Taali kahe Maarja Maarja. Sügisest ei oota keegi eriti midagi, niikuinii sajab, hommikul on külm ja õhtul tuuline. Patsid kapist villased sokid ja kummikud, keedad soojaks, mitmenda tee? Sügisest ei oota keegi eriti midagi, aga ta tuleb ja kingid kõik närvid korraga. Niimoodi kirjutas uitaja ja mõtleja Marie Jääratlasema instagramis, aga muideks mitte seinal, nii et see jääb alles vaid storis, nii et see lendleb 24 tundi virtuaalses tuules kaob siis jäljetult nagu soojas suve lõpus ja nii kevadel. Praegu on sügise staatuse riba umbes poole peale tiksunud. See on üks jõle maru aeg, mina tean ja mu koer teab sest maal Me käime tihti metsas ja mul võtab seal silme eest kirjuks. Linnas Me käime tihti pargis ja seal on nii palju lehti, nii paljude lõhnadega. Koeral võtad nina seest kirjuks. Sügis on alati minu lemmik olnud, puskinile meeldis väidetavalt ka marja jääretsile, ilmselgelt meeldib samuti. Ja nüüd, mil minu sõpruskonnas on tekkinud jooksuvaimustus ja inimesed käivad jalgadega kilomeetreid mõõtmes lausa iga ilmaga siis see vana ütlemine, et pole halba ilma, on valed riided paistab mulle vastu nende elust pakatavatelt nägudelt, iga kord, kui nad järjekordsest maastikujooksust mulle pajatavad. Kunagi heitsimise mehkri Šotimaal kirdeosasse häbentiini linnas. Häbediin on muideks Euroopa naftapealinn ja see oli kunagi väga uhke kaht kesklinn puha graniidist tahutud, mis tähendab. Ta vahetab päeva jooksul mitu korda värvisest greniiteni, sisuliselt tardunud kokteil seal kvartsi ja päevakivisid ja vilke ja amfipoole ja muid mineraale ning päeval ja häbedinan enamasti hall. Õhtuti päikeseloojangu ajal aga täiesti roosaja hõõgub öösel jällegi üsna tuht päikesetõusu ajal. Elle kergelt sillerdav mis mulle sinna Aberdeeni jaanuarikuu sees kolidest silma torkas, olid lumikellukesed minu uue toa akna taga justkui nagu poleks sattunud sinna. Marsaki muinasjutt 12 kuud, milles mu vend kunagi algklassides mängis. Selle süzee lihtne kuri võõrasema saatis vaeslapse keset talve võimatulemissioonile ehk metsast lumikellukesi otsima. Aga selle asemel, et lihtsalt surnuks külmuda, toimusid vaeslapse, sellised kergelt psühhedeelsed kohtumised kõigi 12 kuuga. Minu vend vist mängis jaanuari või siis öökulli, ma väga täpselt ei mäleta, sest ma olen ise alles mudilane. Aga igatahes Šotimaale kolinuna tuli lugu ise meelde. Imetlesin lilli nagu võlukunsti ja pidasin salamisi plaani paari nädala pärast suvitama hakata. Maja perenaine, kellelt tuba üürisin, rahustas mind aga kohe maha ja ütles, et ja praegu tundub soe kyll, aga mida kevade poole, seda vähem see aasta ajakaar Sulle soe tundub. Ta ise oli Lõuna-Aafrikast armastas päikest. Ja kinnitas mulle, et Šotimaailmaga pidada olla nii, et kõigepealt on üheksa kuud ootust ja siis on kolm kuud pettumust. Eesti aastaaegade puhul ma olen ka täheldanud, et kogu ühiskond on justkui üheksa kuud tiivselt rase mingi hea ilusa ootuses. Ja siis see kolm kuud suvel tõesti lähebki igasuguste naudingute seikluste ja magamatuse tähe all ja siis algab jälle uus, ootas aga tegelikult neid naudinguid ja seiklusi aktiste lasteaedadelt ka endale korraldada. Eelmise nädala uudishimu tippkeskuse saates oli juttu plokiahelast ja andmete turbest seeläbi nende digitaalsed sõrmejäljed sisalduvad teineteisest umbes nagu matrjoškad asetuvad üksteise sisse. Mulle tundub, et ka aastaajad toimivad samal põhimõttel vähemalt nende kultuuriline tajumine küll. Kui väga tõsiselt ja põhjalikult mõtlema hakata, siis tegelikult saab aru, et kõik suve head ja huvitavad aspektid on sisse kirjutatud ka sügisesse. Ise oma tegelikult ka talvesse, talve omad kevadesse ja kevade omad jälle suvesse ja nii edasi, kuni lõpmatuseni tuleb lihtsalt silmad lahti hoida ja need hetked kinni püüda. Sest nagu uitaja ja mõtleja Maria järed kirjutas. Sügisest joote keegi eriti midagi, niikuinii sajab. Hommikul on külm, õhtul tuuline. Võtsid kapist villased sokid ja kummikud. Keedad soojaks. Mitmenda tee? Sügisest ei oota keegi eriti midagi, aga ta tuleb. Lingid, kõik värvid.