Rjabov hüüdis valjul häälel maja eest, et tehtagu kiiresti. Ta oli hiljuti pärast haavata saamist naasnud kodukülla ja pakkus nüüd ennast, ütles Diopat linna viia. Esimees oli isegi hobuse andnud. Muidugi oli reaabusaniga koti kartuleid tõestanud, et need turul maha müüa. Sest jope all oli see esimene kord kodukülast välja pääseda. Siiamaani oli tema maailm piirdunud käputäie talumajade ja aasadega teisel pool jõge, kus ta teadis ja armastas iga mäeküngast. Ning veel teadis ta tumedat metsa eemal, kus käidi seenel ja marjul. Ema pistis poja põue riidesse keeratud konksu, kus oli tükk leiba ja soola. Kur. Kurgid levitasid läbi särgi jahedat niiskust, ninna aga lõi nii koduste tuttavat lõhna. Hoia ennast, suutis ema läbi pisarate öelda. Ja ära muretse, mu kallis. Küll meie majapidamisega hakkama saame, eks nooremad aita. Mis siin parataste puu, sa oled juba 14 täis, pead hakkama ametit õppima. Kõigil meestel suisa suguseltsis on olnud kuldsed käed. Vanaisa Fjodor peab linnas kingsepa ametit, pidavat olema hinnatud mees. Kuula, tema sõna ei ole hoolas õppima. Poiss noogutas sõnatult, näol tõsine ilme. Emal oli õigus. Isa oli saanud sõjas surma, peres aga oli kokku neli last. Ema hakkas järsku nutma, arestiõpe vatijopes kinni ja surus ennast vastu poega. Sa oled ju mul häbelik? Ma kardan su pärast, ma olen kuulnud, et linnainimesed on kõik nii hoolimatud. Võta ennast kokku, vaata, et sa teiste naerualuseks ei jää. Stiopaga aitas ema selga. Ära muretse, ega ma mööda seltskondi käima hakka, teen tööd või magan. Linnas jäid need tuisu kätte. Rjabov sõitis poisiga turule, tegi oma kartulikoti lahti andist joppale kolm suurt kartulit ning ühe sibula. Natuke on sellestki kasu. Söö terviseks ja peakülarahvast meeles. Stiopa täitis kartulid koos sibulaga põue. Hulkus pool päeva mööda peaaegu inimtühja linna, kuni õige maja lõpuks üles leidis. Lapselapse tulek rõõmustas Fjodor Ivanovitš, väga. Oli see ju nende esimene kohtumine. Natuke häirisid teda vaid poisi punased juuksed, et kui see eeskuju piltidelt lund maha trampis ja kõrvik mütsi peast võttis. Vanaisa ei mäletanud, et kellelgi temasuguseid siis tuleks olnud punane pea. Kuid siis ta taipas oma vasekarva juuste eest on pojapoeg võlgu tema ämmale. Boiks läinud Bobroovidesse, rõõmustas vanaema Antonina sirutas käed laiali, et teda kallistada. Ta vaatas poisile hellitavalt otsa, meenutades oma kadunud poega. Stiopa pani oma kartulid sibula ning riidesse mähitud leivatüki lauale ning surus ennast usalduslikult vanaema vastu, kes oli pehme ning soe ja lõhnas taigna järele. Linnupojuke oled ju ära külmunud lauses vanaema Antonina vaiksel häälel. Kohe saad soojamaa, annan sulle kuumakapsasuppi. Stiopa võttis Atjoki seljast, ronis oma pildikutest välja ja pistis jalad vanaemalt saadud sussidesse. Vaadanud veidike ringi, andis ta seejärel üle ema kirja. Vanaisa ei hakanud seda enne lugema, kui vanaemal laud kaetud sai. Kui kõik olid jõudnud istet võtta, otsis ta taskust prillid ja pühkis need seemisnahaga puhtaks. Ta luges kaua suud kaasa liigutades. Saanud lugemisega valmis, mühatas ta ja vaatas poisile otsa. Mis siis ikka, Stepan Aleksei, oled siis ka otsustanud hakata saapaid tegema. Hea ja vajalik töö. Vanaisa köhates. Mitu klassi sul läbi on? Neli. Mitte just palju, aga pole midagi, varsti lõpeb sõda, hakkad käima töölisnoorte keskkoolis lähedal edasigi õppima. Stuupa kuulas sõnagi lausumata. Oi kui häbelik olend, puhkes vanaisale naerma. Kui sa nii tagasihoidlikule ei jõua sa kuhugi. Meil on loominguline töö, aga loomingulises töös ei tohi liiga arg olla. Tagasihoidlikkus küll kaunistab inimest. Ja käitumine peab ka eeskujulik olema. Ega sa suitsumees ei ole? Pois raputas ehmunult pead. Vanaisa mühatas uuesti, pani kirja käest vana mees, mis nüüd norid poisi kallal laugus, vanaema, pannud täheledest joopali söömise hoopis katki jätnud. Poisil on kõht tühi, aga ega sinu ilusaid jutud kõhtu ei täida. Ära ole nüüd kuri, küll mina tean, mis ma räägin. Vanaisa naeratust ja opera ning selgus, et tal on ilusad ja terved hambad. Ei ole siin karta midagi sööma, supp ära. Homme viima sind teatrisse. Kas sa oled üldse kunagi kuulnud, mis asi on teater? Stjoba kirjel taadi jutt oli pea päris segamini ajanud, sõi ahnelt ja häälekalt oma suppi. Soojusest olid tema kõrvad juba peaaegu niisama punased kui juuksed. Meie mõistes on teater kultuuritempel. Vanaisa nägu omandas uue ilme, võtta seda arvesse. Homme lähed sa kultuuritemplisse? Jäta nüüd oma tempel, hüüatas vanaema siira pahameelega, kas sa siis ei näe, poisil vajuvad silmad kinni, teisel pikk tee selja taga, las heidab puhkama. Öösel nägist jope unes, et ta kõnnib mööda imelist klaasist paleed, endal jalas need rasked saapad, mis olid talle isast jäänud. Ja mida nüüd pidimaal kandma hakkama, ema seinte ääres seisis määratu hulk rahvast ja kõik jälgisid hoolega, kuidas ta käib. Diopa püüdis astuda hästi, ettevaatlikult. Klaas tema jalge all helises, lind on nind, on OPA avas silmad. Oli juba valge. Seinal lõi vanaaegne kell. Tünn on, lind on ajalehefotolt, kella all, aga vaatas tioopale rangelt otsa, keegi kõhn, karmi ilmne onu. Laua taga peegli ees istus vanaisa Fjodor. Ta oli käterätt ümber kaela. Vanaisa ajas habet, pingutas näonahka, surus lõugu ettepoole, nagu püüdis teha mingit grimassi. Vaadanud korraks vanaisa poole, tõmbasid juba kiiresti teki üle pea aas vigurivänt kohe maast lahti, kasutas vanaisa. Sööme kõigepealt hommikust ja läheme siis kohe teatrisse. Kes see on? Osutasid joppa kahvliga ajalehe väljalõikepoole, kui nad juba lauas istusid ja kartulid seid. See on meie teatri peanäitejuht ja, ja tema õpetab, kuidas näitlejad teevad laval elama. Kui näidend räägib näiteks maaelust, õpetata neid elama ka sinu ja pop, Koovide ja Tikovide elu. Aga kui jälle mõni teine näitemäng, siis elavad nad Saaride elu või, või nagu on väljamaal, selgitas vanaisa aeglaselt. Ja ise oskab ta ka hästi teisi inimesi kujutada. Meie Staraka on Jon suur näitleja, aga mind teretab ta alati kättpidi. Kuidas nii? Stiopa vangutas pead, kus saab tema teada, kuidas mina elan. Maantee jääb, tema teab inimeste kohta, köik. Kuuldu tekitas poisis teatud ebamugavustunde. See kõlas nagu muinasjutt, kus sünnivad igasugused imed. Teatrikingsepatöökoda paiknes tillukeses toas, laua tagaruumi tegi veelgi kitsamaks asjaolu, et seal töötas ka teatri rätsep ja ajas aur oma suure söetriikrauaga. Rätsep jässakas keskealine mees võitis kohest joppa mõõdud. Suu oli tal nööpnõelu täis ja mõningaid sõnu hääldas ta väga veidralt. Teised kõik olid sellega muidugi ammu harjunud kunstioopale mõjus veidralt. Ning kui vanaisa läks ülemuste juurde poissi tööle vormistama, istus viimane arglikult toanurgas. Ka. Tuba oli väljakannatamatult kuu. Stuupa tegime Vatjopi nööbid lahti. Nähtavale tuli lihtne linane särk. Rätsep pani seda tähele ja lausus. Oota natuke külma, õmblen sulle ülikonna ja isegi palitu võin õmmelda, kui tahad. Just samal hetkel astus töötuppa keegi trapmantilise nahkkinnastega, noormees nuusutanud millegipärast toaõhku ja krimpsutanud oma teravat nina, küsis kohe. Kusjuures Fjodor on tervis, tervist, vastas Rätsep ja tegi näo, et on kole hõivatud. Suur näitleja, saatsev isiklikult austab meid oma kohalolekuga, millega oleme selle au ära teeninud. Stuupa silmitses võõrast hämmeldunult. Ei, see mees ei olnud üldsegi tolle mehe moodi vanaisa toas seinal tolle teise kooli kortse täis, nagu põld pärast kõndi. Selle saavutuse vill on pehme ümmargune nägu. Ta armastab vist palju magada. Silmad punnis, põskede kohal liikuvad nagu tarakanid, kusjuures Fjodor on põle. Rätsepp vaatas naljakal ilmel toas ringi ja laiutas käsi ning samal hetkel stuupa taipas, et rätsep teeb vigureid. Saage tuttavaks meie uue esimese kategooria meistriga. Stepan on ju nii, kui neil midagi lihtsamat on? Saan hakkama küll. Olen oma isalt õpetust saanud Sachtševli korra kinnastega vastama peopesa ja astus poisi juurde. Või siis edasi. Selge, selge meie kunstiinimesed olemegi lausa kohustatud teiesuguseid inimesi kasvatama ja harima. Mitte sedasi, vaid sedaviisi noormeest, parandas Rätsep. Kas sa tantsida oskad? Tantsida või? Mis selles ikka nii erilist on, kõik jooskavad, kui on hea tuju. Noh, näita siis, kuidas sa tantsid. Mis asja? Näita, kuidas sa tantsid. Kas teete nalja või? Narr sõbroovi, võib-olla on sul suur anne peidus. Saatsev hakkas ilmse mõnuga CZ-ga tehtama, traatajatatata triiti, tõmmanud natuke hinge torkastest jupa nina alla oma kollase pool saapa. Kas need ära läikima löödud saapatald oli päris kulunud? Uut pool talda oleks vaja. Täiesti uued saapad ja sina kohe uut pool talda lööma. Näitleja rabas poisi käest oma saapa, pani selle jalga tagasi, lahkus rutakalt. Stiopa meeleolu läks hoopis kehvaks. Fjodor Ivanovitš oli tagasi tulles seest väga heas tujus. Poiss oli tööle vormistatud. Stjoba abistas vanaisa püüdlikult õhtuni. Kodusega küsis vanaisa, kuidas teatris ka meeldis? Mitte midagi erilist, see on siis mingi tempel, stuupa katkestas söömise, isegi meie lugemistuba on suurem. Näitlejad on aferistid. No vanaisa viibudes koguni lusikat. Kellest sa räägid? See trapp mantlis ja kinnastega sahtlisse või mis ta nimi oli. Seega mõni näitleja? Vanaisa oli siiralt solvunud, ta on valgustaja pealegi kahtlase minevikuga mõnikord näitlejaid puudu tuleb, võetakse teda statistiks. Kes need niisugused on? Need, kel pole teksti, nad on nagu kujunduse osa, rätsep lihtsalt narritaks teda. Parajasti oli käsil töö Ostrovski äikese kallal. Kõik olid väga hõivatud ning ka vanaisa ja Feudur tegid hommikust õhtuni tööd. Poiss, kohtasin igasuguseid inimesi, puusseppi, maalrid, juuksurid, lavatöölisi kostioneerijaid. Kõik paistsid olevat väga murelikud ja laususid vaid harva mõne sõna. Vanaisa aga oli väga jutukas. Vaata, Stepan, kuidas eluteatris käib? Ilma meieta ei saa teha ühtegi etendust. Võtame näiteks meid kingseppi, kui king pigistab või naelad lahti tulevad. Kuidas siis näitleja mängida saab? Sa ei oska ehk arvatega, just neist sõltub see, kui edukas lavastus on. Stepan naeratas vargsi. Oli meeldiv kuulda, et sa pole teatris mingi tühi koht. Vanaisa läks näitlejatelt mõõtu võtma või siis näitama lavastajale oma järjekordseid nippe, mida ta kingade ja saabaste juures välja mõelnud. Rätsep jällegi sageli kostümmeerijad purjetamas. Neil olid kogu aeg mingid asjad klaarida. Aeg-ajalt käisid nad kõik koos, koguni peanäitejuhilt õigust saamas. Seetõttu liste pan töökojas tihti üksi ja siis tunnista ennast kõige paremini. Üht-teist, aga mõni temagi tähele. Muidugi oli teater hoopis suurem kui tema koduküla lugemistuba. Maja saladus asus aga tillukeses näitlejate garderoobides sisenesid sinna tavalised inimesed. Välja tulid aga kas kõhukad, Küürakat, punetavate nägudega poolpaljad või muidu isevärki inimesed. Ta oleks tahtnud näha, mis toimub proovisaalis. Kuid selle ukse löögi saladas range silt. Palun vaikust, kuigi sealt, kus siis tihti kurje häälik, karjatusi ja koguni nutu. Oleks tahtnud näha, mis toimub jahedavõitu laval, kuhu töölised tassisid laudu ja vineeri otse tänavalt pakase käest. Esietendus selle ühe ainsa sõnaga, selgitas vanaisa kogu seda askeldamist. Kas sa tead, mille järgi inimest kõigepealt hinnatakse? Tema jalanõude järgi. Võtame näiteks selle saab tseri. Ta kannab trap, mantlite nahkkindaid, aga missugused on ta jalanõud, rämps, just nimelt rämps. Ta tahab jätta endast teistsugust muljet, kui ta tegelikult on. Jalanõud peavad aitama näitlejal oma osa avada. Mis sa arvad, missugused peaksid olema kavani jalanõud, kas kingad ei, kas peened naiste saapad samuti, et tal peavad olema rasked ja kohmakad saapad? Kõik peavad uskuma, et niisugune naine paneb mööda nööri käima mitte ainult minia, vaid ka oma mehe ja poja või ükskõik kelle oma suhtumist joobesse muutis ka valkustajat saatsev kui kuulis, et see pole mingi kodutu hulgus nagu sõja ajal. Palju ringi liikus vaid Fjodor Ivanovitš pojapoeg. Aeg-ajalt vaatas ta nende uksest sisse ja kutsus poissi limonaadi jooma. See aga keeldus, sest rätsep polnud ikka veel talle ülikonda õmmelnud. Oma vanade riietega ei tahtnud ta teiste hulka minna. Kuid ükskord õnnestus valgustajal pois siiski puhvetitesse meelitada. Stepan oli töötoas jälle üksi ukse vahelt, aga vaatas sisse, niisugune lõusta. Poiss lausa ehmus. Savtševil oli pikk punane lina, mis paistis, ulatuvad peaaegu lõuani. Valgustaja hiilis sõnatult laua juurde, valis sealt kõige pikema naela, torkas selle ninast läbi. Ära karda, ega mul valus ei ole, rahustas valgustest jopet. Ma tulin just praegu proovilt, väga raske on mängida, kui sul üldse tekst ei ole. Küll sul on siin ikka palav. Lähme puhvetitesse limonaadi jooma. Sest Euroopa raputas pead. Ei või veel. Valgustaja tõmbas ühe liigutusega endale nina eest ja pani sellest, joob põneva ette. Näed, keegi ei tunne sind nüüd ära, kõik arvavad, et sa oled ka näitleja. Ettepanek oligi nii ahvatlev. Stuupa jäi nõusse. Nad läksid puhvetisse, istusid puhta linaga laua taha. Saftšev tõi pudeli limonaadi ja kaks mustriga klaasi. Kui nad just klaasid olid tõstnud juhtust joopale. Äpardus. Ta oli märganud saali teises otsas laua taga istumas ühte neidu. Tüdruk tundus olevat nii õhuline ja saladuslik. Stiopa unustas oma limonaadi hoopis. Eriti hämmastasid teda, tüdrukud, pikad ripsmed. Üks meie omadest ka näitleja, ütles sahtšev. Ei, limonaadi, kas meeldib või ma tunnen teda hästi. Valgustaja liigutas ennast, püüdis kõigi vahenditega endale tähelepanu tõmmata. Tüdruk aga vaatas, Vaidsitiopatio naeratas. Tõesti väga õnnestunud. Krimm. Ütelge, kes te olete? Ma ei tunne teid ära. Stuupa pigistas huuled, panin klaasi lauale ja tardus. Ma teen kohe kindlaks, kes te olete, sõnas tüdruk heatujuliselt ja hakkasin mängilist nende laua poole tulema. Siis pani näitlejatar oma käästjoppa pealael ja lausus parukas maha. Poiss kargas jalule ning hoidis suurivaevu solvumispisaraid tagasi, küsis. Mille eest vihma sulle kurja olen teinud. Näitlejanna pani käed oma meelekohtadele, ta püüdis ennast ka kuidagi õigustada, kunstiopa jooksis teda kuulamata uksest välja. Saavutused jõudis talle koridoris järele. Sa peaksid rõõmus olema, et pole saaja viise sind tähele pani, see on ju suurepärane. Ema ei kiskunud mind kunagi juustest. Isegi siis, kui ma pahandust olin teinud. Kas sa üldse tead, missugused juuksed sul on ja siis punased, kui tuli ja nina on sul ka ees? Pole saaja, tahtis sul parukad peast ära võtta, et näha, kes sa oled. Sahtsev torkas rusikaga poisile vastu rinda, ei, hakkas õlgu väristada. Itsitama Sa maksad talle kätte. Ma õpetan, kuidas teie ju teete. Kate Riinale kingis üks nael nii seda varvast või kanda torgib. Esietendus missugune. Olendiku õel. Kui meil hobuseid rahutatakse, vaadatakse ka, et loom haiget ei saaks. Sina tahad inimesele naela kinga sisse, kui sa ei saa naljast aru. Näitlejad ikka tõmbavad 11. Lähme, ma olen ise selle naela. Võid endale lüüa. Sahtšev hakkas tantsusamme tehes puhvetitesse tagasi minema. Stiopa arvates läks ta oma limonaadi ära jooma, oli ju selle eest makstud. Ta tõmbas kunstnina eest ja viskas selle valgustajale järele. Esietendus pidi toimuma laupäeval, Stiopal aga oli kahekordne pidupäev. Rätsettai ära nii ülikonna kui trump, mantli, midagi öösiti õmmelnud. Õhtulisust joppa koos vanaisaga personaliloosis ees riiuli alla lastud saal rahvast täis. Väga palju oli haavatuid. Saalis oli suminat köhimist nagu raudteejaamas. Stiopa vaatas lavale nagu suurt eredalt valgustatud aknaklaasi. Talietendusel esimest korda juhust, kus kõike lavale toimuvat. Vahepeal tundus talle teatud tegelasi on ta elus kohanud. Ta elas kõigele kogu hingest kaasa. Kas meeldib, küsis vanaisa. Ja Tikovida ämm on täpselt just nagu kavani. Vaata, kuidas ta minu saabastega käib. Näe, enne on. Teiste hulgas vilksatas laval kab, saatsime oma suure ninaga kunstioopa, teda peaaegu ei märganudki. Ta vaatas ainult katterinat. Ja kuigi tema enda saatus erines väga Katariina saatusest, edasta kõigele laval toimuvale nii sügavasti kaasa, nagu oleks kõik juhtunud tema endaga. Kas meeldis või siis vanaisa pärast etenduse lõppu? Lähme koju. Kuule nüüd, meil pole kombeks pärast esietendust koju tormata, lava tagalaud kaetud tee ja pirukad ning selle kõik on korraldanud meie vanaema, kõik tulevad, kes selle etenduse heaks on töötanud. Proovisaalis, mille uksed juba ees oli muidu alati kinni istusid kõik peolauas peanäitejuhist, uksehoidjani. Paljud näitlejad polnud veel grimmi maha võtnud, kuid nüüd tundusid nendest joopale juba täiesti tavaliste inimestena. Katerina naeris vahetpidamata, nautides üldist tähelepanu ja lubas ennast isegi põsele suudelda. Cavani iha oli muutunud lahkeks sõbralikuks, käis ringi ja vaatas, et kõigil oleks söödavat. Stiopaga ei suutnud ära imestada, kuidas näitlejad suudavad astuda ühest elust nii kergesti teise mäng, see kõik on mäng, selgitas saatsev kestioopa, läheduses tiirles. Seda nimetatakse ümber kehastamiseks. Stuupa aga vaatas tema suurt nina ja mõtles. Kas neil siis midagi tõelist ei olegi. Tee ja pirukad olid seest vapustavad. Stiopa jäi klaasi tühjaks, sai piruka ära ja temagi tuju läks paremaks. Meie lapselaps ütles vanaema ja silitas poisil pead. Aiaõppi Fjodor Ivanovitš juures ametit, noogutas lavastajast, Arak on tähistus sama vööri juures soojendas selle paistel käsi, jälgis heatahtlikult kohalolijaid. Lubage teile veel pirukad pakkuda, noormees, sest jope tõstis pea jällegi pole saajat, sulatas taldriku ning naeratas, kuid ainult silmadega, nagu naeratavad omavahel need, kellel on mingi saladus, mida teised ei tea. Võta, võta lauses vanaisa toetus vastu tooli seljatuge ja tõmbas peoga üle lõua. Nagu inimene, kellel on selja taga raske päev, kuid kes nüüd naudib teenitud puhkust. Öösel magas Diopa hästi, kuid koidu ajal oli ta juba jalul. Ilma et oleks midagi söönud, teatas vanaemale, et tal tuli tahtmine jalutama minna. On ju pühapäev. Mõne aja pärast jõudis ta turule turul, sest jojoba elavnes, nagu oleks näinud siin osakest oma kodukülast. Ta tundis kurgisoolvee lõhna ja talle meenus, kuidas ta omal ajal maalt linna oli sõitnud. Kartulikottidest levis mullahõngu. Oli palju muidki koduseid ja armsaid lõhnu. Jalutades lettide vahel sattusti opa ninapidi kokkurjaaboviga. Ilus noormees, ostab Elliovski kartuleid. Michael Gregoorid, kas te ei tunne siis ära oma küla inimesi? Stioopa hüüatas Rjabov. Juuris natukene hõredalt, selle uut mantlit paistab saelad hästi. Tead, onu, ma käin teatris tööl, teatas Diopat tõsiselt. Kas tõesti? Rjabov vangutas pead. Meie küla mehed on siin linnas igasuguste ametite peal olnud. Üks oli isegi major, aga teatris seda külmite. Rjabov hakkas köhima ja tõstis käis enam ette, kuid silmitsi poiss endise huviga. Stiopaga tundis järsku niisugust uhkust, mida ta varem kunagi polnud tundnud. Ta pigistas alateadlikult huuled kokku, pööras kanna peal ringi ja läks kordagi selja taha vaatamata minema.