25. augustil esietendus Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis Jaan Toominga lavastus. Jumalad on maal, mis põhineb vepsa eepose virantanas ainetel. Lepslased on nagu ka eestlased, üks läänemeresoome rahvas. Ja sealhulgas on nad kõige idapoolsem läänemeresoome rahvas. Anne Türnpu, teie olete üks osatäitjatest. Jumalad on maal lavastuses ja teie huvi vepsa kultuuri vastu on ilmselt päris ammu juba tekkinud. Võib-olla kõigepealt ütlete, millal ja kuidas see huvides tärkas. Tere kõigile raadiokuulajatele. Seda on väga raske öelda, millal see huvi tekkis. Mäletan, et aasta võis olla kuskil 81 80 Tartu folklooriansambel. Hellero käis vepsa festivalil esinemas ja see oli minu esimene kord. Vepsamaal olla võib-olla see tutvumine vepsa kultuuriga kusagile sinna kant, tee ulatubki. Nii et juba päris mitukümmend aastat. Nii et vepslastega on teil isiklikke kokkupuuteid elu jooksul ikka olnud. Päris palju, ei, nii ei saa öelda, et kõigepealt tuleb öelda nende kohta mitte vepslased, vaid vepsad. Mul on olnud kontakte vepsa uurijatega, eelkõige siis. Ma räägin Kriski salvest, kes on väga palju vepsade juures käinud. Et minul isiklikult Leps lastega teadlikult kontakti ei olegi olnud, aga ma olen neist lugenud. Enne kui nüüd sellest jumalad on maal lavastusest rääkida. Võib-olla püüate sõnastada kokkuvõtlikult midagi, mis teile tundub peamine mis on vepsa maailma pildile ainuomane. Vepsa maailma pildile ainuomane, eks ühel või teisel moel, kuna see on soome-ugri rahvas. Kõik need suundumused kajastuvad. Ma arvan kõigis soome-ugri rahvaste erinevate rahvaste kultuurides, aga võib-olla kui rääkida vepsadest, siis peab rääkima kindlasti vepsadest kui metsarahvast, et nad elavad suurte laante keskel. Nende maailm on väga toredalt seotud, väga tihedalt seotud metsaga. Väga suur osa nende folkloorist puudutab kultuurist, puudutab metsaga suhtlemist, metsaga läbikäimist. Et võib-olla just see metsaga suhtlemine metsaga kontaktis olemine on see, millest peaks ennekõike rääkima. Tulles nüüd lavastuse jumalad on maal juurde, siis esmalt küsin, et kellelt ja miks tekkis selline impulss nüüd aastal 2019 Tartus pepsade lugu jutustada. Kindlasti on esmane impulss tulnud Jaan Tooming Alt, kes kogu selle asja nii dramat tiseeris kui ka lavastas, kui ka ütleme seda prooviprotsessi üleval hoidis, rääkides ja seletades maailmast ja Repsadest. Aga võib olla kaudne ajend selleks, kas oli Niina Zaitsema, vepsa eepose viranud, tänas ilmumine oli vist 2018, oli 2019 päris algus. Madis Arukase tõlkes need kindlasti ka see andis lisatõuke. Kui rääkida vepsa rahvast ja vepsa keeles, siis me peame tõdema, et see on üks üsna hääbuv rahvas ja hääbuv keel. Ja olles ka näinud, et jumalad on maal esietendust, siis mulle tundub, et mingisugune pessimistlik toon läbib ka seda lavastust. Kust te trupiga leidsite, et vastukaaluks sellele pessimistlikele tasandile mingisugust lootustandvad ja helget jõudu või iseasi, kas seda üldse on vaja lavastusse. Mina ise mängijana ei koge pessimismi, seal see lugu ühe naise elulugu, kellest sai nõid, see on igikestev, see võib käibida ükskõik, kas minevikus, tulevikus või tänapäeval seal ma mingit pessimismi ei näe. Ja see lõpuosa, mille puhul sa võib-olla nimetad seda pessimismiks, siis seal nende kahe maailma vastandusest tekib minu meelest väga võimas kujund. Väga võimas kujund, mis tõstab metsakultuuri natukene teise kohta, kui me oleme harjunud seda kogema ja nägema. Aga seda lahtisele, Ta ta ei ole kahjuks minu võimuses. Aga pessimismi ma seal tähendab, jah, kui me räägime skaalal optimism ja pessimism, siis on ta pigem pessimism, aga mu meelest on ta sellest skaalast väljaspool. Üks märksõnu, mis minu meelest ka seda lavastust kindlasti iseloomustab, on rütmistatus seda nii tektiliselt kui ka silmas pidades kogu lavastustervikut. Kas rütm ja rütmistatus on ka kuidagi olulised just pepsade lugu, jutustades? Kui me räägime Niina Zaitsevam vepsa eeposest siis. Mulle teadaolevalt tõlkis ta enne seda vepsa eepose kirjutamist, tõlkis ta vepsa keelde Kalevala. Ja ilmselt selle Kalevala rütmi pealt tekkis tal tahtmine oma rahva loitsusid mälestusi, lugusid samasugusel moel edasi anda. Et röötmistatus on igasuguse kunsti igasuguse maailma alus, et maailm tekib rütmidest ja vepsa eepos on mu meelest selle tõttu eriline, et ta on väga tugevalt loitsu eepos, seal on tohutult palju loitse mana siidussisõnu itkusid ja niisugune suhtlemine teispoolsusega nõuab inimese käest alati rütmiseeritust. Et kui me räägime Jaan Toominga lavastaja käekirjast, siis mul on kuidagi nagu tunne, et see on läbivalt olnud tema teema, aga inimene, kes tegeleb müütiliste maailmadega teispoolsusega meie kohaga teispoolsuses me ei saa luua maailma ilma rütmita. Alguses oli sõna ja nii kui sa salavälja ütled, nii sa juba rütmiseerid seda kaost. Selles lavastuses on kui neli näitlejat teie siis professionaalse näitlejana ja harrastusteatritaustaga näitlejad Anne-Mai de Vahi, Rein Annuk ja Kaido Kivi. Kuidas koostöö selle trupiga on teie jaoks olnud, mida on ta andnud ja õpetanud? See on olnud väga tore koostöö, need proovid olid väga ütleme, minu jaoks oli see puhas rõõm. Koos tehes pead väga palju teistega arvestama ja seal kogu see lavastus sünnibki üksteisega arvestamises, üksteise kuulamises, üksteise pealt võtmises. Mida sa mulle õpetanud on? Seda, et koostöö on väga võimas asi. Eks ma teadsin seda, aga kogesin jälle seda, et soomeugrilaste pärand on tohutult võimas maailm. Dramaatiliselt võrreldav. Ma ei tea. Šveiks piiri kalderooni Marjääriga ma ju ka teadsin, aga kogesin jälle. Lihtsalt väga tore, väga rõõmustav oli uuesti saada võimalus selles maailmas toimida koos nende näitlejatega. Ma ei teekski piire harrastus ja siis professionaalide vahel, selles mõttes, et ka mina ei ole praegu üheski teatris palgal, ma küll teen siin-seal mõnes lavastuses kaasa ka professiooni poolest olen mina teatripedagoog. Ma õpetan lavakoolis ja muusikaakadeemias laiemalt häält. Lavakõnet ja näitleja eriala. Et ka minu kohta on väga keeruline öelda professionaal, nii et siis harrastajate kõlab nagu pahasti. Äkki kasutaksime sõna asjaarmastajad, need, kes armastavad seda, mida nad teevad ja see on meie kokkupuutepunkt kindlasti, et see, mida me teeme, seda me väga armastame. Jaan Tooming aga seob teie väga pikaajaline koostöö. Kas te oskate sõnastada, mis teeb lavastaja Jaan Toominga eriliseks? Jaan Tooming on väga eriline nähtus Eesti teatripildis. Minu jaoks isiklikult Onjaan, kõige tugevam lavastaja, kellega mina kokku puutunud olen. See, kuidas ta näitlejat hoiab, see on üks asi. See, mis ülesandeta näitlejale annab. Need ülesanded viivad mu enda pisikesest maailmast välja annavad mulle võimaluse mängida ja kogeda palju suuremas ja palju võimsamas, maalimas kui iganes. Minu pisikene sisemaailm on. Ja seda tunnet. Ma ei saa öelda, et iga näitleja, aga mina väga tahan. Mulle väga meeldib see tunne, et et see maailm, milles ma teotzen, on minust palju-palju suurem, võimsam, ilusam. Ma ei oska veel rohkem epiteete kindlasti sinna mahuks veel kümnete kaupa. Et alati iga kogemus Jaaniga koos töötades. See võib olla keeruline, see võib olla raske mitte sellepärast Jaan selle kuidagi raskeks teeks, vaid sellepärast, et oma sisekosmosest oma pisikesest maailmast on nii raske loobuda raske välja astuda, aga kui see teoks saab, siis vabadus, mis tekib selles uues maailmas selles teises aegruumis, mida Jaan haldab, see on kogu vaeva väärt. Olgu siia lõpetuseks siis öeldud, millal on võimalik lavastust jumalad on maal näha. Mängitakse kindlasti terve aasta jooksul. Meil peaks olema veel ERMis terve ports etendusi ka oktoobris praegu esimene, nüüd, mis kohe tuleb, on seitsmendal septembril kell seitse ERMi teatrisaalis ja oktoobris peaks olema ka hõimupäevade programmis ja sellele etendusele lubas tulla ka Niina Zaitsema. Nii et pärast võimalik kohtuda Niina seitse väga viina Zaitseva siis Baseli virantenas, autor, kokkupanija autor, folklorist, suurepärane inimene. Ma loodan, et see vestlus saab toimuma vepsa keeles, mida siis tõlgitakse eesti keelde, et aitäh, aitäh teile.