Pühapäeval tunnustasid kultuurkapital ja Eesti muusikakoolide liit muusikaõpetajaid ja meil on stuudios nüüd pianist Kai Ratassepp, tere tulemast. Tere ja palju õnne. Suur-suur tänu teie olite vist tõesti ainuke muusikapedagoog, keda tunnustasid nii helikunsti sihtkapital kui ka Eesti muusikakoolide liit. Helikunsti sihtkapital ütles, et te olete pedagoogi tunnustuspreemia laureaat ning Eesti muusikakoolide liit, tunnustades teid sellepärast, et teie õpilased on saavutanud väga häid tulemusi konkursil parim noor instrumentalist? Jah, tõesti, nii see oli, seal nii õnnelikult läks, see oli minu jaoks tõesti äärmiselt suur, rõõmustab Platuse. Väga liigutav muidugi selline tähelepanu. No aga kuidas teha niimoodi, et õpilased saavutaksid häid kohti konkurssidel? No see on nüüd väga selline otsene küsimus, millele on väga raske vastata nii otsa, ma arvan, et tegelikult saavutada kohti konkursil, see ei saa olla eesmärk sellel tööl. Absoluutselt. Et ma arvan, et need sihid ja eesmärgid on meil hoopis teised tegelikult kui me õpime muusikat, pillimängu, see minna konkursile, see on nüüd selle testimise protsessi üks osa. Miks me sinna läheme? Loomulikult selleks, et lastel oleks nagu väljundit ja arvan, et lastekonkursid on tihti väga toredad nad on, neid on seal koos nii palju, nad on omavahel seal väga suured sõbrad ja teevad seda asja koos ja toetavad 11 ja ja see on selle asja mõte, see, et nad seal lõpuks saavad ütleme, selliseid toredaid, preemiaid, tulemusi, see on nüüd see asja teine külg ja see, see nii on läinud, noh seal nüüd juba puhas juhus. Teie puhul on märkimisväärne see, et õpetajate tõesti nii Tallinna muusikakeskkoolis kui ka Eesti muusika ja teatriakadeemias, mis tähendab, et Teil võib uksest sisse astuda, kas seitsmeaastane just klaveriõpingutega alustanud väikene õpilane või hoopis juba muusikaakadeemia viimase kursuse tudeng. Kas on miski, mis on sama, ükskõik, kas sealt astub sisse seitsme aastane või 27 aastane? Jah, see on nüüd ka üks selline asi, mida natukene mõtlema. Et sama on kindlasti see, et sa pead absoluutselt iga õpilasega, on ta sul viis või 25 saavutama sellise kontakti ja, ja sa leidma selle kanali, mille kaudu saad jumala, saad nagu lähemale. See on sama absoluutselt kõikidega. See, kuidas sa nüüd temaga saad selle kontakti ja kuidas see hakkab käima selle, see on absoluutselt igaühega minu meelest erinev. Õpilased on ju äärmiselt kõik väga üldised. Nii et tegelikult valdavalt on see töö siiski väga erinev iga õpilase või üliõpilasega, kes mulle tundi satub, nii et ei sõltu vanusest, vaid sellest inimesest, ma arvan küll, jah. Tihtipeale võib-olla see, et see teise klassi laps on äärmiselt asjalik. Huvitav, aga rääkida täiskasvanuga. Ja vahel peab mõnele suurele inimesele kuidagi väga ettevaatlikult ümber nurga lähenema, nii et ei ole siin selliseid ühiseid imetajaid minema, eks väga palju. Kes sel sügisel tuli, mõni uus õpilane Tallinna muusikakeskkoolis ka teie juurde? Kuule, sel aastal ei tulnudki väikest õpilast muusikakeskkooli esimesse klassi, mulle tuli kaheksandasse klassi sel aastal uus õpilane, aga seesnad tuli kaks pisikest Elist koolieelikud. Sellised kuueaastased tähendab eelkoolis siis muusikakeskkoolis. Mis esimene asi on, mida te nende väikeste eelkooliealistega tunnistajate kõige esimene asi? No eks me ikka siis uurime seda klaverit seest ja väljast ja tõstame kaane üles ja vaatame, kust sõjandus tuleb, jah, natukene näpime keeli võib-olla mida ei tohi üldse teha, tegelikult ütlevad hääletajad. Aga lapsed teda väga tahavad teha nii ja siis me hakkame seda kätt klaveri peale sättima ja mängime alguses hästi palju mustadele klahvidele, sest seal lapsed kuidagi orienteeruvad paremini seal sellised grupid kolm ja kaks ja kolm ja kaks siis nad seal mustadele klahvidele hakkavad alguses mängima kohe päris esimeses tunnis juba laulame kindlasti. Otsime selle laulu siis klaveri peal üles ja siis mängime koos alguse, see on hästi tore nendega koos mängida, sellepärast et siis ta tunneb, et ta nagu turvalise klaveri taga ja häält tuleb rohkem ja. Mul oli oma esimesest klaveritunnist meeles see, et õpetaja küsis, et mida ma juba oskan klaveril mängida ja mulle meeldis mängida klaveril juba linnukesed ja ma mängisin seda ühe sõrmega ja ma mäletan, et minu jaoks oli tõeline avastus see, kui õpetaja ütles, et iga klahvi jaoks on oma sõrm. Ja nii ta on, igal sellel on oma kodu. Jah, aga päris päris alguses nad on veel nii pisikesed, et võib-olla see natuke keeruline mõistes nende sõrmed on nii pisikesed, need viiendad ja neid ei saagi kohe klaveri peale, et jah, tõesti alguses võib-olla ühega rohkem. Jah. Nii ta on. No nüüd, kus me oleme jõudnud sellisesse nädalasse, laupäeval avatakse Eesti muusika- ja teatriakadeemia uus kontserdisaal, kas te olete seal saalis juba käinud olen ja see oli ka, oled mänginud? Ei ole, see pilv tuli alles siin natukene mõned päevad tagasi ei ole mänginud, aga me õppeaasta avakoosolek oli seal saalis suurepärane, ilus, saali akustika on juba praegu aru saada, kui veel ei ole kuulnud ühtegi kontserti seal, aga et see on suurepärane ja äärmiselt hästi ja maitsekalt kiik tehtud. See on tõesti äärmiselt suursündmus, ma arvan, muusikaelus praegu. Suur õnn, et see saal on valmis ja Muusikaakadeemia ja konservatooriumi ega on alati kaasas käinud, üks ratassepp veel. Arvo rattasse, kas teil on ka mingisugune side omavahel ja Arno oli minu onu ja ma lugesin sellist huvitavat asja. Et Arvo Ratassepp ju õppis kõigepealt kas ehitusinseneriks täpselt nii just ja siis neljandal kursusel ta Eksmatlikuleerus omal soovil, aga tal oli diplomitöö teema juba olemas ja see teema oli tulevase konservatooriumi projekt. Vaat seda mina ei kuulnud, see on minu jaoks peaaegu väga huvitav. Aga kui praegu Lioodi fantaseerime, siis huvitav, kes selles projektis oli kontserdisaali ikkagi ette nähtud? No ma usun küll, Arvo oli ikka nii, selles mõttes suure lennuga mees küll temaga väga korralikku kontserdisaali sina projekteeris, ma arvan, selles ei ole kahtlustki. Aga selline õpetaja geen või pedagoogid, geen on teil ilmselt ka siis kuidagi suguvõsas põlvest põlve käinud, sellepärast et ka Arvo ema ja isa olid õpetajakutse omandanud ja loomulikult minu vanaema vanaisa isa poolt, tähendab mõlemat, vallavanemad on mul nii ema poolt, kui isa poolt on pedagoogid. Ja ka minu mõlemad vanemad minu isa Valdo Ratassepale, samuti konservatooriumi pedagoog muusikapedagoogika osakonnas ja ema solfedžoõpetaja loata. Ja vanaema oli mul koorijuht ja pedagoog, siis emapoolne ja ja isapoolsed vanemad jah, nagu sa ütlesid, olid ka õpetajad ja vanaisa, isapoolne vanaisa siis Arvo Ratassepa, minu isaisa oli Westholmi gümnaasiumi direktor mingil eluperioodil. Et jah, õpetajaid on meil palju. Teles vend oli muusikapedagoog väga pikaaegne. Palju õpetajaid. Nii et kui te lõpetasite Tallinna muusikakeskkoolis, Lilian Semperi klaveriklassi, kas siis oli teada, et ühel päeval saab ka teist klaveripedagoog? Ei olnud midagi teada, ma arvan, et üks selline 18 üheksateistaastane räsinud lõpetanud klaverimängija kindlasti ei taha saada klaveriõpetajaks unistused ja hoopis teised selle taha ilm mängida tahaks, tahaksin mängida, kontserte teha ja võib-olla need unistused on nagu ikkagi lennukamad. Jaa, jaa, võib-olla natuke utoopilised isegi, aga need peavad olema, sest see viib edasi. Ja see, et sa lõpuks hakkad õpetama seal tegelikult ju asjade loomulik käik. Ma mõtlen oma ametivendasid-õdesid, enamikke õpetavad ja siiski ka lisaks kõigele muule. Et sa ju mängid ja, ja, ja tegelikult väga erinevaid asju, kas õpetamise töö käib ka veel sinna juurde. Ja siis on need valikute küsimus, et kas sa siis rohkem pühenduda ühele või teisele asjale võib olla elu erinevatel etappidel. On olnud aegu, kus ma mängin rohkem, praegu on seal mängimine võib-olla jäänud natukene nagu tahaplaanile, sest lihtsalt enam ei ole õpilaste küllalt aega nii palju harjutada ja eks ma ikka mängin muidugi ühte teist teen aga mitte nii palju, kui ütleme, võib-olla 20 aastat tagasi või 15 aastat tagasi. Ja nii see on ja nii see peabki olema. Ma arvan me tõesti selles mõttes, et Kai Ratassepa kontserdikuulutusi tänaval ikkagi aeg-ajalt on näha, millal te leiate selle hetke, et nii muusikakeskkooli kui ka muusikaakadeemia õpilaste kõrvalt oma mängule pühenduda tuleb leida, aga ma ütlen jah, kordan veel kord, et järjest vähem seda aega jääb paratamatult eriti veel nagu soolomänguga tegelemiseks, sest seal oli eriti suur selline pühendumine ja väga töömahukas ütleme, soolokava ettevalmistamine ja lihtsalt lihtsalt jah, ei ole seda aega võtta. Aga Ta ansamblis ja ikka aeg-ajalt ansambli all te peate silmas ka oma tuuate Mati Mikale ja muidugi hea ja ikka temaga. Me oleme mänginud juba seda võib-olla ikkagi juba siis ma nüüd ütlen üle 20 aasta ikka koos ja ja ikka esineme ja viimasel ajal isegi on päris mitmeid kordi ette tulnud sagedasti. Ja teie tütar on ka valinud. Pianistikarjääri. Vanem tütar lõpetas praegu kevadel bakalaureuse muusikaakadeemias ja nüüd ülehomme ta siirdub Salzburgi aastaks õppima moodsate ummi nagu vahetusüliõpilasena. Nii et tema on valinud selle tee. Kes sellistel hetkedel ema süda rõõmustab. Muidugi ikka rõõmustab, muretseb, rõõmustab kõike korraga, rõõmustan ikka rohkem. Sest et praegu ma pean ütlema, et Eesti pianist muusikaakadeemias ei ole see arvu rõõmustav arvu suuruse mõttes, et et jääd millegipärast praegu natukene napiks. Ma ei tea isegi seda põhjust. Ja selles mõttes tohutult hea meel on, et, et on siiski neid, kes jaksavad ja pühenduvad ja see on raske töö. Ja tegelikult ma arvan, tööpõld tulevikus sellel erialal saab olema väga suur, sellepärast et õpetajaid ja mängijaid, saatjaid ansamblist ja neid on nii tohutult palju vaja. Ja ma näen, et võib-olla 10 20 aasta pärast saab olema see tööpõld veel suurem praegu. Aga mis see tähendab, kes seal õpivad siis klaveri klaveriosakond on suurakadeemias praegu hetkel vist kõige suurem osakond. Aga Eesti üliõpilasi on vähe? Meil on väga-väga rahvusvaheliseks läinud see seltskond, seal on Euroopa väga paljudest riikidest ka Aasia riikidest, aga väga suur seltskond praegu rahvusvahelises mõttes. Kas see tähendab seda, et Eestis ei ole piisavalt pianiste või nad ongi läinud ennast täiendama mujale maailma? Nii seda kui ka teist praegu minnakse, ütleme peale keskkooli lõppu peale bakalaureuse lõpu küllaltki sageli veel edasi jah, mujale ja see on tegelikult tore ja hea. Aga mis seal nüüd aisa kurvem külg on see, et peale ütleme, sellist põhikooli lõpu või väga paljud valivad nagu ikkagi mingi muu tee, et seda klaverit just nagu kardetakse see töö ja see harjutamise tundide hulk sendi tohutult suur, et millegipärast seda klaverit nagu praegu peljatakse väga. Ja see ongi nüüd see hetk, kus me tõesti peaksime neid noori nagu tohutult motiveerima ja toetama ja julgustama ikkagi jätkama seda tööd kui paljudel oma õpilastega sellest näiteks juttu on need, kes tõesti on muusikakeskkoolis jõudmas, sellesse ikka, kus nad peavad oma valiku langetama, ikka on, on ikka. Õnneks ei ole praegu hetkel nagu sellist Tahaks pooleli jätta, aga, aga no peab ikkagi nagu rääkima, mis võimalused sellel erialal on, et see ei ole ainult kitsas seda nüüd oledki klaveriõpetaja, kui sa koolilõpetajad, et tegelikult see nii tohutud valikud on, nagu Ivari Ilja ütles ükskord väga tabavalt, et see skaala on tohutult lai, et alates võimlemisrühmast saatjateni lõpetades soolo pianistiga, kes elab kannegi, oli kontsert, et noh, sa pead ise nüüd leidma siis selle koha, kuhu vahele sellest nii-öelda sättida, et see skaala on meeletult lai klaverimängijal. No ma kujutan ette, et, et sellistel loomingulistel inimestel ikka samuti pianistidel, kes ühel hetkel tabavadki ennast olukorras, kus harjutada tuleb tohutult, võib-olla ei ole saavutanud, kui see, mida nad sel hetkel tahavad. Selliseid auke tuleb ilmselt ette, kui palju õpetajal saab olla rolli selles, et ikkagi edasi teha seda? Ma arvan, et õpetajal, kõige olulisemaid rolle sellel hetkel, toetada siis õpilast ja teine asi on, muidugi peab olema veel ka see oskused, seda vinti ei tohi nagu üle keerata. Et leidma selle hetked, kus saab, võibolla laseb natukene nagu järgi annab talle hingamisruumi natuke mõtlemisaega. Et ei tohi nagu liiast suruda tagant. Samas siiski sa pead hoolitsema selle eest, et ta siis, kui ta nüüd ühel hetkel jälle nagu tuleb raja peale tagasi, aktiveerub, et tal siiski ei ole näiteks niisugune tehniline baas väga ära vajunud või noh, seal peab mingi kavalate nippidega teda kuidagi hoidma, siis aga hea põhiliselt ikka, teda tuleb väga-väga nagu julgustada ja toetada ja isegi kui ei õnnestu kõik see, mis on planeeritud, siis tuleb sellest kuidagi aidata, üle saada. Ongi nii lihtne. Kutseretsept. No üks asi, mis teie töö juurde veel kuulub, on see, et te olete üldklaverikoordinaator, see tähendab seda, et te tegelete nende tudengitega, kelle esimene eriala ei ole klaver ometi vist peaaegu, et kõik Muusikaakadeemia lõpetajad ikkagi klaveritundides käivad, on seni. Ja enamus küll jah, tõesti. Ja kuidas nende õpilastega töötada, kelle jaoks tõesti see esimene valik ei ole klaver. Kuidas keegi on ju akadeemiastki need, kes alles esimest korda näevad lavelt, kui nad sinna astuvad erinevatel erialadel on ju pillimängijat, instrumentalistlikuks on terve elu seda õppinud ja siis on tõesti mõni eriala, ei ole nagu kunagi lavalt õppinud, et jälle väga erinevalt tuleb nendele läheneda, aga üks, mis on kindel, on see, et kuidagi tuleks sellele üliõpilasele nagu teadvustada, et klaverimäng on nagu muusikaharidusel lahutamatu osa. Muusikat tahad nagu haarata siiski natuke rohkemat kui ainult ühelt realt, et see, see on vajalik paratamatult. Teine asi on see, et see klaverimängu ütleme, mingil tasemel oskus on, ma arvan, eluks vajalik igale muusikule. Ükskõik, oled sa siis pillimeeslaulja muusikapedagoog, seal läheb elus vaja, seal ei ole midagi teha, nii et tegelikult õppimine on väga, väga oluline, see on muusikahariduse osa, mina arvan siiski klaverimängu oskus. Aga tuleb seda aeg-ajalt selgitada. Muidugi ikka ikka, sest noh ikka on neid, kes, milleks, milleks mulle see kõik. Aga kui tuleb muusikaakadeemias tundi üliõpilane, kes ei ole klaverit varem puudutanud, kas nendega on see alguses samasugune nagu eelkooli? Ei ole, ei ole kindlasti mitte, et selles mõttes, et suur inimene haarab ikka tegelikult ju kohe nagu laiemalt saab ikka õpetada kohe esimeses tunnis selgeks ja, ja ei pea ühe sõrmega mustal prahvildaksime, nii et ikka natuke teistmoodi on. Ja no ma arvan, et tegelikult muusikaakadeemiasse tulnud õpilased üldiselt siiski tunnevad nooti siiski ta lihtsalt võib-olla ei ole seda klaverit mänginud. Noodiõpe on siiski ka enamikul olnud õnne, ükskõik mis erialale siis iganes tuleb. Nii et natuke teistmoodi. Ikkagi. Aga lisaks sellele, et tõesti õpetajate, nendes kahes olulises muusikakoolis Eesti muusikaelus ja annate ise kontserte, siis ma tean, et teile meeldib väga pikamaa jooks. No kas talent pika on, on palju pikemaid? Natuke jookseb jah, midagi sellist lõbusat ka tegema või see jooksmine annab hea enesetunde, tegelikult ma arvan. Ja siis on veel üks niisugune tore asi, et kui sa jooksid pikka maad, siis on tegelikult tihtipeale see hetk, et sa ei mõtle mitte midagi. Aga väga hea, et sa lihtsalt jooksed, lülitad ennast välja igasugustest muudest muredest ja ja, ja raskematest mõtetest see aeg peab olema. Ma arvan, ta on ikka kasulik. Eks klaverit mängides jooksevad mõtted peas ikka ikka jooksevad muidugi. Ja emaga erinevad mõtted vahel jooksevad sellised mõtted ka peaks klaveri mängimise ajal jooksma, peaasi, et igasuguseid mõtteid jookseb. See on selline tänapäeva võib-olla kuidagi selline kiire ja killustatud elu nagu probleem ei suuda nagu kontsentreeruda keskenduda, et lihtsalt need mõtted käivad niimoodi peas tohutul hulgal ringi. Nüüd ei suuda naguniimoodi organiseerida ära alati ja mängu ajal, kui selline hetk peale tuleb, see väga ohtlik muidugi avastada ennast jumal teab kust. Arvestades seda, et teil on nii pikk õpetamiskogemus, kas see selline tänapäeva killustunud maailm, mida te just kirjeldasite, kes kuidagi õpilaste peal ka kajast ja muidugi loomulikult. Ja see on ka, ma arvan, et üks selliseid põhilisi tegureid, miks seda klaveri mängimist ei suudeta nagu jätkata, sest see on tõesti üks selline, alasin natukene üksildane ala, sa oled üksinda oma pilliga väga palju tunda. Pianistid peavad harjutama väga palju rohkem, sest et nendel on see partituur, mis nad peavad nagu läbi närima ikkagi tohutult selline keeruline ja nootide rohke. Et see ongi võib-olla see, miks sealt läbi taheta tulla, et sa oled niivõrd killustatud ja kontsentratsioon on nii häiritud ja seal igasuguseid muid ahvatlusi on siin elus nii palju, et et see ei tundu võib-olla nii selline atraktiivne, see üksinda klaveri taga veedetud tundide hulk. Kui palju te oma õpilastel palute või soovitate kontsertidel käia? Ikka soovitan ja, ja mul on hea meel, kui need ikka leian sealt aeg-ajalt muidugi. Anglassifi kontsert siin paar päeva tagasi olid seal ikka kohal. Kevadel ütlesin neile jubetavastki piletid ära, osteti kõik toredad, ikka käivad. Päris pisikesed. Ma natuke lootsin, et selle kontserdi nii jõuate, no kuidas oli selline klaverikunstnik, sõime Estonia kontserdisaalis suurepärane, ma jäin nagu ikka väga-väga rahule, olin ülimalt õnnelik sealt tulles eriti nagu see teine pool, see kõik see kontsert oli minu jaoks nagu tõusvas joones, et mis on ka loomulik, et iga artist ju tuleb alguses lavale ta võib-olla ei saa veel kohe käima, ei ole nagu ülessoojenenud, aga siis ta hakkab nagu looma ja loobioloogias. Kontserdi teine pool oli minu jaoks lihtsalt fantastiliselt ja eriti Schumanni fantaasia mida ma väga armastan ja sündmus mida te ise praegu harjutate. Praegu praegusest harjutan järgmisel nädalal muusikapäev ja siis meil matiga seal ette aastat mõningad tuua kilogrammist, kus te esinete Harjumaal oli Tabasalus äkki pianistid on kõik Harjumaal millegis Tabasalus need kontserdid ja mis muusikapäev igal aastal jälle peab kuskile minema esinema. On see tore, väga-väga tore, mulle alati on meeldinud need kontserdid. Teistsugune publik ja nad on nii rõõmsalt üllatunud, alati. Lihtsalt kontserdit tulevad üldreeglina koolide õpilased. Vahel noorematki publikut, aga mulle mulle on need üritused väga meeldivad. Ja nüüd on hea pikkusega kontserdid mitte liiga pikad ja vesi ära nagu selles mõttes suudavad nagu haarata, natuke peab rääkima, neile midagi tutvustama, võib-olla muusikat ja väga-väga tänuväärne üritus. Pianistid nagu sellistes eksootilistes paikades ei käi nagu kuskil rongijaamas ja seal ei ole pille, lihtsalt et meil on harilikult igavesest koolid ja mõisad ja sellised kohad, aga väga meeldib see muusikapäeva kontserdi avalugu on. Ma arvan, et me mängime Raimo Kangro klimperi. Tal oli just 70. sünniaastapäev ka ja, ja ma arvan, mängime seda, see nii vahva lugu seal kaks klaverit seal Tabasalusse on ka nagu haruldane, igal pool ei ole ja seega noorte kindlasti tore kuulata. Ma arvan, et nii teeme. Suur tänu, Kai Ratassepp täna klassikaraadiosse tulemast ja veel kord palju õnne nende väärikate tunnistuste puhul. Suur tänu. Ja ega ei olegi soovide, muudkui et vägevate Muusikaakadeemia kontserdisaali avamist ja samuti ka ilusat saabuvat muusikapäeva aitäh.