Tere, mina olen Raimo Pass. Loen teile Raimond Kaugveri loo õnnesoov raadio kaudu. Töökäsk oli antud, brigaad tahtis väljuda, kui meisterdanud autoriteetse käeviipega peatas. On veel üks asi. Mehed vaagisid mõttes oma ilmsiks tulnud ja tulemata pate hingeid valvsalt ootama. Maailma nii hästi mäletada. Ja Essab reedel 70 aastaseks. Oh sa sunnik, jazz oli endine brigadir, aastat viis tagasi pensionile läinud. Enne seda oli ta siinsamas tee-ehitajate hulgas tervelt 45 aastat mööda saatnud. Jazz. See oli sümbol. Ma mõtlesin nii, et poleks paha, kui brigaad teda sellel päeval meeles peaks, ütles meister ja vaatas kordamööda kõigile otsa. Mitme mehe käed tõusid pintsaku juurde, raha tasku järele? Ei, raha pole vaja. Jazz ei armastanud kingitusi. Aga meistri silmad võtsid piduliku ning range ilme. Mis oleks, kui laseksime teda reedel meie brigaadi poolt raadio kaudu õnnitleda? Meeste nägudele tõusis tunnustuse helk. Nutikas poiss, see meister. Tulge pärast tööd kontorist läbi mõtlema, soovi teksti valmis, ütles meister ja andis märku. Võite minna. Õhtul kogunes terve brigaad meistrilaua, ümbermeister ise istus oma toolil, suur valge paberileht ees ja kuskilt välismaalt toodud viguritega pastakas käes. Lagedatest õnnesoovisõnadest jääb minu arust väheks. Jässile peaks laskma tingimata mõne pasliku luuletuse lugeda. Mehed sügasid kõrvatagust, d oli d luule oli luuleteepeenar veel lilli kasvanud, ilutsenud ka meeste peas luuleõisi. Meister mõistis seda ja vaatas otse silmabrigaadi kõige nooremale poisile, kes paari kuu pärast pidi õhtukeskkooli lõpetama. Vaat mis sulle neid ju õpetatakse. Homseksotsid ühe sobiva välja, et ei oleks liiga sihuke lilleline ja tööst oleks kõvasti juttu, jazz oli kõva töömees. Nooruke Väljavalitu tahtis protestida, et tema ei tunne üldse Jassi ja kuidas saab tema siis just jazzil sobivat värssi välja otsida. Aga meistrimeeste pilgud võtsid julguse vastu hakkamiseks ja ta mõmises segaselt, et eks ta siis proovi proovida, pole midagi. Homme hommikuks, olgu siin selle muu jutu, panen ise kokku. Kodus vaiuste noor tee-ehitaja sügavasse mõttesse. Häid luuletusi tööst tuli palju. Aga nüüd äkki ei tundunud ükski neist kõlblik olevat. Noormees tõstis alateadlikult pead auahnus, kui juba siis olgu midagi erilist. Napid kodus leiduvad luuletuskogud said lauale laotud õpikud, appi võetud. Ülesanne polnud kerge. Poiss näris pliiatsit ja süvenes uutesse lehekülgedes. Imelik. Koolis polnud ta midagi mõelnud neidsamu luuletusi pähe õppides, nüüd tundusid kõik kuidagi ülespuhutud ja võltsid. Töö ise oli nagu hoopis midagi muud, eriti töötee peal. Küllap see tuleb sellest, et ma ise just tee peal töötan, mõtles poiss muiates, tõsine saga, kohe. Kellaga lähenes keskööle. Poiss haaras viimase luuletuskogu järele ja arvas, et on viimaks õige leidnud. Luuletus oli pikk, aga poiss otsustas, et piisab mõnest valitud stroofist. Daniisutas keelega pliiatsit ja kirjutas hoolikalt ning selge käekirjaga paberile. Tast au ja rikkus mööda läks, ei mõistnud elus sisse seada maailma kõigist naudinguist, üksainus oli talle teada. See oli nauding tehtud tööst ja kui see oli meeldiv töö veel, kui lõbusalt, siis laulis saag, kui vallatult, siis välkus höövel. Ta lastelegi leidis tööd ja nagu nõudlik õpetaja neid juhatas ja manitses. Kui teed on hästi teha vaja. Kui asi on, kui valatud, siis seda vaadata on mõnu. Hea töö on nagu ilus laul, kus sees ei ole liigseid sõnu. Viimased kaks rida meeldisid poisile kõige rohkem, ta kriipsutas need koguni alla. Siis luges ta kõik veel kord läbi ja ei mõtlema sõna lastelegi juures ja tegi julgust kokku võttes parandused teistelegi. Ta teistelegi leidis tööd. Hommikul luges meister luuletuse läbi, mõtles veidi, teda häiris, teine rida ei mõistnud elus sisse seada. Siis mõtles ta, et Jassi abielu oli luhta läinud ja jäi nõusse. Ta ise oli koostanud veidi kõrge lennulise õnnitlusteksti. Nende värsside lihtsuse kaudu aimas ta, et midagi tuleb muuta. Korras, ütles ta ülemuslikult ja pistis luuletuse laekasse. Lõuna ajal Win raadiosse. Järgmisel päeval tuli kontorisse vana keevitaja niheles natuke ja ütles siis meistrile. Tead, mul on üks mure. Lase kuulda. Aga kui jazz sel hommikul üldse raadiot ei kuula? Meister tundis, et probleem kerkis täie tõsidusega. Ta sügas nina ja ütles siis ebamääraselt. Me ei saa ju talle helistada ja öelda, et misjaoks helistada? Küsis keevitaja. Paneme lihtsalt kirja posti, et vaat, palun kuulake sel ja sel kuupäeval kell kaheksa 20 raadiot ilma allkirjata. Kuidas seda öeldakse anonüümselt? Meister nägi väljapääsu, tal oli kombeks ruttu otsustada, ilma ütles ta dispetšerile. Löö niisugune kiri masinal valmis ja aadres kah masinal. Äkki mäletan veel su käekirja. Reede hommikul toimus ülemuse eestvedamisel töö sisekorra eeskirjade rikkumine. Kogu brigaad istus kontoris raadio juures, kuigi kell oli juba ammu üle kaheksa. Jazzil võib hea meel olla, ütles keevitaja. Küllap poetab pisara, oli, arvas keegi. Väärt mõte, see raadio. Kust sa selle laulu said, ise tegid või? Küsis keegi poisilt. Poiss vastas vaikselt. Ei, see on August Sang. Laulisast. Kell sai kaheksa, 20. Õnnitlused algasid. Kõigepealt anti üle parimad soovid 90 seitsmeaastasele naisele. Eidel vanust hirm hakkab mõelda. Pikkamööda langes sünnipäeva laste iga 80-le siis 75-le ja siis kuulsid kõik diktori selget sooja häält. 70. sünnipäeval õnnitleb ja soovib palju aastaid ning tugevat tervist oma endisele brigaadile Jacob maal mannile. Jacob Maalmann ärkas sel hommikul vara, nagu ikka kevaditi. Tal oli kaugel linna servas väike maja hütice, mida ümbritses paras pisike aed. Kui sammudega mõõta, siis 60 sammu ühtepidi põhjast lõunasse ja 50 teistpidi idast läände. Jacob Maalmann pilgutas aknast tulvas, heledas kevade valguses mõned korrad silmi ja lamas siis mõnusalt edasi. Kell tiksus kaheksandat tundi. Tarvis tõusta, mõtles Jacob Maalmann. Ta sirutas käe ja lülitas ö lauakeselgunutava raadio sisse. Nagu igal hommikul, nii lehitses ka täna väliskommentaator oma märkmikku. Maalmann kuulas ära aruande poliitilise olukorra üle Portugalis ja vedas end siis püsti. Tänaseks hommikuks oli Jakob maal mannil ette nähtud tähtis tegevus. Väetisepanek 10 lõuna poole, mis olite aia uhkuseks? Jakob maailm on armastas loodust üle kõige. Kui ta viis aastat tagasi pensionile läks, mõtles ta eelkõige sellele, et saab nüüd rahulikult ja segamatult oma aiakesega tegeleda. Tänaseks oli planeeritud väetamine, Jakob Maalmann võttis varnast sinna juba õhtul valmis pandud sellekohased rõivad. Hakates pikkamisi riietuma. Väetist, ammutas Jacob Maalmann kõige igapäevasem varasalvest oma maja hütikemmergust. Paaril esimesel kevadel olid naabrid maa Almanni hoogtööpäevadel nina kirtsutanud. Nüüd oldi sellega juba harjunud, ainult aknad tõmmati kõvemini kinni. Maalmann otsis kurjalt plekist käru, laotas selle põhjatüki plastikaat, kilet ja asus tööle. Esimene kärutäis läks valgele klaarile, mis seisis otse maa Almanni aknal. Selle puu õunu armastas ka Maalmann ise süüa. See oli üldse ta lemmikpuu. Pikkamisi ja tõsiselt kaevas ta puu ümber madala kraavi, tõstis talve jooksul kogutud varude ühtlase kihina sellesse, kühveldas mulla uuesti peale ja jäisisi, rist Luit riikides ülespoole vahtima. Mõned oksad vajasid lõikamist. Sügisel tuleks puud pookida. Seda oli talle õpetanud tuttav aednik, kes elas siinsamas lähedal ja olimaal mannile kõige meelepärasemaks vestluskaaslaseks pikkadel talveõhtutel. Kui televiisori ees istumine ära hakkas tüütama ja elava inimese sõna järele vajadus tekkis. Ilma mingi seosetu meenus maal mannile, et ta polnud enam mitu päeva posti järel käinud. Kirjakandja maal manni juures ei käinud, tema ja naabri post pandi üheskoos umbes kilomeetri kaugusel asuvasse postkasti. Kah mul asi, mõtles maalmann imestades, et see mõte tal üldse pähe tuli. Ajalehed. Kirju ei saanud, Maalmann juba aastaid polnud kedagi, kes talle oleks kirjutanud. Ja ajalehti Maalmann praegu ei vajanud. Ei nüüd kevadel kisendas ta hinge elavate lehtede järele, mis üsna peatselt nendele samadele praegu veel elututele okstele pidid ilmuma. Ajalehtede tellimine oli rohkem kombetäitmine, igas kvartalis käis keegi ametnik tellimislehtedega, noh, maal mannil oli piinlik ära öelda, tellis siis kah Rahva Hääle. Uue kärutäie järele minnes tuli talle korraga meelde, et oli vist unustanud raadio välja keerata. Raiskab ilmaasjata voolumaal man, panin käru kemmergu luugile ja läks tuppa. Kui ta ukse avas, kostsid vastuvõtjast August Sanga luuletuse viimased read. Hea töö on nagu ilus laul, kus sees ei ole liigseid sõnu. Leidsid ka Ameerika urises Maalmann keeras raadio kinni ja läks kibelevi käsi tagasi ootava käru juurde.