Sellest, et olen kodust väga kaugel, sain aru kohe esimesel hommikul Toronto äärelinnas, kui ärkasin muidugi mitmendat korda, sest mu keha jaoks oli juba keskpäev ja kuulsin linde akna taga. Miks nad augustikuus laulma pidid? Ma ei tea, aga nad laulsid. See oli tuttav laul, ainult et täiesti võõras. Nagu laulaksid, tuttavad linnud valesti nagu oleks neid tabanud mingi struk ajurabandus ja nad oleksid laulmise ära unustanud või nagu nad oleksid õppinud valede meistrite juures või mingite imelike meistrite selliste, kes tahavad kõike teha teisiti, ajavad taga uut, mingite modernistide. Sest nad laulsid tagurpidi tagurpidi. See oli esimene sõna, mis mulle nende laulu kohta pähe tuli. Nüüd ma olen sellega juba natuke harjunud, see raba mind enam ja enam nad ei laula. Kairiti metsast kostab põhiliselt punaoravad värinat. Sellest ka ei saanud algul aru, kas ta on üldse lind või loom. Need ameerika punaoravad on lõbusad loomakesed. Esimene kord, kui neid siin metsas nägin, teineteist taga ajamas, arvasin, et ehk on pojad minioravad. Ja siis on veel see imearmas pisike chipmunk ehk vöötorav, kes on nagu metsa ära kaotatud mänguloom ellu ärganud. Ja Riina rääkis, et on siin maja juures linnusöögimajas mitu korda näinud ka lend olevat keda väliseesti keeles kutsutakse lendav orav. Ning isegi teda peost toitnud. Riina on siin järvedel veetnud oma lapsepõlve, suved aga elab nüüd kaugel Tallinnas. Tallinn on siit igal juhul mõõtmata kaugel teises ilmas. Ainuke nende metsade lind, kui veelinnud kõrvale jätta, kes on sama siit kuni Islandini kuni Inglismaa, Hiiumaa, Moskva ja Irkutski, nii on ronk. Pan, boreaalne liik. Tema hõiked kostavad üle terve maakera, põhjametsade ja tundrate vööndi. Indiaanlastel vähemalt mõnedel muidugi metsa omadel oli ta müütiline lindmaailma looja. Üleüldiselt aga on ameerika valema. Seda on siin tunda igal sammul ja kogu aeg. Ma imestan, miks kõik Ameerika külastajad sellest ei räägi. Räägitakse, nagu oleks see siin midagi peaaegu normaalset ja isegi midagi euroopalikku, aga pole mitte kõige vähemalgi määral. Muidugi on Euroopa moodi inimesed, kes räägivad umbes samu keeli. Ja inglise kuninganna on koguni selle maa vormiline valitseja. Kirikutes loetakse piiblit ja teatrites mängitakse Sheiks piiri. Aga see kõik on võlts. Sama võlts ja kohatu kui väliseesti rahvatants ja nende Juhan Liivi deklamatsioonid. Siiras, täiesti siiras, siiras ja armas, aga paratamatult võlts. Vales kohas. Kogu see ameerika asub vales kohas. See moodne Ameerika vanast indiaanlaste omast, ma ei tea. See oli kindlasti teisiti. Aga see uus, see on õieti alles asustamata. See on asustatud vaid ajutiselt, mitte asustatud, vaid asundatud. Suured koledad linnad, suured koledad kiirteed ja ostukeskused nende ääres. Kõik see on juhuslik, vormitu kogu oma täis Nurdsuses. Sihitu. Kõik see miskipärast on. Aga miks? Sellest ma aru ei saa? See jääb mulle saladuseks. Ameerikas on mind alati hämmastanud segadus ja mustus kõik natuke korrast ära ja räpane. Sellepärast ameeriklased armastavadki nii kangesti desinfitseerida, steriliseerida, konserveerida kuum ja keemiliselt töödelda pestama seljariideid iga jumala päev ja ennast mitu korda päevas sest kõik on must. Nad kardavad seda maad, kus nad elavad, see määrib. Nad on siin ajutised asukad, Pole lootustki, et see maa kunagi ettenähtavas tulevikus nende omaks saaks. Taolist puhtusearmastust kohtab kolmandas maailmas. Indias nägin seal, kuidas mees solgiojas tõelises haisvas reoveeojas vägevasti vahutava šampooniga pead pesi peapidi saama puhtaks. Nii nagu peavad puhtad olema indiaanlaste valged riided, kui nad nendega läbi oma linnade kujuteldamatu räpasuse ja segaduse kõnnivad, tehes näo, nagu neisse ei puutuks. Ameerikas on midagi sarnast, aga see ei tule vaesusest. Kuigi imelikul kombel tundub Ameerika väga vaesemaana konditsioneeritud õhuga pilvelõhkujad, mis valitsevad linnu lõputud hiidautod kiirteedel samuti konditsioneeritud, õhku täis pumbatud on selle põhilise vaesuse eitus. Mahasalgamine. Ütleme ma nii, on vaeste kinnisidee vaeste, kellel on juba tohutult raha ja kes ometi ei saa peatuda, kes seda vähem saavad peatuda, sest niipea, kui massiivselt ei lisandu rikkust, lööd vaesus kohe välja. Ameeriklaste üks suuri armastus, Jon tabletid. Raha on ka tablett, mida iga päev suurenevates kogustes võtta tuleb, sest vaesus on krooniline ja ravimatu haigus, aga tabletiga saab seda kuidagi kontrolli all hoida. Kõik Ameerika ülirikkad surevad vaesuse tüsistustesse. Aga hiljem, kui vaesed, sest eluiga ta pikendab, see on tõsi, see on isegi silmaga näha. Rikkuse järjepidev tarvitamine muudab nahavärvi ja tekstuuri. See on huvitav. Rikkaid vanamehi ei tunne ära mitte riietest, vaid nahast. Rikaste vanameeste nahk on kuldpruuni läikega ja kuidagi rohkem pingul. Kehakuju vanadusega ikka moondub, keha vajub veidi kokku, kui proportsioonid teisenevad. See juhtub ka rikaste kehadega. Aga nende nahk selle ümber jääb pingule. Ja naha all on näha lihaseid, kuigi kangeid veel vanuigi. Rikkad vanamehed on vanadus nooruse pakendis. Muide, see on kuidagi sümpaatne. See on tunnistus, et rikkusele ikkagi on mõju. Et tablett avaldab toimet. See pole siiski vaid suhkruvill. Naabersuvilast tehakse õhtul sauna kostab inimeste hääli kõige rohkem laste, nende heledad hääled kaiguvad looduses ikka kaugemale. Lapsed kisavad alati inglise keeles. Aga iso toob vahel kuuldavale ka mõne väliseestikeelse lause. Kui väliseestlased oleksid moodustanud kuskil nii suure kogukonna nagu Quebeci prantslased, räägiks nad ka varsti omaette keelt, mis oleks küll nagu eesti keel. Aga kui väliseestlane tuleks Eestisse ja läheks poodi ja küsiks midagi väliseesti keeles, siis võiks juhtuda, et müüa, vabandaks. Ma ei räägi inglise keelt. Nagu Kebecki prantslastega Prantsusmaal alatihti juhtuvat ja mille peale nad alati hirmsasti solvuvad. Varsti tõuseb täiskuu. Ootan seda, loen, portsid nii koduloramatut värskete asunike 1870 alles siis see kõik siin algas. Elamistahe ja pealehakkamine on alati hämmastav. Uusmaa ja uus koht annaksid justkui kahekordse jõu. Järgmistes põlvedesse hoog raugeb. Aga võib-olla on midagi sellest siiski siin alles säilinud kas või ameeriklaste lihtsameelsuses. Lihtsameelsuses on alati jõud. Käisin täiskuu tõusu vaatamas suurel järvel mille nimi väliseesti keeles on kotkajärv. Aga mis ta õieti on? Kanada kaartidel polegi päris selge. Ühtedel andmetel Fleming Lake, teistel Montgomery, Leic. Tundub, et kanadalane siin väga tõsiselt nende uue maa topograafia ei huvita. Täiskuu tõusis sellest nimetust järvest punakana ja hakkas ennast järves peegeldama. Öö on siin täis võõraid sirinaidi astumisi. Sirinad kuuluvad Ritsikatele ja need sirinad on ühtlased ja mahedad. Astumised on enamasti väikeste loomade omad. Aga mul pole aimugi, milliste kord kostis ka üks vägev sumatus kusagilt järve tagant võib-olla mõnest kopratiigist. Ja võib-olla see oligi kobras või hirv või põder. Veidi kõhe on võõras metsas pimedas käia. Aga kui kuu tõusis, oli juba vähem kõhe. Kuu oleks nagu seltsiks ja teekaaslaseks. Elan siin suvilas keset Välis-Eesti, maailma mälestuste ja muististe seas. Mulle on kaduvad maailmad alati meeldinud. Need äratavad minevikku, unistusi, nostalgiat, millegi järele, mida kunagi enam ei tule. Kas mul oleks sellesse maailma võimalik sisse elada? Oleks ja ei oleks. Kodumaa kaotusevalu on kerge mõista selle summutamiseks ja välja töötatud peaaegu hullumeelset ideoloogiat, aga võimatu. Mul on võimatu minna mõttes sinna tagasi ja hakata uskuma kõiki neid väljamõeldisi valesid, millega oma lootusetu ja ebaõiglase koduigatsuse haavu tohterdati. Kui ma oleksin elanud siis ja sattunud pagulusse oleksin ma ka seda kõike mingil määral uskuma hakanud, see on kindel. Ma oleksin võib-olla olnud väliseesti dissident, hereetik, nagu neid oli. Aga ikkagi oleksin ma põhilises jaganud sama usku. Huvitav, et vanast maailmast kaasa võetud usk muutub Ameerikas alati veel valjemaks. Heino Jõe suur Eesti skaudijuht, kes selle järveäärse suvituskoha rajas, oli üks neid dissidente, kes oma olemasoluga vabandavad välja Välis-Eesti kitsarinnalisus. Nii nagu nõukogude aegsed dissidendid vabandavad välja enamuse mugandumist ja hariliku karjerismi. Tema teisiti mõtlemine seisnes õieti selles, et ta oli liiga siiralt rahvuslik. Kogu see maja ja aed, siin on üks rahvusluse muuseum. Kõik need ebamugavad järid ja käsitsi kootud padjakatted ja raamatud. Tissidendiks aga sai ta nii, et ta ütles ühes metsaülikoolis kõnet pidades. See juhtus kuuekümnendatel, et meie siin oleme need vähemalt vennad. Tõeline eestlus on ikka seal kodumaal. See oli uskumatu skandaal ja väga tõsine. Sellest räägitakse siiamaani poolsosinal. Kui väliseestlaste käes oleks olnud riigi ja kohtuvõim, oleksid nad ta selle eest vangi pannud. Nii nagu nõukogude võim pani oma dissidendid, aga pagulus elab alati võõra seaduse all. Siin siis inglise kroonija, Kanada. Kui laps oli, räägiti ikka nii Kanada valitsuse all ja peab hambaid kiristades sellega leppima, mis ei tähenda, et tal omadest karistusviisidest puud oleks kõige tõhusam neist Ostrakism ehk väljaheitmine. Selle liig siira eestlase puhul läks summutatud vaenukampaania koguni nii kaugele, et tema autokummid torgiti siin suvila juures läbi ja auto aknad peksti sisse. TEMA ideelise skaudijuhi, auto aknad kestama skaudiõpikupeatüki noolepoisi kombed on joonistanud pildi ja seon kommete all number üks allkirjaga emakeel. Pildil on kena lipsuga ja klubi pintsakuga noorem härra väliseestlane kes kättpidi tervitab vormis noole poissi. Pildi all on käitumisreegel noole poiss räägib kodus ja eestlaste seas eesti keelt. Pildi kõne mullis, ütleb poiss. Mina olen Lembitu noolepoiss ja räägin eesti keelt. Härra oma kõnemullis, vastab. Tubli poiss. Sinust saab vahva eesti mees. Selle skaudiõpikuloole poisi raamat ilmunud 1979 lehitsemine tekitas minus natuke ebamugavat äratundmist. Seda kõik oleme näinud. Kuigi pisut teises vormis. Õigemini vägagi samas vormis pisut teise sisuga, natuke teiste sõnadega, aga ainult natuke. Kui mõned sõnad ja mõned sümbolid asendada, oleksid täpselt üks mu lapsepõlve pioneeriraamatutest, mis tundusid kõik naeruväärsed. Kes neid uskus? Vaevalt, et siinsedki lapsed kõike seda rahvuslikku naiivsust uskusid. Annad, tegid nagu usuksid. Lastel on peadminenud oma lapsepõlvest läbi murda, teha seni, nagu täiskasvanud ütlevad vähem tüli. Leheküljel noolepoisi tuba on pilt poisi toast mis oma mööbli ja laes rippuvate plastmassist lennukimudelite ühepoolse kirjutuslaua ja põik vöödiliste villaste aknakardinate poolest võiks vabalt olla poisi tuba Nõukogude Eestis. Ainult trikoloori poleks laual ja raamaturiiul oleks suurem raamatuid rohkem. Aga akvaarium oleks samasugune. Jaga kiri pildi all oleks mõnes õpetlikus Nõukogude raamatus enam-vähem sama õhuta tuba õpin voodit katma. Pane riided ja kingad alati kapi toa uksesilt. Siin elab Lembitu noolepoiss. On ema või isa käes. Ta lubab selle uksele panna, kui tuba on korras. See on korraga liigutav ja õige, õige pisut vastik. See äratundmine, kui ühesugused olid salajas need kaks maailma. Üks, milles elasin mina ja teised Nõukogude Eesti pioneerid ja teine, milles elasid 1900 seitsmekümnendatel need väliseesti noolepoisid. Nii-öelda ida ja nii-öelda lääs, täpsemini Nõukogude Liit ja Ameerika arvane Ameerika hulka ka Kanada kaks ideoloogiat üks rännanud ajaloo prügikasti, nagu ütles Lenin, teine alles rändamas. Mis siis saab? Läbi skaudilaagri minnes kõiki neid kultuslike, lipuplatse ja mälestuskive vaadates mõtlen, mis on siin ükskord? Mets sellel asustamata maal, mis on Ameerika, kaob kõik kiiresti metsa jälgi jätmata. Kordoni laagri kohal šotlaste talu, need pidid olema ühed neist asunikest, kes 1800 seitsmekümnendatel siia metsadesse tulid. Kui kõrge inglise kroonu hakkas Euroopast inimesi oma ameerika kõnnumaadele meelitama. Kõigepealt rajati maantee, see, millest kirjutab oma kirjas koju Šotimaale kiri on kodulooraamatus ära toodud. Too neiu Mary, kes mööda seda uut kuninglikku asundusteed põhja oma uue kodumaa poole pudes venna õla külge klammerdub. Hirmust ümberringi põleva metsa ees jäeti mitte vankrit maha kukkuda, sest niisugust teed ei ole ta iial varem näinud. Oli tavaline, et vanker lagunes või hobune murdis jala. Eriti palkidest lõikudel. Kui tee oli valmis mõõdeti maa ruutudeks. Igal perekonnapeal oli õigus saada 300 aakrit, täiskasvanud pereliikmetel 100 aakrit lisaks, pluss veel 100, mille sai odavalt võla peale juurde osta. Tingimuseks oli, et asunike ehitab teatud aja jooksul hooned raadab iga aasta nii ja nii palju metsa põlluks. Tihti osutus maakõlbmatuks. Mets kasvas seal maal küll vägev, aga niipea, kui mets maha võeti, uhtusid Ontario metsikud paduvihmad mulla kaljudelt ära. Paljud asunikud pidid loobuma, liikuma edasi hakkama metsa lõikajateks kes olid ettevõtlikumad või kellel oli lisakapitali nagu meie riisa Šotimaa postiametniku väike pension, mis oli koloonias tükraat. Need rajasid poe või saeveski vahel, jõudsid haljale oksale ja said portsid ninnu taabliteks, paremateks inimesteks. Alevivolinik ekskirikueestseisjate eks heategijateks, kes naitsid oma poegi ja tütreid omavahel ja elasid juba ilusates majades. Kunagised metsatalud, esimeste asunike rajatud eluasemed on ümbruskonnas viimseni kadunud ja jäljetult. Sellepärast ma ütlen, asustamata maa, maa asustamine ei käi sajandi ega kahega. Selleks kulub ikka rohkem. Nii umbes aasta 1000 või paar vähemalt. Aga selle eesti skaudilaagri maa-ala. Ploti sai niisiis algselt ka üks šoti ümber asuja. Temast on igatahes olemas legend, mida siin jutustatakse. Eesti skaudisõprade seltsile ostis selle 400 aakri ruudu koos järvedega Hendrik Tanner aastal 1953. Vähemasti nii on raiutud kivisse, mis laagri väravas seisab. Maatüki leidsid aga Eesti metsalõikajad. Kanada valitsus suunas uusimmigrandid metsa tööle. Nii need eestlased siin saagisid oma uue kodumaa metsa ja leidsid, et see on üks päris ilus koht. Võib olla viirastus neis järvedes neile midagi kodust. Järgmisel kevadel, kui maa oli juba ära ostetud, tuldi Torontost siia oma pisikest riiki vaatama ja plaani pidama, mis temaga ette võtta. Ja keset seda vabaks ostetud maad lagendikult, kus kunagi olid olnud talumaja ja põllud ning kus praegu on skaudilaagrilipuplats leiti eest üks piknikupidav seltskond. See on pikniku jaoks mõnus koht. Lame kaljupind on laialt paljandunud kergelt lõuna poole kaldu ja läheb Ontario kuuma päikese käes. Ikkagi Milano laiuskraad. Ruttu kuumaks. Nagu parajalt köetud ahi. Mindud siis piknikupidajate juurde küsima ja tulnud välja, et üks vana naine, nende hulgas oli šoti algasunike tütar selle koha peal sündinud. Tema mäletas veel eelmise aegu ning jutustas suurest tulekahjust. See juhtus 1800 üheksakümnendatel või veidi hiljem. Võib-olla oli tegu sellesama suure tulekahjuga, millest kirjutatakse, pooldasid nii kodulooraamatus. Alevirahvas pidi koos oma lastega minema järve võtma märjad linad ümber katma, nendega nägu ja imikuid. Et kuumas suitsu hingata, saaks too sotti. Talu pere jäi ellu, nii et sõudis paadiga järve keskele ja pidi seal ootamataks ööd-päeva kuni lõõm ümberringi vaibus. See tulekahju tegigi nende talule lõplikult otsa peale. Sest pärast seda uhtusid vihmagused mulla nende kõige paremalt põllu lapilt, mis oli just seal lipuväljaku kohal ja kus nüüd on kohati näha ilusat paljast kaljut. Kui seda lugu ei teaks, ei loeks maastikult mingit märki, et siin kunagi on talu olnud. Siia tulles kujutasin ette, kuidas rändan ja matkal mööda lõputuid metsateid. See pole siin ju mingi kauge kõnnumaa, pigem Toronto 200 kilomeetrit siit lõunas. Suvilarajoon, kui nii võib öelda. Kujutasin seda kõike ette muidugi kodumaa põhjal, kus ta kõige sügavamatest metsadest viivad läbi teed ja rajad, uued ja vanad ja päris vanad, kui neid metsatöödega just veel ära hävitatud pole. Nagu nüüd tihti juhtub. Aga siin pole metsades mingeid teid, on maanteed, ilusad, siledad asfaltteed, mis toovad viimaste küladeni. Küla on taas eksitav sõna. Ei maksa kujutleda midagi Agraarset, neis on vaid suvilad, spaad, skaudilaagrid ja muud puhkeasutused. Ja need teed lükatakse talvel lumest lahti ja neil sõidab koolibuss. Sest seal on ka alalisi elanikke. Edasi lähevad kruusateed, mis viivad kaugemate suvilate juurde, nagu need väliseestlaste omad siin järve ääres. Ja edasi ei lähe midagi. Lihtsalt mitte midagi. Loomade rajad, aga mitte inimeste