Niisiis hakati mind üha sagedamini kutsuma haigete juurde aga esialgu siiski vaid kergematel puhkudel. Nõnda nagu arvati, et mis on kergem, mis raskem tõbi, kus suuremad, kus väiksemad vaevad sai näidata kas maarohtudega või pelgalt oma kohalolekuga ning haige ärakuulamisega. Ikka rohkem hakkasin mõistma, et õpetajal oli õigus, kui ta kõneles usust rohud rohtudeks, aga kaks asja pidid tõesti olema rohtudest olulisemad. Haige pidi tahtma terveks saada. Ta ei tohtinud mõelda, et miski ei aita, piinad kestavad. Kui ta sisimas alla andis, siis ei aidanud ükski ravi ega minu lohutussõnad. Tahtmine terveks saada ei pruukinud väljenduda jutus, see pidi tulema kusagilt sügavalt seest. Ta ei tarvitsenud seda ise, teadagi. See oli tema elutahe sünniga kaasa antud elujõud, mis teda sai aidata. Haigus oli vaid pinnapealne nähe. Elujõuline inimene oli üldiselt terve. Teine oluline asi oli niisiis usk. Seda pidin mina, alatine kahtleja lõpuks tunnistama. See oli ennekõike usk terveks saamisesse. Usk minusse kui ravitsejasse, usk minu rohtudesse ja salvidesse agaga, usk headesse vaimudesse ja sõna jõusse. Ja miks mitte ka usk jumalatesse, keda keegi polnud näinud muidu kui segase peaga ning kelle kaela veeretati nii omakordaminekut kui ebaõnnestumised. Kui tagama kahtlesingi kõigis neis nähtamatuid asjus polnud ma ka ise mingi uskmatu. Uskusin ju neid märke, mida olin saanud 14 aastasena metsas nälgides. Uskusin suuremat jagu sellest, mida rääkis õpetaja. Uskusin temasse välvidesse, leotistesse ning nende valmistamise viisi ja lõpuks uskusin ka seda, et suudan inimesi ravida. Muidu ma poleks üritanud seda teha. Eriti algusaegadel juhtus, et kui olin läbi vaadanud haige, kelle juurde mind kutsuti ja talle ravi määranud olgu selleks salvid viibimine värskes õhus või kehalised harjutused. Jah, ka neid oli õpetaja mulle näidanud ning mõne sobiva olin ka ise leiutanud. Küsis mõnegi abivajaja lähedane. Mida ma õpetaja sellest juhtumist arvab? Usuti ju teda hoopis rohkem kui mind. Ehkki meil mõlemal oli nii õnnestumisi kui altminekuid oma raviga. Vastasin siis, et räägin temaga kindlasti sellest haigusest ja pean nõu. Nõnda aitas mu vana ning ikka väetimaks jääb õpetaja ravida selle usu kaudu, mis inimestel temasse oli. Mõnikord jutustasin madala tõepoolest nendest haigusjuhtudest ning otsisin kinnitust, kas ma olin toiminud õigesti. Kuid lihtsamatel puhkudel ma teda sellega ei tülitanud. Viimasel ajal tuli õpetaja ikka harvemini meie külla. Aga kui ta tuli ja mul oli ees mõni keerulisem juhtum, läksime kahekesi haige juurde. Kas see haige ja ta lähedaste uskumisele toeks tuli? Ei tea, sest vanake ise oli küllalt nõdraks jäänud ning ajas mõnigi kord segast juttu mida enamasti küll arvati vaimuilma eripäraks. Kuid mida mõni teine kainem inimene võis pidada ka vanaravitseja võimete kohanemiseks ning see kärpis usku temasse. Igatahes ei kutsunud teda haigete juurde mitte selleks, et inimesed näeksid tema kahanevat jõudu ning selle kõrval minu asjalikust ja kindlust kohe kindlasti mitte. Sest ma ju armastasin seda vanameest, kes oli valinud mind oma õpetajaks. Ma olin talle lõputult tänulik ja mul oli valus vaadata ta väetimaks muutumist. Ühel päeval ütles hing murelikult, et minema õpetaja juurde, tal on sind vaja. Olin õppinud hindama hingi, vaistu, ta ei osanud ravitseda ega püüdnudki sekkuda minu tegemistesse. Aga mõnikord teadis ta öelda selle või teise juhtumi kohta, mida ta tunneb. Kas haige seisund paraneb või halveneb. Ja kas ma peaksin ise haige juurde minema ning oma ravitoimet uurima. Tõtt-öelda olin ka ise viimastel päevadel ärevusega mõelnud oma õpetaja peale. See ärevus tekkis ajuti ootamatult, et ilma nähtava põhjuseta ning suurenes iga päevaga. Niisiis võtsin kätte ja läksin. Mu vana hea õpetaja heitluses surma vaimudega. Ta ütles oma vaevalisel viisil. Nad on munder. Mul ei ole enam jõudu neid tõrjuda. Kuid ta ei palunud, et mina seda teeksin. Sest küllap ta mäletas, et ma ei uskunud vaimudesse. Ma polnud neid eales tõrjunud, trummipõrin aga või vihaste sõnadega. Aga nüüd osutas ta oma nõrga käega seinal rippuvat trummile ning palus põrista seda natuke. Ehk kardavad. See oli mulle võõras asi, kuid ma olin mitmel korral näinud ja kuulnud, kuidas seda tehakse. Aga et veendumus ei tulnud minu seest, siis oli mu põristamisest kindlasti vähe abi. Siiski võtsin ma trummi ja lõin sõrmedega ning ka lahtise peoga vastusele nahka. Pöörasin trummi mitmesse kanti sest need vaimud, keda ma ei näinud ega tajunud olevat haige ümbritsenud. Neid pidi olema siin ja seal ka ja siin ma neid sõnadega ära. Aga küllap õpetaja mõistis, et minus pole usku vaimudesse ega siis ka jõudu nende peletamiseks. Ta heitis jõuetult käega, et pane see trumme ära. Riputasin nõiariista endisele kohale ning õpetaja viipas käega, et istuksin ta kõrvale. Oli tunda, kuidas ta viimase jõu kokku võttis, kui minuga katkendlikult kõneles. Ma lähen nüüd. Nad tulid mulle järele. Sina jääd minu asemele. Ma pole jõudnud sulle kõike rääkida, aga sa taipad ise mõistet palju võtta kaasa, kõik need salvid sealt riiulilt. Inimesed usuvad nende sisse. Võid öelda, et need on minult, aga ei pruugi. Olgu need sul nähtaval. Ära tee seda, mis on sulle võõras. Kui oled siit kõik vajaliku ära viinud, kukub see õnn kokku. Las kukub. Inimesed tulevad sinu juurde. Sa tuletad neile vahel ka mind meelde. Aga see pole tähtis, sa vaid ise soovitseda. Ma lähen kerge südamega tänu sellele, et sina oled olemas. Need jäidki ta viimasteks sõnadeks. Ta pomises veel midagi, aga nood arusaamatud sõnad olid määratud vist vaimudele, keda ta arvas enda ümber olevat. Ja need pominal öeldud sõnad ei olnud, tõrjuvad, vaid leplikud. Ja siis ta enam ei hinganud. Kogu küla mattis teda ning mina olin vaid juures. Ma ei pidanud midagi korraldama, ikka leidus neid, kes teadsid, mida on tarvis niisugustel puhkudel teha. Puhastamistoimingutega, kadakas, suitsetamise ja sõnade lausumisega said külamehed hakkama. Olin nüüd ka selle küla ravitseja ning seda mulle pärast õpetaja matust otsesõnu öeldigi. Külaelanikud tõid hobuse ning käskisid õpetaja onnist vankrisse laduda kõik, mida pean vajalikuks. Otsekui oleksid nad kuulnud tema surmaeelseid sõnu. Küllap oli ka sellest tahtmine kanda usk lahkunud õpetajas üle. Minule. Võtsin kaasa kõik tema rohunud sakud ja tohu doosid salvidega. Aga ka nõiariistad ja riidehilbud, mida ta mõnikord oli just ravima minnes selga pannud. Külaelanikud otse nõudsid seda mitte sõnade, vaid pilguga. Ilmselt oli neile seda vaja, et kinnitada usku minusse. Kui kogu kraam oli vankril ning onnijaid vaid lavatasid pingid, kehvake laud, kipakil riiul, mõned riideräbalad ja vähesed köögitarbed. Nõiatuseks meestest nagu poolkogemata räästaalust, palki toetavale viltusele postile. See nihkus paigast ning õnn kukkus. Tõepoolest. Palkide lagunemise ragin oli pigem tasane, sahin. Ainelise maailmaohe. Kokku kukkunud onni vaadates noogutasid mehed kuidagi mõistvalt. Teati, et vähemalt 40 päeva liigub õpetaja hing siin ümbruses ringi ning alles seejärel rändab ära kaugele. Nõnda räägiti surnute kohta. Üks külamees saatis mind hobuse ja vankri teie kraamiga. Minu kodukülla hing ei pärinud midagi, kui tulin järjekordse haige juurest. Aga ma tundsin, et ta ootab mõjutu. Ning ma rääkisin talle kõigest ka siis, kui mu vaim oli ravitsemise pingutustest väsinud. Ta kuulas ja noogutas, esitas vaid harva veel küsimusi. Vahest kõige keerulisemad olid juhtumid, kus haige puhul oli tegemist hingehädadega kui ta oli masenduses, mille põhjust ei osanud ise seletada või varjas seda, kuna tal puudus soov või polnud võimalik seda avada. Mõnel olid imelikud luulud. Ta nägi teistsuguseid maailmu ning mina ravitsejana ei saanud talle öelda, et neid maailmu pole olemas. Vastupidi kui ma tahtsin teda mõista ning tagasi tuua meie harjumuspärasesse maailma, siis pidin sukelduma tema nägemustesse jängidesse saama kasvõi kuigivõrd selle segase maailma mõistjaksja seletajaks. See ei olnud kerge ning mõnigi kord tekkis ohutunne, et ma ei saagi enam sellest teistmoodi maailmast välja või et too maailm oma ebatavalisusega moonutab mu hinge. Just nendel puhkudel olime lingist palju abi. Vahel piisas tema käepuudutusest ja ma sain tagasi tavaliseks inimeseks tema meheks üheks külaelanikuks teiste külaelanike hulgas. Kuid oma kindla käega juhtis mind öise õndsuse juurde siis avanesid taeva ning maa-alused ängid, haihtusid. Päeval aitas ainuüksi mõte temale mulle hajutada abivajajate õnge. Tundus, et rahvas usaldab mind ikka rohkem. Kama, ebaõnnestumised anti vist andeks, sest nendest ei räägitud. Teadsin hästi, et piisab ainsast juhusest, kus minu kui ravitseja viga on ilmne ja paljud võivad mulle selja pöörata. Niisugune asi võinuks juhtuda ka ülekohtuselt sest kumu on nähtus, mis kasvab kiiresti ja ilmutab lausa uskumatuid tahkem. Saatus oli mind sellest säästnud. Kui leiduski mõni, kes pidas mu oskusi ja võimeid napiks ega tulnud minult abi paluma siis oli see tema eneseotsus. Tagas proovis ise midagi oma lähedase heaks teha või kutsus ravitseja kusagilt mujalt. Õpetaja tundis üht niisugust, kelle hüüdnimeks oli suur sõna ning kes oli kaugele kuulus. Aga meie kahte külla olevat keeldunud tulemas, öeldes, et teil on oma ravitseja. Nüüd, kus õpetajat enam ei olnud ning mind peeti ikka veel liiga nooreks, ehkki olin selleks ajaks juba mitu aastat üle 30 võinuks too suur sõna ju tulla. Aga ma ei teadnud ainsatki korda, kus ta oleks käinud meil või naaberkülas. Olin mitmel korral mõelnud teda üles otsida talle külla minna. Põhjusi selleks oli mitmeid. Esiteks oleksin tahtnud talle mõista anda. Ta ei peaks keelduma meie küladesse tulemast. See ei riivaks mind põrmugi. Tean küllalt hästi, et olen veel algaja. Teiseks lootsin temalt midagi õppida, oli ju mu hea õpetaja, usaldanud mulle viimsegi saladuse ravi asjus. Iseasi, kas ma suutsin kõike vastu võtta. Uskusin, et ka kuulus suur sõna on valmis oma vaimurikkusest mõned terakese poetama. Kolmandaks oli mul mõte, et miks ei võiks kõik ravitsejad kokku hoida, üksteisega läbi käia, arutada raskeid haigusjuhtumeid, rääkida avameelselt, kuidas keegi on sellistel puhkudel toiminud, mis neile on ravis edu toonud. Aga ka oma vigadest ei peaks vaikima, et teised teaksid samasugustest vigadest hoiduda. Rääkisin oma mõtetest gängile ning nägin tema pilgus kahtlust, kuid sõnades ütles ta nõnda. Mine kindlasti, kuid ole valmis ka selleks, et sind avasüli vastu ei võeta. Ma ei hakanud uurima, mida ta sellega mõtleb. Aga küllap tal oli õigus nagu enamasti ikka. Ka temas oli palju noort usku. Aga kainet mõtlemist ehk rohkem kui minul. Arutlesime Ingiga, mida kuulsale ravitsejate kingituseks viia. Ta heitis kord pilgu õpetaja trummile, mis mul seinal rippus ja mida ma ravimisel kordagi polnud kasutanud. Ta heitis sellele küll pilgu, kuid ei öelnud midagi. Tundus, et ta oli ka ise oma põgusa mõtte maha laitnud. Minagi leidsin, et teise ravitseja loitsimis riist oleks ehk sootuks vastukarva, nii kuulsale mehele nagu suur sõna ka ühtki oma salvimis haige ravimisel mitmel korral mõjuvaks oli osutunud, ei söandanud ma pakkuda. Seegi ei pruukinud ise teadvale ravitseja meeldida. Kingitus pidi olema midagi sellist, mis ei ole ravimisega seotud. Ingel oli kirstus tagavaraks paar kauni tikandiga särki, mille oli tikkinud nagu paljud neiud ja veel enne seda, kui ta mõnele noormehele silma oli heitnud ning tolle kasvu järgi särgi valinud. Kuna toda ravitsejad hüüti suureks sõnaks, siis oletasin, et ta võiks kasvult üle keskmise olla. Niisiis valisime välja kõige suurema särgi Ingi tagavaradest, sest suur sobib ka väikesele väike suurele. Siiski torkasin taskuga paar ravis edukaks osutunud salvigarbikest. Kui astusin tema juurde minema seadsin varahommikul sammud tolle kauge küla poole ja mu meeled olid virged, sest päike paistis, linnud laulsid ning mina olin täis nooruslikku hindu, kuna soovisin kõikide inimeste heaks midagi vajalikku ära teha. Sinna oli ligi poole päeva tee kohale jõudsin ammu enne õhtut küsisin esimeselt vastu tulijalt. See oli sassis habemega vanamees, kus siin elab kuulus ravitseja. Miskipärast ei rutanud too mees mulle suure sõna eluaset näitama, vaid küsis, mis mul viga ja miks ma tema juurde lähen. Ta on kaugele kuulus, tahan teda näha, vastasin mina. See ei olnud nähtavasti hea vastus, sest habemik vaatas mind veelgi umbuskliku pilguga. Uudishimu on tühi laususte noorele mehele õpetlikult. Ma ei tahtnud talle nagu igale teiselegi valetada veel vähem aga endale mingit haigust külge sõnada. Seepärast ütlesin talle naeratades. Uudishimu viib inimesi edasi, paneb avastama maailma ning leidma paremaid ravimise võtteid. Ega teiegi suur sõna ilma uudishirmuta nii kuulsaks ole saanud, nagu ta on. Vanamees vaatas mind aina kahtlustavalt, kuid näitas siis ravitseja maja kätte. Küllap sellestki kohtumisest õpetust sain. Nõnda otsustasin kuulsa ravitseja aga veelgi ettevaatlikum olla ja mitte uisapäisa oma maailma parandamise kavadega välja tulla. Kui ma tema onni astusin, nägin seal morni näoga vanameest. Ta paistis ehk vaid pisut toekam õlgadest kui minu lahkunud õpetaja, kes mulle ka pärast surma oli unenägudes kasulikke näpunäiteid jaganud. Jõudsin vaid teretada, kui ta ütles mulle. Sa oled see noor ravitseja, sealt külast tuled minu juurde uudishimu pärast. Ka tema ütles selle sõna, otsekui oleks uudishimu olnud mingi pahe. Mul ei kõlvanud talle vastu vaielda, seepärast ütlesin, tulin tõepoolest selleks, et näha nii kuulsat ravitsejad ja tema käest mitmes asjus nõu küsida. Sul oli õpetaja, kes oskas, küllap enamgi, kui mina, tähendab sulle praegugi unenägudes nõu. Kuulsus on tühi õhk, mida rumalad inimesed liikvele puhuvad. Näen, et sa tead asju, mis ei ole silmaga nähtavad. Kuidas võid sa teada minu unenägusid? See on ikka nii olnud, mis seal teada? Vana ravitseja säilitas oma morni oleku. Laotasin täite Ingi tikitud kauni särgi. Selle saatis sulle mu naine ning suur sõna ei heitnud särgi poole pilkugi. Ravitseja ei ole maapealseid naisi, nende naised on vaimuilmas. Ju siis ei ole ma õige ravitseja, vastasin aupaklikult säilitades. Ega olegi. Sa usud salve ega usu sõna, jõudu. Ei kutsu trummiga vaime välja. Ei kasuta nende abiväge. Kuidas saab su ravi edukas olla? Mul pole sulle midagi öelda. Oli ilmne, et ta ei soovi minuga pikemalt rääkida ammugi siis tutvustada oma ravimisvõtteid ja vahendeid. Sel juhul olnuks mõttetu talle rääkida oma kavadest. Ravitsejad võiksid aeg-ajalt kokku saada ja teadmisi jagada. Seda enam, et ta mind üldse õigeks seda valitsejaks ei pidanud. Vahest saavad ravitsejad tõepoolest kui vaimuilmas, mille mina olin enda jaoks lukku pannud ja mille avamist ma esialgu igatahes ei kavandanud. See oli minu isepäisus ja õpetaja oli sellega leppinud. Too kuulus suur sõna, aga ei soovinud mind enda väärsena vastu võtta. Isegi kui oleksin tahtnud talle Luisata, et küllap õpin minagi üks kord vaimudega läbi käima oleks ta minu ebalemise läbi näinud. Ka minu praegust mõtet luges ta nähtavasti, sest lausus. Kui sa metsas lamasid, olid ometi vaimud need, kes sulle märgid andsid. Kui sa nad endast ära tõukad, siis oled nende süüdi. Minul pole sulle midagi öelda. Ka see oli mulle õppetund, et ma tema juurest sama targalt ära tulin, kui sinna olin läinud. Siiski lubasin endale nõnda palju avaldamist, aga see võis ka tõsi olla, et ütlesin. Kui võtaksid mind õpetada, õpiksin ehkavaime tundma ja nendega läbi käima. Mina sind õpetama ei hakka, seda ei saagi sulle keegi õpetada. Vaimudega läbikäimist südamega, kõigi oma meeltega tundma. Nii palju ma sulle ütlen, aga rohkem ei ütle. Milles nüüd? Aitäh sellegi eest. Laususin ma lahkudes. Kas tohin mõnikord veel su juurde tulla, kui mul endal on nõu otsas? Tulemist ma sulle keelata ei saa. Aga nõu andma oma sulle ei hakka. Ka need olid õpetussõnad ning ma võisin lahkuda teadmisega, et mu käik polnud päriselt tühi. Olin ju näinud seda kuulsat suurt sõna ning saanud aru, et mitte iga ravitseja ei jaga lahkelt oma teadmisi. Ja et küllap sellised lihtsad, aga võib-olla just õiglased olid tõenäoliselt paljud teisedki vanad ravitsejad. Hiljem kuulsin kelleltki, et kuulsat ravitsejate olevat nähtud küla vahel liikumas kaunis tikitud särk seljas. Nagu öeldud, oli hing mulle tubli abiline karavi asjus. Kuigi tema teha oli enamik koduseid töid ning ka mõlemal aiamaal toimetas enamasti tema aitas ta mul sageli ravimtaimi korjata ning hiljem nendest salve leotis valmistada. Kuna mitmed ravimid toimisid eriti hästi viina sees leotatud, siis õppisime mõlemad kaviin ajama. Hiljem aga jäigi see rohke mingi tööks. Ravimtaimed toimisid kõige paremini värskelt ning kale jõutisi ja putrusid tuli tarvitada loetud päevade jooksul. Salve ja eriti kuivatatud pulbreid võis pikemat aega säilitada, aga nende toime nõrgenes siis ligemale poole võrra. Ometi oli see meie ilmastiku puhul paratamatu. Aastaajad vaheldusid ning taimesobivuse ja vägevuse aeg oli üürike. Kogusime raudrohtu, mis aitas põletikku ja verejooksu vastu noort nõgest, mis tugevdas keha vastupanu võimet üheksavägist, köha ja kopsuhaiguse vastu. Kummelit paljude ihuhädade rahustamiseks angervaksa ja piparmünti seedimise soodustamiseks vaarikalehti krampide vastu, hõbepajukoort ja naistepunavaluvaigisti ajaks võilillelehti tursete vastu ja juuri maksahaiguste puhuks pärnaõisi rahustiks ja nõnda edasi. Oma aias kasvatasime ravi tarbeks sibulat, küüslauku, salveid ja rosmariini, porgandit ja kurki. Mädarõigas kasvas ise ja ajas vägevaid juuri. Kõiki neid taimi ja veel paljusid, mida ma siinkohal ei nimetanud, oskasid tarvitada ka paljud perenaised oma kodus ning ma ei teinud eales saladust, millistest taimedest valmistatud ravivahendit ma kasutan. Kuid selle valmistamise viisi kohta andsin selgitust vaid siis, kui otse küsiti. Polnud ju minu eesmärk see, et ennast tähtsaks teha vaid rahvas terve oleks. Kui inimesed saavad ennast ise aidata, seda parem kõigile. Minu selgitused ja osutamised rohtudele, mis ka kõigile teistele olid kättesaadavad, ei vähendanud usku minusse kui ravitsejasse ja teadjasse. Kui mõni mõtleski, et Ena oskust raudrohu tunnen ka ise ära, seda kasvab kõikjal. Siis oli tal ikkagi kindlam tunne, kui ta keerulisematel tõve juhtudel just mind appi kutsus. Vahel kutsuti ka hingi võib-olla väikeseks kiusuks minu vastu või prooviks. Aga tema keeldus alati ning saatis kutsuja juurde minu. Küllap oli hing aastate jooksul õppinud mõndagi, aga minule ütles ta nõnda. Sinule Travitsemiseks vägi ja vaim. Minul ei ole. Temagi tarvitas sõna vaim. Kuid ta mõtles seda muidugi teisiti, kui oli mõelnud minu õpetaja ning suur sõna kes oli paar aastat pärast minu külaskäiku lahkunud elavate maailmast. Mind hakati ka tema külla kutsuma, kui oli midagi tõsist, põhjendati seda ka väitega, nagu oleks suur sõna enne oma surma nimetanud minu nime ning saatnud mulle oma õnnistuse. Kui see tõesti nõnda oli, siis oli see mulle suureks auks.