Margarete tuleb töölt. Ta helistab oma korteri ukse taga kella Keldep käo häält. Selle tõi meremehest onupoeg Hollandist. Keegi ei ava ust ja see on täiesti loomulik, sest Margarete elab üksi. Aga käo kukkumine teeb Margaretele rõõmu. Margareeta võtab kingad jalast, need on pisut niisked. Ta asetab kingadesse elektri kuivatajad ja vajutab nupule. Kingad hakkavad lausa silmnähtavalt kuivama ja neist tõuseb auru. Seda on ilus vaadata. Siis võtab Margareti elektriharja ja harjab mantlit. Hommikul pole selleks enam aega. Niisugused asjad tuleb õhtul ära teha. Margarete ei kannata tolmu ega kassikarvu ega võõraid lõhnu. Seepärast vajutab ta kööki astudes eelkõige õhu joonisaatori nupule. Ja ruumi täidab meeldiv osooniaroom. Margarete võtab sügavkülmutuskapist kaks viinerit ja sulatab need lühilaineahjus üles. See läheb õige kähku. Siis lülitab ta sissetõmbekapi, süütab gaasi tule ja paneb viinerit keema. Vahelda Margaret tegi midagi ürgvana proovida. Lihtsam oleks viinereid lühilaineahjus kuumutada. Aga neil on siis teistsugune maitse. Margarete laseb köögikombaini koorida kolm kartulit. Üks neist on sinine, selle viskab ta minema. Teised kaks keedab kiirgeetias ära ja hõõrub mikseriga püreeks. Margarete sööb. Seejärel laseb Margarete köögikombaini taldriku noa ja kahvli puhtaks pesta. Nüüd on ta tassi kohvi ära teeninud. Margarete joob ainult masinakohvi, aga hästi lahjat pool lusikat tassi peale. Tassi peseb puhtaks jällegi kombain. Seejärel peseb Margareti puhtaks kombaini. Mõrgaleide läheb papa ja otsustab, et põrandate täna puunima ei hakka. Võtab ainult tolmuimejaga üle. Tolmuimeja on hästi võimas, undab nii kõvasti, et raadiot pole üldse kuulda. Raadio püüab taga jäljetult Margaret teile teatada, et Vambola kolhoosis lõpetati sügiskünd ja Iraani lennuvägi pommitas Iraagi sadamat. Aga Margarete ei kuule seda. Ta ei kuule sedagi, et riig on hakatud projekteerima. Metrood ja turistide arv Itaalias on tänavu viie protsendi võrra vähenenud. Sest kui tolmuimeja undamise lõpetab, hakkab tööle pesumasin. See teeb küll märksa vaiksemat häält, aga vannituppa ei kosta raadio siiski piisavalt selgesti. Pesumasinal muide on kaheksa programmi, selles võib isegi pitsi pesta, kunstruktsiooni uskuda. Ja Margarete usub, sest instruktsioonid on kahtlemata usaldusväärsete inimeste koostatud. Margarete hoiab kõik instruktsioonid ja tehnilised passid hoolega alles. Nende season instruktsioon, mis oli pandud nugade-kahvlite karpi ja mis kõlab nii. Käesolevat noad ja kahvlid on ette nähtud kasutamiseks kodustes tingimustes. Samuti ekskursioonidel ja turismimatkadel. Nuge ja kahvleid tuleb hoida painutamise löökide ja muude vigastuste eest. Nugade ja kahvlite päid ei tohi asetada liiga lähedale radiaatoritele ja teistele küttekolletele. Et nad kuumuses ei deformeeruks ja nii edasi. See instruktsioon meeldib Margaret teile kõige rohkem sest sellest saab ta täielikult aru. Pesumasina instruktsioon on hulga keerukam. Ometi peseb Margarete, õigemini küll pesumasin pesu, Margareti seisab kõrval ja veab näpuga järge, millal ja missuguses järjekorras nuppudele vajutada. Pesu ei ole just palju. Üks käterätik ja kaks öösärki ja peotäistaskurätte. Margarete vahetab voodipesu iga kahe päeva tagant nagu viisakas hotellis. Sest kui kord seesugune masin sai muretsetud, siis peab teda ju kasutama ka. Mõne aja pärast tähendab masin tsentrifuugi tud pesu Margareitele kätte. Nüüd jääb veel ülese elektrikuivatisse panna. Kuivati on siinsamas vannitoas. Üks tuttav on Margaret teile rääkinud, et kusagil välismaal näinud ta pesumasinat, kus triigitud kleidid otse kappi riidepuule libisenud. Seda Margareti päriselt ei usu. Aga võimatuse pole. Margarete teab väga hästi, et tehnika on kõigeks võimeline. Kui pesu pestud, lähed Margarete tuppa ja mõtleb, mida kasulikku võiks veel teha. Siis meenub talle, et köögis joonisaator sisse. Ta kiirustab kööki, lülitab ionisaatori välja, naaseb tuppa, lülitab ventilaatori käima, raadi välja ja teleri sisse. Telerist tulev viktoriin. Margareeta lülitab teleri välja ja raadio sisse. Siis võtab ta taskuarvuti ja arvutab, et kui homme paneks hoiukassasse 1200 rubla siis oleks tal 15 aasta pärast 1615 rubla ja null, 412 kopikat. Aga tal ei ole tuhandet kahtesada rubla, mida homme sisse maksta. Seejärel meenutele sõnas salvei. Ta võtab paberi ja leiab, et nendest kuuest tähest saab moodustada 720 erinevat kuue tähelist sõna. Ta proovib neid moodustada, aga see ei õnnestu. Kuue tähelisi sõnu ei anna kombineerida mitte ühtki. Isegi viietähelise, mitte nelja tõelisi tuleb päris palju. Veis sale vesi. Millegipärast on eesti keeles ainult üks kuuetäheline sõna, mida neist tähtedest võib moodustada. Margarete mõtleb selle üle tükk aega aga ei jõua mingile järeldusele. Margarete lülitab raadio välja, sest sealt kostab rahvalikke kandlepalu. Telerist tuleb spordiülevaade teisest programmist lastesaade kolmandast suitsetamise vastane propaganda, neljandast vampiirifilm ja viies detsimeeterkanal virvendab niisama. See teeb hinge täis, sest just sealt võiks tulla midagi huvitavat. Homme tuleb meister kutsuda. Margarete teeb veel kork kanalitele ringi peale, aga midagi paremat pole vahepeal alanud. Margarete lülitab teleri välja iraadi jälle sisse sest sealt peaks kohe kostma õige ajasignaal. Kui kostab kuues piiks, nendib Margarete, et tema käekell on 37 sekundit ette läinud. Äratuskell kaheksa sekundit taha jäänud seinakell valetab terve minuti ja köögi Kell muna keetmiseks koguni poolteist. Ta alustab käekellast, vajutab nuppudel edasi-tagasi kuni käekell. Absoluutselt õiget aega näitab. Sisse jätta selle järele teisedki kellad. Õigeks. On omaette tore nuppudele vajutada ja näha, kuidas numbrid silmapilk muutuvad. Siis helistab Margareti numbril null null viis ja kuuleb, et ajateenistus öeldud kellaaeg on minuti võrra õigest ajastaga. Aga Margarete ei hakka seda torusse ütlema, sest ta teab, et naise hääl tuleb tegelikult makilindilt. Nonii. Mis siis nüüd teha? Margarete mõtleb. Ta mõtleb, et kui ta oleks insener, siis mõtleks ta välja ühe hästi huvitava masina. Niisuguse, millega ei hakkaks kunagi igav. See masin võiks näiteks mängida lihtsamaid mänge kas või trips, traps, trulli ja ümber maailmareisi. Muidugi malet mängivad masina tonni olemas. Paraku ei oska Margarete malet mängida. Aga lapsena meeldistele trips traps, trulli väga Jewel laevade pommitamine ja kartulikuhi ja Margarete tuletab tükk aega meelde, mis mängud kõik olemas on. Viimaks meenub talle kitse põrguheina. Selleks päris tore. Ega ta iga päev mängikski, aga mõnikord kui midagi teha pole nagu näiteks praegu. Noh, ja siis võiks see masin veel raamatuid ette lugeda, torkad raamatu otsapidi masinasse, vajutad nupule ja masin muudkui loeb. Margarete arutleb, kas masin peaks lugema Heino mandri või Mikk Mikiveri häälega. Aga ta ei suuda otsustada. Margareti libaks diivanil ei muud, kui kuulaks. Kuulates aga võiks rahulikult midagi kududa. Muidugi oleks veel parem, kui see mandri Mikiveri häälega masin veel kuuks ka jõmblex nööp ette. Ei nööpide õmblemiseks piisaks saksa õmblusmasinast Ki. Need teevad igasugu imesid. Peab ikka ükskord ostma, kui natuke jälle raha kogutud. Aga see imemasin, võiks veel igal hommikul tere hommikust öelda ja meelde tuletada, millal on aeg korteri üüri maksta ja vastata telefonikõnedele, kummargareeted kodustule. Kuigi Margareeta on enamasti pärast tööd kodus. Sest igasugu kinod, teatrid ja kohvikud maksavad raha aga Margarete paneb viimsegi kopika tallele, et jälle mõnda uut masinat muretseda. Ametniku palga juures pole see muidugi kerge. Videomakist näiteks võiks ainult unistada. Õnneks Margareeta ei tea, et enamik tema väljamõeldud masina omadusi välja arvatud mandri Mikiveri hääl on olemas peatselt müügile tulevatel kodu kompuutritel mis paraku on hulga kallimad kui videomakid. Äkki tunneb Margarete, et tal on jahe? Ta lülitab sisse elektrijalasoojendaja ning pistab jalad sooja. Hoopis teine tunne on nagu käiksid jalgupidi kuumas rannaliivas. Samas heliseb telefon. Margarete hõikab rõõmsalt hallo. Aga see on ainult vanatädi, kes palub teda homme õhtul appi briketti laduma. Margareti lubab minna. Nii mõtleb kurvalt, et brikett peaks olema pakitud 10 kilostesse plastkastidesse mis konveierlinti pidi võiksid kuuri libiseda. Ja sealt, kelle teist linti pidi ahju tõusta. Kui nupule vajutada. Veel lihtsam oleks üks nupp millest keerates tuba läks kähku nii soojaks kui tahad. Kuni Margarete nõnda mõtleb, on viiest teleprogrammist neli oma töö lõpetanud. Ainult keskeprogramm näitab veel tsirkust. Detsimeeter laine virvendab endiselt. Tsirkus ei meeldi Margaretele. Tsirkuseartistid kasutavad küll kõikvõimalikku tehnikat, aga nad ei tee seda avalikult, vaid püüavad näidata, nagu oleks kõik ainult lihaste jõudja käteosavus või siis jälle must maagia. Tegelikult on neil igasugumehhanismid ja puha, nagu onupoeg margariinidele seletas, näiteks mustkunstnikel. Need lasevad mängukaardil varrukas ronida, aga ise sikutavad kummipaelast nii, et vaataja ei näeks. Inimesed olid üldse salakavalad, masinad. Et pealtnäha oli mõni masin ka salakaval, kasvõi kohviveski, mis jahvatas, ku Margarete seda käes hoidis. Aga köögilaual jäi silmapilk seisma. Aga Margarete vis kohviveski töökotta Ta ja seal parandati see ilusasti ära ja seletati veel pealegi, milles viga oli olnud. Margareti ei jäänud see hästi meelde. Seletus oli liiga keeruline, aga see oli olemas. Masinat oli võimalik parandada ja korrale kutsuda. Inimestega mitte. Või vähemasti ei teinud seda ükski töökoda, kui psühhoneuroloogia haigla välja arvata. Margarete lülitab teleri välja, sest ta on tüdinud tantsijatest karudest Jakrobaatidest. Siis lülitab ta välja ventilaatori, suleb hoolikalt aknad ja toob köögist Jaanisaatori, et öösel kasulikku osooni lõhna hingata. Ta peseb hoolikalt elektrihambaharjaga hambaid ja heidab voodisse. Tegelikult tahaks ta heita sügavkülmutuskappi või lühilaineahju. Aga ta teab, et sinna ei mahu. Niisiis poeta teki alla, masseerib ennast vibraatoriga, võtab elektripadja kaenlasse, keerab lüliti ühe peale ja kustutab tule.