Kui ma vaatan neid suvilaid siin järvede ääres eriti siin oma suvilas, seda vana kuuekümnendatel ehitatud tuba siis võiks see kõik väga vabalt olla kusagil Laulasmaal või lohusalus või ranna Pungerjal. Miski on väga tuttav. Need, armsad isetehtud riiulid, Need, puidu sisse põletatud mustrid kenasti üle lakitud. See vaesus ja samas optimism. Oli aeg, kui elu läks kiiresti paremaks, nii siin kui seal. Nii siin kui seal ehitati suvilaid. Kuigi raha polnud, ehitati kortereid ja individuaalelamuid usuti tulevikku. Mis teeb selle uue 70.-te lihtsa suvila kultuuri, Polnud siingi suvilatest siis veel vannitubasid ega jooksvat Vedki kuidagi eriti liigutavaks on tema usk, mitte ainult tulevikku. Paika minevikku, elu muutumine, tehniline areng, materiaalse elujärje tõus toimusid nii ruttu, et tundus nagu neid ei muudakski maailma. Nagu jääks vana maailm, kust tuldi ikka kuidagi alles läheks ainult palju paremaks, mugavamaks, kergemaks, tervislikumaks. Eestis olid kõigest kollektiiviseerimisest ja muudest hullustest hoolimata ikka veel olemas talumajad oma memmede, daatide, vikatite, hobuste, heina, Rõukude, lehmade, lammaste, kaevu, vinnade ja õuemurul siblivate kanadega. Minevik oli võimalik iga kell tagasi minna mitte ainult mälestustes, vaid reaalselt. Maastike ja looduse muutumine oli alles alanud. Ei andnud veel nii tunda. Kuigi terasemad muidugi juba nägid ja hoiatasid. Richard Karlssoni hääletu kevad ja muud hoiatusraamatud metsades looklesid veel vanad teed talukohast talu kohta. Isegi kui neis metsataludes enam ei elatud. Aga neisse justkui sai veel elama minna. Väikesed mere saared olid täis igasugu pesitsevaid linde hahkasid ja vaeraid, mitte ainult kormorane ja suuri kajakaid, nagu nüüd. Loodusel võttis uue eluga kohanemine aega. Ja see, mis juhtus, ei olnud mitte looduse tsiviliseerumine vaid maa mets, istumine. Ameerikaniseerumine algas ka Eestis juba kuuekümnendatel. Nüüd on ta jõudmas küpsesse faasi. On linnad, teed, ostukeskused ja kohe nende tagant ja nende kõrvalt algab metsik loodus. Loodus, mida inimene pole kujundanud. On ainult kasutanud. Ja mida ta kardab? Siin kardetakse juba Saiomeetrist metsa sisse põikamist, kohe võib ära eksida. Metsaülikoolis räägiti hoiatuseks lugu keeleteadlasest Ilze lehistest, kes läks korraks metsa jalutama ja keda pidi pärast Kanada päästeameti helikopteriga taga otsima. Tegelikult oli ta siiski puu otsa roninud, suuna võtnud, maanteele välja jõudnud ja juhusliku autoga laagrisse tagasi saanud. Seda lõppu kuulsin hiljem teiste inimeste käest. Toronto äärelinnas. Põhiliselt see ongi ju üks ääretu äärelinn, nagu kõik Põhja-Ameerika linnad elavad juba koiotid ja nende vastu ei saa keegi. Ma arvan, et ükskord kolivad ka Eestis hundid linnadesse ja eriti neisse pool mahajäetud maa olevitesse elama. Hunt pole mingi metsiku maa liik. Metsaraie teda ei sega, silub vaid uusi elupaiku tema saakloomadele sõralistele. Ja alati on ta olnud suurkohane ja alati on ta pigem inimese lähedusse hoidnud. Seal on rohkem süüa. Aga tee selle suvila juurest tuleb niisiis teiselt poolt teed mitte kotkajärvelt, kuigi maantee, kuhu ta välja viib, samuti poolt Sydneysse jõuab. See on selline kena väike metsatee muidugi korralikult sillutatud tumehalli kivikillustikuga, nagu nad siin on. See annab neile kuidagi veidi ähvardava sõjaväelise ilme. Aga sellega harjub ära. Mõtlesin, et selle tee võiks ju endale käimiseks võtta. Oleks ometi üks pikem rada läbi metsade niisugune lõputu metsatee, kus ei pea liiga palju jalge ette vaatama, kus võid kõndida ja puude sahinat mõelda oma mõtteid. Läksin natuke maad, siis keerasin tagasi. Suuremal teel seisis üks maastikuauto jama, ei tahtnud temast mööda minna. Ja kui olin ringi keeranud, nägin silte. Terve teeäär oli neid täis, need olid eritegumoega eri aegadel puutüvede külge naelutatud, mõni isemaalitud, mõni korralik vabriku töö, punane kiri valgel plekil tekst varieerus aga ütles ühte ja sama neutrasbacing Priver proporti, kipaut, privid. Neid silte oli poole kilomeetri peal teelõigul, mis tollel natuke suurema tee peale, kus auto seisis välja viis vähemalt 10 rohkem. Hirm hakkas. Et kui ma nüüd siin niimoodi lähen, vastu kõiki neid ähvardusi tagasi järve ja tolle ilusa valge suvila poole, mis siis saab? Kui tuleb keegi autoga selja tagant? Alati võib ju tulla. Kas ma jõuan ennast metsa peita? Ja kui ei ja kui auto peatub, klaaslastaks ALLA, vaju. Väljovin, kas te olete puude lääte? Vanem suvilaomanik peaks ju eesti keelt rääkima? Ei. Tuleb leppida, et siin metsades pole teid. Imelik. Põhja-Ameerika, USA ja Kanada riigid ja maad, mis maailmas kõige vähem midagi kartma peaksid, on nii täis hirmu. Ameerika ongi hirm. Hirm iseennast üle maailma laiali veab. Presidendi itki teeb, hirm on ikka teinud. Eestisse tekkisid need koledad eramaa sildid 25 aastat tagasi aga nii palju neid veel pole. On arenguruumi. Kui inimesed elasid veel maal, elasid maa peal taludes ja külades polnud neil mingeid silte vaja. Niigi oli näha, et inimene elab seal. Võõrale teelisele, öeldi tere ja tehti temaga juttu. Vahel kutsuti tuppagi. Aga kui inimene viibib oma pühal eramaalapil vaid ühe kuu aastas närib ülejäänud 11 kuud tema väikest omaniku südant muidugi hirm, see on loomulik, ikka kardad, kui ei näe siise riputadki silte, teed väravaid, tõkkepuid, paned kaameraid üles. Praegu kardetakse siin metsa, mis suvilast 100 meetrit eemal on. Sõidetakse autoga, suvila juurde, kaugele ei minda. Eile päeval saabus auto kõige lähema naabersuvila juurde, mis siia õuele läbi puude paistab. Selle omanikud olevat baptistid, kes metsaülikooli rahvaga läbi ei käi. Sest metsaülikool on saatanast. Pealegi pooleldi punane. Oma suvilas veetvad nad iga suvi, ühe nädala. Mõtlesin pahuralt, et ei tea, kas nüüd siis tulebki see üks nädal. Sest nii kui nad kohale said, läks seal müristamiseks. Alguses ei saanud aru, mida seal müristatakse. Muruniitja see polnud. Ja siin metsa all kaljudel ju muru polegi. Nägin vaided tegutseja on vanamees tema harkisi algsest kõnnakus, nagu vanadel tuleb. Naine paistis ka. Siis taipasin, et mees puhub masinaga lehti ja okkaid pühib lehti ja okkaid metsa altmetsa alla. Suvel siin küll elada ei tahaks siis kui kõik suvitavad inimesed oskavad kole palju müra teha. Isegi kui neil on vaid väike metsaalune maalapp vaevalt Aaker kus õieti suurt midagi müristada ei peaks olema. Aga mida vähem inimene oma maalapil käib, seda intensiivsemalt ta tahab sisse Al kraapida ja müristada. See nagu kinnitab omanikutunnet. Kui maalapiks on näiteks vaid hauaplats, võidakse sellegagi 100 imet teha kõikvõimalikku aiatehnikat kohale vedada, nüristada haua peal pikka päeva. Olen seda oma silmaga näinud ja oma kõrvaga kuulnud. Reegel õige suvitaja suvitab, kas siis, kui teised ei suvita või seal, kus teised ei suvita. Suvitaja ei salli suvitajaid, nagu turist ei salli turiste, tuleb leida õige koht ja aeg. Praegu pole siin vigagi. Õhtuks oli too lehe puhu ja mees ja tema naine läinud. Nad olid kes teab kust kaugelt. Torontost on siia vähemalt kolm tundi autosõitu kohale tulnud, et krundilt kolm tundi lehti puhuda. Enne sügist ja lehtede langemist. Et oma Aaker taas ära märgistada. Kes teab, ehk olid nad juba kuulnud, et üks kahtlane tüüp elutseb kõrval suvilas, luusib ringi, tulid kaema. Läksin alla sillale. Järv oli tähti täis. Esimene tähine öö, sest seni on olnud kas kuuvalgus või pilved. Tähed olid tuttavad teadagi põhjapoolkera, aga natuke ka võõrad. Natuke mujal. Sest asume ju nii palju lõuna pool. Imetlesin neid. Taipasin, et õieti ma pole kunagi võõrsil tähistaevast vaadanud sest võõrsilolek on alati olnud, kas kuskil suurlinnas, kus teha, et üldse ei paista või igatahes asulas. Esimest korda nägin Kanada kõnnumaa tähistaevast. Siin peaaegu ei olegi valguse reostust. Kauge helendus lõunakaares, see võib vast Toronto linnast olla. Aga Linnutee käis ilusti ja heledasti üle taeva. Järv oli peegel ja teisel pool järve üleval metsa sees siiski põles üks kollane tuli seegi peegeldus vees. Uks käis seal jälle oli vaikne. Seal elab mulle, öeldi soome naine, kes mediteerib. Hea naaber. See üksik kollane tuli järves mõjus isegi kuidagi koduselt. Kui teda enam pole. Hakkan teda natuke igatsema. Õige suvitaja suvitab küll seal ja siis, kus ja millal ei suvitata. Aga üht kollast inimeste tuld, ta ikka tahab näha kauget ja vaikset. Jää Kaur hakkas suurel järvel hõikama ta huikas ja hõikas. Kuidagi oli see õhtu tähine ilu, see karge sügisõhk temagi peale mõjunud. Praegu kardetakse siin metsa, mis suvilast 100 meetrit eemal on. Sealt algavad juba laanesügavused. Tuleb aeg, kus inimesed ei julge enam oma suvilasse tulla liiga metsa sees. Õues lendavad mingid putukad, üle õue jooksevad mingid loomad. Suvilad jäävad maha. Võib-olla asub mõnda elama mõni indiaanlane või pool indiaanlane, nagu see naine maakuulaja, kes oma kondid siia metsa jättis. Aga neid sinna siiski ei jäetud. Ametivõimud piirasid ala punase triibulise lintidega ja korjasid jäänused kokku. Need suvilad pole küll ületalve elamiseks. See siin igatahes pole. Aga küllap elaks ära, kui hästi puid teha ja kütta tekkide alla pugeda. Ajapikku lagunesid nad ikkagi, sest kust võtavad indiaanlased või pool indiaanlased plekki, et katust parandada? Teise suvila katuselt? Kuni sealt otsa saab? Mõnele suvilale langeb peale suur valge mänd sest aeg-ajalt nad ikka langemad, kuigi paistavad oma juurtega koos hoidvat kogu kaljumäge. Metsas nägin sellist lamas pikali maas kooriva ümbert lahti, andis temast ringi minna. Sellest majakesest, millele valge mänd peale langeb, pole muidugi enam midagi asja, ainult kütteks. Ja lõpuks kasvab ikkagi mets igalt poolt läbi. Sest see mets on niisugune. Ta jätab vaid eemalt süütu Euroopa põhjamaa metsamulje okaspuud. Kui sealt koprajärve äärest järve ümbritsevat metsa vaadata, neid nulgusid, suugasid ja mände siis on tunne, et ümber järve võiks tore jalutada olla okasmetsa all. Aga ei jaluta seal midagi, ronid, tungid rassid kuni tüdined ja tuled tuldud teed tagasi. Ma saan aru, miks siin seenel ei käida. Peale selle, et metsa kardetakse. Seenelkäik oleks siin kõrgema raskusastme maastikusport mitte nagu meil seal vanas maailmas, et jalutad metsa all, korv käevangus ja väike lauanuga teises peos, valmis. Need vanad metsad, mis Eesti pinnalt nüüd enamasti kaovad ja mida inimesed juba taga igatsevad, ei ole õieti ürgmetsad komitee Euroopa põhjamaa mõttes. Need on ikkagi inimeste metsad läbi käidud ja millalgi kuidagiviisi hooldatud. Neil on sajandite jooksul silma peal peetud. Siin ümbruskonnas mingit metsa hooldust ei tunta. Kasvab nagu kasvab, siis võetakse maha, mis võtta on? See ei ole siin mingi kaitseala, tavaline majandusmets viimati raiutud, nagu ütlesin, umbes 1950. Varsti jälle küps. Kuigi see lehtpuu pole vist teab mis väärtuslik. Ehk ootavad, kuni nulud ja suugad suureks kasvavad. Nii on nende Eesti metsadega, et sellest, mis sul oli, saad ikka aru alles siis, kui sul seda enam pole. Ja siiski ei saa sa õieti aru, mis see siis ikkagi oli, mis oli, sest just nimelt teda pole enam. Siis mõtled ja luuletata kokku. Meenutad. Külmatööd said läbi. Lõin poest eile termomeetri, see ripub töötoa seina peal päikese eest varjus. Hommikul oli pluss 15. Kompassi poes polnud ja kindaid ma ostma ei hakanud. Ehk ikka ei lähe külmaks. Ja sügavale metsadesse maa siiski vist ei tungi. See on lihtsalt liiga tüütuse ragistamine seal. Mulle aitab ka nendest kahest rajast, aitab sellest ühestki, mis koprajärvele viib. Istusin seal eilegi õhtul, aga muidugi kobrast ei tulnud. Ainult kihulased sõid käerandmed ja pahkluud püksisäärte alt hirmsasti sügelema. Vaevalt jõudis uuesti soojaks ja niiskeks minna, kui kihulased jälle väljas on. Nad on mikroskoopilised, aga ole kibeda hambaga. Poeskäik oli muidugi täielik Seksesse. Tõestasin endale, et saan iseseisvalt hakkama. See suur maantee äärne pood asub õnneks päris hea kõrge mäe otsas. Üles annab vändata, aga pärast saab täis seljakotiga peaaegu terve maa, kuni poolt Sydney külani lihtsalt vabakäigul lasta. Lõpp siin metsade sees kruusatee peal, need viimased kaks kilomeetrit on küll peamiselt mäest üles ja nii järsk, et tuleb ratast kõrval lükata. Aga siis oled juba peaaegu kodus. Mulle meeldibki, et see koht on mäe otsas ja et viimased kaks kilomeetrit on halb kruusatee olla maailmast natuke eemal ja nimelt kõrgemal on alati hea vaadata teda oma loosist. Aga see, et kogu see piirkond koos oma otse põhja suunduva Rõut 11-ga ja Hans Willi linnakesega, mida ma ilmselt näha ei saa. Et see kõik on üks maailma kolgas ja ääremaa, seda on tunda ühest kindlast asjast lennukitest. Et neid pole nii, üksikud lendlevad päeva jooksul üle, et igaühte paneb tähele. Enamasti on need väikesed propellerlennukid. Üks olevat metsavalveteenistuse oma. Kuigi ma ei tea, kas see veel käib, sest tuleohtu enam ju pole. Võib-olla vaatavad ka niisama oma metsi, sest Käia neis ju ei saa. Lend metsavahid, varsti viiakse need ka Eestisse, kui metsad on korralikult ära Amirikaniseeritud. Paar kaugliini läheb ka sellised, mis käivad kõrgelt. Enne kuuled siis alles näed, tükk aega hiljem. Öötaevas on nagu vilkuvad tähed, aga tegelikult on täis inimesi, kes kas söövad midagi või vaatavad filmi või katsuvad tukkuda. Suured linnad ja linnastunud jäävad siit kõik lõunasse. Toronto eeslinnad lõppevad vast 150 kilomeetri kaugusel. Sealt põhja pole kellelgi asja. Põhjas jääb aina tühjemaks. Viimaks lõpeb ka kuninga maantee ära ja Hatsoni laheni viib ainult rong Kaneidianneffhnal. Aga seal pole ka enam midagi. Muidugi juba vaadates kaardi pealt seda nime Kaneidi National ja tema maanteest loogilisemat joont. Raudtee on vanem kui kiirtee, mis üle kaardi ääre põhja poole kaob. Tekib unistus olla seal rongis loksuda kaks ööd ja kaks päeva. Ega siin pole enam mingit kiirraudteed. Kolgastas pole inimestel kiire, ainult tähtsatel linnade tähtsatel elanikel on. Akna taga muutuvad okasmetsad tundrateks ja viimaks jõuab rong kohale. Kaugemale enam ei saa. Jäämeri tuleb vastu. Ma ei lähe sinna kunagi. See annab unistusele kergelt magusa ja valulikku kõrval tooni. Või lähen juba lähengi. Tunnen rongi linade lõhna, tunnen, kuidas nori kõigub ja vappub. Väljas on öö ja rong muudkui läheb ja läheb ja läheb. Imelik, et inimestel igale poole on minna vaja. Et nad ka kõige mõeldamatu mõttesse kohtadesse on ehitanud raudteed, sillad üle kuristiku jõgede maanteid läbi tuiskavate, kõrbete ja lumeväljade. Teine paratamatu fantaasia. Aga kui ma peaksin siia jääma? Just et peaksin vabatahtlikult ma jääks tagasisõidu pilet Euroopasse on liiga meeldiv ahvatlus. Liiga turvaline ja hea, et see kasutamata jätta. Aga kui peaks? Kui juhtuks midagi? Ma ei saaks tagasi. Nii nagu nemad kunagi. Aga oli ka neid, kes juhtusid juba olema võõrsil ja ei saanud enam tagasi. Ja neidki, kes olid võõrsil ja sõitsid rumalast peast suure rutuga koju tagasi et mitte kunagi enam mitte kuhugi pääseda sõitsid surma suhugi. Ja põgeneti ju ainult natukeseks ajaks. Seniks, kui Euroopas jälle kord ja õiglus maksma pannakse ja pääseb jälle koju. Ja ime mõni pääseski, aga mitte need, kes kõige valusamalt seda igatsesid. Need ei jõudnud ära oodata. Või siis läksid ikkagi vaatama, kui juba sai ja pälvisid oma armsate rahvuskaaslaste õela viha välja tõukamise julma keelepeksu. Valu näha, kuidas miski pole enam päriselt endine. Ja samas ja samas on see ikka seesama armas maa kuidas juba ollakse sealgi võõrad? Ei tea, kuidas need viha ja leppimise faasid võisid neil käia. Milline pagulane mina oleksin olnud? Kindlasti kõige halvemat sorti kord, nii kord naasugune. Kord oleksin käinud meeleavaldustel valitsushoonete ees oma tundmatut rahvuslippu lehvitamas kord kuulutanud, et see kõik on enesepettus ja odav eneseõigustus. Kuni Ühed oleksid mind pidanud vene spiooniks ja teised vanaks natsiks. Ja ma ise oleksin unetute öödel rännanud mööda kodu, Vainusid, padi, pisaratest märg.