Head raadiokuulajad, mina olen religioonipsühholoog, Tõnu lehtsaar. Ja jõulude ootuse ajas on sobiv lugeda lunastaja sünni ettekuulutust. Raamatu 50 kolmandas peatükis öeldakse. Kes usub meie kuulutust. Sellele on ilmutatud issanda käsivars. Sest ta tõusis meie ees nagu võsuke otsekui juur põuasest maast. Ei olnud tal kuju ega ilu, et teda vaadata ega olnud tal välimust, et teda ihaldada. Ta oli põlatud ja inimeste poolt hüljatud. Valudes mees ja haigustega tuttav niisugune, kelle pealt silmad ära pööratakse. Ta oli põlatud ja me ei hoolinud temast. Ent tõeliselt võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid. Jessaaja kuulutas päästja sündi. Meie kristlastena kuulutame päästetööd ja mingis mõttes on iga kristlane otsekui Jessaaja täites Kristuse käske. Ime ju sõnumit lunastusest maailma. Ja seepärast võime küsida täna, mida on vanal prohvetid meile õpetada? Kõigepealt näeme, et Jessaaja hing oli lõhenenud ühelt poolt sõnu ja teiselt poolt küsimus, kes usub meie kuulutust. Ta oli kahtlev kuulutaja. Kuid tema kahtluses oli üks oluline kvaliteet. Nimelt ta kõhkles inimestes, aga mitte jumalas. Ta ütles oma visioon Nonii oma selguse välja tahtmata teistele meeldida. Ja tegelikult ta nägi näivuse taga tegelikkust, mõistes, et see, mis puudutab inimeste arvamust olgu esmaselt nähtav. Kuid meie sügavam ülesanne on täita jumala käsku. Jõulud teevad mediessaaja kuulutuse osaliseks. Ja jõulud annavad ka meile õiguse vaadata ülekuulajate ja kuuljate vähesusest. Olla kindlad oma jumalas ja tema sõnumis näha näivuse taga tegelikkust ning mõista, kes tegelikult võttis enese peale meie haigused ja kandis meie valud. Ja see mõistmine teeb meid vabaks nii kuulutuse kuuljateks kui kuulutajateks. Jõulueelsel ajal, kui kogu aasta läbi.