Mina olen Heino torga ja loen Juhan Liivi jutustuse igapäevane lugu. Kõik jutud algavad sellega peale, et kuskil midagi iseäralist sünnib. Et kuskil midagi saab sündima või et kuskil midagi on sündinud, millest ise äralised asjad järele on jäänud. Selles jutus siin ei ole midagi iseäralist. Sellele ei ole muust jutustada kui ainult vaesest punasoo marist. Punasoo mari elus ei ole tõesti midagi iseäralikku ette tulnud ei alguses ega lõpus. Kuidas ta elas ja oli nõnda palju teisi ka elanud. Neid ristikesi, mis kirikaeda katavad ühed täna pandud teised kõdunenud kolmandat pool küllakil neljandat, päris maha langenud. Need kõik räägivad maridest, kes kord on sündinud, elanud ja surnud nagu punasoo Mariigi. Kui ta pooleaastane oli, suri ta ema ära. Ja kui ta roomates ukse peal kukkus ja otsaesise ära lõi, võttistada karjase naine kasvatada, kus ta nii kaua põrandal kasuka tüki sees istus, kuni käima hakkas. Isa oli ju enne ta sündimist surnud. Kui ta küla seal oli ära hoidnud. Ja veel aastat kuus kasvanud, oli tal suur õnn. Ta sai taluperenaiseks, kus külas perenaised riide kruuti otsisid. Seal võeti seda punase-Marilt kus perenaised tüdrukutele eeskuju juhatasid. Seal nimetasid nad Marit ja kus kord jõukaks ja õnnelikuks loodeti saada. Seal sooviti punasoo marisugune olla. Ja kussant veel keskajal ulu elus, leidis. See oli punasoo pula sooli talu nimi. Kui mari mees ära suri, oli tal viis poega. Kõige vanem Trallitas karjas, kõige noorem hällis. Vahimised kisendasid vahel ühekorraga. Mari lõikas ühele leiba, panin teisele jalgu kinni, seadis kolmandale pudipõll ette, mõõtis sulastele viljaseemet välja muretsesid krediidikassa võlg, iga aasta tasasai. Mõnikord öeldi ka, et mari olla lasteni kuri. Mine katsu enne poeglastega valmis saada, katsu siis ja ütle. Pealegi, kui neid viis tükki on siin kingapael vibupüssile pandud, seal vokinöörid, puu hobusele vajalikuks lõigatud, kaalikas käidud või sauna katus sissetallatud, kuhu vaatad, seal võmmi vaja. Aga mari kasvatas pojad üles. Ja et aeg niisugune oli Mil kroonuteenistusest iga viisi vabastav, lubati panimari ühe peremeheks, teise peremehe abiks, kolmandal Rõuge panijaks, neljanda kellelegi kasupojaks ja viienda koolmeistriks. Kõik jäid talle enesele ja ta ei tarvitanud kellelegi abi selle juures, nagu ta enne nende kasvatamise ajal kellelegi peale ei kaevanud. Pojad sirgusid üles kuusena. Ema jäi allapoole kõveraks. Ema ei nõudnud nende käest ise sugus, tänu poegadel ei tulnud meelde seda pakkuda. Ema andis veel kotikesi ja sekkisi tagantjärele, kui pojad ju iseenese peremehed olid. Ei ütelnud ta kellelegi, et maksa ära. Aga siis tulid Marili rasked ajad. Neli poega surid ühe aasta sees. Ta käis neid kõiki surnuaiale saatmas. Mis ta kodu tegi, kes seda nägi. Aga ta ei jooksnud kellegi juurde külasse nutma. Ja kui välk ta maja põlema lõigus, vanem poeg, peremees oli, oli mari ainuke, kes tulest välja toodi. Majad põlesid viimaseni. Kui ta nüüd kepike käes pühapäeval kirikumäest üles palvele tulised ütlevad talle inimesed, küsi ometi vallavasti kassast enesel raha, sul on õigus saada. Siis vaatab mari rahulikult otsa ja ütleb. Kuni ikka veel näpud suka juures liiguvad, ei ole vaja. Kes sulle kannab? Perenaine andis eilegi kakuke leiba ja mutikese piima. PaIju mulle vanale inimesele vaja on. See oli jutt vaesest punasoo marist.