Hommikuti tõuseb kõige varem Juhan. Et Jette ei luba köögist pliiti välja lõhkuda ja pliiti parandada pole ka mõtet, sest siis poleks potte ja panne kuhugi panna. Läheb öösiti köök väga külmaks. Juhan paneb enne vannituppa minekut kõik neli gaasikraanilõõma majja, mõtleb, millal nad Henri etele suudavad selgeks teha, et pliidi asemel võiks ehitada ahju. Aga siis kuuleb ta, kuidas nemad papaganud Riias need valged kenad glasuurpotid toonud. Et niisugust vaskset pliidi varrast ei ole maa pealgi enam olemas. Nägu ilusasti ta läikima läheb. Ja keerab jussi ette ukse taga oleva vannitoa kraani pahinal jooksma. Joan teavet Vanamoron ergunega. Ning tunneb oma nohiklikul moel rõõmu, et nüüd ta siis ärkab. Jete ärkab tõesti ainult täidia, midagi Juhani väikestest kättemaksuplaanidest sirutab muidu oma kangeid luid-liikmeid ja hakkab arvutama, kas on kadrituleku päev või ei. Selleks ajaks, kui Juhan on jõudnud habemegi ära koristada ja laob kohvitasse kandikule jõuab Jette äratundmisele, et Kadri on hakanud harrastama ebaregulaarseid külaskäike. Nüüd ladistab vannitoas juba Figaro tütar toimetab köögis ja ta joob Johaniga kohvi. Ada muidugi voodis. Juhan väljaminekuks valmis. On ikka naisel, ilu vilksatab jetel läbi pea. Teine kõuts kohe platsis, lehvita aga rannamantli hõlmuja aisuta, korter, kohvi, lõhnu täis siis on Adal jalad all küll. Kaevata pole ka mõtet, sest Johan on otse öelnud, et nii kaunis naine nagu tema oma muutub sellest veel kaunimaks. Kui teised mehed teda kavad, et äkki juhtuks midagi, kui Martini peale satuks vaatajaid Juhan naeratabki. Vastuseks toob konjakilauale ja puhub oma naise armukesega magusat. Ja tal endal ikka keegi on muidu. Aadal on hommikul imeliselt kerge meeleolu nagu peaks ta enam midagi erilist juhtuma. Ta nagu ei näegi ämblikuvõrke vannitoas pragunenud seinu, roostes vanni põhja ja ahjutoru. Briss vankuvad ühendust korstnaga. Igal kütmisel pudeneb ühendustoru ümbert platserdatud ja kuivanud savikamakaid. Aga see ei häiri kedagi. Ühisruumid ei kuulu kellelegi ning üürnike toad on remonditud ja puhtad. Keegi ei usukski, et niisuguse köögi ja vannitoa kasutajaid igaüks omaette üpris pepsilt korra järele valvavad. Ei ette hakkab oma tuba koristama juba reedel et laupäeval jõuda pesemise juurde. Sest ega ta enam nii kraps pole kui tütar ja tütremees. Tema tunneb koristamisest mõnu ja teeb seda terviseks. Vanainimene peab iga päev end liigutama ja liikuma. Kui ette kord maha jääb, siis ta enam ei tõuse. Sellepärast ei aita tütre abi pakkumisedki midagi. Jetel on oma mõte. Aado on ju muidu mõistlik inimene, aga selle tünniga on ta küll segaseks läinud kirjanik olevat, kas sa näed? Henry ei loe neid noori moodsaid mehi, temale piisab omaaegsest noortest, siis ta ise on ka just täpselt nii noor, vana kui nemadki. Aeg muudkui läheb, ise küsi. Ja uued paistavad etele ikka veel poisikesena. Ta teab küll, et nende noorus on suhteline. Mida nooremad Nadjatele tunduvad, seda vanem on ta ise. Elu oleks nagu lause, mille sõnu nemad alles õpivad, kui ette kordab ühtsoodu mõnda üksikut tähte. Ta on märganud, et kirja kirjutades komistab keset sõna- ja käsi isa edasi. Sulg lihtsalt ei liigu, ei saa eelmise tähe unarusest välja. Siis kujutleb Eedeedeed, millel asetsevad takistusest kivist, millest ta ei oska esialgu üle ega ümber minna. Nii seisab ta nagu nõutult keset valget lehte. Ka ei saada iga kord enam aru, miks ta peab neid kirjakesi üldse läkitama kunagiste tuttavatega, kelle nägugi hakkab ununema, häid soove õnnitlusi vahetama. Ta jätkab ammu möödunud elu, istudes oma toa kardinatest hämardatud ruumis nagu koopas. Tõeliselt tugev ja rahul on ta ainult siis, kui Kadri tuleb. Talle teeb isemoodi nalja, mälestus kunagi üle elatud hirmust nagu oleks ta seda poole arulist naist tõesti, kar NUT jätte saab aru küll, et Kadri arutus kõigub hoopis ohtlikul piiril. Aga selles ohus ongi ette endakalkuleerivate riskitundelist noorust Võigeskiga. Nii täpseid piire ta ometi ei sea. Juhan, see kõigi naiste poolt hellitatud poisu jääb just sellepärast poisukesed, ta pole kunagi tundnud reaalse ohu võimalust. Ta pole iialgi ühtegi otsust vastu võtnud, ta pole Haadatki ära võtnud. Ta igaveses rahus aimagi ette, vahel ükskõiksust, mis soosib nii head kui kurja. Ja see on küll vana naine, kuid mitte nii vana, et endast nooremat meest mitte häbeneda. Juhani ise jääb Jäneda öösärgis WC-sse minna ja märkab, et tütargi ei hooli mehe kohalolekust. Temani. Moraalne ja hästi kasvatatud tütar ei märka Juhanit rohkem kui tooli või lauda. Ainult A, ta pole kaotanud lootust ning torgib meest kahemõtteliste märkustega. Ja siis jääb Henry ettegi vaatama poisiks peetu, vabandavalt pahelist naeratust. Nagu poleks tal midagi kahe silma vahele jäänud. Nagu teaksite kõik. Ja selles kõiges on midagi sündmatut. Iga kord, kui Henri ette Juhani ilme tabab, hakkab tal hirm. Juhan pakub Entsoosinguks välja kuid ei hooli õieti kellestki. Löö inimene maha, tema naeratab. Aga ta naeratab ainult siis, kui ümberkaudsed seda pahaks ei pane. Nagu peegeldaks ta ümber olijate salajasi mõtteid. Kas me oleme siis tõesti nii kurjad küsibiete jäi mees tapeton tasast Juhanit ootamatul viisil iseloomustanud. Üksi ja naiste poolt kasvatatud poegadest ei saa kunagi mehi. Kadripoegadest on siis kuskil ja kunagi mehed saanud. Millised need võiksid olla, millised on, ei tea kaadri ega ei ette ega teisedki kellelegi ette, kinnitab, et kadril pole kunagi olnud lapsi. Talle pakub mõnu teadmine, et võib suure osa kadrielust maha kustutada ainult sellepärast too ei saa end kaitsta. See kaitsetus ei olegi kaitsetus diabjete ja see teadmine teeb vanaduse tibunevaks, annab sellele mõtte. Ta tuleb ja vihjab, ta istub kapis ja teeb lõket. Ta laseb end talutada papa või vahib jetele vaikides otsa. Ta võib minna pöörasusteni. Kuid tal puudub aru. Seetõttu on Jette pöörasused, kui need ongi pöörasused, arusaadavad, õigeks või valeks mõistetavad. Aga kui vaja, võib Kaiet Devis jätta. Ta on sedagi teinud, kuid tema vihjete taga on ikkagi mingi aistitav ja teatud viisil mõistetav taust. Kadri on selleks liiga tavaline ja seetõttu erandlik, et ta võiks mõistmisele loota. Muidugi pole ka jetel enam seda kaalumis kunagi. Taustki on ära nihkunud. Kadri on tausta katki murdnud, sellest välja astunud ja ta hüplik mälu esitab vaid läbimisel kaasa tulnud Lipendavaid tükke. Elaks meelsasti linnas, kui leiaks korteri. Nüüd üürib ta Peedule suvitajatest vabas tuule, hõredas majas tuba ning elab kusagil Peedujad vahel logistavas rongis. Kõige troostitum kuu on lumeta november kuid ka mõned pimedad sula, lumised, talvepäevad masendavat meeli. Süsimustadest puudest immitseb vihma. Kogu maailm on mähitud tihedasse uduloori, milles lumi, muutub, suhkur hõredaks. Ps sopp langevad, piisad. Martin vaatab kardina varjust. Kuidas taevas sind maa peale nüristab. Lõpuks ka ööl. Neil päevadel Martinit. Enda jaoks ei olegi muud asjad rong, inimesed hiilgavad märg mustalt. Tänavate Lopas pole võimalik eraldada ühtegi jälge. Ükski nägu ei jää meelde. Sõnadki on värvid ilmete sissepoole vajuvast hallusest lauset pekslevad kui märja liblika tiivad enne lõplikku tombuks kukkumist. Ada on siis iga edev sinisukk, kes auravasse kohvitassi püüab kurbust uputada. Ja tolle korteri ühisruumide määrdumus näib rõskuses tilkuvat. Martin käib ikka Ada pool, mitte vastupidi. Selle kaudu naine nagu tõestaks endale Martinile, et mees vajab teda rohkem. Ja ega Martin tahagi tal näidata aknast paistvat lumme mattunud lõkkeplatsi vettinud istme nute, mille ülemised otsad hangest läigatavad. Akna vaate mahajäetuse kurbus peletaks saada eemale. Kui linnas lükata aknakardinad eest, põlivad udusemalgi päeval majade korrapärased tuled, tekitades tunde, et kui mitte siin toas, siis seal eemal nelinurkse ruudu taga toimub midagi tõelist. Vähemalt on seal, kui vahest on seal piirjooned teravad valgus püsib paigal ega sumenda nurki. Kõik Juhanid on kodudes, kõik Martinit on ära. Aadad naeratavad. Korteris pole rohkem kui üks pere ja teise pereelud ei kosta ega paista läbi. Kus siis Martin oleks, kui ta on ära ka saada, teaks temast midagi. Kas Martin tahaks Edada teaks? Ada oli selle poolest huvitav naine, et ta ei pidanud ühtegi sõbrannat ka naissoost sõpra mitte sest paljudel ainult vaimsust hindavaid naistel oli komme põlestada sõnu sõbranna ja sõbralt. Aga nii oli meie rikutud ajal vajaga juurde lisada. See tähendab muidugi, et eelistan mehi. Ja selles lauses oli korraga nii sõbratarid, sõbrannad, tühja-tähja-ga tegelemise põlgus kui ka salajane kartused neid Liisbilisteks võidaks pidada. Nii kultuursed olid need naised, et hälbetki tulid arvesse ja ta kuulus just niisuguste normaalsete vaimuinimeste hulka ka, kes kõike teadis kõigest üle olles ei taha ometi õrritada normilist lihtsameelsust. Lihtsameelsus ja ühemõttelisust olid nagu ikka veel üldmõistetava mad ja sitkemade tarkus ja vabameelsus peaksid hirmu tundma. Mis tarkus see siis lõpuks on, kui lollija paheline sunnib oma rikutud kujutlusvõimega omapärale vabandusi otsima või mis huvitav naine on Aada, kui ta meeste eelistust peab eriliselt kilbile tõstma? Juhan Joy muretsema meessõprade pärast, ega ka sellepärast, et ta mugavus võib mõnele mõjuda kurjusena. Tema on mees ka siis, kui temast meest ei ole ja armastab naisi ka siis, kui ta oma naine teisi vaata. Soolisest võrdõiguslikkuse, st arvab ta, et naised on võitnud Te õiguse koos meestega asfalti tõsta ja leiab selle olevat kõigiti normaalse. Temal tuleb end vähem katkestada ja naine ei kaota oma naiselikku, sest tema silmis mitte midagi. Sest asfaldi tõstjaid Juhan lihtsalt ei vaata. Ja kui Ada vaimu balangud ei luba korralikult lõõgastuda leidub alati keegi teine, kes võimaldab. Juhan tunneb naiste emantsipatsiooni, ka on võitnud pigem tema kui naised. Ta võib oma polügaamsust naiselik kuse kadumisega seletada ja patsutada mõnele haritud sinisukale häbi kartuseta õlale. Sa oled oma poiss, me võtame su vastu küll. Aga meeldib talle just sellepärast, et ei tee elu liiga keeruliseks. Nad on ideaalne paar, sest tajuvad seda, mis neid seob ning annavad teineteisele vabad käed. Nende liit on majanduslik. Nende vastastikused suhted põhinevad vaikusel mida pole kunagi parasjagu, mida ühed eriliselt rõhutada ja sellepärast ahastavad ja teised püüavad lõhkuda, jäägu neist endast või varemed. Aga ta teab muidugi Juhani sallivuse väära ja laadi ega ole kordagi mehe kannatust proovile pannud. Las ta tahaks aga omapäi otsustada ei julge. Juhan ei taha last. Tema tahab olla nii mees kui laps. Ja korteri vana mooridel lapsemaaniast saab ta aru omamoodi. Ta ei usu, et kadril lapsi oleks ette. Tütar on tõesti Jette tütar. Et inimeste vahel võis olla midagi pöördumatut. Kui see oleks tema teha, saadaks ta kõik just nagu kahte elu elavad naised haiglasse ravile. Noorpõlve pinget üles kütmise asemel võiksid nad tegeleda oma närvidega. Nemad aastaga on igatahes targemad. Ja kui Aado oma Atalistliku hoolitsusega peaks liiale minema on Juhanil oma poisse küll kui neistki isu täis leiab mõne noorema, kelle kohta on öelnudki. See tüdruk meeldib mulle just sellepärast, et ta millegi vastu huvi ei tunne. Juhani vabadustung ja vabana elamine seda tähendabki, et ta on mees. Adavigurid, laiskus ja salapäratsemine tähendab, et ta on naine ja hari tud naise emantsip veerunud naise mõõt tänapäeval seisneb selles, et ikka pisut kupatab oma poisi või Leesbilisuse kartuse pärast. Kui asfalti tõstmast keeldub, kui enam ei, vaat siis on ta tõesti rikutud, siis võib temast mõelda mida tahes. Need on tõeliselt magusad hetked. Kui Juhani juuresolekul mõnda ära puhtuminud hoiakuga filosofeerivat naist poisitama hakatakse, käsi potsti õlale. Küll sa mulle meeldid. Juhan vaatab siis halvasti varjatud uudishimuga. Kuidas mõni neist kahvatub, punastab, vihastab või mängu naeruga kaasa teeb. Ada sees omakorda ei olegi ehk muudkui solvatud tüdruk kes tasapisi kurjust tundma Bibi loomulikus kilbil. Üha rohkem ebaloomulikkusesse süveneb. Ta ei tunne ju eriti kedagi, ta arutleb. Ta ei kannata, vaid mõtleb, kuidas kannatada ja teab, et miski on lootusetult valesti. Et Juhan, et Martin et terve korter seob teda millegipärast just kadriga, kuigi Kadri ise ei pööra talle mingit tähelepanu. Tema sisse, kasvab aja pahupool õhuvettinud värv teaduslike süsteemide kõikvõimsus sest ta tahab enesest aru saada. Keerulisus reeglid. Need on siiski olemas, kuigi ei oska sõnastada, nõuavad, et ta iseenda üksindust surmtõsiselt ei võtaks. Millalgi hakkab Ada nutma, aga miks millalgi sõimab ta Juhanit argpüksiks, kas tal on õigus? Millalgi hakkab ta martinit paluma, mis pärast mida? Millalgi ei taha ta enam oma toast välja tulla ega kedagi näha. Närvid läbi ja keegi, keda ei ole, tuleb ja ütleb. Ada, sa oled hea. Ma tean, et sa oled hea, oleme teineteisele head. Tegelikult on Juhangi hea soe inimene, asjadel ja riietel on tema harjumuste higi lõhn, kodu lõhn, kui Juhanit ei ole. On tuba kõle ja tühi. Martiniga koos olles õpibada seda aeglusti rahu, mida näib vajavat Juhan Martin, on neile mõlemale tähtis isik. Ja nõnda ei oska enam keegi ütelda mis on hea ja mis kõlbmatu.