Tere, mina olen Laur Kaunissaare ja ma loen teile Mathura luulekogust kohalolu. Kolm luuletust. Pilved. Ma olin kolmekümneaastane, kui nägin pilvi. Ühel külmal hiliskevadisel päeval tõstsin pilgu ning avastasin, et olin jälle hulk päevi unustanud, vaadata üles. Kaunid päikeselised pilved liuglesime. Vahel seisatasid mu pea kohal. Olid nii värsked, kutsuvad nii kirkad. Nad hõljusid taevas nagu valged hiiglaslikud puuvillapallid. Teinekord kiskusid end katki, kui karged kuivanud vesi, tarvi kiud. Sinise vihmapilve tagant puhkesid sajuna ükshaaval kokku loetavad kollased kiired. Täna ma istusin mäenõlval ja loendasin ära õitsenud võilillepäid. Üksikud valged mäed koondusid kirkasse sinisesse, taevalaotusse. Siis põletas päike ühele neist augu sisse ja ilmutas end veel kaunimana kui selges taevas. Ning ma jäin mõtlema, kuidas küll juhtub see, et me unustame need erksad pilved mis jutustavad meile ometigi lakkamatult lugusid vabadusest kutsuvad rändama, lõpututesse avarustes mureta, eelsest lootuseta, homsest lihtsalt rändama säravas sinises. Iga kord, kui märkan neid mõistan, et olen jälle elanud unustuses. Olen elanud pilvede all, mida pole märganud. Kõikjal. Kurvastuses rõõmus sünnis surmas, piisab sellest, kui tõsta oma silmad ja vaadata. Midagi on olnud mu kohal ja möödunud minu jaoks hääletult jäljetult. Pole seda näinud ega puudutanud ega mõistnud mis on ikkagi see, mis teeb nad nii kergeks. Värvide leidmine. Sõitsime minema. Kaotasime Lewis. Lahkusime võrgust madalama rahulike mägede vahele. Jätsime maha seotused ja sunnid. Tegime seda, sest meil olid ilusad silmad. Keskhommikune mahe valgus. Nüüd äratame põsed, sõrmed, laudja, huuled. Kui vaikid siis kuuled, vana maja sooja sügava järve ääres hingab hästi ja hallilt. Koldes suitsevad Sõed. Jaan hõngu täis õhk. Pilved koonduvad, tuul Vettib ent seda vaid korraks. Nende taga on alles hellitas Vikerkaar. Pealpool pilvi. Siis, kui mõni eneseväljenduskatse muutub üksnes perfektsionismiks püüdeks saavutada täiuslikult seatud nootide sõna. Vaatan pigem kohevad lume, Raitsakate pehmed sadu mäenõlvadel. Kuuskede kulmudel, hõlmudel. Pole ju saladus, et eneseausa eheduse äratabamine võib tunduda vahel sama teene ülesandena kui tõe mõistmine ütlusest. Mind on igaveseks loodud. Või selguse seedimine sõnadest ilma mürata. Ma kuulen Kuidas muidu saaksin teada teod, mis pesaks lapsele on soojad jäätise põsed õhetama õhu paariskraadist? Ning et sa tahad mind, sõpra, sellist nagu mina Läbi unise detsembri halli mägiküla. Jalutasime kontserdile ja tagasi. Paanhostoasse, tuhanded jõulutulukesed rippusid nagu selleks kuuks maa lähedale langenud pühitsetud taevatähed. Koondudes kauguses täielikuks valguspinnaks. Tan Kiisanud jõulumüügis, nii isegi pulgaari poes pankade vahel. Olen näinud me iga kord kaht klienti meest ja naist ostmas teemant kulda, kinnitamaks oma tunnete jätkuvat maksejõulisust või kuulutamaks, mida kõike võidakse endale lubada. Põi tähistamaks sele lunastaja kingituste talvepüha, kes lõi kaupmehed kirikust välja Paanustraasele. Meie teemandid on need väikesed elektripirnid, mis peaaegu puudutavad me mõtteid, kui mitte juukseid jalgu. Ning see väike armas viie fraagide mängukaru mille eakas alpikülamehe moega müüa koos tosina teise pehme loomakesega tänavale puterdab. Siis tunneme hetkeks on taas loomupäraste lastena ning meie teemandiks muusika hõrgud, harfihelid ja lood ära lummatud kividelt, samatises klubis. Meie teemandiks on see tänane päev mil sa viisid mind pealepoole pilvi. Seal me rääkisime teineteisega soojalt, sundimatult, mõtlematult südamest seadme, paiknesime teineteisega soojalt, sundimatult. Ning kohtusime võib-olla rohkem kui kunagi varem. Mõned mäed seisid nagu vennad. Teised nagu segasemad, sugulased või sõbrad. Pruun puukirik keset küla muutus varjuks varajases loojangusse päikeselahkumisest mägede taga. Ristid laiutasid mäetippudel. Kusagil pilvede all. Mäerahnude vahel oli olemas ka maailm, kus muretseti meeste, naiste raha ja tähtede teemandite ja töökohtade pärast. Su pilk kadus kaugusesse ning laps uinus isa kätel. Kui muutub, meel muutub, kui maastik. Ja taas päike kaob kuldsete mustendavate Valendavate tippude vahel heites viimaseks valgeks tunniks taevasse punase segusatoonide pooltoonid jättes viirguvad vinet pilvede kohale, mis nii ebamäärased ja ometi usaldusväärsed. Just nagu oleksid nad vaid meeldetuletus millestki, millega me sündisime. Aga mida me pole veel päriselt kordagi osanud üles leida ja kogeda. Laskudes punases liftis taas maailma härmatunud poolda. Lausun jutu jätkuks augu täiteks. See on nii ilus see härmatis kuuskedele kaljude all. Et me kõik mõistame, et see on liiga järsult teistsugune keskkond. Jah, see on ilus, toon, ilus. Aga me pole veel unustanud vahetut päikest põskedele suul ja meie sees. Siin all oleme hakanud kartma kirjutada lihtsaid sõnu. Olen hakanud kartma, tunda lihtsaid tundeid. Eks puuduta mu tajumust, puudutama mõtteid. Korjanud peotäis poolkõvasid kiivised kiriku teelt enne veel, kui tuleb külm ning pakkinet eelisele kaasa. Lahusolekutest kasvame kohtumistesse kokku siis, kui väraval või viimases kallistuses avastan ootamatult kõik avandamata pisarad oma siiralt süttivad silmades hõõruneid lapseliku rusikaga. Siis ma tean ja mõistan su tähendust. Siis tajun lihtsate inimsuhete imet. Kõik tahavad olla armastatud ja see on ilus. Meil on alati võimalus armastada ja see on niisama eluline nagu õnnistus avaneda, ise endale tervitada seda, milleks meid on loodud mees või naine, vanem või laps, pooljumal või inimene. Tõustes õhku mitte päris nagu lind vaid pigem nagu 21. sajandi mehhaniseerunud inimene. Ma imetlen vaadet ja mõtlen pealpool pilvi mööduvate minutite erilisusele. Kiigates välja näen ma vaid üksikuid külasid ulatuvas hallist massist kõrgemale vaid üksikuid hetki, nii kirkaid, et saan märgata nende tegelikku vääramatut järjepidevust vaid üksikuid käsi, nii kergeid, et nad suudavad kanda iial tundmatu raskust. Ma veedan veerand tundi vaadates tumenevalt lillat loojangut pooltühja lennuki pisikesest aknast. Kui muutub meel muutub, kui maastik. Kui muutub paik, muutub aeg.