Ma olen Tõnis Mägi ja loen teile eesti rahvajutupillimees vanapagana pidul. Endisel ajal elanud ühes külas vana soldat, kes tubli viiulimängija olnud juba noores põlves olnud ka selle töö peale väga osav, kuni teda soldatiks viidi. Nagu teada, tuurinud vanal ajal soldatite teenistusaeg väega pikale. Nõnda oli ka see mees koju tagasi jõudes juba päris vana ja põdur võitu tervisega. Viiuli mängimise ametit pole ta kroonuteenistusest ära unustanud, vaid mõistnud heli loomise kunsti veel üsna kaunisti. Seepärast käinud ta ikka pulmade varruda ja muude pidude peal mängimas kuude taga alati otsitud palutud-tellitud sest deta omas ametis päris meister olnud. Ükskord ühel õhtul hilja, kui ta jälle kuskilt sarnase praasniku pealt tulnud juhtunut oli järgmine lugu. Külakõrtsist mööda minnes tuli talle üks võõras mees järele ning hakkas temaga juttu tegema ja küsima, kas ta ei tea, kus kohas siinkandis üks tubli viiulimängija peaks elama. Vana soldati käes, viiulit näed, lisas ta veel juurde. Või ehk oled sa ise see kuulus mees? Kosmoses ametis, tõesti nii suurmeister olen või? Kui kaugele minu kuulsus rahva seas on ulatunud? Ei tea ma mitte. Mänginud ma ka olen ja viimasel ajal üsna sagedasti, sest et vanus ja kõhn tervis mind ei luba paremat tööd ette võtta, vastanud Solnud. Kui asi nõnda on öelnud võõras, siis pead sa küll vaevaks võtma ja minuga ühes tulema. Minu peremehe pulmad algamas ja mind on ta selleks välja saatnud, et mängumeest otsida. Siin trehvasin ma nüüd aga üsna kogemata otse sinuga kokku. Soldat orkunud vastutulekuks täna juba hiline aeg olla lubanud päeval tulla võõras, aga ei andnud järele ja palus, kui vähegi võimalik samal õhtul tulla. Kõnelesid ta elukoht pole siit sugugi kaugel, otse metsast läbi, ainult paar versta. Viimaks andis soldat järele ja lubas temaga ühes minna. Kohe keeranud nad tee pealt ära metsa ja hakanud ühte kitsast teerada mööda edasi tõttama. Hulk aega sammusid nad kiiresti edasi, nii et vanal elatanud soldati juba väsimus ja tüdimus kallale tükkinud. Ent mets läinud ikka paksemaks ja tee pole sugugi tahtnud otsa lõppeda. Viimaks ei suutnud vanake enam vaikida, vaid hakkas valjusti tee pikkuse ja raskusele kaebama. Võõras mees rahustas soldatite, kinnitas, et pulmamaja tuled iga silmapilk peavad paistma hakkama. Seal hakanud tõesti metsa puude vahelt tulekuma vilkuma ja veel ligemale jõudes nägi soldat seal üht suurt maja seisvat. Kui nad sinna majja sisse läksid, pole soldat mitte üht inimhinge näinud. Ka pulmalisi polnud kuulda ega näha. Viimaks mitmest ja mitmest toast läbi sammunud jõudsid nad suurde valgustatud saali, kus üks pealtnäha keskealine mees laua ääres istus ja sigarit suitsetas. Võõras mees seletas, et see ongi pulmaperemees. Nüüd tõusis peremees laua tagant üles, tereta soldatid lahkesti, tänas teda tuleku vaeva eest ja ütles, et pillimehel enne pulmi veel paar päeva aega puhata, on selle vastu Polutsuldatele midagi talle ükstaspuha kuusse, kuidas päev õhtule läheb? Hõlba elu siin pealtnäha karta polnud. Nüüd algas soldaatil kuuldne põli, süüa ja juua, saida päris ameerika moodi. Aga teha polnud midagi vaja. Viimaks, kui nõnda vedeledes tal juba kaks päeva mööda läinud, tuli pulmaperemees õhtul tema juurde ja palus tal viiul võtta ning suures saalis mängima hakata, sest täna õhtul pidid pulmaliselt kokku tulema. Soldat kuulas sõna, seadis pilli, häälde hakkas viiulit tõmbama, kuigi ta selle üle imestas, et külalisi esiti näha polnud. Kui ta nüüd mõnda aega oli mänginud, hakkasid pulma ma tulema ja, ja missugused veel kõik toredat saksa sorti härrad ja preilid. Mida kauem soldat mängis, seda rohkem neid juurde tuli, kes sisse astus, see hakkas kohe tantsima, kuni viima Saksamaal tantsijatest üsna kubises. Kuigi pidu, pilt, tormlik, lustiline olnud, paistnud see siiski nii imelik ja võigas välja, et soldati, süda rahul polnud. Iseäranis äratas pillimehe tähelepanu see, et iga võõras saali astudes ukse kõrval olevast toobrist silmi kastis vähenes silma pesemine. See peaks olema, mõtles soldat, lendamisi. Tahaks ka näha ja proovida, mis märg seal nõu sees religioon. Et viinapudeleid ühte lugu mööda saali ringi käisid, tegi pillimees enda rohkem jobuks, kui ta oli. Ta kargas äkitselt tooli peal püsti, hakkas Burmaliste seas mööda Taali ühe jala pealt teise peale ringi kargama, ise mänginud viiulit ikka edasi. Kui ta ükskord mõnda oma tantsu kergjälle üsna veetoobri ligidalt mööda läinud tõmbas ta teise käe sõrmedega vett ja äiga Sprutuga silm peale ilmad pulmalistest seda keegi märganud oleks. Et seda vett aga väga vähe oli saanud üks ilm veidi niiskeks ja teine jäänud päris kuivaks. Seejärel istus ta jälle oma vana koha peale. Kui ta nüüd aga ühe silma kinni pigistas, nägi ta teise silmaga ilmama imet. Ta polnud mitte toredas majas, nagu olin näinud, ei arvanud, vaid vanas lagunenud heinaküünis tantsijat pulmaliselt polnud sugugi niisugused peened saksad, nagu nad paistnud vaid püsti põrgulised ja vanapaganad ise, kellel kõigil suured sarved peas ja pikad sabad taga tolgendamas. Ka ei tulnud, et sisse uksest nagu soldat oli näinud, vaid kõik läbi seina. Kuigi selline uudis soldatid küll kohutas ei löönud taraks, vaid mängis edasi, nagu poleks midagi iseäralikku ta silma puutunud. Arvata poole öö ajal läks põrguliste seltskond laiali igaüks oma tuule poole. Ainult pulmaperemees jäi sinna. Soldat, isu oli sellest veidrast peost nüüd sootumaks täis ning ta küsis äramineku luba. Peremees aga soovisid ta veel sinna jääks ja ütles. Kuhu sina, vanainimene, siis praegu, südaöösel nii suure rutuga küll jookseb? Eks sa võid homme päevavalges minna. Kui aga soldat oma tahtmise juurde kindlaks jäi, lubati tal minna. Aga, lisas peremees veel juurde. Ega ma sind ometi sel kombel ilma palgata minna või lasta? Kannata veel vähe aega, ma tahan sulle su vaeva tasuda. Seda öeldes tassis ta sinna terve kastitäie paberraha ja käskis meest sealt omale nii palju võtta, kui süda kutsub. Mees näinud aga oma nägija silmaga ära, et seal polegi raha, vaid ainult puulehed. Sellepärast ütles mina paberi raha võtta, mina olen vana inimene, minu käes kaob paberi raha hõlpsasti ära, võib puhub tuul selle mu värisevate näppude vahelt minema. Parem las seisab niisama kastist. Pulmaperemees tõmbas seda kuuldes kulmu kortsu, aga ei lausunud sõnagi, vaid tõi sinna teise kasti selles olnud vaskraha. Kui aga soldat ühe silma kinni pitsitas, nägi ta teisega, et kastis on raha asemel kividel kondiprügi. Mees tõrkus jälle vastu. Ei mina, vana inimene, küll vaskraha, ta on teine liig raske kanda ega ole mul ka õiged hoidmise kohta. Mina olen hästi süüa, juua saanud, juhatage mind õige tee peale ja saatke ilusasti minema, muud palka ei soovima midagi. Üsna pahaseks ja ütles kaunis käreda häälega. Vaata mul jonnakad vanameest ei taha ühte ega teist, tra. Aga ilma palgata ma sind siiski minema ei lase. Nüüd tõi ta soldatite kastid hõberaha ja küsis, kas see kõlbab. Soldat vaatas ja nägi, et see euro Igra pulmaperemees sundis teda ühtelugu juurde võtma ja ta kühveldas kõik taskud hõberaha hoolega täis. Oli ta selle tööga valmis, juhatas peremees teda tee peale, käskis otse edasi minna, siis saavad varsti metsast välja. Soldat tänas hea söögi ja tubli palga eest ning lubas teinekord jälle mängima tulla. Kui tarvis peaks olema. Ta tõttas juhatatud teed mööda kärmesti minema. Juba õige varsti jõudis ta metsast välja, külakõrtsi juurde polnud enam sugugi nii pikk kui esmalt tulles. Nüüd algas solvardil päris lõbus elu, sest raha oli mehel küllalt käinud küll veel mõnikord mängimas. Ilmaski aga ei sündinud seal teenistuse pärast. Kui nõnda juba paar aastat edasi oli tuur, nüüd tuli viimaks nagu igal kaduval asjal ka soldati rahal. Lõpet tõotas küll veel, et teda ehk jälle kuskile sarnasele peole mängima kutsutakse. Aga see lootus oli asjata. Kui ta kord ühel laadal saiamüüjate putkade ümber luusis, kuulis ta, kuidas kaks saianaist käradasti tülis olid. Ligemale astudes nägi ta oma teise silma, aga et endine tuttav pulmaperemees mõlemad lülitseja juures agarasti tegutseb. Kord lükkas ta ühte, kord jälle teist naist, ässitas neid nõnda veel kurjemini kisklema. Seda nähes tuli soldat ligemale teretas vanapaganat, kui oma endist tuttavad. Sarvik tegi selle peale suured silmad ja küsis, kuidas sa sunnid mind, mäed. Eks ma sellest ajast näen, vastas soldat, kui sinu juures viimati peol olin, kastsin oma silma teiste järgi selle iseäraliku veega ja nii näen sind nüüd alati. Ah, seepärast sa näed mind, karjus vanapagan. Ta oli ühe krapsuga soldat juures ning pistis sõrmega mehe teise silma peast välja. Sellest ajast saadik kuni tänapäevani olla vana soldat ühe silmaga jäänud.