Minu nimi on Mihkel kabel ja ma loen teile Voldemar Panso raamatust portreed minus ja minu ümber. Loo Pafka ja teised. Tema õige nimi oli Pavelson, kuid kõik Nõmme koolide õpilaste generatsioonid tunnevad teda kui Pavkat. Pafgana mäletasid teda ka seminarikaaslased ja abielludes sai ka tema abikaasast momentaanselt Pafka TEMA õppeaineteks. Meil olid eesti keel, joonistamine, usuõpetus ja kodulugu. Aga tegelikkuses kujunes neist kõigist üks aine Pafka tund. Ja seal ei tehtud muud, kui loeti ette kirjatöid. Kogu klass kirjutas kogu klass võistles, sest Pafka armastas võistlust ja küttis kogu klassi võistlema. Kõik võistlesid kõigiga kõigis liikides ja žanrites, mida iganes välja mõtles. Kõige naljakam kirja töök, kõige traagilisem kirjade, kõige pikem, kõige lühema ajalooline, fantastiline loomadest, loodusest, salapolitsei, testi robotitest. Kõik nuputasid kõik fabulleerisi, kõik püüdsid üllatada. Pafka ostis aine šokolaadi ja meie kirjutasime ning võistlesime. Olen tagantjärele mõelnud, mis inimene ta oli. Lask mugav. Ei, selleks oli ta liiga palju energiat, mehisust, huumorit, kütkestas jõudu. Kui ta kaitseväeteenistusest kooli peale tagasitulija meile klassijuhatajaks pandi, siis me tegime talv otsa rivi luuremängija lumesõda läbi kõigi kodulooja usuõpetuse tundide Me luurasime, olime kaks vaenulikku väge ning valmistasime teineteisele surmahoopi. Pascal oli vist fantaasia üleküllus ja ta rahutu hing ei mahtunud kuiva tunniplaani. Temal käis kõik hoogude kaupa. Enne kirjatööde võistlusi jutustas ta kuude kaupa kini seiklusi. Algas see kõik usuõpetuse tundidest ja täitis pärast kõik paska, tunnid. Meie tuletasime meelde, kuhu ta eelmisel korral oma jutuotsaga jäi. Tema mõtles natukene aega. Ta jätkas. Ta oli hea jutustaja. Meie vaimne meeled olid köetud, ööd olid vaid pikad sillad, mis ühendasid Pafka tundide Kimi seiklusi. Kui aastaid hiljem ilmus tõlkes kippingi Kim, ei olnud see kaugeltki nii huvitav kui pakama. Kuid kuulsate seiklusjuttude Buandid muutusid meile hiljem ebahuvitavaks, sest Pafka olinat kõikuma kini seikluste pikka vorsti toppinud. Võib-olla olid kirjatööde võistlused vaid Pafka enesepäästeabiventiiliks lihtsam kui ise fantaseerida, oli klass fantaseerima panna. Jame fantaseeriksime. Mul õnnestus kaks korda paka šokolaaditahvli värvida, kõige naljakama ja kõige ajaloolisem jutuga. Need olid võitlus Sing Songi saarel ja koluvere lossi saladused. Kuid siis tulid uued kõrgpunktid. Laanepoiss kirjutas suudlus trammivagunis ehk pulmalipp lossikatuksel milles oli verd tarretavad pinget ja seni puudutamata teema. Armastus. Olime 11 12 aastased. Kuid krooniks kujunes Ollo poisi autobiograafiline kodunt Saaremaale põgenemine. Seadusesilm oli selle kuulsa retke kohta ammu omad otsused teinud. Ollo ülipõnev, kirjanduslik puhtsüdamlik, pihtimus sellest, mis tehtud ja mida ta enam kunagi ei tee. Kristuse sündimist ja ristilöömist kõiki tähistati Pavka tundides, Ollo seikluste ja kannatustega. Rulliku vargus, rulliku ja susla kokkupõrge, tagaajajad, ööd, soodes, õnnelik pääsemine. Usun, et papka kuulas peaaegu samasuguse põnevusega kui meie peaaegu samasuguse, sest ühe tunni lõpul, kui Ollo sulges pühalikult paksuk lade sõnadega. Ja mis edasi juhtus, seda kuuleme järgmisel tunnil. Jah, siis tahtis Pafka Ollo kuulsat kladet oma silmaga vaadata. Aga olla vastased seal olevat palju kirjavigu paga järjest rangema nõudmise peale ta oli äkiline mees, viis olla oma gladepatgale näha. See oli jumala tühi. Klassi sigines vaikus. Ollu hakkas nutma ja ütles millegipärast, et tema oskab köie peal kõndida ja kitarri mängida. Paka küsis vaikselt, meie kõigladesid näha. Meie teised polnud nii andekad, kui olla, olime kõik oma parimad mõtted kirja pannud, ainult et kuidas, kuidas? Saime aru koos pahvkaga, et kirjatäht surmab, vaim teeb elavaks. Algasid vigade parandus, mis kujunes uueks kampaaniaks. Terve klass hakkas vigu parandama, algul tuli vigaseid lauseid kolm korda ümber kirjutada, aga ei tea, mis nõiaväel kirjutati neid varsti viis 10 20 50 korda ümber. Arvud kasvasid, astronoomiliselt tekkis vigade parandamise võistlus. Kõikvõimalikud paberid jäid tillukeseks mahutada vigade parandusi. Esimene mees, kes vigade paranduse 100 korda ümber kirjutas, kasutas selleks tapeedirulli. Kolumbus oli muna püsti pannud ja kõik tegid järele. Terve klass tuli kooli tapeedirullidega. Vigu kirjutati ümber juba 200 korda tekkisid vigade lugemise komisjonid, kuna Pafka ise ei jaksanud enam kontrollida. Bakale anti mõista, et kas ei peaks vigade paranduse võistluse võitjaid shokolaadiga premeerima. Kõik mõtlesid välja vigu, et saaks kirjutada vigade parandusi. Rekordid tõusid laanepois vapustas klassi kolmesajakordse vigade ümberkirjutamisega. Ta tuli kooli kolme tapeedirullide iga rulli peal 100 korda sama lause. Dagmar sihtis revolvriga oma peigmeest ja kriiskas, sure, kutsikas. Ja siis äkki oli vigade paranduse kampaanial lõpp. Paka kontrollisid vigade lugemise komisjonide tööd ja märkasin ehmatusega, et kõik olid vead sadu kordi uuesti sisse kirjutanud. Ja Laan ei saanudki enam oma kutsikast lahti. Kuid hasarti lahtunud suunati vaid uutele objektidele. Ilmad ja tunnikava olid läinud niisuguseks, et paska käskis igaühel korjata putukaid ja liblikaid, et neid liigitada, klaasi alla panna. Käsklex välja Jeerikos, vaimud pandi liikuma. Kes korjab kõige rohkem putukaid? Usun, et sel aastal jäid nõmmel linnukesed nälga, sest kõikvõimalikud putukad, satikad, tõugud, vihmaussid ja sisalikud tassiti kooli. Baka sai sellest loost teada alles siis, kui nad klassi kapist välja pääsesid ja kooliteenija hakkas märatsema. Viiendas klassis on hullumaja. Tema sinna minna ei julge, kõiki sepp kahiseb ning elab. Ja mis ei lase, mädaneb ja haiseb. See poiss, kes võitjaks tuli, oli pannud ka oma ema ja isa putukaid korjama. Ja emapoolse suguseltsi Taeblast ning isapoolse Imaveres. See selgus kõik hiljem, kui isa-ema tulid õnnetult kooli, et nemad rohkem korjata ei jaksa, aga poiss käib peale, härra Pavel son nõuab veel putukaid. Õnneks tuli suvevaheaeg. Sügisel käisime Pavkaga teatris, muuseumides ja Pika Hermanni otsas, kuni õhtul jahedaks läksid. Ja siis tegime veel ühe aktsiooni, mis paisus lõputuks kampaaniaks. Pafka tellised, me võtaksime igaüks kodunt kaasa puuhalu v2 ja tuleksime õhtul koolimajja. Asi lõhnas põnevuse järele. Koolimajas küsis ta, kas me teame mõnda vaest inimest? Üks poiss teadis, on ta väga vaene, väga vaene, üksik vana naine, meie pesuköögis üür maksmata. Hilisime sinna poiss kõige ess paka järel meie puu halvudega Pafka järel. Temalt saime juhtnöörid, kuidas olla ja mida teha. Koputasin uksele. Vana inimene tuli välja. Ütlesime, et oleme heategija, haldjad, siin on teile puud ja panime jooksu. Issand, kui põnev see oli. Järgmisel õhtul olime uuesti platsis. Meie ülesanne oli muretseda halud, selle poisi ülesanne muretseda vaene inimene, Pavkaali nõus. Ja heategija, haldjad hiilisid halgudega mööda öösist, Nõmmet. Tahka tüdines varsti ära, aga meie isu kasvas. Ja milleks veel Pafka, kui klassis oli semu, kes tundis vaeseid inimesi ning meie vaestel vanematel oli kuuris veel küttepuid. Sellele kampaaniale panid punkti meie papad-mammad. Aga väsimatuks osutus too vaeste inimeste väljamõtleja. Tema vaim hõljus aina kõrgemates sfäärides. Tema ettevõtmised said aina avaramad raamid. Ta uuris väljarikkaid, kellel oli palju puid ja vaeseid, kellel oli vähe heategija, hallid alandasid ühtesid puu virnu ja ülendasid teisi, jagasid, valitsesid, karistasid ja andsid armu. Kuni sotsiaalsed uuendused võtsid kriminaalse maigu. Ja Aleksander Tamm jõudis ajaloos risti sõdadeni. See köitis kõik mehe meeled algul kogu klass hiljem, kogu kool jagunes kahte suurde erakonda. Kristlased ja paganad. Käsitöö, tundides valmistati riste, odasid kõveraid, mõõku, kooli, puu tagavara kuivas kokku, hernekepid kadusid. Algas ristisõda, oli haavu joigamisi. Lõppes see kõik sellega, et Pafka pani kristlaste ja paganate juhid ristide oodadega õpetajate toa ukse kõrvale seisma. Nii seisime nädal aega kõik vahetunni kui hoiatav eeskuju. Aga siis tehti mustamäele esimene suusahüppemägi. Ja kooli viimastest laudadest tehti käsitöö tunnis esimesed suusad. Algkool sai läbi. Pafka abiellus tema abikaasast sai gümnaasiumis meie inglise keele õpetaja. Olime sattunud vihma käest räästa alla, kuigi firma jäi endiseks. Olen tagantjärele Pafka üle mõelnud. Mis inimene ta oli? Küllap vist selline, keda läks neil aegadel meiesugustele maragrattidele kõige enam vaja. Ta laadis meid põnevuse, nalja, Jahasardiga. Ta äratas meis võistleja ja võitlejavaimu. Ainult et Pavkaali nagu tulevikumärgiga sündinud kõik head ettevõtmisi kippusid tema käes kampaaniaks minema. Või olid meie uski kiindumus pakasse nii suured, et me kõik suursuguse oskasime absurdini viia.