Muusikaajaloo peamiseks komponendiks on muidugi helilooja ning tema looming. Ent ka kõige geniaalsema meistritöö võib muutuda ei millekski, kui puuduvad interpreedid ja mis sama tähtis ja propagandaaparatuur ajaleht, hea sule ja tabava ütlemisega kirjamees, valgustaja oraator. Eriti vajalikuks muutuvad need komponendid siis, kui on tegemist mingi uue nähtusega kunstis, millist traditsioonide paelus olev publik. Jaga kriitika eitavad. Eesti muusikas tekkis esmakordselt selline situatsioon käesoleva sajandi alguses mil asja armestusliku loomingu koolkonna vahetasid välja Peterburis hariduse saanud professionaalid. Nende, eriti aga Mart Saare poolt öeldud kunsti sõna vajas head tõlki. Agitaatoreilt. Keskpäraseks sagitaatoriks võib ju heal juhul õppida. Heaks peab aga sündima peavad olema mitmekülgsed võimed pluss vankumatu usk oma tegevust kandvasse ideesse. Selliseks sündinud mitmekülgsete võimetegaagitaatoriks kujuneski Tartu omaaegne muusikamees Leonhard Naimann. Ta oli suurepärane laulja, hea laulupedagoog, võimekas koorijuht, omapärase väljenduslaadiga kirjamees, väsimatu võitleja, muusikalise progressi eest. ÜKS Leonhard Neumanni laulustuudio õpilane on olnud Jõgeva sordiaretusjaama kauaaegne teaduslik töötaja, põllumajandusteaduste kandidaat Rudolf Tamm. Oma kunagisest õpetajast on ta kirjutanud mälestused, kust laene. Leonhard Naimanni tundsid Tartus kõik suurekasvuline laiaõlgne alati pea püsti unistav, veidi nagu ehmunud pilk kaugusesse juhitud üle vastutulijate teade. Sam, pisut ebakindel, nagu kipuks maha jääma keha edasipürgivast liikumisest. Igatahes väga omapärane rüht ja isikupärane kõnnak, mille järgi teda Tartu tänavail võis juba kaugelt ära tunda. Leonhard Naimann tuli meie muusikaellu ajal, mil lõhe uue ja vana heliloomingulise orientatsiooni vahel oli saavutanud kulminatsiooni. See oli 1905. aasta revolutsioonile järgnenud perioodil. Ühel pool Euroopa suurlinnade moodsat kunsti maitsnud kirjamehed ja muusikud teisel provintsi turu odaval kirjandusel ja saksa järel romantismi Epigoonide sentimentaalse del laulikestel üles kasvanud kodukootud asjaarmastajad. See kunstilise maitsenivoo madalseis sundis ka Naimanni 1910. aastal sulge haarama ja hukkamõistvast toonist kirjutama. Just nende inimeste muusikaline maitse on see, mis kõigepealt tuulutamist ja puhastamist nõuab. Meie muusikaline maitse ei ole esimestest laulupidudest saadik. See on 40 aasta jooksul mitte edasijõudnud. 40 aasta eest võeti saksa sentimentaalse viisid, pandi neile eestikeelsed sõnad alla ja Eesti laul oli valmis. Et neid sel korral lauldi. Sellepärast ei ole tahetud siin juttu teha. Kuid et neid veel praegu armastatakse, et nad veel praegu meie vanu Eesti rahvaviise Meie Eesti heliloojate iseloomulikke ja paremaid töid kõrvale tõrjuvad. See on loomuvastane. Kui nüüd silmas peame, et meie laulukooride literatuuri peale paari segakoori ja vast ühe meeskoori kogu kõik oma aja ära elanud kui nad meile muud ei paku, kui vanu oma kodumaal juba igavaks läinud saksa magusa posid viise siis saame õieti aru, kui palju meie muusika edendamiseks on ära tehtud. Mitte kusagil ei õitse meie kadakasakslus nii lopsakalt kui muusikapõllul. Sellisesse mentaliteedi, müüri hakkaski Naimann ennastsalgavalt auku raiuma. Ta püüdis Mart Saare ja mitmete teiste heliloojate neile teostele valgust heita, mille üle enamus publikust ja kriitikast iroonilise muigega pead vangutas. Naiman oli Paula preemi kõrval üks neist vähestest, kes julges Mart Saare komplitseeritud soololauludega sellele estraadile astuda, kust aastakümneid olid kõlanud saksapärased sentimentaalseks laulukesed. Üks selline esinemine toimus aastal 1908, kus tüsedakõlaline bariton laimann kandis ette mõningad saare uudse helikeelega soololaulud Nende hulgas. Helilooja tolle perioodi ühe silmapaistvama Karl Eduard Söödi tekstile loodud sügismõtted. Seeme. Ja seal. Surma. Naimannist kui laulu pedagoogist kirjutab Rudolf Tamm Kõik, mis ma muusikast tean, seda olen saanud maimannilt. Tema avas mulle tee muusikamaailma võludesse, õpetas mind mõistma inimhääle täiuslikku ilu tema suurepärases lihtsuses, väljendusrikkuses ja pehmuses. Naimanni laulutunnid olid mulle suureks elamuseks. Lamedalt lauljaid ta ei sallinud. Hääl pidi kaetult kõlama, voolama vabalt pingutusteta ja kandvalt. Nagu sugereerimiseks, pöörduste sageli piltlikke kujutluste juurde. Seiske lõdvalt ja lontis veel veel rohkem, vaat nii. Nüüd tehke nägu, nagu oleks teil tahtmist haigutada. Nagu haigutaksite kuuldavalt. Teedete. Nüüd kujutlege, nagu oleks teil huulte vahel kummirõngas, teeb ette. Tore. Hästi. Nüüd mõelge, nagu oleks teil lont ja laulaksid lonti. Olge lõdvalt veel rohkem. Veel veel. Tehke muidu nägu ette. Toore vat nii suurepärane. Hääle kandvust käis ta kõrvaltoast vahel isegi trepikojast kahe ukse tagant kontrollimas. Ühes artiklis kirjutas Aleksander lette, et Naiman oskab õpetada, aga ta oskab samaaegselt ka ära dada. Nii see tõepoolest oligi. Vähe sellest, deta oma õpilastes oskas muusika vastu huvi äratada. Ta oskas ka eesti uuemat muusikat suupäraseks rääkida ja laulda. Kõikjal paistis silma tema titaatori loomus. Seda tõendab ka Rudolf Tamm oma mälestustes, öeldes. Eesti helilooja-ist olid Naimanni lemmikautoriks Mart Saar, Aleksander Läte, Rudolf Tobias. Hiljem tulid nooremad kaasaegsed Riho Päts, Tuudur Vettik, Eduard Tubin ja mitmed teised. Tingimata võeti läbi ka Artur Kapi metsateel ja Lüdigi lapsepõlves. No. Kuule, see, Ja Tõnu. Naimanni laulustuudioõpilaseks oli ka meie tänapäeva tuntud muusikakriitik Aurora Semper tolleaegse nimega Adamson. Oma õpetajast teab temagi üht-teist pajatada. Leonhard eestistatud nimega Lennart Neumann oli üks huvitavamaid kuusiku kujusid, minu noorepõlve tartus, tema imponeerib, kuju oli mulle tuttav ammu, enne, kui ma teadsin, kes ta on. Huvide vastu tõusis, kui kuulsin, et ta on laulja, kes on õppinud Moskva konservatooriumist ja Itaalias. Tegelesin ju minagi muusikaga, peamiselt klaveri vahendusel. Ma poleks kunagi mõttele tulnud laulmist õppida. Kuju prantsuse keele õpetaja, kes mind kord koolipeol laulmas oli kuulnud. Igal kohtumisel ei oleks küsinud. Kas te juba õpite laulmist. Tema alalised küsimused panid minus liikuma mõte, kui õige prooviks. Esimene katse oli sõja ajal Riiast Tartu kolinud Riia muusikakooli õpetaja Fonshrendi. Meie laulja lüüdist Inteli õpetaja juures ei mäleta enam, miks, aga see kestnud kaua. Mike oli aga juba suus, kelle juurde minna. Miina Härma soovitas Aino Tamme minaga seadsin oma sammud Leonhard Neumanni juurde kes tollal elas Riia tänavas ühe puumaja teisel korrusel. Laulutunnid toimusid topeltakendega varustatud verandal, mis minu mäletavasti kaunis jahe oli proovinud mu häält võttis mind õpilaseks vastu ja nii hakkasin ma tema juures käima. Ei mäleta, kas kaks või kolm korda nädalas tunnis. Ta oli alati tõsiselt asja juures ning järele andmata asjus, mida ta tähtsaks pidas, minule, kes ma seni olin, laulud, nii nagu nokkoli kasvanud tähendasid need tunnid laulmise mõiste avardumist siini tundmatus suunas. Kuud möödusid hääleharjutusi tehes üksikuid vokaale lihvides. Kuni jõudsime esimese laulu, nii selleks oli Mart Saare karjased kaetus, kuid ka see muudeti esialguharjutusteks enne tekstini jõudmist lihviti vokaalselt kõik peensusteni ja täpsusteni välja. Kevad oli juba käes, kui Neumann mulle ühel päeval seletas, et kavatseb korraldada õpilasõhtu. Ja mina noorima õpilasena pean seal laulma karjase kaebdust, etnoymanik klaverituba oli pisike, oli, siis toimusid proovid näituse tänaval Juhan Aaviku korteris. Nüüd tutvusin ka oma kaasõpilastest kaasesinejatega. Nendeks olid Paula Naiman Neumanni hilisem abikaasa Salme Pärtelpoeg hiljem sõber, neiu kanarik. Kahjuks olen tema eesnime unustanud ja organism Peeter Laja kõik olid minust kauem õppinud ja laulsid minu arvates väga hästi. Mul oli küllaltki tegemist oma karjasekartusega, olin nii kaua harjutusi laulnud ja õigesti laulma õppinud, neid katsunud, et algul laulu kui tervikuga nagu midagi peale hakata ei osanud. Pikapeale hakkas siga minema. See õpilasõhtu on mul meeles kahel põhjusel. Esiteks toimus ta ebatavalistes ruumides nimelt Vanemuise saali otsas paiknevas fuajees kus tavaliselt pidude ja pallide ajal einelaud asus. Seal oli paras suurus niisuguse tagasihoidliku õpilasõhtu jaoks. Teest mahult sobivad seal igatahes tookordsest. Tartus polnud välja arvatud ehk saksa mürgermusse mis aga rahvuslikel põhjustel arvesse tulla ei saanud. Teine põhjus on see, et kuna Mart Saar, kes meid saatis parema kõrvaga hästi kuulnud siis asetati klaver poodiumil sirge küljega publiku poole. Nüüd sai saatja lauljad peensusteni jälgida ja saata. Saal oli publikut täis, esinemine läks kõigil hästi, isegi arvustuse osaliseks saime me. Aleksander Läte kirjutas Postimehes seitsmeteistkümnendal mail 1100 18. aastal. Nõiman oskab õpetada, aga tema oskab kani samuti äratada. See on õpetamise juures suur võit. Olen ka ühel Neumanni poolt juhatatud kuuri kontserditel kaasa laulnud, see oli 1900 18. aasta sügisel. Tähendab hiljem kui need kontserdid, millest tänases saates juttu tuleb. Igatahes oli repertuaaris nii saare kui ka teiste eesti meistrite laulud. Selgesti mäletan Peeter süda linagadkujad mida nii paljude aastate järel rõõmuga uuesti kuulsin. Mõni aasta tagasi Tallinna kammerkoorilt publiku poolt võeti tookordne kontsert väga hästi vastu. Sellega lõppesid minu selleaegsed õpingud Neumanni juures, kohtusime Naimanitega mõned aastad hiljem Berliinis õppides. Ja meie perede vahel sigines tee suhtlemine. Nööman oli väga haritud inimene, kel olid laiad teadmised mitmel alal tema lemmikaineks aga ikka muusika, milles ta suure eruditsiooniga ja maimustatult oskas vestelda. Eesti muusikust pälvis temas suurima tunnustuse ja imetluse Rudolf Tobias kes nõimani muusikuks kujunemisel suurt osa oli edendanud. Johannes Semper juhtis mu tähelepanu asjaolule, mida ma hiljem päris teadlikult kontrollima hakkasin. Olgu meie vestlus nõimaniga pik way põgus toimuga see kas kodus, kontserdil või tänaval. Aastate vältel ei olnud ühtki juhust, kus nõiman tuvi asest juttu ei oleks teinud või teda vähemalt põgusalt ei oleks maininud. Pärast õpinguid Pariisis Tartu elama asudes sai minust uuesti nõimani lauluõpilane ja oleks ehk saanud lauljagi, kui maestro äkiline surm sellele kriipsu peale poleks tõmmanud. Naimanist kui väsimatust võitlejast muusikalise progressi eest saame ettekujutuse, kui laskume mõttes 1916. aasta skandaalsetesse sündmustesse. Muusikaajaloolise arengukäik viis konfliktini, mis tulenes resoluutsest küsimuse püstitamisest. Kas muusikaline kadakasakslus või eesti rahvuslik helilooming. Kas iganenud saksa järel romantismitrafaretti pead, meie kontsert estraadil või kaasaja tasemel seisvad eesti meistrite uuema helikeelega originaalsed teosed? Äsja olid möödunud Vanemuise 50 aasta juubelipidustused. Nagu tavaks, tähistati ka selle meie kultuuriloos nii tähtsa seltsi sünnipäeva piduliku aktusega kontsertidega eesti heliloomingust. Kõik oleks laabunud hästi, kui Naimanni kriitiline mina poleks liiga valjult kõnelema hakanud. Ta polnud rahul Juhan Simmi poolt dirigeeritud koorikontserti kavada. Ma ei või laulude väljavalikuga sugugi leppida suurelt osalt on need diretantismi tood, et kus kohati nii töödes kui ka ettekandes efektide otsimised ilmnevad. Kus jäivad aga meie kunstnikude laulud, mis just selleks päevaks komponeeritud, kus jahivad Mart, Saare, Juhan Aaviku ja mitmete teiste heliloojate teosed, millised ka Peterburis kalevipoja pidustustel ette kanti? Naimanni kriitiline sõnavõtt oli vaid lühikeseks eelmänguks järgnevatele dramaatiliste sündmustele. Möödusid nädalad ja kuud. Saabumas oli Vanemuise 51. aastapäev. Taas planeeriti kontserte eesti heliloomingust. Saatus tahtis, et Vanemuise koori juhatamine usaldati seekord Naimannile. Eesti uuema muusika patrioot nagu Naima nali, valis ta eeloleva kontserdi kavasse eesti heliloojate kõige problemaatilisemad laulud Mart Saare, Juhan Aaviku, Peeter süda ja teiste Peterburi koolkonnast võrsunud meistrite Polifooniliselt arendatud teosed. Nagu oodata võis, oli avaliku arvamuse pahameel üldine. Süüdistati koorijuhti kavas olnud laule ja nende autoreid, eelkõige aga Mart Saart. Juhanaarikut. Meie meelest jääb Miina Hermann õigeks eesti heliloojaks. Rahvalaul peab jääma rahvalauluks ilma kõigi vigurdamisteta. Oh jumal küll, et meie noored kunstnikud kui modermid tahavad olla kohe hüpermodernid, peavad olema. Surematud. Muusikamehed ei opereerinud ainult dissonants edega. Neist uutest dissonantsi jäägritest tahaks küll näha, kas neist 100 aasta pärast keegi surematute hulka on pääsenud. Meie meelest on õige ja ilus laul Johann Voldemar Janseni nüüd üles Vene alamad. Sellest rahvalikust laulust meie paremat ei pea. Juhan Aaviku orjalaul ei ole kellelegi laul lõhki käristab närvid. See ei ole Eesti laul. Niipea kui ta suu lahti teed, ei ole ta seda ta võib-olla härradele, kunstnikudele, mokka mööda, neile aga mitte. Sellisest kriitika rünnakust olid šokeeritud ka laulude autorid ja koorijuht. Isegi muidu nii napisõnaline ja vaikne Mart Saar pahandas. Nad tahavad, et me igavesti matsideks peaksime jääma igavesti viiske ja paslaid kandma. Ise nad laulavad täiest kõrist, ärka üles, rõhutud rahvas. Sealsamas, aga uuesti Eesti muusikakultuur rõhutud orjarahva tasemele. Ajakirjanduses vastas kriitika pealetungile kõigepealt uue muusika patrioot, koorijuht Naiman. Mis parata, et meil hästi ettevalmistatud muusik arvustajad õieti alles puuduvad. Isegi Eesti kõige paremad lehed on sunnitud oma arvustajaid asjaarmastajate seast otsima. Sellest tuleneb, et ei saada aru polüfoonia Ast. Tahetakse homofooniliste akordide Hurratamist. Ei saada aru harmooniast rahvaviiside omapärast. Kurb on näha, kuidas oma rahvamuusikast mitte lugu ei peeta. Samal ajal olen aga valmis osavatele šarlatanidel kiidulaulu laulma. Kaitstes dissonants Johan Aaviku orjalaulus, võttis ka Mart Saar ajakirjanduses sõna. Kriitika heidab Aaviku laulule ette, et pikalt kinni peetud dissoneeriv helikõla ei pidada sobima orjalaulu resigineeriva iseloomuga. Selleks ollase lahendamata dissonants liiga metsik. Otse ümberpöördult. Orja kibeda elu ja rõhuva meeleolu jaoks on see dissonantsi just kõige sobivam. Võõrastav on aga kuulda, et arvustaja koorijuhi nuimanni juures muud hääd ei leidnud. Kui käte õpetamise osavust Nii poliniseeriti läbi mitmete ajalehenumbrite, kuni toimetus lõpuks ütles oma lõpetavalt karmi sõna. Ega meie arvustajad puu otsast võtta ei ole. Kas Wagneri ja kreegi pole küllalt seonatod hobusesõnnikuga loobitud Nadonaga edasi loonud ja ei ole ka ühtegi suuremat kirjanikku, keda eluajal mitte maha sõimatud ei oleks. Jääb meil mõni raamat arvestamata kontsert tähele panemata siis on ajaleht harimata Ta, kes ainult turuhindadele ruumi andvat, lehe tegelik toimetaja võtku arvustus kus tahes välja. Arvustaja on ikkagi oma aja laps, kuna luuvaim sagedasti kümneid ja rohkem aastaid meist ees on. Pange meie rinnus südame tuli Loitma ja meie ei tule kunagi teilt seaduse ja paragrahvi Sid küsima. Puudub see tuli, siis ei ole meie lõpuks ikkagi midagi saanud. Lõppkokkuvõttes lõppes Neumanni julge ettevõtte küll lüüasaamisega, aga publiku maitsesse oli siiski löödud tugev mõra. Naiman ise oli kaugel sellest, et end võidetuks tunnistada. Juba mõned kuud enne mainitud skandaalseid sündmusi oli ta organiseerinud Tartu haritlaskonna segakoori millist pärast Vanemuise skandaali hakati opositsioonikooriks nimetama. Sama, see on 1916. aasta hilissügisel. Toimuski koori esikkontsert. Laulude valik oli taas äärmiselt väljakutsuv. Kava teine pool oli täielikult koostatud Mart Saare kõige uuematest lauludest. Solistidena olid kaastegevad Paula preem ja Mart Saar. Kontserdil oli kolossaalne menu. Vanemuise saal oli viimase kohani väljamüüdud. Kontserdi lõppedes ootas publik laulude autoreid ja koorijuhti fuajees, et neile veel kord vaimustust avaldada. Seekord oli kriitika positiivne, kohati isegi vaimustusest üle keel. Loorberipärg kuulus eelkõige Leonhard mannile.