Seni veel. Kui jääksin siia kauemaks, unustaksid inimesed varsti ära, et mulle üle pea kunagi helistada sai. Vahel veel leiaksid oma telefonist selle kasutu numbri. Siis kustutasid üldse ära. Reegel. Ära unusta, et ära läinud, unustatakse ruttu. Neid pole enam vaja, vaid ära läinud, ise mäletavad ja kannavad maad, kus nad läksid endaga kaasas. Aga seda maad pole enam kuskil. Seda, kus neid mäletatakse. Kui suvitajad on kohal, olla tüütud. Ja kui nad on läinud jätavad nad järele mingi nukruse. Olen jäänud maha mahajäetud suvituskohta. Homme läheb see tunne juba üle. Hiljemalt tuleval nädalal. Astun koos järve ja metsadega vastu sügisele. Ja siis jätan nad ise ükskord maha ja mind ei mäletasin hoopiski keegi. Siiski. Vähemalt korraks jäin meelde seal tööpüha nädala lõpul, kui korraga oli siin uuesti suvi, suvituskülateedel tuli isegi inimesi, isegi noori vastu. Jäin meelde, kui keegi iseäralik originaal sõidab jalgrattaga, sest olen tõesti ainus miskipärast teisi pole. Isegi teisele järvele ujuma käivad nad autoga Pole lihtsalt kombeks. 19. sajandi Iirimaal oli kombeks, kui keegi Ameerikasse välja rändas, korraldada talle living veic mis oli nagu ette ära peetud surnuvalve surnuvalve elusalt lahkuja auks. Teate ju, et siin ilmas enam ei nähta. Eestist põgeneti 1944. aasta sügisel rutuga ja enda arvates vaid natukeseks ajaks. Oivingwaik jäi pidamata ja teekond justkui pooleli. Kodumaa jäi kummitama. Kuigi paljud ja paljud läksid tegelikult igaveseks. Levingueik jäi sootuks pidamata neil, kes veel suurema rutuga minema pidid teisele poole Neist, need, kes tagasi ei tulnud, jäid kummitama kodumaale.