Keila muusikakooli kauaaegne klaveriõpetaja, kogenud muusikapedagoog käivad EPO oli üks neist eesti muusikaõpetajatest, kes 22. septembril pälvis Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitalilt tunnustuspreemia millega tunnustatakse pühendumist erialasele tegevusele ja muusikaalase hariduse jätkusuutlik Veiko õpetamist ja Eva Teppo on nüüd koos minuga siin klassikaraadio stuudios. Tere tulemast ja palju õnne. Suur tänu. Tere. Kui palju teie tutvusringkonnas on muusikaõpetajaid, keda on tunnustatud? Oi, neid on kindlasti palju, sellepärast tulusus on siiski erinevaid. Sellised ka väiksemaid, ütleme mina olen Keila linnast. Me kuulume Keila linna nagu omavalitsuse alla ja seal tegelikult iga-aastaselt muusikule õpetajaid tunnustatakse. Kas tervete, et seda on piisavalt või kas tunnustusi peaks olema rohkem? Tunnustusi ei ole kunagi võib-olla päris piisavalt, mul tuli kohe praegu meelde mu kadunud isa ütlemine, et inimene väga tegelikult vajab tunnustuse, kuigi me võib-olla seda ise ei pruugi alati tee uskudagi. Mõisa jah tavatses öelda, et inimene vajab tunnustust, sest muidu ta peab ise endale ühe käega õlale patsutama ja ainult teise käega saab siis töötada. Et see on ju jah juba tõestatud, et tunnustust on vaja. Ja tegelikult, mis puudutab nüüd seda minu tunnustus, siis ütleme isiklikus plaanis ma võtangi seda kui sellist sooja õlalepatsutus ja see on väga meeldiv, et on märgatud ja järelikult ma olen valinud töö. Ja see annab nagu sellist motivatsiooni nagu edasi jätkata. Aga laiemas plaanis just nimelt ongi ma arvan ka nagu väga tähtis see et muusikaõpetus ja klaveriõpetus, et ta on nagu suuremalt pildil. Üks klaveri õppimine muusikakoolis, aga teiste pillide õppimine, et et seda ei saa võrrelda näiteks heegeldamisringiga kuumeid, vanasti taheti nagu lahvatada sinnasamma, et see on tegelikult ikkagi hoopis midagi muud. Ma arvan, et sellest seisukohast on see selline tunnustus, Koluline kui laiemalt, kuidas on lapsed selle vastu võtnud, kas ka neile tekitakse elevust õpilastele just? Ja tegelikult see ongi ju tunnustus väga suures osas neile. Ja sellepärast, et ma vaatasin seal Kultuurkapitali kodulehel on ju lausa ära märgitud just nimetatud konkursi saavutused. Ega tunnis ei ole mul ju keegi istunud, keegi ei ole näinud seda protsessi, kuigi välja arvatud mõned kolleegid on käinud tunni kuulamas. Aga see otsus ikkagi on tehtud ju Nende konkursside põhjal. Ja need on tubli õpilased. Aga meil oli ikkagi noh, lausa ikka üleeile ja eile mul oli tort laual termos oli laual ja rääkisime juttu ja tegelikult see ju innustab neid ka. Vot see ongi nüüd see, see koht, mis võib-olla ma just mõtlengi, mis on väga oluline. No näiteks mul oli just ka tunnis üks üksteise klassi tüdruk, kes eelmisel aastal keset aastat mulle kuulutas, et minu meelest on klaveriõpetajaamet väga lõbus, ma tahan ka saada klaveriõpetajaks tohutult suur väljakutse, eks ole ju, kas, kas ta mulle igal aastal nüüd nii räägi. Et kas see õhin nagu jätkub ja vaat see ongi nagu oluline, et me ei ole lihtsalt ainult seal nelja seina vahel, kuidas neid motiveerida ja mis pilti nemad näevad seda tulevikupilti, juhul kui nad peaksid minema edasi õppima. Et kohati ma mõtlen isegi, et see pilt, et võib-olla, mis teile terendab, ei ole nii helge ja ilus, kui ta nagu võiks olla. Sellepärast et see tee sinna professionaalseks muusikuks saamiseni on ikkagi praegu küllalt kokaline ja raske, see peab olema väga ebaratsionaalne inimene, kes valib selle selle tee. Et kes vähegi nagu kalkuleeritud, mõtleb, et, et kaua tabel piimamuusikuks, eks ole, palju lihtsam on lõpetada gümnaasium ja minna. Aga kas olete kohanud oma pika karjääri jooksul mõnda noort inimest, kelles on see pedagoogi säde kuidagi sees, kas ta üldse tunneb ära niimoodi inimestest? Tunneb küll, ma arvan, et see on täiesti mingil määral kaasasündinud. Meil on kombeks näiteks meie muusikakoolis õpetajate päeval ka suuremad lapsed annavad noorematele tunde, mõni kohal väga tahab seda teha ja see mulle ka väga hästi õnnestub. Et seal on ikkagi ka samamoodi eeldused ja on olla õpetaja. Me teame kõik, et on näiteks interpreet, kes ise on väga-väga head interpreedid, aga neile õpetamine ei sobi. Et see on ikkagi nagu ikkagi üks omadus, üks lisaomadus just selle anda ja selle raske töö kuidagi edasiandmine ja oskus seda edasi anda. Ja vahel on ka niimoodi, et õpetavad edukalt võib-olla isegi rohkem need interpreedid ja, ja pillimängijad, kes ise on läbinud mingeid raskusi. Ma olen märganud, et kes on sellised hästi nagu looduse poolt sellised anded on, neil ei ole endal olnud mingeid tehnilisi raskusi, pillimäng on ju ka väga suures osas tehniline või selline füüsiline tegevus, seal on vaja ületada selliseid takistusi ja mõelda, kuidas Need vahendid ühesõnaga saadad oma muusikalisi mõtteid teostada. Kuidas saite teie muusikaõpetajaks, kas te mäletate, millised olid teie ideaalid alustades? No mina olin sellest ajast run või ei olnud nii palju valikuid üleüldse ja mis mulle meenub, on nagu päris algusest, kui ma lõpetasin laste kooli, siis mu klaveriõpetaja ütles üsna rangel häälel, et sina pead nüüd edasi õppima. Kusjuures ma mäletan, et vaatamata suurele aususele oma oma õpetaja vastu ma olin nagu natukene solvunud, minu jaoks oli see klaverimäng selline püha üritus. See oli mulle nagu iseenesestmõistetav, et ma kindlasti tahan edasi minna, aga mitte sellepärast, et keegi seda käseb. Ühesõnaga et see, mis ma tahan öelda, et see on ikka väga suur kutsumus, et sa oled nagu täiesti kaelani ja fanaatiliselt selle asja sees kõigepealt ja ega siis tegelikult ei mõtlegi, mis sust edasi saab. Ma ei, ma ei mõtle selle peale, et ma lähen, õpin ja õpin õpetajaks, vaid ma lähen õpin kõigepealt muusikat ja siis vaatan, mis töö ma sellega saab. Ja kui ma lõpetasin, siis konservatooriumi, mul oli siis endal kolm last, mulle pakuti ka kontsertmeistrikohti, aga kuna ma olin väikeste lastega, ma pidin ikkagi siis leidma tööd Keilas kodu lähedal. Ja nii ma läksin rõõmuga Keila muusikakooli tööle. Millised on need omadused muusika või isegi täpsemalt klaveriõpetaja juures, mida teie hindate, mis on vajalikud selleks, et olla hea õpetaja kui neid omadusi on ju väga palju? Kõigepealt ma arvan, et pilliõpetaja siiski peab piisavalt hästi valdama oma pilli. Ta peab olema ise hea mängija, sest teatavasti ka pillimängus eeskuju õpetab kõige paremini. Ta peab suutma ikkagi nagu ette mängida. Vähemalt alguses hiljem võib-olla kui on juba rohkem seda kogemuste baasi, seda sõnades seda õpetust edasi anda, ei ole see nii vajalik ja lihtsalt sellist väga suurt empaatiavõimet, sellepärast et me tegeleme individuaaltunnis, eks ole. Ühe lapsega ja see lähenemine, tähendab, on väga individuaalne. Et ma kujutan ette, et kui see töö nagu muutub rutiiniks, siis on õigeaegselt lõpetada. Et see värskus ja see pidev loomingulisus on hästi olulised et lähtudes sellest konkreetsest lapsest talle läheneda ja teda selle muusika juurde ja pillimängu juurde viia. Nii mõnigi punkt, mida te mainisite, oli jutuks ka kuu aega tagasi ühes esimeses delta saates, kus oli külas muusikaõpetajate liidu juht Kadri Leivategija kes just nimelt rääkis sellest, et muusikaõpetajad on eelkõige ka pillimängijad ja üks väga suur osa nende õpetamise tööst ongi see, et nad ise on pühendunud sellele väga-väga pikki aastaid ja, ja selle eeskujuga õpetavad. Ja ikkagi tuleb rääkida sellest, et muusikaharidus on Eesti haridusmaastikul veidi jäänud selliseks vaeslapseks koolihariduse ja muu huvihariduse kõrval, ta jääb kuidagi selliseks. Ma tea, noorsootöö umbes tasemele tööks ja, ja seda võib-olla hinnata piisavalt hästi haridusmaastikul kus teie arvates on praegu muusikahariduse kitsaskohad. Ma arvan, et see on nagu paljudes teistes asjades on regiooniti Eestis väga erinev. Mina võin siiski Keila kohta öelda, et meil on seal väga hästi omavalitsuses on väga toetanud Keila muusikakooli, meil on uus maja, väga hea saal. Nüüd just uue Empto saali avamise hakulane sobib öelda, EMTA tudengid käisid, kasutasid kuna neil ei olnud oma saali, siis käidi meie väga hea akustikaga uues saalis oma rahvusvahelise konkursikavasid mängimas ja tunnistati, et Meil Tallinnas sellist saali ei ole, kui teil Keilas need meil Keilas on praegu väga hästi väga head tingimused. Sama ei saa kindlasti öelda kõikide Eesti piirkondade kahjust, aga vaat kuna ma nüüd ei ole väga kursis, eks ole, mis on mujal. Aga ma olen siiski kuulnud, et keel on nüüd ütleme Eestis vist ma arvan, et on üks paremate tingimustega kuul. Aga igal pool see nii ei ole ja nende saalidega just ma olen ta saalidele mõelnud siin viimasel ajal, et ma olen seda kuulnud, et mujal kohtades on olnud sellist asja, et kui hakatakse planeerima uut muusikakool siis tuleb uuesti võidelda samade probleemidega, kuigi on juba kogemused mujalt. Üks näiteks on just see saali olemasolud. Kui muusikakoole ehitatakse, siis on väga vajalik, et seal oleks väga korralik saal, sellepärast et muusika on ikkagi akustiline kunst nii-öelda. Ja üks väga halb asi ja üks halb idee on alati see, kui tahetakse panna tavakooli saal ühendada muusikakooli saali ka näiteks saal peab olema tõesti terve päeva jooksul, kogu aeg peab olema võimalus teha proovi ja mitte ainult esineda just nimelt ka proovisaalis suures ruumis. Seal on väga palju põhjuseid, selleks lapsel on väga raske seletada selles väikses ruumis, seal ta mängib väga vaikselt ta juba puht need tehnilised mängutehnilised võtted, kõik kõik absoluutselt muutub, kui sa lähed suuremasse ruumi. Kuidas on muusikaharidusest teie silme läbi viimase 15 aasta jooksul näiteks muutunud, kas on üldse muutunud? Ma ei oskagi sellele vastata ja ega siis me õpetame seda pilli ikkagi ühtemoodi. Tegelikult on just asi nendes tingimustes, et kohe need avalduvad, kui on paremad võimalused. Just nimelt, et kui näiteks lastel on rohkem esinemisvõimalusi esinemine ja kontsert on ju see, mis käivitab selle, eks ole, laps õpib selle loo, sest ta tahab minna esinema. Aga muidu käib ju see õppetöö ikkagi samamoodi. Aga kas muusikaharidus on sama populaarne laste seas kui varem või kas see on tõusuteel, et noh, kas ta õpilane, äsilgaton on muutunud tugevasti, kuidagi ei ole muutunud, tegelikult on küll nii, et ühel aastal on ühtmoodi, teisel teistmoodi, aga sellist mingit niisugust tendentsi nagu ei ole tunda, et nüüd oleks ebapopulaarsem. Mõned erialad on muutunud populaarsemaks küll kitarr näiteks, aga see tihti ka jälle oleneb, ma arvan sellest, et kui selles piirkonnas on näiteks väga tugev mingi erialaõpetaja ja palju siis selle eriala esindajaid ja kontsert, siis tõmbab ligi teatud eriala õpilasi. Aga kas meil on Eestis piisavalt õpetajaid selle jaoks, et seda muusikaharidust käimas hoida? Jätkusuutlik, kuna ma olen kuulnud, et, et on probleeme, et ei ole neid piisavalt, kuidas teil Keilas on olnud, et kas Teil on kõik kohad täidetud alati Keilas on, on üsna hästi, me oleme Tallinna lähedal, võib-olla see loeb, aga ka mitte kõikidel erialadel. Löökpilliõpetajaid on puudus olnud ka kitarri ja ma tean, et näiteks kui ma nüüd mõtlen kaugemale, et võrus, kuidas sinna oodatakse klaverisaatjat ja seda ei leita, ei leita neid. Probleem on ja ma kujutan ette, et klaveri õppimine on üks kõige populaarsemaid alasid ikkagi läbi aegade on olnud läbi aegade, et selleks on vaja palju õpetajaid. Ja ja kuidas tuues siis neid noori inimesi, keda täie olete näinud, kellel on seda õpetaja saanud, kuidas neid julgustada, mis oleks võimalik teha, et nad tõesti otsustaksid pedagoogi ameti kasuks. Ma arvan, et siin ei saa nagu seda mõelda, et pedagoogi ameti kasuks. See on just nii, nagu ma enne ütlesin, et me läheme õppima muusikuks ja sealt siis edasi väga paljud interpreedid ise, kes on tegevinterpreedid, töötavad õpetajana. Et neid ei saa nagu päris lahus võib-olla ka hoida. Ma kunagi näiteks ei soovitaks kellelegi, et mine õppima muusikat sellepärast et sa hakkad siis klaveriõpetajaks, et sa oled ikkagi kõigepealt pianistiks õppima ja pärast töötad klaveriõpetajana. Ma arvan, et see peab olema väga suur kutsumus, et kedagi lihtsalt niimoodi sinna lükata või, või kuidagi ära moosida ei saa. See peab olema väga suur kutsumus ja see just see tunne, et ma teisiti ei saa, ma pean minema, sest ma ütlen, et tegelikult see tee on väga okkaline. Et see peab olema väga suur sisemine selline soov ja kui ma näen, et on minu minu kohustus õpetajana on see, et ma pean ära tundma, selle anda ja need võimed, et kas ta sobib. Ja siis ma annan oma julgustuse või oma soovituse. Aga see soov peab tulema ikkagi inimesel enda seest. Nii et võib-olla siis ei olegi vaja rohkem tunnustusi õpetajatele, vaid üldse tuleks rohkem üldiselt toetada muusikuks saamist, võimalikult palju muusikuks saamist ja jah, just täpselt muusikuid ja üleüldse mulle tundub, et, et ka meie kõrgkultuuri esindajad on nagu saanud vähe tunnustust. See pole mitte ainult see tunnustus selline mingisuguse aukirja näol vaid tunnustus on ka see, et kui missugused just nimelt missugused töötingimused, loome neile. Et mulle, noh, eile just ma käisin eile õhtul käisin, vaatasin linnateatris. No ma nüüd lähen küll muusikast kaugel, aga see ei ole tegelikult vahet. Linnateatris vaatasin Nüganeni lavastust, Kirsiaed õnnestus saada, eks ole ju üks pilet, mis ilmselt siin on ju võimatu saada piletit seal nagu loteriil auto võitmine. Kui saab sinna pileti ja siis ma mõtisklesin seal, noh, õhk hakkab seal ju lõppema seal saalides. Lavastuse lõpuks ma mäletan esimest Nüganeni lavastust, ma vaatasin, see võis olla mingi 25 aastat tagasi, roome juuleristoli ja vahepeal on Tallinna linn tundmatuseni muutunud. Aga see Linnateater, kes ammu, eks ole, ootas oma maja, no nüüd vist kerkib midagi nüüd alles, eks ole. Et kuidas nende saalid, et see on üks tunnustuse näitamine, et noh, minu meelest on Nüganen, keda peaks hoidma kandikul kandma tohutu anne, noh, samamoodi tegelikult kui saalidest rääkida, siis oli Tõnu Kaljuste saali ja EMTA saal ja, ja kõik nii edasi. Et nad peavad kulutama oma energiat, et andke mulle, palun saal tegelikult peaks olema ju vastupidi ja meie peaksime andma saali, et palun olge hea. Võtke ja looge ja tehke, et, et see on tegelikult ka see, see pilt või see suhtumine, see suhkrutuleb sealt ja väga raske on öelda noorele. Mine õppima, mine tee, sest sind oodata võetakse, sest kõik ju näevad, missugune võitlus käib, et sa saaksid selle asjaga tegeleda, et tõesti, kui, kui luuakse ruum selle jaoks linnaruumi või üldse Eesti ruumi, mis ongi mõeldud muusikateatri või mis iganes kunsti harrastamiseks, see on suur tunnustus samamoodi näiteks Estonias, meil oli ju, vaatasime kõik, kes preemia said, vaatasime kuna oopereid, roome, Juulia ka minu meelest, noh, jällegi ma vaatan, et sul nägu tikutopsis, seal laulavad, et see on niivõrd väike saal, tänapäevaste võimaluste ja tehnika ja kõige juures, et ikka on, see on seesama saal ja millest on ammu räägitud, et see näitab nagu seda suhtumist. Ja see võiks olla punkt üks, nagu sealt alustada. Suur tänu selle intervjuu eest ja palju õnne, veel kord vestlesin Eva Teppo ka, kes on Kultuurkapitali tunnustuspreemia laureaat. Aitäh, aitäh teile.