Mina olen Laine Mägi ja loen katkendi Betti Alveri viletsuse komöödiast. Fiilemon ja Paukis. Kõrvaltuppa kolisid uued, üürnikud tegi halba kuivetanud vana mees oma naisega kohates neid ühel õhtupoolikul pööningul näis mulle äkki, nagu oleksin nendega juba varem kuskil kokku puutunud. Silmapilgul, mil oma mälu pingutasin, lõi vanamehe nägu särama ja ta sööstis mu juurde. Suured jumalad, see on jupimpa. Muusa, muusa, tule siia, Pimpansiin. Hüüdis ta naisele. Seda me peame tõesti kuidagi pühitsema. Nüüd tundsin nad ära. See oli väikese laadapalagani omanik, pumbo Jumbo, kellele kunagi olin maalinud mõningaid näiteseinu ja plakateid. O. Lõi käsi kokku paks punases Beleriinis, emand, kelle lumivalged juuksed seisid, kohevid nagu võilille udemed. Mis puutub kunsti, siis on kunst meie juures alati teretulnud. Kas te ei sooviks tassikest teed ja klaasikest Jamaica rummi, lisas pumbo Jumbo mu ümbert kinni võttes. Palun, palun, ärge ütelge, ei. Astusime tuppa, mis oli täiskiilutud veid, räimat, pudu, padu. Siin vedeles läbisegi igasugukaste laternaid, silindreid ja riidetükke mitmekordsete põhjadega, kübaraid, torbikuid, kindaid, mis ei mahtunud sõrmeotsa ning teisi suured kui jahukotid. Ühes nurgas, vana kuulutuse all, mis kujutas pumboiumbot hiilgavat kaardiväelase mundris seisis papist muumia ning veidi eemal must surnukirst, kust vaatasid välja emand muusa, korssetid ja kübarasuled. Pumboiumba pühkis tühjaks ühe pingi, aitas mulle mantli seljast, raputas seda põrandale, pudenes meetri kõrgune kuhi kergeid paberlilli. Emand, lõi käsi kokku, võttis mu pääst mütsi ning säält tõusis lendu valge tuvike. Järel lasksid nad terve veerand tunni jooksul rätikuid oma värvust muuta, kuldraha sadada, jalutuskeppe tantsida, asju kaduda ning uuesti ilmuda. Trikid olid labaseimad ja iganenud kuid neid sooritades Raukkade näod särasid uhkusest ja õnnest. Iga numbri järel pumboiumbo kummardas ja emand naeratas sulavalt. Suurepärane, laususin ma midagi öelda? Ju ometi? See kõik näib olevat nii lihtne. Iga tõsine kunst on lihtne, sõnas pumboiumbo väärikalt. Kuid paljuke leidub veel tema austajaid, teie muusa, mina ja veel väike näputäis. Aga kas tohib meid heidutada, kas pole suurt ja ilusat alati kõrvale tõrjutud ja kividega pillutud? Publik on nii võõrdunud kunstis, et pidime kavast välja jätma niisugused palad nagu elav nõelapadi ilma päätame ees ja tantsivad kondid. Isegi selline hiilgenumber nagu pooleks saetud naine ei saavuta enam kuigi suurt edu. Seda numbrit menüüd niikuinii ei saaks esitada, sest Stella on meie juurest ära. Stella on meie tütar, tõttas emad seletama, sa helde taevas, temaga läks nagu kerjuste grafinnaga, mida mängisime enne sõda. Mina olin sel ajal primadonna. Kas usute, kui kolmandas vaatuses tulin lavale valges kleidis ning laulsin oma laulu ja layer kastme ringis tasa ja ümberringi oli roosa valgus siis jooksus saalitäis rahvast isegi aasta laatadel. Näen seda tihti unes. Juba nutabki jälle, ärge pange teda tähele. Ta on niisugune nutu Triinu nagu enamasti kõik suured talendid. Meie stel lainutud kunagi ei kõlvanud, aga muuks kui loomadega töötamiseks. Häbi pole. Ema pöördus vana mees jälle naise poole, kes tasakesi nuuksus, sätta ometi nutta taga oma noorust ja peenikest pihta, milline lapsikus. See on isegi patt, kui teada tahad. Me oleme vanad ja jumalale tänu. Mis puutub sellesse, et sa oled paks siis pole see veel, kes teab, milline õnnetus. Nii-öelda mõnes suhtes, see on isegi ilusam ja au väärsengi. Aga sa oled olnud alati ülekohtune meie lapse vastu, süüdisemand silmi kuivatades ei leia tervest ilmast teist nii tarka, näed, ja õrna südant oli liighääl meiesuguste jaoks liig peen, ilus ja mõistlik. Palvetasin iga õhtu, et ta saaks rikkaks. Teadsin, et ta on loodud teistsuguse elu jaoks. Peaksite ainult nägema, millises majas ta elab seal kui loss ning uksel seisavad puust ratsanikud. Arvata, et ta võib olla häbeneb oma lihtsaid vanemaid. Sest ühelgi mis tahes me oleme siiski ainult viletsad, vaesed kunstnikud ega tea midagi peentest kommetest. Oh kui liigutavalt, ta hoolitseb meie eest. Ta kannab kätel meid kaht vana narri külvab meid üle kingitustega. Ja kui tal on külalisel, istume alati aukohtadel. Ütle pumbo, räägin ma tõtt, kas ei söönud, Me tänagi ta lauas nagu vürstid vürstid, vürstid, osatas vana mees pahaselt. Ikka need liialdused tühjas tühjas elumised. Ei, ei, ma ei hakka hüüdiste samas heitunud, nähes emandat, jälle nutule kalduvad. Olen vana eesel, kallis, suusakas poleks nüüd aeg. Nad tõusid, mõlemad läksid kapi juurde, avasid selle ning sorisid riiuleil. Siis pöörasid nad pahupidi, paar korvi tohtisid kohvris, panid pääd kokku, sosistasid kaua ja näisid surmani õnnetud. Kas usute või mitte? Meil pole midagi kodus. Kummaline, mitte kuiva koorukestki. Meil pole midagi, kordas pumbo kurvalt. Ma ei mäletagi enam, millal viimast korda sõi. Häbene, täitmatu loom, süüdis emand päädvangutades. Aga täna lõuna Stella pool. Tõsi, tõsi, selle olin sootuks unustanud. Lauses vana mees, alandlikult jumalanna andeks, kärvan veel liigsöömisse nagu ahv Polluks. Kus teie tiigrid ja kobra madu? Küsisin mõninga vaikuse järel. Meil pole neid enam, vastas muusa. Tiigrite eest ostsime Stella-le veidi lauahõbedat ja kobra kulus niisama. Aater venitas emand põlastavalt selles koitanud rämpsu poest. Oleme taevale tänu lahti. Aga ütlen teile nüüd alles saame teatri vaskmassidega, sametist, eesriidega ja kullatud letiga, kus publik võib osta apelsine ja jaanipõtru. Muidugi peame pakkuma elavaid pilte. Tantsija annasid, kupletiste ja pajatseid. Aga esinevad kappige, meed, kokku kasvanud õeksed, inimene, madu, habemega naine ning lõpuks saab olema ikka mõni näidend ja muusika ja lauluga. Räägime tõtt pumba. Pääle selle on meil vahakujude ja harulduste kabinet kus näitame Aadamat, Eevaga kuningas Nebukadnetsari Taaveti kannelt, Kolumbuse muna ja muid maailma tähtsamaid asju. Raugad sattusid järjest enam hoogu ning kuuldes viletsast olukorrast pakkusid nad mulle alatise plakati maalija kohta. Tingimusega. Et aitaksin loomasööta. Esinesin suuremail laatadel prints Hamletit, kujuna.