Professor kui nüüd täna vaadata tagasi juubeli künnisel minevikule käidud teele siis kas võiksite arvata, mis on teid viinud keeleteaduse juurde? Huvi keeleteaduse vastu tekkis mul juba keskkooli vanemates klassides. Ja ülikooli tulin just eesti keelt õppima. Seda põhjustasid õieti kaks, kaks asjaolu ühelbot, huvi emakeele ja selle arenemise vastu. Ja teiselt poolt ka tolleaegne väga terav vajadus keskkooli emakeeleõpetajate järele. Sest kõrgema haridusega emakeeleõpetajaid ju 80.-te aastate algul peaaegu ei olnudki. Eks kenam mõjustus muidugi kirjandusraamatut kätte sain ja lugesin ja ja eriti huvi pakkus näiteks soome keel selle lähedus eesti keelega. Nii et vast mitte niivõrd tolleaegse koolitöö iseenesest kui kujust kirjandus, mille vastu. Meie seal huvi tundsime, aga muidugi ka see oli üheks teguriks, et täna kella alal mul mingeid raskusi ei olnud ja ja mõnikord kiita sain. Mõjustel päris kindlasti. Ja ometi on teie tulek teadusse siiski hoopis teistsugune kui näiteks tänapäeva noorel põlvkonnal, kes lõpetavad ülikooli andekamad, õige peatselt juba asuvad aspirant tuuri ja asuvat teadlase põllule. Teiega töötasite palju-palju aastaid pedagoogina, samal ajal selle töö kõrvalt nagu kiindumus, harrastus, tegelesite, siis keeleteadusega. Ja see on õige, sest tõesti mina ei saanudki endale tol ajal mingisugust perspektiivi nii-öelda puhtteadlase ette, mis oleks. Ei olnud, vaid perspektiiv oli. Ülikoolis stuudiumi lõpetamise järel asuda emaga lõppeda teiselt poolt aga just ülikoolis. Jah, siin tekkisid juba sügavamad huvid, nii et ma ei leppinud ainult kuulamisega vaid ka ise püüdsin asja sisusse tungida siis kui ülikoolipõlvest kõnelda. Siin olid ju sellepärast silmapaistvad õppejõud nagu professor, tulen, kes meil õpetas läänemeresoome keeli, siis hiljem olin maju abilaseks professor saarestele, kes oli innustunud murdeuurija ja kes mindki suunas murde uurimistööle rakendasema keelsessis murda, koguda korraldajale murdev materjalide koguja laia nad edasi. Ja teiselt poolt muidugi akadeemik Veski tolleaegne eesti keele Doria teda kõik need seminari juhataja, kes just eesti kirjakeele ajaloo küsimusi tõstis esile. Nimetasite siin juba silmapaistvaid isikuid, kelle töö ja tegevus on lahutamatult seotud eesti keeleteaduse arenguga. Kas niiviisi võime üksikute isikute ja nende esilekerkimisega teatud gruppide kujunemisega ka meie keeleteaduse arengus üksikuid etappe, üksikuid huvi perioode teatud probleemide vastu seostada? Ja miks mitte? Sest kuigi näiteks murrete uurimise küsimus kerkis teravalt kolmandal aastakümnel esile No eelkõige Kettunini uurimused eesti murrete alal siis saarest ja tuli kah soome kooliga siiani Helsingi ülikoolis enne õppinud, süvenenud murdeküsimustes ja nii loodigi see noorem keelehuvilistele Hint kes seltsi stipendiaatide na üks lühemat kauemat aega töötas, murdematerjalide kogumisega talletada sõnavara, mis veel rahvasuus leidub ja mis nii käesoleva sajandi tingimustes muidugi kord-korralt kiiresti oli kadumas. Teine külg, teoreetiline huvi küsimuste vastu ja eride seoses akadeemik Veski tegevusega kirjakeele küsimuste esilekerkimine. Murdekeel on selleks baasiks, mille pinnalt luuakse uusi sõnu tänaseni. Murdekeele tundmine annab meile võimaluse tunda keele arengu seaduspärasusi. Kas Eesti murded on tänaseks nüüd kõik läbi uurinud? Seda ei saa kunagi ütelda, et elava keele koostajad oleksid läbi uuritud sest elav keel rikastub iga päev ja ühelt poolt vana muidugi kaob. Ja punarule seoses vanade inimeste surmaga. Nii mõnedki asjad võivad kaduda. Aga teiselt poolt uut luuakse, nagu te olete tähele pannud, kas viimaste aegade keelt jälgedes uut luuakse ikka juurde, olgu see siis oskussõnavara alal olgu üldkeele, sõnavara alal, olgu väljenduste kujunemises trumpi vastu võitlemisse nad asi kõikjal, eks ole. Teiselt poolt aga oleks muidugi väär arvata, et et nüüd, kus meil üldrahvaliku suhtlemisvahendina kirjakeel iga päev suus on, et nüüd ju murret ei ole ei murre püsib ka tänapäeval, eriti muidugi enam äärealadel, kuid isegi Tallinnas ja Harjumaal ja nii keskaladel Järvamaa endisel Järvamaal ja Nendel aladel võime ikka murret kuulda emakeele seltsi folkorraldoot murdekorrespondentide võistlustööd on iga aasta toonud tuhandete kaupa uusi sõnu. Tõsi nad on, sagedasti küll mitte mingisuguste varem tuntud sõnade need variandid ja aga, aga siiski uut on ikka ja alati olnud murdes leida. Meie jutuajamises on juba mitu korda vilksatanud emakeele selts. Teame, et selle seltsi juhtimisest selle tööst olete teiega ise üle 40 aasta osa võtnud. Missugune on emakeele seltsi osanud eesti keeleteaduse arengus ja ma palun vabandust, ma tean, et sellele küsimusele võiks vastata teadusliku artikliga, kuid kõige üldisemate sematestki Jah, muidugi, ühesõnaga raske ütelda, kuid võib ütelda, et tema üldse sõna on olnud jusse organiseeriv osa. Sest kui üks või teine õpetlane omaette nokitseda olles katsunud niisuguseid suuri sõnavara kogusid koondada, seda oleks olnud raske, ma tean, Wiedemanni oli küll väga tubli uurija, omal ajal aga ikkagi kõike kätte saada, ühel uurijal ei ole võimalik. Nüüd kollektiivselt saadi suured kogud. No me teame, et meil on praegu tuli miljoni sedeli mitmest murdematerjali Need, suured kogud saadiga tanud, kollektiivselt töötades organiseeritult öeldes, aga sama lugu on ka ju kõikide üksikküsimuste läbitöötamisega. Kui see toimub teata suunaga teatavast lähtekohast lähtudes, siis saab seda teha põhjalikumalt paremini. Tuleb meelde, et meie viimaste aastate emakeele seltsi tööst on väga laiades rahvahulkades läinud kasvõi seesama korrespondentide murdekogumisvõistlus, mida nimetasite samuti koolides toimuvad keelepäevad. Ja kui algul küsisin teie käest, et kust huvi eesti keele vastu, siis samuti võiksime nende sadade inimeste käest küsida, kus nende huvi keele vastu nad on nagu omaette rahvateadlaste teie abiliste võrku. Jah, seda küll, aga huvitav on ju just sagedasti koolides korraldanud keelepäevadel tähele panna seda, kuidas juba koolipõlves hakatakse huvi tundma küsimuste vastu. Meil sagedasti keelepäevad, kus ühelt poolt kõnelevad teadlased keele ja Kirjanduse Instituudi või ülikooli õppejõud. Ja teiselt poolt kõnelevad oma tähelepanekutest keele alal. Oma uurimusi esitavad nendeta küll primitiivseid, õpilased, vastava kooli õpilased või kohapealsed kohapealsed uurijad, nii et see on ühelt poolt kontaktteadlaste jah, rahva laiemate masside vahel ja seesugune kontakt on minu arvates siiski väga vajalik ja kui ulatuslik on see kaastööliste võrk, kes teile näiteks murdematerjali aitab koguda. Arvult ei ole see ju suur on 60 kuni 80 inimese vahel. Need on aga õnneks kõik nii-ütelda entusiastid vanad keelehuvilised inimesed, kes on mitte ainult sadade või isegi tuhandete lehekülgede kaupa kirja pannud, murdekeelt kogunud tuhandeid murdesõnu. Kui nüüd mõelda siia juurde hiljuti toimunud Uudissõnade võistlus, mis samuti minu meelest üllatavalt häid tulemusi andis, millega väga paljud inimesed liitusid siis saame aru, kuivõrd ekslik on see väide, et keeleprobleemidega tegeleb ainult väike kitsas keeleteadlaste riik. Need on siiski väga laiade rahvahulkade huviobjekt. Näiteks jah, seda ütelda, et meil keele vastu huvi ei oleks või et meie inimeste loiult suhtuksid keeleküsimustesse. Seda öelda oleks muidugi täiesti väär. Sest juba see, kuidas meel, võtame nendes viimase 15 aasta jooksul, kuidas kord-korralt on ikka sõnavõtjate arv keeleküsimustes kasvanud, olgu see emakeele seltsi väljaannete kaudu või siis näiteks meie ajakirjanduse kaudu sirbis ja vasaras, Keeles ja Kirjanduses ja nii edasi, eks ole. Pidevalt esitatakse ettepanekuid, arvamusi, kriitikat olemasoleva kohta ja nõnda edasi ja tõesti väga ilmekaks näiteks selle kohta, kuivõrd suur huvi on keele rikastamise küsimust vastu. Oli see võistlus. Kas me võime siin leida ka ajaloolisi paralleele? Kui mõelda seda, et just tänavu 100 aastat tagasi võitis nagu uus kirjaviis, siis võitluses uue ja vana kirjaviisi vahel kohtasime samuti väga laiade keeletarvitajate küllaltki aktiivset sekkumist son teie doktoritöö teema, nii et see on teil väga läbi uuritud. Jah, seda muidugi, see oli jällegi niisugune aeg, kus kogu rahvas võttis osa küsimuse arutlemisest, päris lihtsad talumehed kirjutasid oma arvamustest ajalehele, aga tol korral olid olud ja tingimused teised. Ja põhiline oli seegi, et püüti vabaneda sellest ebaloomulikust kirjewisest mis ei olnud rahvale vastuvõetav. Et mõista seda tööd, mida keeleteadlased on teinud väga pika aja jooksul, piisab kasvõi, kui lugeda neid vanas kirjaviisis tekste ja kuidas siis sageli tänapäeval need tunduvad nii humoristlikud, et tahetakse neid lugeda nii, nagu nad kirjutatud on ja komistatakse nende peal ja siis keelemehed peavad pahandama, seda on ka ringhäälinguga tehtud, et ei oska ju seda vana keelt lugeda, ega siis niiviisi väga ei räägitud. Muidugi ei räägitud sellepärast, et kui tolle ajakirjaviisi kohaselt näiteks ütleme, mina kirjutati minna kujul kahe n-iga nädal olid ikkagi mina, aga kui ütleme, isiku nimi minna oli täpselt samuti kirjutanud seda loeti minna ja minna samuti. Kahe n-iga kirjutavad nii, et kõik kirjutati ühteviisi, aga loeti täiesti erinevalt. Nii mina minna kui ka minna, kõik ühesugused. Nii et kui me nüüd vana kirjaviisi loeme, siis muidugi peame teadma, missugused olid tolleaegse kirjas reeglid. Siis ei loetud mittemärkide järgi, vaid vastavat seadust eesti keele ajaloos on möödunud sajand rahvuskeele kujunemise periood. Üks kõige huvitavamaid periood ja rahvuskeele kujunemisel etendas siiski väga olulist osa kirjaviisi küsimus, see sai üldrahvalik küsimuseks. Sellega liitusid teised. Õieti liitus teiste küsimustega kogu võitlusega. Vana Sadala ekse vastu baltisakslase vastu. Kõigi nende vastu, kes püüdsid pidurdada eesti keele ja kultuuri arenemist. Ja nii palju teadmiseks kuulajale, näiteks professori töösse suhtumist iseloomustab kasvõi see, et kuigi see uurimus võitlusest vana ja uue kirjaviisi vahel oli mõeldud kandidaaditööna, siis hinnati see kohe doktoritöö ja doktorikraadi. Lisaks. Jah, no siin ei ole muidugi minul mitte midagi ütelda. Missugused probleemid on nüüd jäänud teile südamelähedaseks? Üks on seesama keele ajal oliin. Needsamad põhijalad on jäänud mulle praegusenigi ühelt poolt keele ajalugu, teiselt poolt murdeid ja nende kõrval muidugi loomulikult tänapäeva kirjakeeles need kolm, kolm põhialaval, kõige rohkem ma kirjutamise veidi rohkem jälginud olen loomulikult just keele kirjakeele ajaloo küsimusi. Sest Ma olen, sellel alal on ju veel väga palju teha. Isegi kasvõi näiteks käesoleva sajandi esimese poole. Kirjakeel. See on teinud ju niisugune tohutu hüpe kui võrreldes ütleme 1900. ja 1950. aastal, et siis on see juba midagi hoopis uut, kuidas, missuguseid teid kaudu selleni jõuda? Kõik see nõuab veel läbivalgustamist. Keele ajalooküsimus ei ole ju ometi isoleeritud küsimus vaid son. Üks osa kogu meie kultuuriajaloost ei ole teisiti mõeldavgi sest seoses kultuuri arenemisega arenes ka keel tõusid nõuded keele vastu paremat keelt, täpsemat keelt, rikkamat keelt nagu tänapäevalgi sääre näeme, seos teaduse pideva kasvuga. Vajame ka täpsemat rikkamat keelt. Ja teades, missugune osa meie tänapäeva keelel meie tänapäeva kultuuri arengule mõistame, kui suu ühiskondlikult vastutusrikast tööd teevad meie keeleteadlased, professor, olite hulk aastaid Teaduste Akadeemia sealse Mort uurimissektori juhataja, nüüd aga, kui ma ei eksi, vist juba aastat, 17 Tartu riikliku ülikooli eesti keele kateedri juhataja ja kuidas koordineeritakse keeleteaduse alast uurimistööd nende kahe? Keskse uurimisasutuse vahel, ühelt poolt muidugi on soodustanud seda koordineerimist asjaolu et ma samaaegselt olen olnud mõlemale asutusele lähedal kui loodi keele ja Kirjanduse Instituut ja oli vaja jätkata. Murde uurimistööd siis oli loomulik, et need inimesed, kes olid juba tegelenud nende küsimustega varem, et need jätkasid ka keele ja Kirjanduse Instituudis, nii tuli siis minulgi ker uurimissektor, mis põhiliselt on küljena murdeuurimise sektor. Tuli minulgi keele uurimissektori tööd juhatada rea aastate jooksul. Kuidagi instituut siirdus Tallinnasse. Loomulikult. Jäi see minust kaugemale, kuid kontakt on, muidugi on minul keele ja Kirjanduse Instituudi ka säilinud, kuni viimase ajani ma olen kellelegi instituudi. On selge, et suuri kaadreid, kes spetsiaalselt tegelevad ainult uurimisega kateeder ei saa ju enda ümber koondada nii suurel määral, kui seda saab teha. Puht uurimisasutus nagu sadam, keele ja Kirjanduse instituut. Ülikooli ülesandeks on juht põhiliselt valmistada kaadrit. Koolidele. Vihjasite pedagoogitööle kui põhilisele tööle ülikoolis pedagoogikas olete jäänud kogu oma elu oma teadlasetöö kõrval. Aga tänu sellele võite ka nüüd öelda, et suurem osa meie tänasest keeleteadlaste põlvkonnast või küll vist ju kõik on. Pillased seda küll, kui inimene on nii vanaks elanud nagu mina siis on tal täiesti ja, ja selle juures kogu aeg kogu aeg tegelenud mõnevõrra pedagoogitööga siis on loomulik, et tal õpilasi on väga ja väga palju. Ja tõesti, kas ma astun oma kateedrisse sisse, kus on kõik peaaegu minu õpilased või astun ma keele ja Kirjanduse instituuti sisse, kus jällegi on peaaegu kõik minu kunagised õpilased, me tunneme ikkagi ühise eesti keeliteadlaste perega. Pealegi ühendab Neid mõlemaid ju emakeele selts, kuhu kuuluvad nii Tartu riikliku ülikooli kui ka keele ja Kirjanduse Instituudi keeleala töötajad. Kas võime pidada piisavaks seda keeleteadlaste hulka ja nende võimeid nende probleemide ees, mis meie keeleteadlaste ees seisavad praegu, kus meil on küllaldaselt jõudu neid probleeme lahendada? Jõudude küsimus on muidugi. Raske küsimus kui võtame kasvõi sellised ülesanded nagu näiteks keele ja Kirjanduse Instituudi suured ülesanded, kaks suurt sõnaraamatud eesti murdesõnaraamat millega tegeleb sõnaraamatute sektori murde uurimissektor, mida alustasime juba 47. aastal ja teiselt poolt Eesti keele seletav sõnaraamat, see selline nagu seda on, ütleme teistes teistes keeltes vastavad suured, kapitaalselt sõnaraamatud. Need kaks tööd ise on juba niivõrd mahukad, et praegust kaadritega nende kallal töötades läheb palju aega, enne kui kõik need, ütleme kummastki väljaandest. Kuus paksu köidet, umbes Wiedemanni köite taolist köidet jõuavad ilmuda. Küllap on see iseloomulik kõigile keeltele, et töö nende juures ei lõpe kunagi, sest nad on elavad nähtused. Ja see on päris loomulik, et elav keel see areneb ja selle juures ei saagi lõppeda seni, kuni keel elavad, aga isegi surnud keeli neidki uurime veel aastatuhandeid hiljem. Ja ometi kuuleme keelekasutajate seas niisuguseid ütlemisi, et meie keelenormid, keele reeglid muutuvad ja et mille oled kord koolipõlves õppinud, see vananeb ja kuidas sellel taustal hinnata meie keelekorralduse praegust olukorda? Ilma tungiva vajaduseta, nagu seda rõhutas aga õigesti akadeemik Veski ilma tungiva vajaduseta, meie ei hakka midagi muutma, kuid nagu märgitud, elu liigub, elu areneb, elu esitab nõudeid, mida ei saa ignoreerida, kui ei tähtajast maha jäänud. Seega siis nii-ütelda käärid, ühelt poolt mete asjatult otata, teiselt poolt arvestada vajadusi. Ja eks meie praegu teedi nii meil on olnud tõesti, mõnikord niisuguseid häälet. Ei, iga sul muutmine on kurjast. Aga muutmine osutub siiski sagedasti vajalikuks ja näiteks ütleme, meil on mingisugune vorm, sõnaraamat on ta fikseerinud kunagi aga rahvas ei ole seda võtnud tarvitusele. Ei taha kuidagi järele tulla sellele, selle asemel hoopis teine vorm, noh, võtame kasvõi tuntud näited, nagu näiteks fikseeritud omal ajal omnibuss, autobus, käänamine, toomnedus, omnibuss, Omni pust, nii nagu küsimus küsimuse püsilmust, kõik näib olevat reeglipärane. Aga ei tahtnud tarvitusele tulla, selle asemel hakati ütlema bussi, bussi ja, ja omnibuss ja autobuss ja ja kui me nüüd fikseerisime selle rahva keeles juba varem juurdunud talitusviisi, siis eks ole, see on ka muutus, aga see ei ole mitte mingisugune muutus, mis on väljastpoolt toodud nii normeerimise korras toodud sisse vaid see on juurdunud keeles eneses. Meie vestluse alguses nimetasite, et juba koolipõlvest keel ei tekitanud kunagi raskusi. Ometi aga teame, et mõnedki noored inimesed lähevad ka praegustel päevadel ülikooli sisseastumiseksamitele põksuma südamega et kui kirjandis mõnd viga ei tee, kas eesti keel on raske või raskem õppida ja omandada, kui mõni teine keel. Ma ei usu, et eesti keel eriti raskem olles kui teised keeled on ju õige, et eesti keelel on rida just muulasi seisukohalt on rida jooni, mis teevad selle raskemaks noh, kasvõi see, et meil on kolm eri häälikute kolm väldet, mis nõuavad erinevat märkimist. Kasvõi see, et meil näiteks eesti sõnavara õppides ei saa kunagi läbi nimetava tundmisega, vaid alati peab teadma kuidas on selle sõna omastav, sest astmevaheldus on, neis on nähtus, mis muudab sõna pildi täiesti. Teiseks, et näed idu, aga Eeoo Ühtegi häälikut, mis nimetavas ei ole omastavas samal kujul. Nii et ei saa ütelda, et ei oleks raskusi eesti keeles, kuid kus neid ei leiduks. Neid raskusi leidub, leidub igas keeles ka soome-ugri keelte hulgas on keeli, mis on palju, palju raskemad, kui eesti keel meil puuduvad igastahes possessiivsufiks, et näiteks puuduvad tantsinud Euroopa keeltele omased sood. Nad on ju kõik asjad, mis teevad lihtsamaks keele. Ja kuidas siiski, kasvõi läbi nende näilist raskuste õpetada noort inimest oma emakeelt armastama. Töö, mida olete teinud kogu oma elu. No ma ei tea, kas saab õpetada armastama. Küll võib jah, äratada huvi. Ja see huvi on sagedasti juba õpilastel ja üliõpilastel jänestel olemas. Üks märkab keeles erinevaid nähtusi, tunneb huvi selle vastu, mispärast see nii on teisele tunduvalt keel kuidagi, niivõrd kõrvalise asjana, et ei pööra sellele üldse tähelepanu, peaasi on, kui temast aru saadaks. Nii et huvi, initsiatiiv oma ala vastu omala küsimuste uurimiseks. See on peamine teil, lugupeetud professor, Ananud, nii huvi kui initsiatiivi peaaegu pool sajandit, et eesti keelega tegeleda. Ja ka praegu, kas annate nüüdki endale puhkust? Ma annaksin endale küll puhkust, aga sagedasti on nii, et ma ei suuda kõiki neid ülesandeid alati tähtaegselt täita. Mida peaksin täitma ja selle tõttu tuleb puhkuse ajast neid ülesandeid teha, noh, lihtsalt nähtavasti ei oska ma mitte alati oma tööd väga hästi planeerida. Lappase vist nii nagu ise olete tänase vestluse jooksul öelnud, et keel. Areneb pidevalt muutub ja samuti ka töö ei lõpe kunagi otsa selle pärast, ükskõik kui palju me seda teeme, ikka jäetada, meistrilt küllaltki palju teha. Lubage teile palju õnne soovida, juubeliks.