Hea raadiokuulaja mina olen religioonipsühholoog, Tõnu lehtsaar. Ja praegusel jõulude-eelsel ajal ma tahan rääkida kiusatusest põhjusel, et jõulud pakuvad meile väga palju erinevaid võimalusi meelelahutuseks, suhtlemiseks, ka lõbutsemiseks, lustiliseks ja väga sageli nendes sündmustes võib ära kaduda ja ununeda jõulude tõeline mõte. Pühakiri, ütleb Heebrea kirjas. Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele vaid selline olnud kõigiti kiusatud, nii nagu meie ja siiski ilma patuta. Mis siis on kiusatus? Me võime lihtsustatult öelda, et kiusatus on olukord, kus me peame valima tõe ja meeldimise vahel. Tegelikult kiusatuses katsutakse meie usk läbi ja kiusatuse ehk selle testi tulemuseks võib olla kas langemine või jumala ehk tõevalimine. Sageli mõtleme inimestena, et kiusatuseks on meie jaoks selline olukord näiteks magus, võib-olla kiusatuseks ilus asi, kauplus vaateaknal võib meid ahvatleda kiusatuseks võib-olla teiste inimeste arvamus, mille me anname järele. Kuid pühakiri asetab kiusatuse põhjuse inimese sisse. Pigem on nii, et meie enesehimu peibutab ja ahvatleb. Ning psühholoogiliselt on see väide täiesti korrektne. Meie sisemine mina loob tegelikult olukordi, meie ise jätame otsuseid, meie ise teeme valikuid ongi, et kiusatusest vastanduvad jumala tahtmine ja meie enda meeldimine. Ja pühakirja algusest me loeme, et naine ütles, et selle puu viljast, mis on keset rohuaeda, on jumal öelnud, et ei tohi süüa. Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, see tegi ta silmadele himu ja et puu oli ihaldusväärne ja et see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi. Kas ei tule tuttav ette? Mingis mõttes me oleme iga päev sarnaste valikute ees kusagil südamepõhjas Me teame, mida jumal tahab. Ja samas me ise tahame midagi muud raha, plusti, võimu, liigsöömist, laiskust, mugavust ja selles kiusatuse olukorras. Meie maailm otsekui aheneb. Näeme vaid seda, mida meie silmad seletavad. Ja see, mida jumal on öelnud, läheb meelest ära või me ei taha seda endale tunnistada. Tõlgendame seda kuidagi teistmoodi. Ja oma südamepõhjas teades tõde, me kipume panema vastutust olukordadele ja ütlema, et need asjad on nii ilusad. Aga kõik teevad ju niimoodi. Ega mina üksinda ei tohi siis ajada midagi muud. Või taotleda midagi muud kui teised. Ja tulemuseks on surm ja väljaajamine ning selle kõigega kokku puutudes. Me võime mõelda sõnale peidame, alguses lugesime. Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nagu meie ja siiski ilma patuta. Vaadates jõululapsele, me saame teha ka jõulude ajal õigeid valikuid. Kõige headel.