MINA OLEN Eili Sild ja loen teile, Anton Hansen Tammsaare miniatuuri, kärbes prussakas ja ämblik. Kärbes ärkas jaanuarikuus lae prao vahel talveunest üles. Magamiseks oli tuba liik, soe. Ta ronis peiduurkast välja, mõtles, hõõrus esimesi jalgu, kratsis uimast pead. Tõusis lendu, lõi segase otsaesise paar korda vastu lage, juhtus lampi nägema, tegi mõne-Virru ümber selle ja kukkus palavusest rabatud lauale selili. Seal ta nüüd lamas, tiivad korralikud, selja peal koos, jalad püsti. Natukese aja pärast tõusis tal tahtmine ennast jalule ajada. Katsus, ei saa. Ta võttis tiivad abiks, laskis kümmekond kordi pirinal ringi, kuidas jätta tiivad urisesidega. Alles lamas ta jalgu lae poole siputades. Tiibade vurine puutus prussaka kõrvu. Uudishimu tuhinas jooksis ta laual olevate paberite alt välja ja ruttas otseteed kärbse juurde. Imelik, niisugust looma polnud ta veel kunagi näinud. Aga ometi oli ta juba nii mõndagi tundma õppinud. Ta tundis kassi, kes tema sugulasi sõi väikest koera, kes mõnikord kui talise ja nii hea tuju oli neile mängides käpa peale pani tütarlast, kes neid lambi tulega või suitseva peeruga põletas. Mille eest nad teda öösel Ilmarmut Tammeriisid? Jabele naist, kes sugugi nalja ei mõistnud. Ta teadis ka seda, kus veeämbrid pesemata söögiriistad, märjad jalanõud, pliit, särisevad pannidega, sahvri uks kartulipada, kohvikann ja palju teisi huvitavaid asju seisis. Mõnedele neist võis ligi pääseda teiste lähedusega Mac siseelu. Nii paljud tema sugulased pidid teadvushimus ja ühiskonnaaadet teest kannatades kangelastena siit ilmast lahkuma. Seda kõike teadis prussakas aga siiski tundmata kärbest. Sellepärast astus ta asja tunnistades samm-sammult ikka ligemale, kuni kärbes vihmaks jalgadega ulatas tema kurgu alt kinni haarama. Välgukiirusel põgenes peletatud prussakas lähema ajalehe serva alla. Kuna aga kärbes enese põgeneja abil jalule oli ajanud. Ta seisis ja mõttes prussakas paistsid ainult katsesarved. Kärbeskatsus kõndida, pealik alles uimane ja silmad unised. Kes sa oled? Küsis prussakas, pistis julgemaks, saades pealee serva alt välja hoonet, sa politseinik? Küsis kärbes vastu, ei ole. Teised, kõik peaksid mind tundma. Prussakas vaikis ja mõtles vastuse jõle järele. See võõras isik ei olnudki nähtavasti nii suur barbar, nagu tema, esiteks oli arvanud. Paar sammu ligemale astudes küsis ta viisakamalt toonil. Kust sa tuled? Magamast vastes kärbes. Magamast, imestas prussakas. Jah, olud on niisugused, olud tuleb siis unioludest, kõik tuleb oludest või on teie juurest teisiti. Meie elame seaduse järele, vastas prussakas iseteadvalt ja uhkelt. Siis magate teiega seaduse järele. Meie seaduses on ainult üks punkt ja see on, tehke sugu ja teid saagu palju. Kärbes ei uskunud oma kõrvu. Missugust lollust küll prussakas võib rääkida? Kas ka talvel see seadus maksab? Küsis kärbes imestunult. Alati suvel ja talvel, kevadel ja sügisel, sest seadused on pühad, neid peab alati täitma. Uskumatu imises kärbes pead raputades ja kukkus jällegi selili. Ja kui ta virisemise pärast jutuka prussaka sõnu ei kuulnud ja see oma häält kõvendas, virgus ämblik, hammas siidipesas. Ta tuli välja, pidas pisut tarotõmbest siiski otsa vöö vahel. Ta kinnitas selle pesad alale ja Läsk iseenese ettevaatlikult alla, et järele vaadata, mis lahti on. Lühikese vaatluse järele hoidele olukord selge, tahakas vanu võrkusid parandama ja uusi juurde punuma. Paar päeva läks mööda prussakas rändas laual ja seintel ümber. Tal oli pisut igav ja sellepärast otsis ta kärbest targa isikuga, on lõbus, ajaviiteks juttu vesta. Viimaks leidis tema ämblikuvõrgust. Vaevalt jõudis kärbes end liigutada, siit seob ja kõvemini kui terastra. Kas sa võiksid mind aidata? Palus kärbes alandlikult. Ekskatsume, vastas prussakas suusoojaks ja puutus ettevaatlikult võrku. Sikuta kõvemini võtta, kõik jõudkop, Kuu palus kärbes, hingehädad ei või, pean enesega õrnalt ümber käima, muidu venitan kõhu, olen juppeenikeselt kasvatatud. Pealegi näed mind esimest korda õnnistatud olekus. Siis olen kadunud ägas kärbes. Veel on üks pääse abinõu, vastas prussakas, missugune, kõige lihtsam ja kindlam. Ma söön su ära. Ja ilma, et ta kärbse nõusolemist oleks oodanud asust tema kallale, otse kurgu alt hakkas ta peale. Kärbespirises sai talita olude kohaselt. Aga mina täidan seadusi, vastas prussakas. Niisugust punkti pole ju teie seaduses. Meie tegime uue punkti juurde, elu nõudis jää prussakas näsisedasi kärbest isalikult õpetades. Elu on üldse hädaorg, aga mis sinna parata, ainus abinõu. Kannata ja täida seadusi. Kärbes protesteeris pirinal, kuni jõud rauges. Ja veel lisas prussakas mõttetarga rahuga juurde. Ära kunagi hädalda see ei huvita kedagi, rikub ainult korralikud elanikud rahu ja Erkusid. Seda kõike nägi ja kuulis ämblik. Ta pidas targu aru, mis teha. Viimaks ronis ta pesast tasakesi välja ja heitis prussaka-le tugeva siidiköie kaela. Prussakas tegi ehmatuses ette vaatamata liigutuse ja sattus jalgupidi võrku. Küll kiskus, küll katkestas ämbliku põliselt ehitatud eluase, leida appi sädabasnagisema. Aga üks uus köis teise järel punuti prussaka ümber, kuni tal igasugune lootus vabanemiseks kadus. Siis sai ta ämbliku peale kõlblist viha täis ja karjus. On see õigus, mis sa teed? Mis on õigus? Küsis ämblik vastu. Või on see seaduslik? Mis tarvis, peaks see seaduslik olema? Aga mille järel sa siis elad, barbar karjus prussakas pühaspaatuses, kelle paremaid tundmusi ämblikusõnad haavasid. Mina elan ainult südametunnistuse järele, vastase ämblikke otsekoheselt. Ja kui ta prussaka küllalt kõvasti kinni oli mässinud puges ta rahuliku meelega oma siidipessa magama.