Head raadiokuulajad, mina olen religioonipsühholoog roog, Tõnu lehtsaar. Jõulude-eelsel ajal on kohane rääkida Jeesuse sünnist ja ka Jeesuse sünni ettekuulutustest. Loen Jesaja raamatu 53.-st peatükist. Esimesed kaks salmi kes usub meie kuulutust ja kellele on ilmutatud issanda käsivars sest ta tõusis meie ees nagu võsuke otsekui juur põuasest maast ei olnud tal kuju ega ilu ette vaadata ega olnud tal välimust teda ihaldada. See sõnum räägib meile, kuidas prohvet nägi Jeesuse sündi missugusena. Ta nägi Jeesust samal ajal ka selle sõnumi edasiandmise kontekst ja mõte võivad olla meile kõnekad. Hea sõnum oli looritatud kahtlusega. Üksikisik võib kahelda, aga see ei vabasta teda sõnumi edasiandmisest. Tõde on alati peidetud. Ta ilmub vaid neile, kes sisemas on nõus olema. Selle tõeväärilised inetu hingega inimene ei näe inimsuhete ilu. Valelik ei tunne tõesära. Salakaval ei mõista aususe jõudu. Lärmakas ei suuda hinnata vaikust. Kes ajasõnum ütleb meile ka seda, et juur, mis tõusis põudsest maast oli otsekui ime ja see näitab, et ühedki tingimused pole nii kehvad, et neis ei saaks ilmuda jumala au. Ja kui jõuludeks keelse kiirustamise sees ka meie tunneme, et meie maa on otsekui õudne või Me oleme tolmu alla mattunud nendes tegemistes toimetustes tormamistes. Hommikune sõna julgustab meid ja ütleb, et jumala sõnum on suurem kui kehvad tingimused. Ka põua, sest maast võib tõusta taim. Sellel taimel ei olnud kuju ega iluvälist ihaldusväärsust. Ei tähenda tegelikult midagi vaid näitab meile seda, et jumal ei arvesta alati sellega, mida meie peame oluliseks vaid tema teod on välisest ja meie hinnangutest sõltumatut. Näeme aga ei tunne ära. Ja selles jõulude ootuse ajas on meie eesõigus kummarduda, vaadata tähelepanelikult ka põua seal maal ringi ja rõõmustada nendest ilusatest taimedest, mida jumal meile näiliselt kehvades tingimustes alandada.