Tere, mina olen Margus Tabor loendana Jaan Kruusvalliloo, väike ootesaal. Ma ei tea, kuidas sind armastada. Elu on nii lühike, ma kardan, et ta kaob ja ma ei jõua sind armastada. Ja kuna ma ei oska armastada, siis sa ei saa elu lõpuni teada, milline on minu armastus sinu vastu. Ning sina oled endiselt minu vastu hea, kui ma teile külla tulen. Sa arvad, et ma tulen sinu mehe poole kuid oh ei mitte sinu mehe juurde, vaid sinu pärast tulen, ma. Las su mees jookseb pealegi poodi pudelit tooma. Oleme ju temaga sõbrad, aga sa ei ole ju nii rumal, et arvad, nagu oleks ta mulle niivõrd tähtis, et tulla tema pärast. Sa võib-olla ei mõista mind nii, nagu ma end ise mõistan, kuid see ei ole tähtis. Sa mõistad mind täpselt nii nagu naine peab minusugust meest mõistma. Ma pole elus kohanud sellist pilku. Võib-olla sellepärast laseb mul õhtuid enda juures veeta ja ei küsi, kas kusagile mujale minna polegi lubada oma lapsega mul mängida ja ronida tal minu sülle, kus ma talle jutustan igasugustest loomadest. Ka sinule kuuluvad need jutud, ausõna, sinule jutustan ka neid jutte, mitte ainult lapsele. Ja sellepärast, et sina mind kuulad, kukuvad need nii kenad välja. Ma pole eluski näinud selliseid loomi, kellest ma räägin. Kuid minu fantaasia töötab sinu juures nagu imemasin. Mis sest, et minu jutud ei meeldi sinu mehele, tema loeb neid loraks ja läheb teise tuppa televiisorit vaatama. Las läheb. Mina olen sinu lapsega ja sinuga ja sel hetkel ma tunnen, nagu oleksime üks pere. Muidugi, teie teate mehega mõlemad, et mina olen hädavares. Et mul elus ei vea, kuid ainult sina tead veel sedagi, et ma kannatan. Kuigi ma pole sulle endast rääkinud. Sina tead, et ma püüan kõrguste poole et ma oma eesmärkide saavutamise pärast, ent paljust ilma olen jätnud. Sina tead, milline inimene ma olen, milline elupuhang, muskeemia, millist jumalikku tuld mu südames kannan. Aga kas sa mäletad veel seda päeva, mil ma ära sõitsin? See oli imeline päev. Vaevalt ma suudan sulle kunagi seda selgitada, mida ma sel päeval tundsin. Ärasõidu päeval tulid sa mind oma mehega saatma, õigemini mees tuli mind saatma, ei, võttis ka sind kaasa, isegi kutsus su kaasa. Sest pärast te pidite minema poodi sisseoste tegema. Rongini oli veel aega ja me istusime väikeses ootesaalis kus sõime sinu valmistatud pirukaid, neid, mida sa käekotis ühes tõid. Siis ostsid sa veel praetud kala ja limonaadi. Kui su mees läks kioskist ajalehte ostma, et hokiuudiseid teada saada, toppisid osa kalu ja pirukaid mullekohvrisse, kuigi seal oli vähe ruumi ja käskisid mul limonaadi ära juua. Seejärel võtsid seal rahakoti, andsid mulle viis rubla raha sest ma ise teenin ju vähem aitäh sulle kõige selle eest. Siis tuli su mees koos värskete hokiuudistega tagasi ja tahtis limonaadi juua, aga limonaadi polnud enam. Ta ütles sulle, et valvaku sina nii kaua minu kohvrit ja oma käekotti, kui me puhvetis limonaadi joome ja võttis mind endaga kaasa. Läksimegi puhvetisse. Keel, ma vaatasin tagasi. Nägin, et su silmad olid ärevad ja mõistsin, et sa ei taha, et ma ära läheksin. Mina ka ei tahtnud ära minna, sest tahtsin sulle enne ärasõitu öelda midagi head. Jõime puhvetis kõrgete laudade ääres su mehega ja ma ei kuulanud, mida su mees mulle hokist rääkis, kuigi ta arvas, et mina teda kuulan, mõtlesin kogu aeg sinust ja tahtsin sinu juurde. Kui su mees läks pudeleid tagasi viima ja palus, et mina teda ootaksin, ei jäänud ma ootama, vaid tulin sinu juurde öelda sulle seda, mida kavatsesin. Jooksin läbi suure ootesaali sinu poole. Rongiootajaid kujud vilkusid mu silmade ees, nägin kella. Krongi ärasõiduni oli jäänud veel kümmekond minutit. Aga seal ühe samba varjus oh häda, seisis mu ema ja ajas ühe võõra inimesega juttu. Kust ta siia oli saanud, ma ei tea. Ta elas maal ja ma ei olnudki teda puhkuse ajal vaatamas käinud. Elasin kogu aeg linnas, näha Sindi olla sinu juures. Ja ema ei teadnudki, et mul on puhkusi, et ma olen siin. Nüüd oli ta vist asjatoimetuste pärast linnas ja ootas rongi, et sõita koju. Mul hakkas temast kahju, et ta pidi siin võõraste inimestega juttu ajama, samal ajal, kui tal on lihane poeg, kellega vestelda võiks. Kuid mul ei olnud aega aru pidada, tahtsin näha sind. Jooksin väikesesse ootesaali ja põrkasin uksel tagasi. Mõtlesin, et sa oled üksi ja ma saan sulle öelda kõik, mis ma sinust mõtlen. Isegi seda, et armastan sind, kuid sinu kõrval oli sinu mees ähmi täis. Käes olid tal tühjad limonaadipudelit, nii et mõlemad käed olid kinni ja ta küsis sinu käest midagi. Ta polnud pudelit tagastanud, vaid nendega sinu juurde tulnud. Siis nägi sinu mees mind uksel seisvat rangustama näolt kodus. Mis tähtsust sel enam oli, kahtlustas ta mind või? Ei. Ütlesin talle, et mul on ema suures ootesaalis ja me läksime tema juurde. Kui ema mind nägi, pidi ta peaaegu nutma puhkema. Ka sinul olid pisarad silmis. Kuid ka sina ei hakanud nutma. Tutvustasin teid emale ja sina surusid kaua mu ema kätt ning ütlesid talle palju häid sõnu. Kuid sina võtsid mu ema käe alt kinni ja te saatsite mind koos rongile. Sinu mees kandis minu kohvrit. Ja rong sõitis ära. Nüüd ma olen jälle sinust kaugel. Ja ma ei tea, kuidas sind armastada. Ma kardan, et ta kaob ja ma ei saagi sind armastada. Ja kuna ma ei oska armastada, siis sa ei saa elu lõpuni teada. Milline on minu armastus sinu vastu. Kuidas see armastus mind põletab? Ainult ema kirjutab, et nägi teid kord tänaval, kui te läksite kolmekesi.