Kõik see mets siin ümber on sealjuures uus vana okasmets, mis on näha haruldase 19. sajandi fotol tolles kodulooraamatus, kus palkidest maantee ümber kõrguvad teravatipulised suugad ja nulud mets, mis on tuttav Kanada kõnnumaa piltidel langes tuleroaks niisiis juba asunduse aja algul 19. sajandi lõpus. Vana okasmets võib kuival ja kuumal ajal olla väga tuldvõttev. Selle asemele kasvas uus mets, mis umbes 60 aastaga sai suureks. Puud kasvavad siin päikese ja vihmakülluses hoopis kiiremini kui kuskil Põhja-Euroopas. Ja uued teise maailmasõjajärgsed asunikud, nende hulgas ka eestlased võtsid selle metsa maha ja puudleksid inimkonna ajaloos enneolematu ja võib-olla kordumatu majandusbuumi kütteks. Õigemini tooraineks. Selle puudest lagedaks tehtud ala ostsitki Eesti skaudisõbrad oma kodumaa valu leevenduseks, et siin skaudilaagreid ja muid rahvuslikke riitusi korraldada. Siia rajasid nad ka oma suvilad. Mõned suured valge männid, õieti ida valge männid, piinus stroobus olid siia ja sinna kasvama jäetud. Need on nüüd ainsad vaatamisväärsed puud. Kaks neist asuvad praegu minu vaateväljas. Üks on eriti uhke ja jäme. Iga päev. Nojah, täna on alles kolmas päev, õieti teine. Märkama tema tüvel ühte või kahte rähni. Aga et nad on alati vastu valgust, pole ma neid veel õieti näinud. Igatahes on need võimsad männid ainsad minevikku monumendid. Ma ei usu, et nad pärinesid šotlaste ajast sest tulekahju üleelamiseks oleksid nad juba siis pidanud vanad suured puud olema. Aga mine tea. Igatahes on kõik see mets siin ümberringi kasvanud. Viimase kuue 70 aasta jooksul on sama vana kui skaudilaager ja, ja pisut vanem kui need suvilad. See on suuremalt jaolt Lehtmets, vahtrad. Punane ja valge tamm, valge ja kollane kask. Mõned üksikud pöökpuud, mis enamasti on haiged ja surevad välja. Suugad, nulud ja elupuud tulevad alumisest rindest. Võib-olla oleks kunagi saja-kahesaja aasta pärast jälle täiesti okasmets? Ma ei tea. Praegu ta on selline, nagu ta on, asundusjärgne rüüstamise, järgne, mingisugune ebamäärane, ajutine nagu kogu Ameerika ja tema tsivilisatsioon, lopsakas, aga väheütlev. Siiski selle metsa lõhn, päikese käes on okaspuude lõhn. Nemad on päriselanikud. See lõhn on teistsugune, magusam ja tugevam kui Euroopa okaspuudel. Aga ilmselgelt okaspuu hea, puhas igaviku lõhn. Kui mets maha võeti tehti muidugi ka mingit teed, mida mööda puud välja veeti. Aga need teed on nüüd jäljetult kadunud. Metsas peab liikuma metsas lihtsalt mööda metsaalust, õieti küll läbi metsaalused, tungides üle langenud tüvede, ronides oksterägastiku vahelt läbi pugedes. Vahest tuleb ette ka väikesi kaljusid põndakuid, kus kasvavad vaid sammal ja samblik, mis on sõbralikud ja soojad. Ja meenutaksid justkui seda, et siin on olnud ka inimene. Aga see võib olla vale mulje. Inimest ei taha siin meenutada miski. Ta unustatakse kohe niipea, kui ta läinud on. Sellepärast ma küsingi, mis on ükskord nende majakeste väljakute kohal, kus me metsaülikoolis nädal aega väliseesti keele kaudu eesti luulet inglise keelde tõlkisime? Suumanike luike, mu nooruse lemmikuid, kellest siin keegi midagi ei teadnud. Kui maailm kestab sellisena, nagu ta kestab, siis kindlasti ei kao need hooned ja platsid metsa. Skautide laagrimajad lammutatakse ja asemele ehitatakse suvilad. Sest see on piirkond, kus Toronto raha käib metsaõhku hingamas, järvedes ennast kalastamas. Aga on võimatu uskuda, et see maailm sellisena veel väga kaua kestab. Trump on juba tulnud ja ma panen tema peale päris palju lootust. Ta ei tea, mis ta teeb. Ja see on juba huvitav. Igav ja turvaline aeg on jälle läbi. Hullu tegutsevad. Trump on Ameerika Gorbatšov kõiki proportsioone silmas pidades. Gorbatšovi loosung oli ju sama. Meiki USA väit tegen. Suurt süsteemi ja suurt ideoloogiat ei saa ka pöörata. Kui hakkad pöörama kasvõi kõige paremate kavatsustega ja isegi ettevaatlikult kukub ta kokku. Ta pole mõeldud teises suunas liikumiseks. Ta on erakordselt habras. Luther ütles, et kurat on jumala kurat kindlasti mis teeks üks ilma teiseta? Ida oli lääne-ida. Lääs otsib endale juba tükk aega uut kuradit. Küll ta selle leiab ka, aga vaevalt sealt, kus ta otsib. Mul pole küll aimugi, mis trump praegu teeb tema ja nad kõik siin metsas juba metsaülikooli laagri ajal kadusid uudised äkki ära. Ma saaksin neid ju vaadata, kui ronin laagrimäe otsa või lähen suure järve äärde. On ühendust nii palju küll, et uudiseid lugeda. Ja ma ei hoia ennast tagasi. Neid lihtsalt pole. Seda on raske seletada. Mul on tunne, et Ameerikas pole uudiseid. Uudised tunduvad ainult eemalt uudised. Seal, kus neid tehakse, on vaikus, mitte midagi. Kõik nad muidugi tegutsevad valitsused ja pangad ja firmad ja rahvad aga see on sõnastamatu pööris. See on tegelikult kaose taoline liikumine ja selle südames, nagu iga orkaani südames on täielik vaikus, nõu News. Ma olen selles sügavalt veendunud. Isegi kui ma peaksin nägema mõnd ajalehte või uudistekülge, ma ei usuks sealt korraga sõnagi mitte sõnagi. Ja mitte sellepärast, et ma arvaksin, et seal valetatakse. Valetatakse, ei valetata nagu ikka. Nagu 70.-te Ameerikas, nagu 70.-te nõukogude liidus. See pole oluline. Oluline on see, et see kõik polegi oluline. See ei loe. Ei loe, mis pööris endast mõtleb, ta ei mõtlegi veel vähem loeb, mida mõtlevad pöörises pöörlevad osakesed, olgu nad kui suured tahes. Äkki on see mulle selge? Senimavaid, aimasin seda. Nüüd tean. Näen on kindlasti tuhandeid ja miljoneid, kes on seda alati näinud. Aga mina olen rumal. Mul oli selleks vaja tulla Ameerikasse. Kanada metsa Ontario provintsi muskokka, maakonna hantfelli, valla tauship Port Sydney küla tagamaadele, järvede äärde, kus inimeste teed enam kuhugi edasi ei lähe ja kus öösiti hulguvad vaid võõrad loomad. Siristavad võõrad ritsikad oma uinutavad silinat. Huikab jää, Kaur kaavia immer. Ilmselgelt teise maailmasaadik. Jagus hommikut tervitab ronk, see pan boreaalne vahimees, kes vaatab igal algaval päeval oma valdused üle. Teeb kindlaks, kes on elav, kes surnud ja tuleb maha matta. See tähendab ära süüa. Laagri ajal viisid lahked väliseestlased mu ükskord ka metsa matkama koos veel paari huvilisega. Ma imestasingi, et elatakse keset metsa, aga metsas üldse ei käida. Sain aru, et metsaminekut peetakse siin väga ohtlikuks. Ära eksimise jutud käisid ette ja taha. Ootasin, et läheme kuhugi kaugele, võtame ette mitmetunnise raskemat, ka üle teedeta maastiku läbi soode, võib-olla kuhugi täiesti metsiku järve äärde. Läksime kaks kilomeetrit mööda üht neljandikku ja tulime siis tagasi. Aga et selles metsas on kerge eksida, seda ma usun küll isegi kompassiga, sest kaardid, kuna teid pole, on kaunis väheütlevad. Seljandikud on ühesugused. See uus mets oma vaheldumises on ka lõpuks väga ühesugune. Samuti need lagendikud. Otsekompassi järgi minnes võid jõuda lihtsalt ühele seljandikule Ühe võõrajärve või kopratiigi äärde maanteedel mõnes suunas päris palju maad ja mingit muud teed enne ei tule. Ikkagi tundus see eksimise jutt natuke hirmutamise või liialdusena. Aga ma ei tea ka, see on asustamata maa. Seda peabki kartma. Või siis on siinsed inimesed ka need, kes metsas käivad ja matkavad ikkagi sellele maale nii võõrad et tunnevad ennast siin alati kõhedalt. Või siis nad on loodusest juba nii võõrdunud. Seda, kui võõrdunud võib ameeriklanna oma looduses olla, on raske ette kujutada. Ta elab juba nagu olekski ta ümber asunud teisele planeedile Ameerika tsivilisatsiooni planeedile ja nagu polekski see endiselt seesamamaa, mis teda kannab planeet maa oma mulla jõgedega ja metsadega. Ameerika on uskumatult maas lahti. Mis tähendab, et juhtuda võib ükskõik mida. Pole maailmas suuremat hädaohtu kui Ameerika hädaoht. Käisin suuremas järves ujumas selle kaugemas otsas, kus saab kaljukeele pealt vette sukelduda. Kalda poole tagasi ujudes ja suugadest ning lehtpuudest kirjut metsaserva vaadates tabasin end mõttelt, et näe, kui palju võõrpuuliike siin kasvab. Aga muidugi olen ma ise siin võõrliik, mitte nemad. Lihtsalt neid samu puuliike on väsimatult ja rumalad aednikud tassinud Euroopa ning sealt ka kauge Eesti parkidesse ja paljud neist ongi kasvama läinud. Aga Eestis õnneks metsadesse just levinud ei ole. Nii see järvelt paistev metsaserv meenutaski mulle korraga mingit Euroopa parki. Teatavasti uskusid väliseesti lapsevanemad alati, et nende lapsed peavad abielluma teise väliseestlasega ja kui lapsed sõna ei kuulanud, oli see vanematele suure pahameele ja kurvastuse allikaks. Kuidagi need esimese põlve vanemad vist kujutasid ette, et see mikroEesti mille nad oma südames siia Ameerika mandrile istutanud olid, kasvab ja õitseb igavesti ning põlvest põlve. Et kuidagiviisi jääbki nii. Aga muidugi ei jäänud. Kõik eksiil ühiskonnad on olnud tupikteed ega ole mingit kultuurilist vilja kandnud. Parim, mis nad teha on saanud, on olnud uue kodumaa kultuuri hulka sulamine ning sellesse oma panuse andmine. Vana kodumaa jaoks on nad paratamatult kadunud sest nende kodumaa jääb igavesti selliseks, kust nad lahkusid ja muutub seeläbi aasta-aastalt ebareaalsemaks. Seda kodumaad pole maa peal enam olemas. Huvitav, kuidas suhtutakse nüüd välis-Eesti ühiskonnas, kuivõrd seda veel on välis ja kodueestlaste vahelisse abielusse? Mulle tundub, et varjatud kahtlusega. Ideoloogiliselt peaks ju olema igati heakskiidetav aga tegelikkuses kujutab endast segaabielu. Muidugi võib see tegelikkuses nii hästi õnnestuda kui ebaõnnestuda nagu iga teinegi abielu. Inimesed on võimelised päris edukalt ühte heitma ka üle igasuguste eelarvamus ja keelepiiride. See, et ma elan siin ikka eestlaste maadel ja majas peaks selle paiga mulle kodusemaks muutma. Aga huvitaval kombel muudab võõramaks. Tunnen, et ükskõik, mis ma teeksin või oleksin jääksin ma siin alati võõraks ehk talutavaks, kui suu kinni hoian ja kõiki rumalusi takka kiidan. Aga ikkagi kahtlaseks võõraks. Ennist kui üles suure laagri ja suure järve poole väntasin, hõikas mind naine teeäärsest majast. Ta toimetas midagi põõsastes ja ma ei näinud teda enne, kui ta mind hõikas. Halogeen millega ta andis mõista, et ta on mind juba korduvalt näinud, sest varem tervitanud ei olnud, nad olid alati olnud majas avaju ja nii edasi. Aga see polnud kõik. Ta tahtis ka teada, kust ma olen. Seletasin siis. Seepeale tegi häält ka tema abikaasa, kes rassis kõrgemal puude vahel. Tema küsis selges väliseesti keeles otse, kas te olete. Kui olin oma nime öelnud, tutvustas ta ennastki. Ja temalegi pidin ma seletama, kelle juurest ma tulen ja nii edasi. Ta ütles natuke ähvardavalt, et tunneb mu pererahvast hästi. Olin sealt mööda sõites juba tajunud majast kiirgavaid kahtlustavaid pilke sest kui metsaülikoolilaager on möödas, ei tohiks siin ühtegi võõrast nägu enam näha olla. Ja siinsed inimesed üldiselt ei käi oma kruntidelt väljas. Nii see muide on. Metsa matkama minnakse heal juhul kord mitme aasta jooksul ja sellest seiklusest, mille käigus tingimata ka ära eksitakse, saab rääkida järgmised paarkümmend aastat. Üldiselt toimetab üks õige väliseesti nagu muide ka kodu Eesti suvilaomanik oma krundil. Aakril. Juhul kui see Aakeri ulatub järveni, läheb ta kindlat teed pidi ujuma, kui läheb. Seda on isegi raske ette kujutada, kui igav ja mõttetu, võib-olla see oma suvilas suvitamine, aga nii ta on aina rohkem ka Eestis. Sest halvad ja laastavat kombed levivad Ameerikast üle maailma tohutu kiirusega nagu ladvatuli metsas. Kaks valikut. Silmakirjalikkus, jõhkrus. Need on need, mis on maailmale jäänud. See tähendab Ameerikale. See tähendab maailmale. Silmakirjalikkus. Ilus, haritud ja arg Obama. Upsakas tamp, Clinton jõhkrus. Teadagi kes. Isegi kui oleks valida. Aga meil seal pole valida midagi. Meil seal on Ameerika väed juba sees. Ega ei olegi kindel, kumma valiks. Valiks muidugi pigem silmakirjalikkuse, sest see laseb edasi elada. Võib-olla teeb näo, et aega on. Et me saame iga päevaga, kui mitte just muuta seda maailma paremaks paigaks, siis vähemalt hoida, et ta nii ruttu halvemaks ei lähe. Eriti tehes vabatahtlikku tööd ja ehitades kodanikuühiskonda. Aga et see on pelgalt mitte millekski, kohustab võitlus ette kindlaks määratud heade asjade nimel keskkond, naiste ja vähemuste õigused, kogu see turvaline tubateater. Siis lisab see ainult hagu tulle. Õhutab vaikselt, aga järjepidevalt jõhkruse leegikest jõhkruse tulekahju. Kui seekord puhkenud on, siis on vähemalt üks teine lootus, et aga kustub. Et ta ei kasva tule tornadoks, vaid ammendab kasina põleva materjali ja vaibub visinal. Või, või siis jah, tõuseb latvadesse, hävitab kõik. Ja seejärel ikkagi kustub nagu iga tuli. Eks seegi ole lootus, kui ka mitte meile või kes teab. Pealegi, jõhkrus on juba valitud. Ja silmakirjalikkus ei oska talle teisiti vastu hakata kui oma silmakirjalike relvadega millega teda muidugi ei võida. Seepärast tõesti, milleks veel uudised? Raadio televisioon, internet, ajalehed, et teada saada jõhkruse uutest nüanssidest. Jõhklusel, pole nüansse. Vastavalt definitsioonile. Silmakirjalikkusele on nüansid, kõik need 50 ja rohkem ebamäärasuse hästi mõeldud meetmete, uduste, lubaduste, heade kavatsuste varjundit. Äkki taipan, vaadates seda metsa siin, seda võsa ja padrikut. Eesti mets, varsti, see on see, mis eesti metsast saab. Ta ammeevikastub nii nagu kõik ups, hakkaja, peene, nii väga kultuurse vabakondliku anti ammelikanismi laulude saatel. Totaalne uuendamine, totaalne võsa, läbitungimatu Teetu ei teed, on korralikult kõvad metsamajandusteed, mida mööda sõita sisse ja vedada välja muud teed inimeste teed. Talust tallu viinud rajad kaovad, sõidetakse läbi, keeratakse segi, kasvavad täis. Eile võtsin kätte ja läksin metsa matkama. Alustasin skaudilaagri ühelt kaugemalt mahajäetud platsilt suure järve ääres. Kõndisin põhja poole, kus kaardi järgi pidi olema järgmine järv. Lootsin endamisi, et skautidel oli seal mingi rada, mida mööda nad vahel põhja poole matkasid. Aga mingit rada polnud. Nende metsade rajatus on tõesti hämmastav. Orienteerusin igaks juhuks lageda oja sooniku järgi, mis pidi järgmisi järveni viima. Lõpuks läks mets üsna räguseks, kraapisin paljad sääred, kriimuks oli muidugi kergemeelne lühikeste pükstega metsa ronida. Seal kasvas mingeid okkaliste väetidega murakaid. Aina tundus, et puude vahelt vilgub midagi heledamat. Ja see ehk ongi järv. Aga polnud vaid oja soonik kandlus läände ja ma lõin kahtlema, kas lähen ikka õiges suunas, sest kaart oli väga ebamäärane. Keerasin tagasi, sel hetkel tekkis korraks ka ära eksimise tunne. Päike oli just pilve taha läinud, kuigi ikka kumas sealt ja osutas lääne suunda. Aga äkki nagu oleksid vasak ja parem pool sassi läinud ja ma pidin endale häälega ütlema, nii. Sealpool on nüüd põhisealpool lõuna, sa pead minema sinna, mitte sinna. Just ringi pööramisega võibki metsas eksimine tulla. Kuidagi pead sa oma peas ka kaardi ringi keerama. Lisaks kõik eksimise jutud, millega siin oli hirmutatud aga keerasin ikka jõuga oma nina õigele poole ja kui jälle nägin üle oja kukkunud elupuu luuda, mida mäletasin, oli hea meel küll. Teadsin kindlasti, et lähen täiesti tagasi. Varsti paistiski juba järv, mille äärest tulin. Ma polnud jõudnud kuigi kaugele. Esimest korda minnes tundub iga tee pikk. Otsustasin, et teinekord proovin minna julgelt ülevalt poolt mööda kaljuküngaste harja ei hoia enam selle soo äärde. Öösel oli jälle kõva äike, mis tuli seekord otse peale. Ta oli kuidagi palju suurem kui äikesed kodumaal. Just suurem mürin oli nagu üks suur trummel, mis maja kohal ringi käis ja majagi korraks kinni võttis. Teda raputas, aga ma ei kartnud, lihtsalt kuulasin. Sadu oli äge, aga lühike ja mürin kaugenes ruttu. Väga suur must loom, kes rändas öösel oma rada läbi metsa ja üle järvede ja kaljude. Võib-olla ongi kaljud need, mis niimoodi vastu kõmisevad. Õhtul oli taevas veel selge ja ma nägin oma kahe mänd sõbra okste vahelt ühe lendlähe välgatust. Ja teisel järvel, hõikas Kaur. Loodan, et ühel sügisel tuleb ja huikab ta otse siin all siis, kui inimesed on läinud. Kuigi naabersuvila laste hääli kuulda on täitsa kodune. Laste hääled on ka nagu ühed loodushääled. Täna neid polegi kas halva ilma pärast või on nad ära viidud. Need teeäärsed, kes mind naabrivalve korras küsitlesid, on igatahes läinud. Eks sellepärast neil olnudki nii suur valu teada saada, mis tüüp see on, kes siin selle roostes ratta ka edasi-tagasi kolistab? Nad läksid ju ära, jätsid oma suvila ja omandi üksi. Ma ei ole kindel, et nende süda päriselt rahule jäi. Sealt tulnud inimene on ikkagi kahtlane. Ma usun, et väga sügaval südamepõhjas peab üks õige väliseestlane eriti veel niisugune, kellel kodumaaga on vähe pistmist. Meid kõiki ikka veel kommunistideks, pättideks ja varastaks. Igatahes mitte päris õigeteks inimesteks. Ja natuke on tal kindlasti õiguski. Õiged ameeriklased me veel pole ja selleks nii ruttu ei saa, aga ehk järgmised põlved.