Kui kogu rahvas Täna on suure võidu 37. aastapäev kuid 40 aastat tagasi oli koletu sõda karm reaalsus. Inimeste mõtteid täitis sõjaraskustest jagusaamine. Keegi vaevalt tollal oskas kujutleda, et kulub veel kolm pikka aastat võiduni. Seda helget päeva oodati ja sooviti, et see kiiremini tuleks. Sellest mõtles ka Eesti sõjamees, valmistudes kauges Uuralis sünnimaad vabastama. Palun nüüd sõjaveteran Erich Kiisat meenutada nende kaugete päevade mõtteid. Võitlust otseselt oli muidugi vähe juttu, kaudselt aga oli see igapäevane teema. Kui juba kaks meest koos oli, kaldus jutt varem või hiljem ikka neile radadele. Peamine küsimus oli muidugi, mis saab. Pärast sõda. Ei arutatud nii palju suurt poliitikat kui just iga sõduri enda tuleviku. Võiks öelda, et laiemas plaanis oli see jutt kodust kodust, nagu see maha jäi ja kodust, nagu võitlejad seda ette kujutasid tulevikus pärast sõda jälle rahu tingimustes. Enamikus muide mäletati kodu ikka idealiseeritud, nagu mulle meelde on jäänud. Kõik, mis maha jäi, tundus olevat hea. Nagu polekski Eestis olnud, ei tööpuudust, ei vaesust, midagi niisugust halba, mis meelde oleks jäänud ajuti naised, postiljon on isegi kõik restoranid tuttavad ja nagu oleksid kõik olnud Kuld Lõvi alalised külastajad ja nagu oleks kõigil olnud justkui luksuslik elu. Muide sama nähtusega ma olen kokku puutunud pärast sõda hiljem inimeste juures, kes samuti on pikka aega kodust ära olnud ja, ja näib, et see on niisugune üldine või üldinimlik nähtus, nii et ega selles midagi ilmselt erilist ei olnudki. Kuigi meil ju tol ajal ei olnud eesti olude idjaliseerimiseks mingit põhjust. Varustati meid ju kõigega toideti ja kaeti sõjaaja raskusi arvestades ju vägagi hästi. Ometi tundus kõik see, mis varem oli olnud ikka parem. Ja õigustus on nähtavasti see, et rahu on ju sõjast alati muidugi igas olukorras, parem räägiti väga palju kodustest eriti muid meenutasid oma koduseid abielus inimesed sest sel ajal juba oli meil teada, mida fašistlik okupatsioon endaga kaasa tõi. Et väga paljud meie kodustest olid juba selle režiimi ajal tõsiselt kannatada saanud. Palju oli kaotusi ja selle tõttu iga mehe süda Milgele määral muidugi värises. Kuid lootus taastada kadunud kodu, õnn leida taas kallid inimesed, oli väga suureks tõukejõuks võitluses julma vaenlasega. Nagu kirjutab üks meie polgu veterane, Rudolf poja minuealiste abikaasa olid enamikus ei olnud. Mäletan, et meie patareis oli vaid üks erand. See oli suurtüki meeskonnaliige, mille komandör maalin sihtur Boriss loor. Muide temalt on säilinud tõsi küll, pärast sõda ümber kirjutatud väga paljude võid teiste võitlejad sõjaaegsetest, laulikutest laule millest enamik õhkub tulist patriotismi. Tõsi küll, siin on ka muud, on niisugust bravuuritsemist sõdurliku, huligaansuste isegi, aga kõlama jäävad ikka nii patriootiliselt laulud. Nii need, mis on loodud heliloojate poolt tuntud luuletajate sõnadele kui ka need, mis tekkisid vahetult sõja ajal väeosas mille autoriteks olid needsamad noormehed ja mehed ise. Kuidas aga tulevikku ette kujutati? Sageli muidugi oli see puhas fantaasia. Tuleb näiteks meelde, et samuti Suurtüki meeskonnas, milles mina teenisin, oli üks enne sõda pisut merel sõitnud Johannes Saar. Ja kui tema tulevikust hakkas rääkima, siis palju oli selles muidugi meremeheliku. Ta kujutas ette nii, et pärast sõda tema omale korterisse mugavus ei loo. Paneb üles kord kiige palmitoanurka kasvama ja siis, et kodus oleks niisugune tunne. Meri meelest ära ei läheks, laseb naisel vastu seina vett visata, see on üldtuntud motiiv, aga ka niisuguseid liikus meie hulgas ringi. Muidugi pärast tagasi tulemist koju midagi niisugust ei tulnud, elas ta nagu kõik teised inimesed möbleeritud korteris ja, ja tavalise inimese moodi. Tahaks veel meenutada ühte meie polgu võitlejat, kellest eelpool juba juttu oli. See on kogu sõja aja praktiliselt välja arvatud Velikije Luki all polgu staabiülema asetäitjana tagalaalal teeninud kapten Rudolf Oja. Hiljaaegu saatis ta polgu veteranide mälestustekogumiku jaoks ühe artikli kus ta väga soojalt ja südamlikult kirjutab, mitte lahinguoperatsioonidest. Mis noh, tavaliselt eriti ohvitseridele on justkui iseloomulik, aga kus ta täiesti inimlikult ja lihtsalt kirjutab sellest, kuidas lootus jälle kohtuda oma armastatud naisega, kellega ta oli vaid aasta enne sõda abielus. Kuidas lootus aitas tal elada, võidelda ja lõpuks võitjana koju tagasi tuli. Lugu on iseenesest väga pikk, kestis see ju terve sõjaaja, kusjuures naine kodus sai kolm või isegi neli korra, teate, et tema mees on lahingutes langenud ja võib ette kujutada, kui raske oli naisel. Võib ette kujutada ka seda kurask oli temal endal, milles ta kirjutab, kus ta juba sõja lõpupoole sai teada või kus talle teatati, et tema naine justkui oleks ära läinud seoses sellega ta kirjutabki, et alles nüüd ta taipas, mida võis naine terve sõja jooksul üle elada saades mitu korda tema surma, tead, et tema suhtumisest Oma abi Gazasse võiks tuua paar värssi luuletusest mis on dateeritud aastaga 1941, kuid mille kohta ta ütleb, et ta kirjutas seda suure vaevaga ja suurte raskustega mitme aasta jooksul. Nähtavasti juba 1942.-ks aastaks oli selle kondikava enam-vähem valmis. Ja see luuletus annab ka ettekujutuse tema vahekorrast tema lootustest. Kuidas ta pärast sõja lõppu jälle elama hakkab? Ma pole üksi, su armastus saadab mind kõikjal, hoiab ja kaitseb. Ja koju viib ta ükskord mind kaugele-kaugele kadunud unelmad ära sinna, kust pisarais saatsid, seal leian vast uuesti sind. Jah, ka kõige karmimas sõja süles elades olid Nõukogude inimeste mõtted suunatud tulevikule rahule, oma tööle, sellele, et taas oma lähedastega koos olla igapäevase tegevuse juures. Kuid kujutlused rahust ei olnud mingi abstraktsioon, vaid seotud konkreetse ülesandega hävitada vihatud vaenlane. Sellele keskendus kogu tahe nii rindel kui ka tagalas. Iga sõjamees mõtles elust, mitte surmast hästi, teades, et rahu kättevõitmise nimel tuleb veel palju ohvreid kanda. Ja mitte ainult teades, vaid ka selleks valmis olles. Kuulajal on ehk meeles üle ajateenija Zolotarjovi pihtimus, sõjakorrespondent Ching soovile, Konstantin Simonovi raamatus elavad ja surnud. Kui öeldakse mulle salatarjov, kas oled nõus, viskame sinu pommi asemel Hitleri kaela. Kuid ainult nii tapate maakuid endast, jääb järele märg plekk. Ma küsiksin ainult, kas tabate märki, kui lubataks, tabame, ütleksin, visake. Uued katsumused lähenesid Nõukogude luure teatas fašistliku Saksamaalt juba märtsikuust alates suurtest ettevalmistustest uueks sõjakäiguks nõukogude maa vastu. 1942. aasta kevadel ja suvel. 25. märtsil teatas Genfis Nõukogude luuraja pseudonüümi Katora. Tegelikult nagu nüüd teada Ungari teadlane Sandor rado Saksa kindrali haamanni teatel on kevadpealetungiks tehtavate ettevalmistuste lõpuleviimise viimane tähtaeg 22. mai. Pealetung peab algama 31. mai ja seitsmenda juuni vahel. Järgnes üks teade teise järel, neljandal mail teatas Doora. Märtsi alguses hakkas Ida-Preisimaale, Baltimaadele, Poolasse ja Saksamaa poolt okupeeritud Nõukogude liidu territooriumile eriti lõunapiirkondadesse kogunema vägesid, mis on ette valmistatud kevadpealetungiks vägesid ja mis peaasi, sõjatehnikat on rohkem kui 1941. aasta juunis. Kuuendal mail teatas Doora Odessasse ja Nicole ajevskisse saabub iga päev langevarjureid SS ja tankiüksusi. Königsberg Varssavi insterburg on täis pealetungi vägesid. Neid piirkondi kaitstakse hoolega õhurünnakute eest. Zaporožjesse on koondatud suurel hulgal transpordilennukeid. Smolenskis on hulgaliselt raudteeešelone ja suurinsenerivägede laager. Stalino Lonbas on peamine tankide koondamispunkt. Niisiis, kõik märgid näitasid, et varsti puhkeb uus raju suurim ja ohvriterikkam n olnust. Oli ju Hitler oma hiljutises kõnes ähvardanud meie maale kätte maksta ränkade kaotuste eest talvekuudel. Jah, 26. aprillil oli Berliinis Krolli ooperis pärast neljakuist vaheaega sõja aastatel kuuendat korda kokku tulnud nõndanimetatud saksa riigipäev ära kuulama füüreri kõnet. Toonased kirjutad, endised fašistlikud ajakirjanduses püüavad sellele sündmusele manada erilise tähenduse. Lehest lehte jooksis selles osalenud fašistliku eliidi nimekiri mis muide täiesti katus kolm aastat hiljem liitlasmaade kinnitatud tähtsamate sõjaroimarid nimekirjaga. Füürer esitas oma kõne tavakohase hüsteerikaga. Selle põhiosa oli suunatud meie lääneliitlaste, eeskätt Inglismaa pihta, keda juudid olevat hukatusse viinud ja kes neid kuulekalt alluvat bolševistliku Moskva diktaadile. Kõnest välja ilmne meelekibedus, et sõja puhkedes ei õnnestunud lääne suurriike tõmmata koalitsiooninõukogude liidu vastu. Hitler püüdis põhjendada talviseid ebaõnnestumisi idarindel. Peasüüdlaseks tunnistati pakane ja pakase pahategude kirjeldamisel ei säästnud värve, kümnete kindralite tagandamist. Ta ei põhjendanud küll enda asumist maavägede ülemjuhataja kohale. Võitlusega. Pearõhk lasus maavägedel. Pidasin seepärast oma aukohuseks sel hetkel oma nime sõjaväesaatusega siduda. Sõdurina pean ma end niivõrd vastutavaks selle võitluse juhtimises, et mulle olnuks talumatusel raskeimal tunnil oma isikus mitt Te selle etteotsa asuda. Mida kõigevägevam meiega näis, kavatsevad? Väga kõlisev, aga ka väga segane jutt. Muide, Hitler ei maininud enam kordagi sõna plitsk, riik välksõda millega sõja alguses eriti hoobeldi. Seevastu kõlasid noodid, sõda tuleb pikk, järgmiseks talveks peab saksa sõdur paremini valmis olema, rahvas peab veel suuremaid ohvreid tooma ja nii edasi. Sellel Marion ütliku Riigipäeva koosistumisel sai saksa rahvas oma füürerit tublisti nahutada. See oli märk, et Saksamaal oldi juba fašistlikust demagoogiat kainestunud. Rahva kuulekus jättis soovida. Hermann Göringi ettepanekul võttis välihallides mundrites seltskond, kes ennast saksa riigipäevaks nimetas vastu pretsedenditu otsuse. Füürer peab omama õiguse teha kõik, mis on vaja võidu saavutamisele kaasaaitamiseks. Füürer peab olema sõltumatu igasugustest õiguse eeskirjadest rahva juhina, sõjajõudude kõrgeima juhatajana, valitsuse juhina ja täidesaatva võimu kõrgeima kandjana. Kõrgeima kohtuniku ja parteijuhina. Niisiis füürer sai täielikud volitused otsustada oma suva järgi iga sakslase saatuse üle. Loomulikult olid tal need volitused varemgi, ainult poolt hääletamise tähiseks püsti tõusnud välihall. Seltskond pidi seadusetusele formaalselt seaduslikku maigu andma. Kuid jätkem praegu Hitler ja tema kamarilja sinnapaika. Tehkem veel juttu ühest nõndanimetatud rahuaktsioonist, mis leidis aset 1941. aasta lõpus ja mille eesotsas seisis ei keegi muu kui paavst pius 12. hirmutatuna fašistlike vägede kaotusest Moskva all hakkas ta pinda sondeerima nõndanimetatud kompromissrahuks. Tooli se samma pius 12. kes kolmekümnendatel aastatel veel Vatikani riigisekretäri kardinal ei seeni. Upatsellina oli oma eelkäijat mõjutanud koostööks fašistidega kuid kahetses vist surmatunnini, et ei suutnud pius üheteistkümnendat mitte kuidagi mõjutada fašistliku rassipoliitikat toetama. Moskva lahingute ajal oli ta lugenud epistli Ameerika Ühendriikide Vatikani suursaadikule Mairold Taylorile et USA ei läheks kaugemale sõjalisest abist nõukogude liiduga kuna nähtavasti varsti jõuab kätte moment, millal tuleb teha valik Saksamaa ja bolševismi vahel. Dema Paavst eelistab sel juhul Saksamaad ja soovitab, et USA ja Inglismaa sõlmiks Saksamaaga kompromiss rahu. Meile on teada ka selle kompromiss, rahu, tingimused, millele Vatikani välispoliitilised agendid toona agaralt toetust otsisid. Mida siis paavst välja pakkus? Saksamaadeheide Sarmeerita, et oleks barjäär punaarmee ja Euroopa vahel. Itaaliale tagastatakse Liibüa ja Eritrea. Ta peab saama ka Dalmaatsia, Albaania ja osa Tuneesiast. Prantsusmaa, Belgia, Holland ja Norra taastatakse täielikult. Jugoslaavia taastatakse liitriigina, Poola aga kujul, mis on veel kindlaks määramata. Muide, paavsti plaanis oli isegi see, et Frankistlik Hispaania saab euroga pas mitmeid majanduslikke eeliseid ja midagi ka Hiinas. Seda plaani USA suursaadikule tutvustades oli paavst rahuloluga teatanud, et prantsuse rahva reetur, mis i fašistliku nukuvalitsuse peamees Betaan olevat tõusele rahu ohvensiiviga. Ka Itaalia fašistliku diktaatorit Mussolini jah-sõna olevat kindel, sest alles oli see must särklane paavstile pihtinud. Et tema ja Hitleri vahel ei ole mitte mingisugust kokkulepet rahu, eesmärkide ja mõlemapoolse rahu sõlmimise kohta. Paavsti püüdlusest olla rahuingel loomulikult midagi välja ei tulnud. Selle Vatikani plaani õmblustest paistis läbi fašistlike ringkondade taotlus päästa nende režiimid enne kui päris kibe kätte tuleb. Asjad olid ikkagi nii kaugele arenenud, et mingist rahust ei saanud enne fašismi lõplikku hävitamist juttugi olla. Ja fašismi hävitamisel tuli pearaskust endiselt kanda Nõukogude rahval. Marssalile hobu anti hobu tantsiv hobu Klansib must kui Ronki ja kuum, kui tuli pääsukene teemis, teed kõrullingut Ta pelgab. Kuid kui marssalistus selge, tantsis veidi ja jäi taltsaks, tundis ära. Peremees. Need värsid Juhan Smuuli poeemist, mina kommunistlik noor aitavad endistel sõjameestel meelde tuletada Nõukogude Liidu marssali Kliment Jefreimovitš Vorošilovi külaskäiku eesti rahvuslikes diviisidesse 1942. aasta mai alguses. Oleks liialdus arvata, et marssal nimelt just nende diviiside pärast võttis ette reisi kaugesse Uurali. Riikliku kaitsekomitee liikmena oli siis tema juhtida suurte reservvägede ettevalmistamine mis toimus Uuralis Kesk-Aasias, Volga taga ja mujal. Tegemist oli inspekteerimisreisiga Uurali sõjaväeringkonda ja reservide ettevalmistamist kontrollides jäid teele ka Eesti diviisid. Kuid marssali külaskäik oli sellegipoolest ununematu sündmus, mida ikka ja jälle meenutatakse. Ja meenutage meiegi. Kõigepealt sõna professor Ottosteinile, kes 40 aastat tagasi oli seitsmenda laskurdiviisi staabi komissar. Diviisi staabiülemaks oli polkovnik August Feldmann. Me olime sõbrad, magasime mees samas toas kaunis lähedal staabile. Mai algul sõitis diviisi staabi ette üks auto, millest väljus tundmatu kindral. Leiti enam. Kuna Stahlis viibis ainuke vanemohvitser augus helkmann, siis ta tõttas talle vastu, esitas end ning ootas, mida kindral soovi kindrali nimetama nime ja ameti kohanitiaalsest teie juurde sõidab. Kõrgema ülemjuhatuse peakorterikomisjon. Teil tuleb sel puhul läbi viia kahepoolsed kontroll, õppused teemaks on kaitse ja pealetung. Aeg andeks, kaks päeva. Õppuse plaan tuleb esitada kell 22. Kas ülesanne on selge, sõltunud aastast selge, seltsimees kindralleitnant, ma pean teie tähelepanu juhtinud asjaolule, lisas kindralleitnant. Et komisjoni juhil vääga silmapaistev stiisi kutsuti kohe kokku staabiohvitseri nõupidamine, mis oli alles täies hoos, kui staabihoones sõitis möödasõitu autode kolonn. Kuus oot. Kolonn suundus 300 polgu söökla juurde, kus võitlejad parajas lõunatasid. Feldmann katkestas nõupidamise ja mindi sööklasse minaga läksis. Sööklas ümbritsetud tihedas sõdurite rõngas seisis marssal Vorossiilov. Shelton raporteeris Froshirwell. Ta võttis raporti vastu ja saatis Felcani kohe staapi tagasi. Ma arvan, et teil on praegu kasulikum teha ettevalmistusi õppusteks, kui mind saata, ütles korras ilustaabi operatiivjaoskonna ülem major allikas ja tema asetäitja kapten kiljako töötasid nii, et higi tilkus. Eelseisvate õppuste kava ja vajalikud operatiivdokumendid said kiiresti valmis. Õhtu saabus diviisi marssal Vorošilovi komisjoni esindaja kindralleitnant pordi viinov, kes kontrollis õppuste plaani, tegi mõned märkused, et õppustele minek toimub lahinguhäire korras. Varahommikul, õigemini öösel kell kaks anti lahinguhäireväeosad rivistasid komme ära tol kohal koos vooridega. Köökidega jooksul sooritati 20 kilomeetri pikkune rännak. Hommikul jõudsid diviisi väeosad lähtejoonele ja alustasid pealetungi. Oma kohtumist marssali ka meenutab erualampolkovnik Nikolai Vanaselja. Ma olin siis jällegi ajutiselt, asendasin polgu komissari oli lõunaaeg parajasti. Luukas oli polkovnik, Lukas oli, oli kuhugi läinud, mehed puhkasid lõunaaeg. Ja äkki vaatan, sõidab meie polgu paiknes rajooni autode grupp olid rohelisest maastikuvärvi masinad. Jaa, masinatest tulevad välja mulle täitsa tundmatud sõjaväelased. Mul oli võrrast endal käsil nisugune proosaline toiming, nagu habemeajamine lõuna ajal oli rahulik seal teha, nägu oli vahtu täis ja üks pool oli paljaks aetud. Ja ehmatasin muidugi ära, et kes need mehed on ja kuidas nad siia sattusid, tunnime Tilid ju läbi? Ei oleks läbi lasta. No igatahes, vaatasin siin aega, enam midagi ei ole, tõmbasin käterätikuga teise poole vahu maha, jaga habe jäigi sinna poolest saadik ajamata, jooksin välja. Ja kui jõudsin juba nii nendest kümmekonna sammu kaugusele, tundsin ära marssal Vorošilovi piltide järgi ta oli meil tutta, mees juba väiksekasvuline halli silmadega, niimoodi ümberringi oli tal kõrgemad, teised mehed väga aupaklikult hoidsid kõrvale. Ja mina läksin siis suure hooga Vorošilovi ette valvelseisaku ja raporteerisin talle puhtas selges eesti keeles. Kolmeses laskurpolk tegutseb päevakorra kohaselt, kannab ette polgu komissari kohusetäitja Nikolai Vanaselja. Ta vaatas mulle imelik näoga otseselt, no ta oli harjunud, et siiski esitatakse raport selles keeles, millest temaga aru saab, aga midagi ta välja ei teinud, sellest muigas, astus sammu edasi. Et teised mehed naersid muidugi Camuigesid kõvasti, et niisugune raport oli nendele esimest korda kuulda marssal Vorošilovi üle. Leidsime siis sellest polkovnik Lukas, muidugi, Lucas hakkas siis tegelema nende kõrgete isikutega. Ise juba siis sain lõpetada ära oma habemeajamise, ka jää lülitas hiljem siis sellesse gruppi juurde. Marssal Vorošilovi külaskäiguaeg oli kõva tööaeg. Eesti sõjamehed pidid näitama, milleks nad võimelised on. Neid päevi meenutab nüüd erupolkovnik Ilmar Paul. Ma ei tea nüüd, millal Vorošilov meie juurde jõudis, täpselt sellepärast, et meie olime kõik seotud sellega ühisem õppusi jälgimisega õppuse korraldamisel, staabimehed kontrollisime sedasi. Meil väeosad tegutsesid marssal Varoširovilt. Tegelikult mina nägin siis, kui juba kõndis meeste hulgas, kes kaitsel asusid. Ja temal oli huvitav moodet, tema läks otsekohe meeste poolt kaevatud kaevikusse. Heidab pikali ja vaatab ja siis ütle, kus sa siit lasta saad. Umbes nõnda. Aga tõesti, vaat kui sa pikali heidad, siis relvi ulata rohkem nägev kui paarkümmend meetrit, vaat siis kutsuti ohvitser, väljaid, sibul, õige koht üldse, kus valitsed. Ta käis mitme mehe juures ja just seda nii õpetas selle najal mitte ainult meest, vaid justkui ohvitservatelt, näete teie peremehe panid vanema meestele ütles ta, päämine, muret, kaebamine, töötajatel labidaga ja kui te seda praegu ei taha teha ja sõjaväesõjast seda ei tee, mis tähendab kaotus, et sellest on tingitud just surmasaamist. Harjutage seda ja et ohvitserid pidid nõudma seda, et ilmtingimata ja peab ütlema, et ka täiesti ma ütlen oma kogemustest seda, et et see oli üks raskemaid küsimusi litsimeestele selgeks teha kaevamise vajadus, eriti kui veel maa külman seal ja vot selles suhtes marssal oli väga nõudlik ja hiljem, kui ta siis juba üles olime rivistatud kõik mehed Ta siis tänasele kõigist arutlus toimus eraldi, asi oli nii-ütelda meeste ees ütlemine, huvitav moment, olisi, minul kui luuremehe see oli eriti huvitav, sellepärast et tema ütlused julgestuse panete nüüd ette, seal näitas kohe koha kätte, võib-olla see kaitse meie ei olekski seda nii pandaga, ta näitasid selle joone ära, pange sinna hõredalt nõnda. Ja kui nüüd pealetungija tuli, arvas, et see on juba positsioon ja oma peajõud säält pani valmis pealetungil hakkas seda ründama. Marssal sellega võttis nad ütleme nii õnge näitas, et vaadati luuret, teete halvasti, ei, selgita välja, et see on julgestus ainult seal selle vastus pidanud saatma ainult mõned väiksed üksused siis likvideerima peajõud hoopis hoidma selleks kude, vastutaja, positsioon, luure sai seal selles suhtes kõvasti võtta. Kahedvate ja väeosal komandörid, kes seal olid, ei organiseeri luulet, siis oli meil veel olisi riviline ülevaatusega, aga ma praegu ei mäleta, kas üksuste kaupa oli või see oli vist midagi pärast seda paraadi moodi, kuidas Marshal laskis mööda minema, täpselt seda tõesti ei mäleta enam. Professor Rothstein mäletab pisut rohkem Ülevaatusel sõna võttes, rõhudes marssodrošiilu, teetsee diviisi loomisel on suur tähtsus. Ta juhtis tähelepanu tervele reale puudustele lahengulises ettevalmistus. Ta andis korralduse nende puuduste kõrvaldamiseks. Vorošilov avaldas veendumust, et Eesti rahvusväeosad teenivad lahingusse ära. Kaardile austava nimed saavad võitleme selliselt vapralt, et neile tuleb punastada. Eestit töötab rahva ees. Meie kasutada on üleskirjutusmarssal Vorošilovi kõnest, mille ta pidas 249. diviisi juhtkonnale täna, 40 aastat tagasi, üheksandal mail 1942 muu hulgas ta ütles. Teil, seltsimehed, tuleb veel palju läbi võtta, töötage intensiivselt, käsi rüppe laskmata. Ärge unustage, et fašistlikud armeed ei ole veel hävitatud, kuigi nad on kandnud suuri kaotusi. Tuleb palju töötada, et teie diviis saaks lahinguvõimeliseks. Ma olen veendunud, et diviis võitleb lahinguis kartmatult ja saavutab kustumatu kuulsuse. Üldiselt hindas riikliku kaitsekomitee komisjon Eesti diviiside ettevalmistuse ebarahuldavaks. Sellest tehti väga tõsised järeldused. Terve kevad ja suvi olid täis rohket tööd ja selles valati palju higi. Tuli veel õppida ja siis tuli jällegi mehed meestele selgeks teha, et nüüd olete oma targad küll. Aga sakslane on võib-olla veel targemaks, sest tema on kogu aeg seda pidanud jäiges relvi juurde saanud ja ta võib meid kergesti seal vedada, vedada Alt oma oskustega tuleb veel õppida. Täna 40 aastat tagasi lähenes lõpule sõja 11. kuu. Nõukogude inimeste lootusi kannustas usk võidusse. Kindel veendumus, et meie võitlus on õiglane. Meie võidame.