Hea tee on muidugi maitse kui majonees, nisa kohv, nii must. See ei ole enam südame hoidmiseks hea. Nii paitada. Täiesti magusat või ei, täitsa viha ja ega te praegu ei võta, käib juba vaikselt, käib aga ka sellest seal maitia. No aga ma pean siiski minevikusse mõtlema. Kaua ja õnnelikult Kelde jutuajamisest Helene Johaniga Sellest on nii raske rääkida, sest seda on liiga palju. Esimene raad pidama, siis ostsin laadalt. See oli eesti-vene sõnaraamat, see oli ära, tarvitati ära pruugitud, lagunud aga ikkagi sõnaraamat. Ja siis ma hakkasin ise raamat, raamat alles. Ei, seda ei ole, mul on mul seal praegune raamatukogu, mul neljas, mul on kõik kolm eelmist kaduma läinud, fašistid viimase hävitas ja see raamatut, kui on omaette täiesti Stossa. Lihtsalt ei taha meid mitte sellesse maailma lasta. Aga ma saan aru, raamatan õieti teie elukutse. See on jah, kõik kõik Mu elu suhtes ja selle sisu ja elu mõtte ja lihtsalt kokku ja mu tunne ja Tae ja kõik. Aga võtke raamatut praegu, nii et terroriraske päev ei tunne ennast hästi. Nii et te tahate kuidagi nagu niisugust lõõgastust ja te võtate riiulist raamatu? Ma natuke redigeerin, teie küsimust, palun, kuidas te seda teete? Redigeeri niimoodi, et minul niisugust tunnet ei ole elus olnud, nii nagu ma pole elus tundnud igavust. Aga mul on kirg küll jäänu mõtte- ja tunde järgi. See tuleb ise mu juure. Mitteteadlikult, ma nagu ei märka seda. See tuleb ise mu juure näitses, kui ma võtan ja kuulan Beethoveni viiendat sümfooniat ja, ja siis läheb edasi, ma võin päev otsa kuulata, seda. Kodu ei olnud üldse raamatut, kaks raamatut oli ainult kalender, Tõnissoni kalender ja teine oli siis palveraamat pida, vahest isa püüdis pühade puhul edasi või ette lugeda, aga ta sealt suutlike lugenud tal nii kõik läksid need sõnad sassi ja siis ise ei tukkuma ka sinna raamatu äärde. Rohkem me neid raamatuid ei olnud, nii et vanematekodus oli praktiliselt päris kirjaoskamatus ja oli ideaaliks, oli koguda varandust. Isa oli, tulime sealt suitsutarest, kus ei olnud isegi korstnat mujal või selle Lonnil ja tuli linna, siis tuli kirikumõisa sulaseks ja siis, kui ta abiellus, siis seadsid omale sihtjooneks köhory meheks ja pärast siis sõiduaari meheks ja siis tema ideaaliks oli saada, tähendab varandust, see tähendab maja ja siis neid maja ütlesid ka, et koolis käimine oli ette kujutamata, isats veel tütarlaps või tüdruk sitult üldse kujuta, ettekujutamisel kaks nädalat keskkoolis käisin, käisin päris ilmal tema või ütleme, vanemate teadmata isegi ja ja ükskord siis kooli, kui ma olin suurtükimees, panin ma võiksin terisse Tootsi romaanid kirjutada ja seda eriti siis niisugune väljamõtleja jaamal igal Wembla tükk kohutavalt palju igasuguse Wembley tükke teinud noorelt, aga siis ükskord siis ma tegin niisuguse tükised matemaatikaõpetajale, herne, lasin sealt pintsaku tagant sinna seljavahekrae vahele talle ja siis Ta läks marru, jooksis direktori juures pärast direktor kutsus siis ema sinna. Ja mina ütlen emale kodu, et kuule, direktor kutsub sinna kooli. Raamatu lugemine kodusel mul keelatud või pidin ainult tööd tegema. Ma ei saanud lugeda ka neid raamatuid, mis ma juba olin enesele muretsenud oma töö ja vaeva tagajärjel. Aega lugemiseks pidin ma varastama. Sageli valetasin, läksin piima tooma maalt poole tunni asemel olin kodunt ära kolm tundi. Pugesin seal heinamaale rohu rohu sisse kõhuli. Ja üks mälestus on siis mul just täpselt sellest meeles. Ma lugesin Gustav Suitsu lapse sündi, veel suuremad elamused, aga ma sain valt uitmani. Luuletustest. Need ilmusid kahekümnendatel aastatel Semperi tõlkes. Ja neid ma lugesin, lõputult võiks ütelda korduvalt, palju. Ikka jälle. Sealt sain uusi mõtteid. Mõisteid üldse maailmatunnetust. Kui sa teed käies vastu juhtud ja tekib sul soov kõnelda minuga miks ei peaks kõnetama mind? Ja miks ei peaks mina kõnetama sind? Sinus lugeja, seesama uhkus, elu ja armastus tuksub, mis minus. Seepärast on sulle need laulud, hoolt, uitmann. Jaa, valt uitmanudki mu üks suurimaid mõjutajaid kirjanduslikult. Aga edasi läks juba Aleksander Blo, keda ma jällegi, see oli katsempri tõlkes vene keelt ma nii palju ei lugenud. Et luulet oleks saanud lugeda. See oli Semperi tõlkes, ilmus jällegi see 12, ilmus Päevalehekirjanduse lisas ja mul oli seda siis ikkagi käes, ma käisin Rakveres, ei olnud kuskil palju rohkem liikuda. Tammik oli ja käisin Sist Amikus edasi-tagasi edasi-tagasi. Me ja ikka Aleksander bloki 12 oli mu käes, nii nagu ta oleks olnud päheõppimiseks, aga tegelikult ta oligi mul kõik juba muu nendeta sees. Läksid aga meie poisid punakaarti teenima, punakaarti teenima, tulle pistma, tuisupäid. Oh sa mure, mureke magus eluke räbal palituke püssi, loksike. Nüüd porsuv terves ja ahjus maailm lõõska tulekahjus. Tuleleek meile veresta, issand ise õnnista. Minu elu sügavamad mälestused ja elamused on pärit Tartust. Või sealt leidsime oma lähemad inimesed. Seal vahetasin ma oma sügavamad mõtted. See rajas mulle tee arenemiseks kõigis mu nii, olgu see poliitilises, filosoofilises ja muus tarkuse mõttes. Ja need on katseks kõige sügavamad mälestused. Kui võtta isegi niisugust mälestust, nagu oli tõeleid kliiman. Professor Õigusteadusprofessor, kes oli oma loomult niukene, galantne mees kes armastas väga elegantselt riides käia, kellel olid väga peened žestid. Kes oli äärmiselt korrektne, kes käis kohvikus ja kellel oli oma tutvus. Kuid ometi oli see mees oma sügavate veendumuste poolest see, kes kallines töölisliikumisega. 20.-te aastate järgi see on annabki, ütleme peale 20 neljandat aastat peale esimese detsembri ülestõusu, kui me sõbrad kõik arreteeriti, oli tõelik kliimanud see kelle korteris toimusid väga põhimõttelised kokkusaamised. Ja need kokkusaamised jätsid loomulikult mulle ka suuri elamusi. Sest inimesed mõtlesid võitlevalt, mõtlesid perspektiivselt, mõtlesid sellele, mis meid ees ootab. Ja kui sellele juba mõtlema hakati, siis pidi seal ikka olema ja oli kindel alus ja see alus oli see, et kodanliku perioodi ängistav õhkkond viis selle mõtlemise seda teed. Hiljem võiks ütelda küll professor tõeleid kliimati kohta, et ta nagu ei suhelnud meiega enam palju, aga ta elustus jälle neljakümnendatel aastatel oma poliitiliste veendumuste poolest. Ja muidugi nii, nagu me teame, oli tema üks fašismi ohver. Anton Vaarandi sel korral vahtman kes oli haruldaselt inimlik inimene. Ma tahaks niisuguse sõnaga teda just iseloomustada. Aga selle juures niisukese vaimuga, kes haaras teis ta oli lihtsalt inimene, kes põles toome näiteks niisuguse näite. Need viis poissi, kes kuulusid kõik sinna sotsiaalfilosoofilise ühingu juhatusse, elasid 40 vinnis ühes vanas majas logu majas ühes toas. Ja ka mina külastasin neid sageli oma huvide ja poliitiliste vaadete tõttu. Me kuulusime nagu ühte Anton Vaarandi, tuli õhtu hilja talveõhtu hilja saatma, mina elasin Savi tänavas, see vahe oli ikka üks poolteist kilomeetrit üle jõelise Roosi tänav. Siis ta unustas ennast, jutulõng läks nii põnevalt elavaks, et ta unustas ennast ära, et tal oli ainult pintsak seljas ja pintsakukrae üles tõstetud. Ja äkki me olime Savi tänavas ja siis ehmatasime ära. Aga võib ju ära külmuda. Aga see oli niisugune noh, reageering, et sugulus lihtsalt asja juurde. Me võime mõttest niivõrd haaratud saada. Et me võime ükskõik missuguse sõnaga ütelda seda, kas see on nüüd intellektuaalne nauding või on see esteetiline nauding või on see emotsionaalne nauding, aga see on nauding. See on midagi nii suurt sisseelamist, et inimene enam iseenese üle ei ole ei peakontrolli. Enesele aru andmata seda inimene teeb. No ütleksime, nii kui me ütleme vahest, et noh, et mis see intuitsioon on. Ja kõige lihtsamalt me ütleksime, et, et see on see, et me Lätis selgub midagi niisugust mis on nii kindel ja otsustav. Ja vot need kindlad ja otsustavad tunded, mis tekivad just niisugustel puhkudel ongi nii, et mis haaravad, kui palju inimese tekkimise loos peale on öeldud, üks väljendus, et ma armastan sind. See ometi on see uudis. Ja mispärast on uudis, seepärast see on uus uued suhted, informatsioonil on alati kandjad, seal seal uued suhted ja need uued suhted, see emotsioon, see on see luus. Ja me oleme jälle uues vallas, on see uus armastus, mida veel kunagi pole olnud ja just see, mida keegi pole tundnud ja jälle uus, kuigi sõnad on täpselt ikka ühed ja samad. Aga kas pole ka nii, et inimene, kelle tõttu sa oled saanud suuri elamusi ja kelle kõrval sa oled midagi suurt enda jaoks läbi elanud, tse inimene, jääb kuidagi eriliselt meelde? Vaat selle küsimusele ma vastaks niisugusel teel mis on minu jaoks nagu intiimne nähtus, intiimne asi, see on nagu liiga suur saladus. Aga ma olen juba nii vana, võib-olla ma võin seda siiski ütelda. Kui seekord sured, armastus, sügismännid sind, tuulte kätega kisuvad hauast. Koputad kottpimedas aknale, mis ma teenradiseva südamega torman välja mändide alla lainete äärde tormide kätte et sinusse sulada, sinuga hauda kaduda. Võib-olla on seal tõesti üks niisugune igavene tõde. Et suur elamus ja suur armastus? Teeb inimese immuunseks kõigi väikse ja vähema vastu. See oli teadlik, son alateadlik aga ta nagu laadib sind ära, sai võrdlemat ometi iga päev kõik seda sellega, aga ometi ta on niivõrd kindlalt su sees, et ta ei lase midagi vähemat enam vastu võtta. Ja vot see immuunsus, mis tekib suure saamisel siis tähendab, selle suure saamise tagajärjel ongi inimeste vahekordades võrreldamatu üldse. Kui me mõnikord tahame hoobelda sellega, et me oleme intellektuaalsed, meil ei olegi üldse tundeid, kui meil ei ole tunditsismi, polegi inimest. Inimene on see nii, nagu ta on arenenud miljonite aastate jooksul ja tema on arenenud ikkagi Joharmoonilisena, see on ikkagi kõik mõtted, tunded ja tahted ja siit lisame midagi ära võtta. Ja, ja sellest seisukohast siis ütlekski, et vot nii, et vahekorrad inimestega on mitmed laadi, on intiimsed, vahekorrad mis on salajased, mida ei taha iialgi kellelegi ütelda. Ja väga kahju on, kui tänapäeva inimestel mõnikord jällegi tuleb ette, uubeldakse sellega, et mingisuguse intiimsusi nagu ei olegi olemas. See on ju üks mõtte ja tundesfäär mille ta inimühiskond ei saagi eksisteerida, ta laostub. Ja edasi läheb juba see intiimne sfäär, läheb ühiskondlik sfäär, läheb loodusesfäär ja kõik need on omaette harmoonias. Aga miks te ütlete, et tänapäeva inimesed teie olete ju ka see päris ehtne nüüdisaegne inimene? Täiesti õieti öeldud, sest minu elusaatust juhib kogu aeg tulevikku. Meie kodu oli täiesti sõprade paik, kus kõik koos käisid, küll me küll tõsiseid asju ajamas, küll nalja tegemas. Räkkas ruum vahest nii, et lagi alla võis kukkuda. Sõbralikud ja, ja elava vaimuga inimesed. Alati arutati midagi. Kunagi mina ei kuulnud meie ringkonnas. Nagu vahest juhtub, et hakatakse asja, mis seal poes on ja mis seal poes on ja mis siis tema ostisemis teine ostis ja ja vaat mina niisugust juttu meie ringkonnas seltsi iialgi kuulnud raamatuid arutati. Kunsti arutati ja selle poolest ma väga tõesti vaimustatud olen, isegi praegu nägite, mu hääletoon muutus. Suhtlemine, mis kahtles inimesi, mis rikastas inimesi, Andrus Johani käis 34. aastal Nõukogude liidus Moskvas Leningradis, teisi tuli sealt tagasi, muidugi suurte muljetega. Muuseumite muljetega, kunstikunstnikud tähendab nutetud uute tutvustega kunstnikud vahekorra sidemetega ja mis kõige tähtsam, me tõime sealt alati suured summad, need raamatut meil oli nõukoguderaamatut võib-olla pool, me ju kogus umbes nii. Ligemale 2000 oli see selleaegne perekonna kogu oli tõesti uskumata palju Nõukogude raamatud kunstialasid ja ja muidugi minu erialaraamatukogunduse bibliograafia raamatuid ja teist korda käis Andrus Johani 35. aastal, siis tuli Leningradis teist konsulaadi kaudu joonistas seal Leningradi ja, ja siis muidugi tal oli suur õnn pikemalt aega viibides ka ja Ermitaažis. Ja jällegi küll postiga ja küll tagasi sõites tulid peamist oldik raamatut ja minul oli boksi kaudu võimalik omal käia Leningradis ja Moskvas. 37. aastal, siis oli Andrus Johani parajasti Pariisis, on säilinud isegi üks kiri, kuigi me kirjavahetus on enamus kaduma läinud väga erakordselt kirjad Andrus joonistega. Aga üks kiri on säilinud ka niisugune, et kust ma kirjutan moskva turistist Pariisi Andrusele kirja kirjeldan seda, mida ma üle elasin parajasti Moskvas. Ja, või siis tuleb vastus Andrus Jaanilt. See kiri algab niimoodi, et ma olen väga õnnelik, et sa said oma unistuste maale. Kuigi ta suure igatsusega ootas mind paritsi. Pariisis jäigi mul käimata, sellepärast et vend Hando mugasto saatis mind nõukogude liitu ja oli mul ka vastas, kui ma tagasi tulin. Aga tema saatus oli nagu juba ette määratud. Ta ütles kohutava lause mulle Tartu jaamas, et mul südamest nagu ei ole kõik asjad korras. Ja oli väga lühikene aeg, mõned päevad ainult ja ta puhkas, ta pidi sõitma Pariisi. Kõik ohvrid olid valmis seatud. Me läksime õhtu teda saatma argaadi laiguga. Ka leidsime eest Ando mugasto laiba diivanilt ütlema, et tema elusaatus oli väga lühike Gene 30 aastat. Tema kunstitegevusperiood oli ainult kolm ja pool aastat. Aga inimesena tema elas äärmiselt ehedad. Ja niisuguste rikast elu tema küpses nagu noorelt väga noorelt. Ta hakkas kuueaastaselt joonistama ja teistpidi tal olid ka niisugused praktiliselt küll, et huvitavalt muidugi raha oli tarvis, Taage oli lehepoiss, seal müüs ajalehti, kus kopikas teenida oma elumõnusid, aga seda ta ka suhteliselt noorelt üle elama. Kui ta keskkoolis oli, siis muidugi mul on 1000 924. aasta kirju ainukene ajalooline arhiiv siis, mis on, et mul on 24.-st aastast Hando kirju alles seal? Need on niivõrd põnevad ja huvitavad selles mõttes, et seal on ainult üks igatsus. Ma pean saama Tartu Glents, mind kutsuti sõprade ja siis noh, ütleme nii, lähedaste inimeste poolt, Lentsiks. Lents, kõik oleneb sinust. Sa pead kõik tegema ja aitab ütlemist. No ja siis ta sai, ma tegin nii, et ta sai Tartu, ma ise läksin, 23. aastal olin seal palgata praktikant, astusin üliülikooli, midagi muud ei olnud kohta kuskilt ei saanud, rest sain pärast linna keskraamatukogusse tööle. Ja õppisin ühtlasi paralleelselt ülikoolis. Ja siis ma ka katsusin kõik selleks teha, et vend saaks tõesti Tartu. See üks aasta oli temale satuslik aasta, selles mõttes, et 1009 24 25 oli Eduard Wiiralt graafikaõpetaja vallases. Ja vot see aasta oligi tema Elusuundade määraja. Sealt ta siis oli. Ööd ja päevad võiks ütelda all keldris Pallase keldris piiraltiga Hando oli niisugune, elava vaimuga ilus mees valgete lokkidega pika kasvuga peente näppudega ilusate kätega noormees, Tiimanikeeritud küüned ja tema oma välimuselt meelitas, kui ütelda, nüüd julgeb avalikult ütelda, aga surman juba teda ära lõiganud, siis võiks ütelda talli naiste lemmik. Ja see võttis tema elust väga palju aega, aga see oli temal nähtavasti siis ka tema elu elu nagu üks osa. Aga see ei tähenda seda, et tema oleks iialgi jätnud oma ande kujundamise ja arendamise kõrvale. See oli tema ikkagi elu sisu ja siht. Taanlane oli tema koolivend, ta oli hoopis teistsugune natuur kui vend. Taanlane oli niisugune, niisugune noh, võiks ütleda niisugune lohakas nii riietuses ja mitte halvas mõttes muidugi loomulikult. Aga võrreldes, kui ma tõin oma venna, et siis tamm, land, nad 11 väga armastasite sõna otseses mõttes olid sõbrad. Aga tema oli noh, niiskus juba teistmoodi käimisega ja niisugune noh, nii viskas ta jalga. Aga Hando pani seda jalga kalantselt ja kõik need käeliigutused olid, no ütleme, et temal oli dist. Kuidas ütelda, ega ma ei ütle, et Hando ei oleks lihtne olnud. Ta oli oma sisult ja loomult lihtne, see oli tema pärand. Ta oli äärmiselt lihtne inimene sellest, et iga mõtlev inimene suurem kui temal üldse mingi Anton, kui nad on pikka päris andekas inimesed on alati lihtne, iga mõtlev inimene on lihtne, aga temal on omad nüansid. Ja siis Tammlaan muidugi oli väga armas inimene. Ja kahjuks meil on paar kaarti ainult Amblanest järgi jäänud. Ja minu käest on küsitud mõnikord, et ma räägiksin Tamla neist lähemalt. Siis ütleks nii, et niisugune juba see tema nooruskoolipõlves paistis välja, et temal on mõtet liigub, liigub mõte, igatsus, tahtmine saada midagi paremat ja, ja siis ka sel korral esimeses keskkoolis olla ja siis oli see aeg, kus kommuniste kohutavalt arreteeriti. Kõik need kajastasid ka koolinoorte noorsoo-s, on isegi üks kiri, kus Ando kirjutab, et vot siia see poisse on ka läinud, neilt see tähendab, võeti kinni. Ja Väike-Maarjaga neitsiks Vaarandi oli Väike-Maarja Vahmanud, olime Väike-Maarja õpetaja, seal on seal Ross, on sealt pärit siis need sidemed isegi olid olemas Rakvere Gümnaasiumi seal Väike-Maarja gümnaasiumi vahel ja kõige selle juures kasvasid velje nisust tõsised, tõsised, mõtlevad inimesed. Siis muidugi, kui Hando paistis välja seal joonistamise juures, siis ka need teised poisid, kes mu sõbrad olid seal, ütleme Tammlaan seal oli teisi, kes praegu enam ei ole elavate kirjas. Noh, Tamla ka suurest kurbusest peab, ütle muidugi ei ole. Olete kirjas. Need ka nagu harrastasid, palju olin, rind tekkiski siis joonistust ja Tammlandi harrastas seda sõprus ja niisugune üksteise hindamine ja see oli meil kogu aeg. Evald Tammlaanelaast ostamuladeriza palus väike poiss ei ole üteldi esimeses mänguasjade kaupluses. Teises vaadati mulle hoopis imeliku pilguga otsa ja pakuti soomustanki püssi, mõõka, millel on päris läikiv tera. Siis veel igasuguseid kiivreid, soomusriideid ja muid tapavahendeid. Ehk saaks siis vähemalt äkegi, ütles väikemees. Nüüd tuleb kevad ja mis ma siis liivakastis nakile järele rakendan. Aga kui kõik kauplused olid läbi käidud, siis selgus, et ei saa ikkagi rakendada muudkui soomustanki või suurde. Üheks väga tüsedaks natuuriks olid Kaarel kliimat. Ta ei olnud mitte väga seltsiv inimene tema armastas meest, isegi riietuses võib tema maalideski näha neist ekstravagantsust. Ja tema oma eluviisides ka oli kuidagi erinev nagu teistest. Aga see ei olnud mitte niisugune erinevus, mis faktiliselt oleks inimsiiski üksteisest eemale viinud vaid see oli tema subjektiivne hoiak. Ja see subjektiivne hoiak on alati niisugune, mis just lähendab. Sellepärast et mida rohkem inimesel sisemist jõudu, seda rikkam tema on. Ja eriti kunstnikul siis tal on ka midagi ütelda teistele. Jaa. Liimanud elas ka väga rasketes tingimustes, nii nagu kodan seal kunstnikud üldse elasid, einele ateljeesid ega ei olnud ka mingisuguseid materiaalseid võimalusi muid. Ja me käisime paar korda ka tema ateljees. See oli nagu ikka. See ei olnud mingi ateljee, niisugust tänapäeval mõte, see oligi üks katusealune punker. Raamisid täis. Seal ühele teisele visatud midagi aga neil nii liimandil kui ka Andrus Johanil, teistel oli niisugune komme, et siis kui see toorelt oli veel tehtud, siis nemad ei kannatanud, et teised seda vaatavad. Mul oli üks niisugune fakt, et ükskord ma olin kodu ja tuli haamer sinna oma teiste poistega, nagu me oma keeles rääkisime. Ja läksid sinna tuppa. Ateljeed ka ei olnud muidugi, aga üks tuba, kus Andrus maalis, noh valgust ka seal ei olnud ja ja Safeleieti ja vaatasid seda maali, aga nad keerasid kuidagi selle teistpidi. Andrus tuli koju ja ütleb, et kes siin käis. Ma ütlen, tahad, poisid käisid siin, et kuidas sa tohtisid lasta siia tuppa? Ostsin toitu ka lihtsalt läksid ja juhtus nii. Ta ei väikseks, aga hiljem mul selgus, siis ta oli selle puruks löönud tööd. See oli nende niisugune tüüpiline nähtus. Mõnikord arvatakse meil, et, et üks annab teisele nõueldada siit tükk vähemaks või tik, pane juure. Et siis sa diamaali. Nendel inimestel oli vastupidi, arusaamine maa ilmis ainult see olla, mis i, kuigi nad nii tihedalt suhtlesid ja jäin seda küll väga, näiteks mina olin väga suur kriitik, Andrusel aga sees, lund toimus üldse teistmoodi, siis sisse keerati maalse, pandi otse teda, keerati küljeli, teda keerati, keerati pikali, igatpidi teda vaadati vaatse dünaamikat, kuidas leida. Aga see oli siis teistmoodi, mitte lihtsalt vaadati, aga see oli juba kriitika mõttega kohe siis tuldi ja vaadati läheneti sellele. Nii et liimandi juuremain peatuma, siis ma ütleksin, et viimati oli väga tugev natuur. Ja teataval määral nendel ta enesesse tõmbunud, mitte selles ise looma mõttes, aga just nii ekstravagantsuse. Me soovitasime Rutjas 36. aasta suvel koos nad olid seal Aino Bachi ka siis näiteks mitte ühte korda me ei käinud koos rannas. Nemad olid omaette. Andrusel oli väga suur kiirus peal, ta sai vaevalt mõned päevad Rutluse tulla. Ma ei tea, kas niisugustel inimestel on mingi sisetunne, rutamise tunne. Nii vennal kui ka Andrus Johanil oli, et neil ei olnud iialgi aega aega, meil ei ole praegu ka aega, aga see oli nagu teistmoodi. Ja kiri on ka, et ta ei saatada, väga tahaks rutisse. Aga veel ei saa, sest et need Kinkslikkalt pole veel Ta maalis tööle hakanud, ta tahab neid tööle panna, aga need ei ole veel tööle hakanud. Nüüd kui paar sõna ütelda Arkadi Laido kohta, kes oli ka väga oma, et väga kummaline tüüp selles mõttes, et tema oli nendest kunstnikutest väga niisugune galantne. Ta armastas väga korrektselt riides käia, armastas Stocki kepi kanda. Tarvitas, suitsetas ainult tabelmanni Bibul. Ja, ja siis selle juures oli ta äärmiselt vaimukas, nii nagu tema kompositsioonid, tema tähendab linoollõiked ja puugraviorid kannavad väga tugevad nisust loogilist dünaamikat. Ma ütleks nii, nii tema oma elus ka väga tugev, loogiline ja selle juurtega otsib. Sütiste. On selleaegne sõprus kui me ülikoolis suitsuloengul käisime. Ma tundsin muidugi ka hiljemgi, kohtlesin Sütiste abikaasa oli minu, on abikaasa, praegu elab veel, on kooliõde, sellistest ma ütleks ainult nii isiklikku omadusi, et võib-olla ma ei hakka nüüd tema niisugusi, loomingulisi niisugusi, neid asju mitte arutama. Aga ma ütleks niimoodi, kui Sütiste astus suitsu loengu puhul auditooriumi uksest sisse. Ta harilikult tuli nii viimaste hulgas suitsu, loengud olid alati, auditoorium oli puupüsti täis, vahest isegi mõnikord seisti seal nagid all püsti. Siis tema nii viimaste hulgas iga astus sisse. Ja meie alati teda imetlesime. Tali väga kaunis mees. Ilusate näojoontega talisportlane. Tal oli haruldaselt ilus kehaehitus. Tema keel ja ütlemine, see oli niisugune särav. Tema naeratus oli võluv ja ta oli väga seltsiv. Niisiis, et kui ütelda üldiselt inimlikus mõttes, oli ta üks väga inimlik natuur. Meeldiv inimene, vaimukas inimene, tark inimene, igatsev otsiv, alati õppiv, midagi tahtev. Need on loomulikult jooned, et siis suutis ka midagi pakkuda teistele ja ta on jäänud. Minu meelest diste võib kuuluda me nõukogudeklassiku hulka. Palju raamatuid oli ruumis õilsaid, inimlikke ning häid. Nad rääkisid südame tõest, tuurist. Aga kuuse, kõik korraga jäi. Oli vaikust, et kuulda võis hingust, oli toitlevaid, suid oli närvlikke, käsi oli erudet pilke. Siis plahvatas kõikide säsi, kui kuskilt kukkus sapine hüüatus. Pätt. Üles tõusis 40 kätt. Nende seas oli mitu ja mitu pruut Dust. Ainult raamatud. Raamatud vaikisid, ruumis, vaikisid armastusest ja kultuurist. Aga Gustav suits, see, kelle loenguid te kuulasite, keda te ka nähtavasti kohtasite Tartus suits oli väga erakordne inimene võiks ütelda nii silmatorkavalt iseäralik, isegi oma kehaehituselt oma vaimulaadilt. Tali keskmise kasvu astus natukene kohmakalt lühikest sammudega. Aga need sammud olid väga meeldivad, seal oli niisugune rütmikas, me ei saa ütelda, et suitsu lolliks Krist Ristol sõditi juure. Me võiksime ütelda, et tal oli rühm suitsujuures, me ei saa seda ütelda, et Alex Rust, aga tali rütmikas nii nagu tema luule ja nii nagu tema eluvormid ja kõik olid rütmikat domineerib tema rütmi. Ja vaat siis elukäigus, see tähendab isegi füsioloogilist nähtuses ilmnes tenorit. Meie ajal oli kombeks, kui Lektooriumi vaidleme, auditooriumi astus professor, siis Ülipset hõõrusid jalgu, suitsu, Leme, õelusime suureni mõninaga õhinaga jalgu, suits tippis ilusti kateedrisse, siis oli, tähendab kateedrid tõesti poolid, õppetoolid tuli astuda enne poodiumi, see siis oli koju ja siis tuli toolil istuda ja siis oli kateedri ees. Suits võttis oma loengu kausta, lehtedel oli tal kirjutatud panisee kateedrisse vaatas oma lehtedele ja siis vaatas üliõpilaste poole. Mõttekalt, vaatas nagu kontsentreeris. Ja siis hakkas oma loengut pidama. Ma olin kogu aeg ametis ja siis ei olnud niimoodi, et oli nii nagu kaugõppel, nagu nüüd on. Selleks õppepuhkus ja niisugust asja ei olnud, ma võtsin oma kulul kaks kuud, tähendab asetäitja sest neid inimesi, kes ootasid kohti ja palgata, töötasid neid on igal pool ja meil raamatu koguski mitu, see on omaette probleem, päriselt. No ja siis ma võtsin kaks kuud asetäitja ja siis hommikust õhtuni ja poole tööd, natukene magasime. Ainult konsulteerisime, Need olid suured virnad, kõik raamatut, mul oli suur, sel korral kellegi sõbranna korter oli, siis oli see suur korter, see oli põrandad, mööblit seal palju ei olnud, aga põrandad täis, aknapealsed täis, lauad, lauad täis, toolid täis, kõik olid raamatuid täis ja need tulid siis kõik läbi konspekteerida, et ega suitsu küsinud. Mitte niimoodi ei teeks nomineeritud, kui tänapäeval, et on ametlik ette nähtud maksimum pool tundi seal piletid ja see hoopis teisiti. See toimus niimoodi, et enne oli kirjalik eksam, anti kuus teemad. Iga teema üks, pool tundi, järgnes suuline eksam, suuline eksam võis kesta kuuest kuni 18 tunnini ühele inimesele. Mööbel läks kõht tühjaks. Hetkel teisel päeval jätkus siis, kui ma eesti kirjanduse eksami andsin. No mina sel korral nagu tegelesin väga paljude asjadega organisatsioonid küll ütleme seal raamatuhoidjat ühingus ja siis olid veel mul põrandaaluseid sidemeid ja ma olin väga kinni ja vaiaeg kadus ära ja, ja siis teised tegid mulle ettepaneku, teised ka ülbes kaaslased, et, et kuule, helista suitsule. Et suitsu lükkaks eksami eesti kirjanduse, see oli enne eesti kirjanduseksami edasi. Siis oli niimoodi professor otsustas. Noh, nii nähtavasti ma olin siis niisugune tegelane, kes hakkama sai ja helistan sisse, kus ta suitsule tõotab oma maheda häälega telefonitoru vastu ja küsib, mina muidugi tutvustan, mitte nüüd nagu vahelistelt niuksed, hakkad rääkima ütlema nime mehi, kes alati ütlesime oma nime kõigepealt. Ja, ja teevadki, et vot niisugune palvet lükkaks eesti kirjanduse eksami edasi. Et pole veel küpsed ja traksid. Aga kas te ise ka tulete? Jah, tulen. Cinzmad pikendan kuu aega. Noh, siis me olime pulmapidu. Ja siis hakkasime sisse seda eesti kirjandust õppima ja saime siis selle eesti kirjanduse ja siis kuu aega läbi ja, aga noh, ma ei tea, kuidas seda ütelda, mul on niisugune hästi täpne mälu, olen eluaegsete nähtavasti treeninud ja oli siis ka nii, tema armastas väga detailselt küsida. No me teadsime kõik seda juba nüüd mõned nägu, raie, lodja söödite küsivad ka veel suitsustiilis ka, umbes nii, et liivi varju ja ütleme külmale maale selle mis vahe on seal selle nende aka intega, mis seal ja siis tema lemmikautorid olid Koidula ja Kreutzwald. Mina siis õppisin ka kõiksugupuud nii ära, et virutasin neid daatum, mis üksteise järgi, et sõita, suits säinas kuulas tema kõndi. Me istusime pinkides, aga tema kõndisin vaes ja vaatab siis ütleme niimoodi, et ma näen, et siin mul tuleb konkurents. Kõrgemgi. See on nii igavesti meelde jäänud ja suitsu kui ma üldse palju kokku puutunud, tema oli seminari juhataja, suits on üks neist, kes inspireeris mind üldse teaduslikule tööle, hakkasid seal uurima lugemise psühholoogiad ja, ja tegin suri uurimusi, olin Eestis. No võib-olla teised ei tea seda. Asi on bibliograafidele, raamatu teadlastele tähtis nimi Nikolai Rubakil kes rajas lugemisfüsioloogia ja mina olin sel ajal juba lugemispsühholoogia uurija, praegu maailm uuritada veel Inglismaal on praegu kuulus teadlane Cinzova kes ütleb, et lubakini töötlevad välja anda ja temagi sellest isegi praegu teaduslikku tööd. Kraadi. Ja mina sel ajal hakkasin juba Rubakinit uurima, esimene teos oli 22. aastal ilmunud prantsuse keeles. Kui sõbranna Librans filoloog, siis lasin sellega tõlkidele, uurisin juba seda pärast silmusid mul selle kohta artiklid selle lugemisbioloogi kohta. Nüüd mina mitukümmend aastat neid ise ei puudutanud, aga nüüd teised ka juba loevad, ütlevad, tulevad ikka päris teadus. Ja, ja siis soome käsiraamatus näiteks üks on minu teosed Nende põhimaterjali hulgast tõlgitud soome keelde ja läti keelde. Ja suits oli selleks inspireeriaks. Nii et ma esitasin need temale proseminaritöödena. Ja siis karta on ju väga huvitavalt, alati, kuidas ta avas neid seminare väga kaalukalt ja siis ta ütles ka, et täna meil on väga tähtis seminar. Meie kuulame ära väga suure erudeeritusega valminud. Minul on üks raamat, seal vahel on üks õis, üks koltunud õis, oleks närtsinud mälestus kahel, kes kord kokku elusessaid. Miks ei küsinud, küsin siis mina, ütle, kas mind armastad sa? Ega lausunud ühtegi, sina? Muudkui õie andsid sa mull. Gustav suits. Mina olin Semper iga koos suure isamaasõja ajal kui töötas Jaroslavlis kunstide ansambel. Semper oli kunstide ansamblite direktor, pärast oli kunstide valitsuse juhataja ja mina olin siis ka ansamblis. Ja olin nõnda ütelda inspektor, võiks ütelda, nagu Semperi parem käsi. See ei olnud muidugi minu ala, aga sõja ajal ütleme näiteks nõugal ka mulle anti revolutsioon andis mulle uued ülesanded. 40 41. aastal ma olin hoopis rahvaharidusosakonna juhataja kodantsele ajal ma ei saanud kuskilt kohta, aga siis revolutsiooni see andis mulle uued suunad ja teed. Ja nii oli ka sõjaolukorras valitsuse soov see, et ma töötaks ansamblites kunstiansamblites, tähendab lihtsalt, et kui inimene inimestega. Ja mul omal oli külm, kui ma Moskvas käisin, suur igatsus ja leninraamatukogu mindigi igatses sinna ka valitsuses, sel korral siiski otsustas teisiti ja nii ma olingi siis seal ja Semper oli alati see, kes siis neid arutlusi juhtis ja oma otsuse andis ja ja arutas teistega, ütleme, kes olid need ansamblite rühma juhendaja juhid seal ja ja tema käitumine muidugi oli nii meeldiv ja, ja inimesi lähendav. Et teda ma ei ole kuulnud, et keegi tema kohta saaks ütelda või oleks ütelnud üldse midagi negatiivset, sellest rääkimata ka, isegi nii, et nagu Semperi kohta vahetada ei saa öelda, et tema oli külm inimene, ta oli väga suur inimene. Ja ainult, et temal oli teistsugune ja tema teistsugused maneerid, tema, tema, tema hing avaldus hoopis teistmoodi. Ta armastas väga nalja ja huumori ja, ja naeru ja ja temaga oli väga, ütleme nii, nagu ütelda seltskondlikult, väga lõbus ja tore olla. Nii et see suur erudeeritus, mis selles isikus oli see avaldus ka ikka käitumist isegi inimestel läbi käinud, siis ma pean, hindan tsenderid meie üheks kõige targemaks peaks. Kui õige rebida järsku enese ümber tse puitunud panetanud krobetunud koor, olla rõõsk ja värske, vallatu noor Pole mingi voorus ennast kainusega piinata, kui hõiskab ümber noorus, see joobumus viinata. Kui õige tormata ilma kogemuste koormata pea ees. Kas te mäletate, kui te parteisse astusite, kes seal ei soovita? Minu soovitajad olid Max Laosson. Antud Vaarandi ja minna Lepik, minna leppikali, vana tartlane Janek sarnane ja tema abikaasa oli endine poliitvangi seis, tema vangla ja eata ja varandiga vana vana vana vana modellid. Kuule kallis on. Mul natukene hiljem. No hakkab siis peale tundi. Kas sa arvad niimoodi? Teeme nii. Ja nägemist. Abivajajaid on nii palju, et me hakkame, jääme jalgu saatma. Pagan selle, ma unustasin ikka need mõnust käima, mis see üks nii hea jutu kõrvale jõua, mida? Anusin säravatel, mitu pilli, kas teie oma, käige? Kuulame, vaatame, kas ta kahiseb. Aha, kas te saate öelda, et teie elu on olnud õnnelik? Elu on olnud õnnelik selle tõttu, et mul on nii kannatusi, Kuiga rõõme olnud. Ei ole jäänud elamata, kannatused ei ole jäänud elamata rõõmud. Ja kui inimene oskab neist Toitu saada siis ma võin ütelda, et mul on õnnelik elu. Sellepärast et ma olen väga palju kokku puutunud rikka tunde ja mõttejõu ka inimestega. Aga teine asi, mille eest ma olen tänulik ja milleks õnnelik on see, et minust on siiski kujunenud kindlameelne marksist. Sellest oleme kannilt. Kõik mu elutee on läinud selle suunas. Keegi mul ei ole ütelnud haka marksistid vaid harimatus, mida ma nägin, ja kodanlik ängistus, poliitiline ängistus, mis tõstis välja vai kutsus välja mulle sügavat protesti. Viis mind ise selles sellele teele. Ja see, see suunitlus, mõtte suunitlus ongi mind viinud vaat siiamaale niisugusele teele, et ma tahan töötada. Ja ma teen seda, mis, mis on tarvis. Ja ma teen seda mis võib-olla mõnikord ehk mulle endale isegi hakkab vastu. Selles mõttes, et unistaks, et ma tahaks midagi muud teha. Aga mina olen leidnud kõige tugevamaks objektiivseks seaduseks on see, et tuleb seda, tuleb teha seda, mis on tarvis. Ma ma ei saa ütelda, et ma siis iseennast ära kaotanud ei, kaugeltki seepärast, et valikuprintsiip see inimene alati valib. On ükskõik kuhu ma teen ka seda, mis on tarvis, aga ikkagi on tarvis tohutult palju ja valib ihu, kana, pojake, kui ta tuleb muna munast välja see esimene asi, ta valib selle terakese sealt sealt liiva hulgast ja nii on siis inimene ka kogu elu ta valib. Vot nende terakeste kaudu ta valib. Aga ta teeb seda vot seda, mis on tarvis teha, teeb selle lõpuni ja kui ta seda ei tee, siis ma nagu ma ütlesin, et elu on kohut kogu elu on üks, üks vastutuste ja kohustuste pidev rütm. Sest mul on niisugune tundmus, et ma nagu kogu aeg hakkaks otsast peale. Ja teie andke andeks, et ma isegi nii julgen ütelda, ma ikka tunnen, et ma hakkan nagu otsast peale, vot nüüd homme ma hakanud otsast peale kõik see, mis on tegemata, vot selle, ma teen kõik ära, sest nii palju nii palju tegemata Minu elu, Simon kaks Me ütleme, stiimulid, mis on elus noorus peale, see oli. See oli rahutus ja rütm. Need olid killud jutuajamisest Helene Johaniga kellel homme on 70. sünnipäev. Kaua ja õnnelikult.