Eile, 25 aasta eest kustus üks eredamaid Eesti kerge muusika tähti. Helilooja Raimond Valgre kustus külise, kuid jättis põlema oma süüdatud laulu tungla, milles tänaseni võtavad tuld tuhanded noored ja vanad südamed. Meenutagem teda täna muinaslugudega, mida ta valas oma muusikasse nagu ikka muinaslood võivad olla vanad ja kõigile tuttavad, muutuvad, aga kuulates ikka jälle uuteks ja kauniteks lüües sätendama neisse põimitud viisi lõimede särast. Eile rebisime kalendrist viimase vana aastat tähistava lehe ja pöördusime pilguga tulevikku uude aastasse. Nõnda tehtiga 1000. Hämaruse saabumisel said tänavad tühjaks koju ruttava Eesti inimestest ja akendes lõi helkima küünlavalgus. Kuigi sõjajärgne pidulaud oli tänasest vähem rikkalik, lõhnas näärikuusk niisamuti nagu täna ja pidulikku ootusärevust jätkus igasse peresse. Elus on mõnigi kord nii, et rõõm ja lein mahuvad ühte lauda. Raimond Valgre lahkus ühel niisugusel küünla säärasel kuuse lõhnaselt tunnil. Veel oli jäänud neli aastat 40-ni 36 elatud aastat olid maast madalast täis muusikat täis heldest antud rõõmu ja lausa pillavaltki kuulutatud Annet. Mõned noorukipõlves kirjutatud laulud. Hele ja valus loominguline põlemine suure isamaasõja ajal, kuulajate tunnustus ja saabuv küpsus, mis jäigi lõpuni tulemata. Sinilind jäi püüdmata, kuid tähtsam oli tema väsimatu otsimine. Tähtsam oli lootus ja loobumine, igatsus ja hirm, armastus ja pettumine. Kõik need valguse ja varjude välgatused januselt elatud elus, mis möödus nii ruttu. Siiski näib see vana Mu 1000 korda küll. Nüüd mil tunnen, oli seal. Kui loojan kõlba ameteid Ta sinilindu. Ju ilu, tasaunelmaid. Sineeri. Seal kujutlusi? Dada v? Mis te siin küll ma, kui ta tuule, eks, Tundjale oodates. Igatsen meenoosi. Hüüminko talavee. Teeksin küll maa, kui tõesti sa tuleksid. Tundjale oodates. Igatsen sind. Möödunud sügisel oleks Raimond Valgre saanud 61 aastaseks. Võime endalt vaid küsida. Kui palju olnuks seal praegu laule, missuguses suunas ta oleks edasi läinud? Vastus jääb saamata. Kuid tähtsam, kui oleks, on see, mis ta meile tegelikult jättis. See, mis tänaseni elab ja kõlab üha uutes esitustes, nooreneb ja uueneb trotsides aastaid ja moevoole olles lihtsalt ilus, südamlik muusika. Armastusel kummalised. Armud vahel. Arvude. Vahel on kuu valgu suure õnne. Meelu aga juhtus see Ka läbi vihmasaju torma kevadine hoole. Tilgaga nullkesti. Aga lõbusa retkeks saadan Saveesi. Ilmemaldus loojuks päike, meie kohal taevas tina. Su silmis Agale esid sille mis Nici soe. Ilm vaheldus ujuks, päike. Kohal taevas tina. Raimond Valgre laulupärand on tema surmast möödunud 25 aasta jooksul uute esituste ja seadete kaudu mitte ainult uuenenud paika täienenud. Ikka ja jälle toob üks või teine esile mõne unustatud meloodia pärit mõnelt juhuslikult säilinud noodilehelt. On juhtunud ka seda, et Valgre loominguks on peetud mõnda tema käega kirjutatud omaaegset moeviisi, mis tänaseks juba meelest läinud. Muidugi moodustavad tema pärandi kõige hinnalisem osa laulud, mida ta oma eluajal ise avalikkuse Ta tõi olles ise veendunud nende kaalus ja küpsuses, kuigi ta oma loomingusse kunagi professionaali kaine arvestusega ei suhtunud. Neid laule pole mõtet siinkohal loetleda, kuna me kõik neid teame ja armastame. Neis köidab meid nende looja siirus, hinge hellus ja puhtus. Ta nagu usaldaks meile ja just nimelt ainult meile üksi oma südame salasoove ja igatsusi, jagades meiega oma rõõmu ja nukrust, oodates meilt mõistmist ja toetust. Neist küpse perioodi lauludest erinevalt tublisti laulud, mis ilmusid Valgre sulest tolleaegses väljaandes modernlööklaulud aastail 1934 kuni 36 on nagu omamoodi sümboolne, et need esimesed, kohati veel arglikud katsetused ilmusid nime all, millest Valgre hiljem loobus. Leiame neist aastaist viis laulu, mille pealkirjade all on märgitud sõnad ja muusika, Raimond diisel. Siiski on huvitav nende viiega tuttavaks saada, käia koos heliloojaga veel kord seda teed, mis viis teda omaenese mäkke tõusvale rajale. Oma muusikalise mina tunnetamisele. Lehitsemine koos Toivo Undi ja Tiit Kikeniga neid vanu, koltunud noodi vihukesi, millest vanim on üle 40 aasta vana. Modernlööklaulud number viis, mis ilmus 1934. aasta märtsikuus toob ära fokstrotti, hääd ööd, hääd ööd, mille sõnad ja muusika andarit Artur pastaruselt ja Raimontiiselilt ära toodud on ainult meloodia akordimärgid puuduvad. Valgre oli siis alles kahekümneaastane ja üsnagi tolleaegsete saksa ja ameerika lööklaulude mõju all. See on ka päris loomulik, sest kõlasid need laulud ju teda ümbritsevas olustikus igal sammul, Raadios, kinos, heliplaatidel ja muidugi ka restoranides ja tantsupidudel, kus Valgre neid ise mängis. Nende laulude tekstid olid enamuses üsnagi algelised ja seetõttu pole ime, et ka kõnealuses küllatist esimeses Valgrelt ilmunud laulus on nõrgemaks pooleks sõnad. Meloodia all pole veel Valgre hilisemate laulude plastilist isikupära kuid oma eeskujude vaimus on ta päris ümaralt kujundatud. Ja. On uus päevamuda Meida leht? Jääb küll. Sinna paistab päike. Sama 1934. aasta 22. detsembril ilmunud modernlööklaulude kaheksas number toob ära Focus Helmi mille sõnad ja muusika on sedapuhku juba Valgre ainulooming. Selle tekstis on juba kenake huumoriidu, kuigi see näib oma vormi leidnud olevat ilma pikemalt mõtlemata, tõenäoliselt käsikäes muusikaga. Kusjuures peamine tähelepanu oli mõistagi viimasel tolajal üldse laulutekstide ümber palju filosofeeritud, arvati lihtsalt, et laulul peavad ju mingisugused sõnad olema ja kui midagi juba nii palju kujunesed laulda andis, siis oli hea küll. Meloodia on vormilt lihtne, nagu neid tol ajal tuhandeid tehti, lauldi ja mängiti. Võtmefraasis on grammatiliselt alla liikuv käik, mida Valgre kasutab ka oma järgmises laulus ja niisugune käik on ka tema tuntuima sõjaeelses laulus muinaslugu muusikas. Nõnda kõlab aga Helmi. Helmi mulle õpetada, et mus saada või ykskord tantsija seitsmelt alla, nupud on džässi ja bluusi ka. Helmi mulle räim, Davai samm, kui tammvoos poksis käib, selle tõi käest, arvan, aitab ka. Et ma võiksin tantsida. Ja kui küla lemm Talsi vesiiluga o peres morsi maailmas ka meile on Seebaradi Helvi mulle räägitavaid. Neli kuud hiljem, 1935. aasta aprillis ilmus modernlööklaulud number üheksa ja sellest leiame Raimond Valgre valsi, kui sul valutab mõnikord süda. Ka sõnad on jällegi tema omakirjutatud ja neis on väga lihtsal viisil väljendust leidnud tükigi helilooja enese elufilosoofiat. Kurbust ja rõhutud meeleolu aitab peletada laul ja muusika. Ära kanna oma muresid iseendas, vaid laulanud välja ja kohe hakkab kergem. Ei ole jätku. Kui sul diiler IT-laulma siis. Voore need on kuivalikeni tiire neere ei soosi seda me e kui solvaluda nii kord ta siis vaen keerudava Oiro moore ja kui sees ta kui ka ta sul ei juude laulgem puusalt koos ei rehi, meeldu ju ei kurvastada, kui turba ta nii kord ta diileri Ruuda. 1935. aasta augustis avaldab modernlööklaulud number 10 Valgrelt inglisvalsi suudleminud. Valgrest on saanud selle väljaande pidev kodumaine kaastöötaja. Enamus materjali oli ju pärit põhiliselt välismaistest filmidest ja tantsurepertuaarist. See palav on juba akordimärkidega varustatud ja siingi kohtame Valgre armastatud meloodilist kujundit allapoole suunduvat Kromaatikat. Meeleolud on see laul eelmistest tunduvalt intiimsem ja siin on juba märgata Valgre hilisemate armastuslaulude jooni. Ma olen Eesti Võib-olla? Me tähena velgu Loodsa. Uudle. Sest hoole Viimane kõnealusest viiest Valgre laulust ilmus kaheksandal aprillil 1936. aastal modernlööklaulude kolmeteistkümnendas numbris. Samas vihus on laulud poolaneegri filmist Mazur ka laulud filmist Krood vee meloodia 1936, nende kõrval aga ka rahvalik laul ju laias laanes laulvaid kinud, mida edukalt esitas Artur Rinne. Valgre laulu saitlesid mul päikene nimetatakse eksikombel foksrotiks seonaga tüüpiline tango ja autor on sellele kirjutanud 16 takti instrumentaalse teel mängu, et vorme oleks täiuslikum. Rütmilises kujundis peitub väike vihje pärnu ballaadile, aga vaevalt nende kahe laulu vahel mingit mõttelist sidet leiab. Sest taoline rütmi kujund oli tol ajal tango lauludes väga levinud. Aasta kas minu jooksul tun kui kingid mulle õrnu, see, kas võin, sest ta ma, et mind armasta. Siin ei alla ei neela. Ta kui sa ütlesid mul päike või ta tuligi Nii palju siis Valgre vähem tuntud lauludest, mis on pärit tema loomingulise tee algusest. Küllap oleks sellele tasemele jäämine määranud Valgre nime tuhmumisele, samuti nagu me vaid harva meenutame nii mõndagi 30.-te aastate laululoojat kes järgneval aastakümnel edasi ei söandanud sammuda. Valgre leidis aga just siis oma õige palge oma teemad, millest ta vaikida ei suutnud mis leidsid vastukaja suure isamaasõja näoga Eesti poole sammuvate rindemeeste ridades ja jäid ka hiljem kõlama rahva ühisvarana. Mitte ainult meenutusena karmist ajast, vaid sellepärast, et neis lauludes on elamuse ja tunde pinget, mis ei lase neid unustada. Raimond Valgre haud Tallinna metsakalmistul leidis eile tähistamist mälestusmärgiga, mille lõi kujur Ants Mölder. Lilli tõid helilooja, kolleegid ja sõbrad, tema loomingu austajad. D armastatud helilooja hauale polnud aga ka varem rohtunud. Seal võis ikka näha tagasihoidlikku õit või oksakest rohelist mille oli jätnud mõne sõbra või lihtsalt muusikaarmastaja käsi. Jäädes tänase meenutus saate lõpuks veel Valgre viiside juurde. Mingem mõttes veerand sajandit ja mõned aastad rohkemgi tagasi. Teiega kõneleb oma muusika keeles, romantiline, veidi unistav noormees, kergesti süttiv ja kergesti pettub inimesi, usaldab ja armastab kurbadele kogemustele, käegalööv ja muusikast lohutust otsiv. Kuigi tema mure tihti enam muusikasse ei mahtunud. Ja kes saab, on ta ka see? Aasta. Möödunud. Ja need Toodab. Põdesseni selle. Ja keegi saab, on ta ka siis? Astume gaase. Kas. Sa saad aru, et õnn ja meie ma ei. Ma. SMS-e. Jäälehe elu see ja ei saa aga siis. R? V? Siis. See ja siis saab ka siis. R viisi. Mida öelda aga siis? Mis? Neist, mis, kui saabuda? Kuid jõu teisele? Toolid. Oodata sa. Kasvama Edgar Savisaar koos ja Ja peres hirmu. Ma ootan sind ka siis, kui aastaid läheb. No. Meie ei laku. Teeessi. Taas vein. Korduda. Mees. Mees eeskaar, kui ta Vees. Leebeeerr veetud nii kood siin asjatult masin liivast kord sind näha lootsin, kuid pettusi nüüd ei rahu leida enam suu. Seest üks mõte piinab. Kim mulle siis, kui taevas särab suudaks olla truu. Ei see tasu suusaseks, olen. Et saabus suuuure õnn, nii, mõtlesin tugu, kui esmakordselt mulle kuulatasid. Kuid möödus mõnid. Ja määr ka siin. Et olen. Ma ütlesin etuleeri, Sparannan mahe ja taas on kõik haigused. Ei uskunud seal sõnagi. Need sana sides ainult uut, siis. Ma olen linn. Ja siin on enda õnnelikuks elude koos iialgi ime. Kuid kuulutsus, staar maas mulle sa, kuid selleks. Maa töötle seenetuleri Usparandal ma. Ja ta saada on kõik suu väiksed ja ei uskunud, saad. Klassi. Sana des ainult raam. Siit ma olen linn. Ja. Õnnelikuks elude eel koosi iialgi. Kuda armas mulle saanud, kuid selleks lee liid all.