Hea raadiokuulaja mina olen religioonipsühholoog, Tõnu lehtsaar. Ja täna hommikul tahan jagada sinuga ühe mõtte ootamisest. Oleme jõulude eelses ajas ja jõuludega seondub ootamise mõte. Me ootame jõulude tulekut. Me ootame lunastaja sündi oma südames. Me ootame kingitusi, ootame oma pere ja lähedastega kohtumisi ja ootame, et midagi ilusat võiks meie ellu astuda. Ootuse mõte on aga väga sügavalt ka pühakirja kirjutatud ja ma loen vaid ühe salmilaulude kogust, mis ütleb. Ma ootasin issandat suure ootusega. Ta kummardus mu poole ja kuulis mu appihüüdmist. Ootamine on väga sügav, inimlik väärtus. Ja see, kuidas me oskame oodata, ütleb midagi meie kui inimeste kohta. Aga sa ütled midagi ka meie usuelu jumalasuhte kohta. Ootus, millest räägib pühakiri, on seesugune, mis on jumalale suunatud. Jumala ootamisel taanduvad inimlikud autoriteedid, arvamused ja jääb vaid üks, see, kes kummardub meie poole ja kuuleb meie appihüüdmist. Ja seal, kus algab isetegemine, algab närvitsemine. Algab dikteerimine ja oma käega käega asjade suunamine. Seal lõpeb ootus selle sõna jumalikkuse sügavamas tähenduses. Kuna ootus tähendab ka jumala usaldamist. Kuumutamise võime ja oskus oodata kuuluvad usu juurde. Nii nagu soojuse valgus kuuluvad päikese juurde nii kuuluka oskus oodata jumala häält, jumala sekkumist, jumala imet, jumala juhtimist usu juurde. Ning just jõulude-eelsel ajal on meil õigus eriti eredalt tunnetada seda, kuidas jumal vastab meie tegelikele, meie sügavamatele ja meie tõesti lootustele. Veel enam, see ei ole ainult meie eraasi, vaid ootamine, jumalale võimaluse andmine. Tema usaldamine muudab meid jumala kaastöölisteks. Me saame oodates kanda vastutust jumala ees. Me saame oodates teenida jumalikke eesmärke, sest oma ootuses me loome võimaluse jumalale tegutsemiseks. See kaastööliseks olemise aeg kujundab ka meid endid. Sest oodates Jumalale vaadates me tegelikult tunnetame ja mõistame ka ennast tõesemalt. Me saame aru jumala eesmärkidest, jumala tööst ja meetoditest meie juures. Ja kui siis tema kummardab, kuuleb meie appihüüdmist. Me mõistame, missugused on tegelikult tema tööd ja teed ning ootusejärgsel ajal me oleme paremad, oleme täiuslikumad, kui me olime enne. Ning lõppeks meie ootus on suunatud igaviku. Ja kui me mõtleme jõululapsele tema taastulekule, siis meie ootusvalmidus avab meie südame selleks, et tema võiks ilmuda nendes jõuludes kui ka kord igaviku lävel.