Ma ei jõua ära imestada, kui lühike ikka võib-olla selle kandi ajalugu. 1868. saabusid siia metsadesse kõige esimesed asunikud. Mõned tulid mujalt Kanadast, aga suurem jagu otse Euroopast. Need olid enamasti vaesed inimesed, kes polnud elus näinud muud kui oma Iiri või šoti või inglis- või saksamaakoduküla. See Kanada põlismets, mis nende silme all maha põles, oli nende teine elupaik siin ilmas. Nad võisid võtta seda lihtsamalt. Neil polnud seda muuga võrrelda kui kodupaigaga. Aga nad olid ju kodust ära tulnud, sest elu oli vilets. Nad olidki tulnud uude maailma. Kui nelja-viie-kümne aasta pärast algas Euroopas suur sõda, saadeti nende siin sündinud pojad või pojapojad sinna tagasi sõdima maa eest, mida nemad, need pojad ja pojapojad elu seeski näinud polnud. Nad olid seal enamasti metsalangetajad, sest sõda vajas palju puitu, kaevikuid ja kõik. Kui sõda sai läbi, tulid naad, kes elus oma kodudesse muskokkasse tagasi. Aga nad olid näinud maailma. Nad mõistsid, et harida seda kehva kaljust, maad pole mingi väljavaade. Tegelikult olid Port Sydneysse meeri järve äärde juba enne sõda kerkinud esimesed supelasutused nagu tungruunevalt. Mitte et seda oleksid pidanud sakslased aga saksapärane nimi pidi kundedele meenutama Šveitsi ja Saksamaad kõige moodsamaid Jaagultuursemaid suvituspaiku. Saksamaa oli tollal veel kultuuri sünonüüme. Pärast sõda läks huvitamine lahti täie hooga. Aga juba said autod Ameerikas tavaliseks ja ehitati valmis ka maanteel. Nüüdne Ontario Rõut 11 mis Torontost otse põhja viib ja siit veel põhja pool läände käänab. Ja autodega inimesed ei tahtnud enam suurtes euroopallikes puhkekodudes puhata vaid hakkasid endale järvede äärde väikseid suvilaid ehitama. Vähem kui 50 aasta jooksul. Veel esimeste asunike silme all sai metsikust rajamaast, kuhu nad palkidest oma hädapärased elamud olid püstitanud. Moodne suvitusrajoon, elektri, külmkappide, pakendatud toidu ja muidugi autode, autode ja autodega. Ma ei tea, kas tolle esimese lainega siia Eestist ükski asunik jõudnud oleks. Mujale Kanadasse küll mõned, aga rohkem lääne poole Albertlasse veel kaugemale. Vene riik soosis pigem omaenda ääremaade koloniseerimist, aga põhimõtteliselt oleks ka vanaisa Johannese isa Juri selle asemel et mõisniku käest hõberublade eest seda keskpärast talu kohta osta võinud hoopis Ameerikasse rännata. Ja nüüd oleksid nende järeltulijad siin juba kõige põhilisemad põlisasukad. Esimesed perekonnad, kes siin kanda kinnitasid, mängivad, portsid tänini esimest viiulit, nagu tollest kodulooraamatust aimata võib. Aga vist sai too vanaisa Jüri oma kodukohas selleks liigagi hästi hakkama, et nii kauge teekonna peale mõeldagi. Ja muidugi me teame vaid neist uue maailma uusasukatest, kellel enam-vähem hästi läks, kes kõnnumaal ellu jäid ja kanda kinnitasid. Neist said peagi suvitajad, teised kadusid. Ja nende elust pole alles ühtegi märki maa peal. Peale nime kuskil Briti Kanada asundus Ameti koltunud registrites. Nende kodu kohal kasvab samasugune ebamäärane uus mets nagu igal pool mujalgi. Ja mõnes mõttes tegid samasuguse hüppe samal ajal läbi ju ka Eesti-ja, Liivimaa talupojad. 1870. elasid veel väga paljud suitsunud seintega rehe taredes. 1920. kirjutas, et nende lapsed ja lapselapsed linnas luuletusi ja romaane ja käisid suvitamas nautimas loodust, mille nad äsja avastanud olid. Looduse kui millegi meeldiva eemal asuva ja ihaldusväärse, mille nautimiseks on vaja kui mitte just tingimata elektrit ja külmkappi, aga need on väga suureks abiks siis vähemalt puhas tuba, puhtaid riideid ja pastööd, millel tolle loodusega võimalikult vähem pistmist oleks. Ja mõned nende rehetare asukate lapselastest said suvitajateks muskokkas antaarius nagu minagi siin. Kuigi ajutiselt. Aga suvitaja on igal juhul ajutine. Tule, vuhin, tule lõhn, tule peegeldus aknaklaasil nagu põleks, väike lõke järve peal. Rohkem kui kaks kuud ei ole mu tuld teinud. Viimati juunis kodus saunaahju või pliidi alla. Seal ei pane seda tähelegi. Siin häkki, milline selts, nagu oleks majas veel keegi elav hing, soojusest rääkimata. Kõhklesin terve hommiku, kas teha tuli väikesesse malmahju või mittepuid, on varjualuses vähe? Minu arvates? Talvel nad siin ei käi. Oktoobri alguses panevad maja kinni. Ja kevadel, kui jälle tullakse, põleb taevas juba taas suur lõunamaine lõke, mis peaks üles soojendama nii maad kui majad. Niisiis mõtlesin, et hoian puit kokku, mine tea, äkki jääbki jahedaks ja vihmaseks. Aga siis ikka andsin järele, läksin, toksisin mõned halud kirvega peenemaks, et vähem kulutada. Tegin tule alla. Sest hommikul uskumatult külm. Koiott ei ujunud eile õhtul ilmaasjata. Kuigi ma ei tea, miks ta ulub ja millal. Aga see oli esimene koi oti ulg, mis ma oma elus kuulsin. Kindlasti oli peenem kui hundil väiksem loom. Juba see sõna kui j äratab mu kunagise poisi südame, õnne ja värinaga. Kui palju neist loetud sai? Kanada ja Alaska kõnnumaad ma ei mäleta, kas ma ka unistasin, et lähen sinna kunagi kindlasti unistasin, lugedes ma juba olin seal ja tundus kummaline, et kui raamat kinni panna, siis on ümberringi ikka seesama igav ja tavaline vikerkaare tänava maja tapeedid sektsioonkapp, tugitool, kus käsitlesin, ei lõkkeid, ei palk on, ei tuisku, ei huntega surma, millest alati imelisel kombel pääsetakse otse kiskja või pakase lõugade vahelt. Sellest oli korraga kahju ja selle üle oli ka magusalt hea meel, et see on võimalik ka nii tugitoolis, sooja radiaatori ääres, kui ta oli soe ja ma ei pidanud minema keldrisse tüütusse keskkütteahju tuld tegema, mis mulle sugugi ei meeldinud. See polnud üldse see ahi, ega see tuli. Aga jah, kui ott ei ulgunud asjata. Sest tänane hommik oli uskumatult külm. Ameerika siberi ääretuste tujukas kliima. Üle suure järve puhus otsekohene ja vastuvaidlematu põhjatuul pani Halli järve lainetama, käed olid rattasõidust juba niigi kohmetunud. Panen veel puid alla. Tegelikult on tuba soojem. Aga ma tahan veel seda häält ja vuhinal kuulda, kui kütta, siis kütta. Võib-olla tuleb kogu september soe. 1869. aastal 100. 26. septembril siin esimest lund. Uusasunik Mary kirjast kodumale toimingemi aga pärast läks uuesti soojaks. Päriselt tuli lumi maha oktoobri lõpus ja nad said oma palkmajakese siiski valmis. Sellel oli kaks akent, mis oli suur luksus. Seal elasid nad 10 aastat. Ja kust tuleb nii äkise külm, mitte veel jäine, aga ikkagi siiralt külm põhjatuul, see kodumaine hingus. Me oleme siin ju omadega Eestist ikka rohkem kui 1000 kilomeetrit lõuna pool. Aga eks asuga tundrad arktika siin 1000 kilomeetrit lõuna pool, kui Euroopas pole sooja golfihoovust. Mägesid vahel ka pole. Pole Alpe, mis Milaanot põhja tujude nende hirmsate müütiliste boreaalide eest kaitsevad on Kanada mille kohta Ivarisel ö teadis, et see pole muud kui lõputud lumehanged. Kui oti ulgu kuulsin õhtul videvikus kuigi videvik ei ole päris õige sõna. Eesti keeles tähendab videvik midagi kestvat. Ta on ja on ja on ja on. Talvel ta ongi, siin on ta üks hetk, pool tundi, ütleme, õhtul metsa minnes peab kella vaatama. Ei ole nii, et kui videvik juba tuleb, siis on aega veel tagasi tulla küll pimedus kukub äkki. Ja kuigi seal oli rada, ei ole niisugune rada taskulambi valgel jälgitav, aga rada oli. See oli eilse õhtu suur avastus. Esimene metsarada. Võõras paigas on ikka nii, et kõigepealt läheb täiesti valesse kohta eksled, et siis järgmine kord peaaegu pimesi õigesse sattuda. Sissesaamine võtab aega. Eile oli mul plaan suure järve idapoolset külge uurida. Et ehk seal ometi on mõni rada. Olin kuulnud, et sealt läks asunike tee. Iga asunik pidi lisaks oma maa raadamisele ehitama teega järgmise asunduskohani. Laagri vanad olijad, kunagised skaudid rääkisid, et palktee olevat seal veel näha olnud. Aga sellest on 50 aastat, kui nemad skaudid olid. Ja teetegemisest võib olla 100. Ja mu plaanile tõmbas kriipsu peale paduvihm, mis täpselt kell viis, kui hakkasin välja minema äkki järvele ja majale langes. Nii nagu nad siin langevad. Mingit vihmasajus jalutamist siin ette nähtud pole. Selles võib ujuda, kui soovi on, või oodata eta üle läheks, sest enamasti ta läheb ruttu. Aga siis oli juba õhtuloojanguni vaid poolteist tundi. Aga läksin ikkagi, et vaatan sinna skautide sauna juurde, sealt justkui mingi rada metsa läks. Ja läkski ilusa rada siin ja seal punaseid lindikesed märgiks, sest tagapool ei olnud rada enam nii ilmne. Aga ta viis koseni kohinat oli juba tükk maad ette kuulda. Kosk langes välja väikesest saartega soojärvest. Kosk ise on ka väike, vesi voolab algul kaljurahnude vahele ja siis purskab nende alt välja ja kukub mööda kive alla soisesse orgu. Juba hämardus ja ma ei saanud sinna vaatama jääda. Aga nüüd mul on igatahes koht, kus käia. Olin juba mures, et ei leiagi siin sellist sest kohta, kus käia, Peab viima rada mitte tungid, iga kord läbi võsa ja ronid üle lamapuude. Ta ei tohi olla liiga lähedal, sest siis ta poleks mujal. Seal peab olema tunne, et oled mujal kodust ära. Ja ta ei saa olla liiga kaugel. Sest siis on ta pigem koht, kuhu minna. Matkasihtpunkt. Kose juurest alla järvele jõudes kuulsingi koi oti ulgu. Oli juba päris hämar. Ta ulgus kuskil seal, kus ma eelmine päev käinud olin. Võib-olla sellel kõrgel kaljukünkal. Kui mõelda romantiliselt koiott, istub kõrgel kaljukünkal ja ulub koon taeva poole, kohe tuleb öö. Minu 11 aastase südant läbis magus kõhedus värin. Võtsin oma jalgrattale Istangist kõvasti kinni, nagu oleks jalgratas, relv. Ratsu on ta igatahes. Koiott inimesele muidugi mingit ohtu ei kujuta, aga mis siis? Kodulooraamat sai kahjuks läbi kahju. Alati on nad nii lühikesed. Tahaks veel lugeda neid kirju ja päevikuid, kus pole kirjas muudkui, et täna oli külm ilm plaakid tulid külla. Või et täna, pühapäeval käisin kolm korda kirikus. Väikeses uues kohas, nagu see Port Sydney oli, polnud palju meelelahutust. Erinevalt taimedest ei vaja meeloomad mitte ainult õhku ja toitu ja vett vaid ka meelelahutust. Mõnu ka lihtsalt hea lobe jutt, koosolemine, kellegi uue nägemine on mõnu. Raamatu lugemine, filmi vaatamine, klaasike seda või teist, mis muudab korraks teadvuse olekut. Kirikus käimine oli üks väikese koha mõnudest. Seal oli ilusam, oli teistsugune. Räägiti sellest, mida silm ei näe, ega kõrv ei kuule. Aga mis on suurem, kui meie elu? Lauldi ja mängiti oldi teistmoodi riides, ei tehtud tööd. Vaadati salaja 11 või kedagi teist. Kirikus käimine kadus ära kui tulid kõiksugu uued meelelahutused. Kas inimesed olid vanasti usklikumad? Jah ja ei. Neil oli usku rohkem vaja, võib-olla. Võib-olla on teda igal ajal ühepalju vaja. Neil oli vähemalt kinni hoida vähemale loota. Aastad 1870 kuni 1970 kõige suuremate muutuste aasta 100 inimeste elus inimeste igapäevases elus. Aga inimese elu on see, mida on elus kõige rohkem. Nii nagu inimese söök on see, mida ta sööb kõige rohkem. Mitte mõned erilised tervisetooted, mida ta võtab kõige selle peale ja usub siis, et ta sööb nüüd teisiti. Sööd seda, mida sööd kõige rohkem ja elad seda, mida elad kõige rohkem. Tolle aastasaja alguses 1870 oli kõik veel enam-vähem samamoodi nagu oli olnud eelmised 1000 või viiski 1000 aastat sama söök sama elu maadligi nälja piiril jõudumööda käsitsi ja loomadega põlvest põlve sama. 1870 käisid kõik pühapäeval kirikus. 1970 ei käinud enam peaaegu keegi. Kanadake pekkis oli see juhtunud äkki 10 aastaga. 1960. olid 90 protsenti veel katoliiklased ja kirikuskäijad. 1970. oli järel 10 protsenti. Kebeck olevat täis kauneid 19. ja 18. sajandi kirikuid, mis seisavad tühjalt ja on riigile suureks kuluks. Muutused toimuvad ajapikku ja saavad sisaki teoks. Tõsi, Ameerika Ühendriikides käiakse endiselt kirikus. Kirik on seal ühiskonnaelu sõlmpunkt, aga ikkagi. Kui aastal 1870 pani inimene kirikus oma käed kokku ja palus meie igapäevast leiba, anna meile tänapäev olid need enamasti needsamad käed, mis kuus päeva nädalas seda leiba maa seest esile tõid katsudes mulda ja vett, taimi ja loomi, puud ja kivi. Muidugi mitte lihtsalt katsudes, kiskudes, pöörates, tõstes, lõigates, kraapides, kedrates, lüpstes, tõugates, tappes, murdes, põletades, istutades, külvates. Nüüd seitsmendal päeval tohtisid need käed seista jõude. Nad olid suured ja pragulised mustad ja tursunud kui nad vaatasid kohmetult välja pühapäevasärgi valgetest kätistest. Ainult pastori käed ja ka mitte alati mõne üksiku rikka ja tähtsa käed meenutasid meie käsi tuleviku käsi, mis naljalt enam kokku ei lähe. Sest õieti ei ole neil midagi paluda. Või õieti nad ei tea enam, mida paluda. Kõike. Või mitte midagi. Rohkem veel rohkem. Või hoopis vähem. Meie tänapäeva inimeste käed tõstavad oma igapäevase leiva puhtas kilepakendis ostukärusse ja sealt külmkapi. Enne külmkappe tulid asunikel siin jäämajad. Talvel saeti järvelt jääd, maeti saeburusse jõukamate majade juures voliit tammelaudadest tinatatud plekiga vooderdatud putkad. Kuhu siis seda jääd, toodia, kus hoiti liha ja mõnd muud asja, mis suvise kuumaga kohe halvaks kippus minema. Külmkapist tõstavad need ilusad peened pastori käed, mis meil nüüd nii paljudel on selle leiva, mikrolaineahju ja pärast lusika või kahvliga suhu. Sellal kui teine kummastki käest juba sõrmitseb telefoni nuppe, et silmi ja aju ka millegagi toita. 1870. aasta inimene oli rahul. Kui kõht sai pärast söömist täis, siis ta tänas. Sest kõht võis pärast sööki tühjaks jääda. Seda tuli küll ette. 2018. aasta inimene kes juba täiesti ja ilma mindi varasema mälestuseta elab 1970.-ks aastaks valmis saanud maailmas on rahul, kui kõht liiga täis ei saanud, kui tal on korda läinud piiri pidada. Kuigi kõik see, mis ta sõi, oli niikuinii lait ja ekstra lait tooma moodi vihkab söömist. Vihkab elu, mis söömise liiga kergeks on teinud, teinud tema käed valgeks ja ilusaks ja südametunnistuse mustaks. Ta kardab tuhandet asja vähki ja kliimasoojenemist, võla intresse ja tema naine või mees või armuke jätab ta maha, sest tema keha pole enam nii sale ja ilus, ükskõik kui palju ta vaeva ei näeks jõusaalide tervisetoodetega. Ühesõnaga ta kardab samamoodi surma nagu too teine, kes kirikus selles haruldasest ilu ja puhkuseriigis oma kanged mustad käed kokku pani. Aga ta kardab seda juba nii paaniliselt, et ei julge enam kartagi. Miks 1970. Ma arvan, et see on päris hea tärmin. Sinnani läks elu vaieldamatult aina paremaks, ülesõdade muidugi, aga siis jälle hüpetega. Toit ja küte ja korterid läksid aina odavamaks ja muutusid aina enamatele kättesaadavaks, meelelahutusest rääkimata. 1900 seitsmekümnendatel oli kõrgpunkt, siis algas vaikne langus. Maailm hakkas kitsamaks muutuma. Muidugi siis polnud veel nutitelefone ega odavlend ega midagi. Aga kes käis tööl, võis endale lubada nii maja või korterit kui suvilat, kui autot ja peale selle loota veel pikka ja muretut pensionipõlve peale. Meie, kes me neil ilusatel seitsmekümnendatel olime lapsed ja arvasime, et kindlasti elame veel paremini kui meie vanemad. Teame nüüd, et kui me ükskord enam tööd teha ei jaksa või kui meie tööd enam keegi ei taha ootab meid kõige selgem vaesus. Hea, kui sul selleks ajaks pole enam võlgu ja on mingi peavari, mida sa võid enda omaks nimetada. Sinu pension hakkab olema heal juhul mõnisada eurot. Ja sedagi heidetakse sulle ette, et sa kisud selle nende käest, kes töötavad ja peavad alles maksma oma pööraseid korteri võlgu. Ja meie olukord on ikkagi veel parem kui nendel, kes praegu alles kahe-kolmekümnesed on. Meil on ehk oma vanematelt veel midagi pärida. Me oleme ehk veel odaval ajal endale midagi soetada jõudnud. Meid ootab vanaduses vaesus, aga ehk mitte veel viletsus. Kuid on see mure mu südames tõsine. Jah. Kui ma seda kirja panen ja mõtlen, ei, kui tõstan pilgu ja vaatan aknast järvele, mis nüüd on juba sinine ja peegeldab rohelist metsa, millele sügispäike täna on ometi äke selgelt sügisene, nagu oleks külm öövalgus ümber muutnud. Pehmelt peale paistab. Sügisepoolne päike muudab metsavarjuderohkeks, sest paistab madalamalt. Üks puu helendab, teine on varjus tume ja juba ka natuke kirju. Kuigi alles mõni üksik puulatvam kollane. Kas on suvitajal muret? Kust ta saab ja mis ta sööb? Suvital pole muret. Võib-olla on igal ajal inimestele ühepalju muret? Just nii palju, kui nad muretseda jõuavad ja muretseda võtavad. Keegi ei muretse rohkem, kui ta jõuab. Ja igale päevale aitab küllalt tema murest. Tuba, mis hommikul oli külm on juba palav. Peab rõduukse lahti tegema. Varsti on lõunase järves ujumise aeg. Oo, väljas on soe ja päike on palav. Päike käibel kõrgelt. Hommikusest kõledast põhjatuulest on saanud mõnus jahutav tuuleke. Kas keegi muretsesin tuleviku pärast? Ei tea, mina küll mitte. Oh neid kirjanikke ja nende tumedaid fantaasiaid, millega nad ennast huvitavamaks teha katsuvad. Olgu lihtsad. Päike vöötorav chipmunk pudi päikese käes õues üle sooja kivi. Sealkandis ta ikka toimetab, aga näitab ennast harvem kui need punaoravad, kelle tärinat alailma kuskilt poolt kostab teda seda musta pruuni vöödilist chip munki nähes tahaks temaga alati natuke riielda, et nii mis sa jälle tegid siin ta on seda nägu, nagu ta oleks just mingi pahandusega hakkama saanud, lipsab puu taha ja siis piilub sealt välja. Igavene ulakas.