Mina olen Marko Matvere ja loen teile Andrus Kivirähki loo isa susside saladus. See juhtus jõulukuu esimesel hommikul. Laps oli juba ärganud ning tõtanud akna juurde, et vaadata, kas päkapikk tal ka sel aastal öösiti külas käib. Tõepoolest õhtul aknalauale asetatud sussi sisse oli öö jooksul ilmunud suur komm. Siis märkas ta isa sussi suur, veidi rebenenud kannaga, tuhvel oli samuti aknalauale tõstetud ning selle sisse oli torgatud liitrine viinapudel. Lapse imestanud sugugi päkapikk, ka tema ammu lapse east väljas isa niimodi heldelt meeles peab. Miks mitte ka jõuluvana toob kinke kõigile. Laps läks vanemate voodi juurde ja asus isa äratama. Tõuse üles, sul on sussi sees pudel, teatas ta. Isa kaotas uniselt silmi. Mis päkapikk sulle tõi, küsis ta. Kommi, vastas laps. Aga sulle tõi pudeli, tule, võta ära. Meis pudeli ei saanud, isaaru tõi mulle pudeli, mis jutt see on. Ka ema oli ärganud ja istuli tõusnud. Ta kiikas aknalaua poole ongi pudeli, ütles ta. Küll, sa oled lapsik. Isa ajas end ägades püsti ja põrnitses jahmunult oma pilgeni täistahvlit. Viinapudelite ära tundes muigas ta lõbusalt. Aitäh päkapikule, lausus ta ning püüdis emale musi anda. Aga ema tõmbus kõrvale. Hakkavad need vanad naljad jälle peale, küsis ta pahuralt sosinal ostnud endale siis poolik, kui muidu ei saa, aga terve liitri. Ma mõtlesin, et sina panid selle mulle sussi sisse, sosistas isa vastu ja oli imestunud näoga ära, mängin lolli, nähvas ema ning ronis pahaselt voodist välja. Rohkem sel päeval salapärasest hiinast juttu ei tehtud. Aga kui laps õhtul taas oma sussikest aknalauale seadis, urises ema kurjalt isa kõrva juures. Kas sul on homme hommikuks ka viinapudel ostetud? Kallis inimene, saa aru, hakkas isa seletama, aga ema ei kuulanud teda. Torganud salaja lapse sussi sisse pakki küpsiseid, rullus ta vihaselt vatiteki sisse nagu pelmeen. Hommikul ärkas isa selle peale, et tema voodi ees seisis lapse, kõneles. Ärka üles ja võta oma viin tahvlist välja. Aga minule tõi päkapikk küpsiseid. Päris napakas nuuksusema padja sisse. Samal ajal kui isa õnnetu näoga aluspüksid lontis ja viinapudel peos voodi kõrval seisis, on sul tõesti nii palju raha, et iga päev liitrite kaupa viina osta võiksid parem midagi lapsele muretseda. Joodik niisugune, et viin sulle kurku kinni jääks. Mina, mina pole seda ostnud, õigustas end isa, mina, mina, mina ei tahagi seda, viina. Tahad, Ma valan selle kraanikausist alla. Ah nii jõukas mees oled, et loputad, selge, viinaga torustiku, õiendas ema sängist. Kas hakkad varsti šampusevanne ka võtma või? Päkapikk vis tõimul. Pomises surm, õnnetu isa. Aga ema üksnes sülitas sellise jutu peale. Järgmisel ööl ei julgenud isa magada. Ta lebas tasakesi ja valvas akend. Mõlemad sussid oli ta padja alla peitnud, et päkapikk neid kätte ei saaks. Kuid vastu hommikut vajusid tema väsinud silmad siiski kinni ja koiduvalgus paljastas sedapuhku varakult ärganud emale halastamatus selguses aknalaua, kus tagasihoidlikku, piparkooki sisaldava lapse sussikese kõrval laiutas isa tuhvel koos kaheliitrise Hennessy konjakiga. Isa ärkas ema röökimise peale. Ta kobas pealust üksusse oli kadunud. Lurjus, karjus ema, sa oled kogu oma palga maha joonud, see maksab ju oma 1000 krooni. Küll võib üks inimene alati olla Ma vihkan, vihkan sind. Ja ema avas õhuakna ning virutas kalli pudeli. Allas hiljutisele isa tõusis, pesi aeglaselt hambaid nagu surmamõistetu. Ta ei söandanud end õieti sirgu ajada, kõndis küürus ja vedas jalgu järel. Mõistmata, kust niisugune õnnetus talle kaela sadanud. Võpatas ta alati, kui ema suud paotab, tõmbus kössi hoopi oodates. Ta tundis südames pisteid ja tema käed värisesid. Mitu korda üritas ta ema ette põlvili langeda ja nuttes vanduda, et tema ei tea millestki midagi. Ja kõik need hommikused kingitused on tema jaoks vaid nagu kohutav piinav unenägu. Kui tema astus temast üle nagu koerast. Järgmisel hommikul leidis isa aknalaualt puhtast kullast lipsunõelapäev, hiljem hinnalise käekella ja seejärel tohutu rubiiniga sõrmuse. Emal hakkas isaga sootuks kõnelemast ja pidas teda vaimuhaigeks, kes on pangast laenu võtnud ja nüüd hullumeelses pillamis kires raha sirgeks lööb. Kõik saadud väärtasjad müüs ema maha, et kindlustada oma lesepõlve siis, kui võlausaldajad isale järele tulevad ning ta ära viivad. Isal läksid juuksed oimukohtadelt halliks. Siis saabus järjekordne hommik. Isa ei peitnud enam susse, ta teadis, et see on mõttetu. Hinnaliste kingituste voolu oli võimatu peatada. Talvine päike tõusis, ema ja laps magasid veel. Isa ajas end ettevaatlikult põrandalt püsti. Voodis maganud ta enam ammu ema ei lubanud. Ta läks akna juurde ja võttis oma sussist välja kuldse korgiga parfüümi. Selle all oli mingi kiri. Isa avas selle ja sättinud prillid ninale, luges. Viimaks võtan julguse kokku ja pöördun teie poole, et öelda. Ma armastan teid meeletult, kirglikult pööraselt. Olen teie järele hull. Armusin teisse otsekohe, kui teid esimest korda nägin. Kas te üldse kujutate ette, kui kaunisti olete magades? Ma seisin lummatult, pidasin hinge kinni. Kui te teaksite, mis toimus minus südames veel praegugi näen silmi, sulgedes enda ees teie suikuvat nõtke tiigri keha. Oleksin tahtnud teid suudelda, puistata teie säärde tuhksuhkrut ja rosinaid mu ihaldusväärseim suhkrupoisu. Teadke, et olen teie heaks kõigeks valmis, Mu arm, mu ainus mu elu suurimale päikesest, kullatud Hellake. Mu käed värisevad teile kirjutades. Nii piinav on mind vallanud saatuslik kirg. Ah, kui ma vaid võiksin lootajate mindki lahke pilguga vaatate? Ma vist hulluksin õnnest. Kuid ma ei tea, kas teile üldse meeldivad päkapikud. Palun ärge otsustage kiirustades. Teie põlgus tapaks mu. Ma olen teie heaks kõigeks valmis. Tahate, ma ajan habeme maha? Tahate ma riietun naiseks? Ma ei löö millegi ees risti ette. Saage ainult minu omaks, mu kullake, inglike mu parim. Alla oli kirjutatud päkapikk Pepe. Lisatud oli ka Pepe foto. Selle pealt vaatas vastu tugev lihaseline pöialpoiss. Hoolikalt patsikestesse põimitud rooge habemega päkapikk kandis tihedalt liibuvaid mustast nahast pükse ja tema silmad olid helesinised ning nukralt niisked. Isa istus voodile. Ema liigutas end unes ja ohkas. Kiiresti, libistas isa päkapikukirja ning Photo oma särgi alla. Ei, ema ei pea seda nägema, kindlasti mitte. Isa tundis, kuidas tema süda vastu lõhnastatud kirjapaberit tuksub. Käes oli alles teine advent.