Ka mu enda tervis polnud alati kiita. Kas see tulenes mu kidurest kehast või lapsepõlve näguripäevadest. Aga ma põdesin mitmesuguseid haigusi. Sellest külas muidugi palju ei teatud ja ma ise seda kuulutama ei kippunud. Öeldakse, et kui ravitseja põeb mitmesuguseid tõbesid, siis ta kaotab ravialuste usalduse. Aga see polnud tõsi, nagu oleksid mu enesehaigused mulle kui ravitseja kahjuks tulnud. Otse vastupidi, nendest oli palju kasu. Esiteks andsid need teadmise ja tunde, millised on minu ravialuste valud ja piinad ning millised võiksid olla nende põhjused. Tark oli ju ravida põhjusi, mitte haiguse väliseid tunnuseid. Teiseks sain ma enese peal katsetada mitte üksi oma leiutisi ja salve vaid ka võimlemisharjutusi, mis aitasid liigeste või seljavalu puhul. Sain proovida isegi käte pealepaneku mõju ja mõttelist sisendust. Ing oli mul terve, ainult lapseootele jäänud kuid viga ei pruukinud olla temas, vaid minus. Hing oli kogu hingest minu tegevuse edust huvitatud ja koguni kahetses, et ta nii vähe haige on. Ja ma ei saa temadel rohtusid proovida. Saime mõlemad selle kahetsemise üle naerda. Inimesed sündisid ja surid eluaastad, mis kellelegi määratud olid eri pikkusega. Ravitseja sai mõnelgi juhul seda veidike suurendada, kuid looduse loomulikule kulgemisele ei saanud ta kätt ette panna. Ta ise oli samuti looduse osa ning allus tema seadustele. Meie külades sündis küllalt palju lapsi. Küllalt palju nendest suri kas varsti pärast ilmaletulekut või varases nooruses. Seda peeti loomulikuks nähtuseks. Maailmatuuled olid karmid, ellu jäid tugevad ning usuti, et nõnda saab inimtõug paremaks. Hundid murdsid hirvekarjast maha neid, kes ei jaksanud teistega võrdselt joosta. Öeldi, et tänu huntidele said hirved kui liik ikka tugevamaks ja targemaks. Karmil talvel sai ka palju hunte otsa, sest neile ei jätkunud saaki. Nad olid looduse poolt määratud sööma teiste loomade liha. Nad ei saanud närida puukoort või lumega kõhtu täita. Huntidele hirvedele ravitsejaid ei olnud. Igaüks hoolitses oma tervise eest ise. Ja lõpuks läks ta üksildast paika surema, kui ta enne seda polnud sattunud teiste metsloomade saagiks. Inimestel olid ravitsejad, üks nendest olin mina. Sekkusime looduse kulgu ning püüdsime pikendada inimese iga. Me saime seda teha muidugi vähesel määral. Aga siiski. Keegi meist ei saanud surma ära hoida kuid vahel saime seda mõnevõrra edasi lükata. Mõnigi kord suutsime leevendada inimese valusid ning sellega parandasime tema igapäevast elu. Suutsime ehk pisutki suurendada rõõmu, mida pakkus inimelu oma üürikese saajas. Sest rõõmy oligi paljudele nende elamise mõte. Sageli väga sageli kutsuti meid, ütleme siiski mind mitte kõneleda teiste eest haige juurde liiga hilja. Nii et mul ei õnnestunud ravimitega ega usuga kannataja heaks midagi ära teha. Siis nähti meid võimetutena. Ma ei tea, kuidas toimisid teised ravitsejad. Küllap mitmedki õigustasid ennast erineval moel või ajasid süü vaimude kaela. Mina püüdsin seda mitte teha, vaid tunnistasin enamasti ausalt, et haigus on liiga kaugele läinud. Ja võime küll proovida seda või teist vahendit, kuid ma ei saa lubada, et need enam aitavad. Nagu ikka, nähtiga liigses aususes, kas nõrkust või kavaldamist. Aga keerutama ja valetama ma ei õppinud. Kõikidest ähvardustest hoolimata ei soovinud ma seda õppida. Kutsuti mingi haige juurde ikka siis, kui kodune ravi polnud aidanud või oodati, et keha ja hing tulevad ise oma hädadega toime ning inimene saab terveks. Sageli saigi, sest inimese keha ja hing on kanged, neil on suur varuravitseja, saab neile vaid väikeseks abiks olla. Mina küll tunnistasin seda ega teinud end tähtsaks. Isegi hing heitis mulle mõnikord ette, et inimesed vajavad usku minusse. Nad tahavad ju loota, et mina suudan hoopis rohkemat. Et ma saan alati neid aidata nende ihu ja hingehädades. Ehkki olin aastatega palju muutunud võrreldes toonase noorukiga, kes kõiges aina kahtles oli kahtlemine siiski mu iseloomu alles jäänud. Kuid avaldus nüüd teisiti. Kas või selles, et ma ei teinud ennast tähtsaks ei puhunud oma õnnestumisi suureks vaid tundsin nendest vaikset rõõmu. Et ma ei varjanud oma suutmatust paljude juhtude puhul ega ajanud süüd olematute vaimude kaela, kui mu ravi tulemusi ei andnud. Kui mõni külamees juhtus õhkama, et kus ikka oli vägev ravitseja, too meie ammu lahkunud õpetaja ning sel moel otsekui näitas näpuga mõnele mu ebaõnnestumisele siis võtsin mina selle rahuga teatavaks ning lohutasin end, et ega et inimesed tahavad ikka näha kaunimana ja vägevamana seda, mis on kunagi olnud. Ma ei või siiski öelda, nagu oleks mulle külajuttudega liiga tehtud. Rohkem tunnetasin poolehoidu ja hoolimist. Nagu olin seda tundnud ka lapsepõlves, kui külakorda käisin. Inimesed ei saaks koos elada, kui nad 11 ei toetaks, vaid aina vaenu kisuksid. Üksteise vastu sõdiksid, elaksid päevast päeva, küüned enda poole. Ka selliseid tuleb ette, oma särk on ihule lähemal. Aga raske on elada külas, kui oled ära teeninud teiste inimeste põlguse. Kui aga elad üksinda metsas, siis polegi põhjust kellegagi sõdida peale looduse enda. Aga kes seda teeks? Sõdides jääd loodusele alla varem või hiljem? Ikka õdusam on läbi saada nii inimeste kui puudega. Nii allikas, ilmaga kui mets mesilasega. Seda Kidadeks ravitseja teadma ning oma elujuhiseks pidama. Headus ja vastastikune tähelepanu on see, mis meie eluvääriliseks teeb. Enda seadust kandes on parem kasvõi enesetunne. Teadsin, et tänumeel on vajalik ja kosutav veel rohkem inimesele endale kui sellele, kes talle teenet on osutanud või head teinud. Ja siis saabus ootamatult õnnetus. Mu tubli, alati nii terve ning tugev ing jäi haigeks. Tal tekkisid tugevad sisemised valud ja hiljem ka verejooksud. Püüdsin teda ravida, kõigi omavahendite oskuste varal suutsin ajuti ära võtta ka valud kuid need tulid tagasi metsarohtudel, mida koos olime korjanud leotis del ja Keedustel, mida hing oli aidanud valmistuda ei paistnud mingit tervendavat mõju olevat. Mõni neist koguni suurendas ta piinu ning ma ei tahtnud oma kõige lähedasema inimese peal katsetada rohtusid, mille mõjus. Ma ei olnud kindel. Kuigi hing just seda soovitas mul teha. Kui tal olid paremad päevad, ütles ta mulle naerdes, et katseta, kui ma tema peal seda või teist vahendit, et selleks talle see haigus olevatki saadetud. Et tema peal saaks uurida rohtude toimet. Ka haigena tahtis ta mulle abiks olla ning aidata mul täiendada oma teadmisi ja oskusi. Lõpuks naised kõige tõhusamat abi sai ta sellest, kui ma hoidsin oma käsi ta kõhu ja kubeme peal. See küll leevendas ta valusid, kuid ei võtnud ära haigust rinnast. Olin viimases hädas valmis pöörduma taevaste vaimude poole kuid teadsin, et sellest pole abi, kui ma nende sisse ei usu. Ingliseisund muutus ikka halvemaks. Ema kirusin ennast, et mis ravitseja ma olen, kui ei suuda isegi oma naist aidata. Ütlesin seda oma hingevalus paaril korral Kaingile ja sain tema käest tõreleda. Ta luges üles kõik tõve lood meie ja naaberkülas, kus ma olin suutnud inimese terveks ravida. Tal olid kõik need meeles, otsekui oleks ta arvet pidanud. Meeleheites ütlesin ma paaril korral isegi nõnda, et jätan Travitsemise ameti maha, kui oled nii abitu ja saamatu, kui ma ei suuda midagi ära teha oma kalli inimese heaks. Nende ütlemiste peale sai ta eriti pahaseks. Ta tuli välja isegi niisuguse mõttega, nagu oleks tema haigus meile saadetud just selleks, et panna mind põhjalikumalt uurima inimese keha selgitama välja haiguste põhjusi ning leidma aina tõhusamaid ravivahendeid ja võtteid. Nagu ta varemgi veel terve olles oli mõnikord öelnud, et tema elu mõte ja otstarve olevatki ainult selles, et mind mu ravitseja teel toetada. Lõpuks istusin pidevalt taseme juures, andsin talle rahustavaid ja valuvaigistava idiooke ning hoidsin käsi tema vastutavatel kohtadel. See meeldis talle eriti ning võimalik, et ta isegi kavaldas, kui ütles, et just käte pealepanek annab talle kergendust. Ent haigusest jagu ei saanud. Süvenes üha. Enne kaotasin vist mina lootuse, kui tegid näo, et ma ükskord ikka ravinud terveks siis kaotus lootusega hing ning kustus silmnähtavalt. Ei ta keha ega vaim suutnud enam vastu panna. Enne surma ütles ta mulle nõnda. Kas sa lubadeta täidad mu viimse soovi? Inimese viimse soovi peab ikka täitma. Laususin mina üsna löödult. Sest aimasin, et pärast sellist sissejuhatust soovita midagi, mida ma meelsasti täita ei tahaks. Nagu niisugustel puhkudel vist tavaline, liigub mõte ikka sellele, et lahkuv kaaslane kas palub ennast mäletada ja uut kaaslast mitte võtta. Või otse vastupidi, nimelt just soovitab seda teha ning isegi näitab kellelegi, kes tema meelest jääjale sobiks. Ingli südameheaduse ja minule pühendumise puhul olnuks just viimane tõenäolisem. Aga seda, mida ta palus, ei osanud ma küll oodata. Ta ütles. Sa oled hea ravitseja ja siiski ei tunne sa inimese keha ja tema haiguskoldeid täiuslikult. Minu viimne soov on selline, et sa lõikaksid pärast mu surma mind lahti, uuriksid põhjalikult, kõike mu sees sest on ju inimestel ikka kõik sees ühesugune ning teeksid kindlaks kõikvõimalikud hädad ja moonutused, mis mulle piina valmistasid ja mille pärast ma nüüd ära lähen. Kui sa oled mu keha ja kõiki selle osasid põhjalikult uurinud ning loodetavasti ka kindlaks teinud, mis põhjustas mu haiguse, siis põleta mu tükkideks lõigatud keha tuleriidal ära nagu tegid seda meie esivanemad. Luba mulle, et sa täidad mu viimse soovi. Ma jäin tummaks. Ma tõesti ei suutnud seda lubada, kõnelemata niimoodi toimimisest, nagu ta palus. Noogutasin hädiselt ja tundsin, kuidas suured pisarad niriseb mööda mu põski alla. See oli niiviisi isegi hea. Võis mõista, et nutu tõttub olema võimeline lausuma tõotuse sõnu. Temaga ei rääkinud kogu seda juttu mitte vaevaliselt ja sõnu otsides, nagu seda tavaliselt teeb väga haige inimene vaid küllaltki soravalt ja kindlalt. Mis näitas, et ta oli oma soovi põhjalikult läbi mõelnud ja endamisi mitmeid kordi sõnastanud. Ja ka see oli nii Ingi moodi. Veel pärast oma surma tahtis ta mulle abiks olla. Vita rumaluke kujutas seda Abivaid ihulisena ette. Tema abi jäi mul ju nagunii elu lõpuni alles kõigis nendes mälestustes, mil me koos arutasime ravimisasju ning valmistasime katsetasime oma rohtusid. Kuigi ma ei uskunud surmajärgset maailma seda nõrkade lohutust ei uskunud esivanematega muude lahkunute hauast tulevaid nõuandeid teadsin ma ometi, et hing ja tema abi on mulle alati olemas ka pärast tema lahkumist. Ja see kõik tuleb minu enese seest nii mõistusest kui südamest. May täitnud Ingi viimast soovi. Ma ei suutnud seda teha. Võib-olla ma ikka ei olnud õige ravitseja, kes oma teadmise ja oskuse seab kõrgemale mistahes tunnetest. Võib-olla teistsugune inimene oleks pidanud palutud toimimisviisi, koguni armastuse teoks läheduse kinnituseks eelarvamuste ületamiseks. Mina igatahes niisugune teadlane ei olnud? Ei, seda ma ei suutnud teha. Ma küll põletasin ta surnukeha, nagu ta oli palunud, kuid kõik muu tema palvest jäi täitmata. Muidugi sündis sellest süütunne, et ma polnud armsa inimese viimset soovi täitnud kuid ma olin kindel, et veel suurem olnuks mu süütunne siis, kui ma seda oleksin teinud. Pidin ka selle süükoormaga edasi elama. Ing oli oma haiguse ajal, kui ta oli juba leppimas peatse surmaga mitmel korral öelnud. Sina ela minu eest, ela ära pikk elu ning aita inimesi nüüd veel rohkem. Otsekui oleksin mina ikka su kõrval. Tahtsin tõesti niimoodi tunda ja teha. Vahest isegi imelik oli see, et kuigi olin pärast Ingi surma väga kaua masenduses ja oletasin, et mind, kes ma polnud suutnud terveks ravida oma elukaaslast Elawei kutsutagi haigete juurde kutsuti ometi ning peaaegu kõik mu ravivõtted osutusid tõhusaks. Olin kuidagi eriti keskendunud ja hoolas ning mõnel puhul sain jagu haigusest, mis näis lootusetu. Ja inimesed panid seda tähele. Üks perenaine, kelle lapse olin surmasuust päästnud, ütles mulle nii. Ma tunnen, et hing on sul abiks. Sealt ilmast on ta abi hoopis vägevam ja sul õnnestub kõik. Muidugi oli see vaid inimese ebausk, aga pean tunnistama, et mul oli meeldiv seda kuulda. Õhtuti nutsin oma hingi taga ja ütlesin talle kõiki neid tänusõnu, mis eluajal ütlematajaid. Küllap oli see loomulik, et nüüd tagantjärele kasvas tema tähendus minu ravitseja elus mitmekordseks ja veel mitu kuud, vahest isegi paar aastat pärast tingi surma õnnestus mul kõik. Ravides kahe külarahvast sain ma tuttavaks kõigi nende inimeste eluviisi, harjumuste iseloomuga ka nende mineviku, tegude ja soovidega. Ma tundsin kõiki kahe küla elanike sedavõrd, et kuigi ma ei olnud veel ehk õpetamise eas, söandasin ma neid manitseda halbade kommete pärast. Soovitasin neil mõndagi muuta oma eluviisis. Palusin neil rohkem naeratada ja mõelda nii teistest inimestest kõige kogu maailmast. Hästi. Soovitasime neil mitte teha väikestki kurja mitte rääkida ega mõtelda teistest halba sest iga kuritegu ja halb mõte pöörab su enese vastu ning võib saada haiguse põhjuseks. Õpetades teisi, õppisin ka ise. Et mu ravi mõjuks, pidin olema rõõmus ja lahke. Seepärast pidin lahti saama oma ängidest ja kahtlustest, kas see või teine ravivõte või maarohi on ikka sobiv ja tõhus. See ei tähenda, nagu oleks ilma teeselnud. Ei, teesklus oleks alati läbi paistnud. Võlts lohutus poleks mõjunud. Ma kutsusin haiget ja tema lähedasi koostööle. Väitis, et vaid ühiselt saame jagu haigustest, jahukatuslikest harjumustest. Arvan, et erinesid mõnestki ravitsest, kes rõhutab heade vaimude tugev nagu öeldud, ei teinud saladust ühestki oma ravivõttest, ei pomisenud nimme segaseid sõnu. Uskusin, et naeratus ongi see hea vaim, mis meid abistada. Ja eriti naeratus terveneva tõbise näos. Olin siis mõned aastad üle 40 kuid inimesed suhtusid minusse kui vanamees, kes võib välja öelda kõike, mida ta õigeks arvab. Loodan, et see ei teinud mind liialt tähtsaks mu enese silmis ning ma säilitasin siiski oma kahtlema vaimu, mis oli ju tõestanud, et ka sellest on mu tegevusele tuge. Kus ma ka ei kahelnud mitmesugustes üleloomulikes jõududes, kuis maga ei panustanud oma ravitseja töös, rohtudele ja kehalistele harjutustele, kuis ma ka ei arvestanud, vaid inimese enese tahtejõudu, tema eluviisi ja harjumusi, samuti nagu talle sünniga kaasa antud jõuvarusid. Üks asi sai mulle ravitsemise pikkade aastate jooksul selgeks, ehkki ka selles oli näiliselt seletamatut salapära. Nimelt see, et mu ravi õnnestus siis kui Maravides mitte üksi ei määranud salve, manustanud leotisi, modinud haigeid kohti vaid just siis, kui ma seejuures rakendasin kogu oma hingejõudu. Küllap oli mul hetkeseisundeid, mil ma ei suutnud seda täiel määral teha vaid kasutasin üksnes väliseid vahendeid. Pikaajaline kogemus näitas, et sellistel puhkudel oli ravikokkuvõttes vähem tõhus. Kuigi mu teadmised ja oskused täienesid aina. Ometi ei teinud suured kogemused mind ülearu enesekindlaks sest olid ju kordumatut kõik inimesed ja nende haigused. Mõnel korral panin eneses tähele seda, et ma ei ole kogu hingega asja juures, vaid loodan välistele vahenditele, salvidele, sõnadele systerele, silma, hiljem endaga, kui lebasin väsinult kodus oma asemel ning kahtlesin vanaviisi oma võimetes. Siiski kogunes uut jõudu ja tarmu järgmise haige juurde mineku eel. Aga vananemine tegi oma töö mulle endale, hakkasid tõved kallal käima. Jah, ma polnud ammu enam too elurõõmus nooruk, kes uskus, et kogu maailm on tema ees lahti ja ta teeb oma elus veel suuri tegusid. Unistused kustusid, tubliduse tähendas sageli eneseületamist. Mõtlesin mõnigi kord surmale. Ma ei kartnud surma, mis tast ikka karta, ükskord tuleb nagunii ja pärast seda pole midagi. Olin piisavalt näinud surnuid ka nende hulgast, keda olin ravinud ja kellele elupikendust andnud. Aga surma ennast ei suuda ükski ravitseja lõpuks ära hoida. Inimese keha on veel mitu päeva endine. Kõik tema elundid on alles, mõned isegi toimivad edasi kasvavad küüned ja juuksed. Aga inimene on surnud. Ei kuule, ei näe. Kõik tema soovid on lõppenud, tema kogutud esemed jäävad ahnete maailma. See on lõpp ja rohkemat tema jaoks pole. Teadsin nii omaenda surma paratamatust, aga ma ei lugenud aastaid päevi, millal see peaks saabuma. Seni tuli elada, ravida rahvast külades ning jagu saada omaenda tõbedest ja vaevustest. Neid aina lisandus. Kord valutas selg, kord jalad, midagi oli lahti kõhus või tegi külmetus liiga kopsus kahises ja süda tagus valesti. Arvasin aga teadvat ka seda, et lõpp on see, kui ma alla annan. Paljud maailma asjad olid kaotanud oma väärtuse kuid teiste inimeste abistamine õnneks mitte. Ja usun, et hoolisin ka endast. Ütlesin endale aina, et mind on maailmale veel vaja piirduguse maailm või kahe kolme ümberkaudse külaga. Ja see tähendas ikka ka seda, et mind on tarvis mulle endale. Ja välised asjad kaotasid üha enam oma väärtusest. Uudishimu erines ning koos sellega ahenes maailm varsti pärast Ingi surma ei harjunud, ma elan tema aiamaad ja selleks teiste kätte. Tema majake oli nii vilets, et keegi sinna elama ei asunud ning see lagunes mõne aastaga. Oma aiamaad harisid ma edasi rohkem harjumusest ja kehalise liigutamise pärast. Aga õiget vajadust selleks ei olnud, sest mulle toodi ravi eest rohkem, kui ma tarvitada jõudsin. Oma ravi eest ei küsinud ma eales tasu ja mõnigi piirdus vaid tänusõnadega. Kuid enamik inimesi tahtis mulle kangesti tasuda, sest nad uskusid, et sel juhul mõjub ravi paremini. Ja selle usu pärast pidin ma igaanni vastu võtma. Kui oleksin keeldunud, oleksid mu tänajat küllap arvanud, et ju ma ei usu oma ravi tõhusus, kui ma seda tasu vääriliseks ei arva. Kui ma toodust midagi vaestele andsin, seda ei pandud pahaks isegi vastupidi, mind peeti seetõttu rikkaks. Mida ma muidugi ei olnud. Rikkus asjade või rahana on ikka seotud ahnusega. Tõeline rikkus on inimese sees ning see tuleb ilmsiks siis, kui ta jagab ennast ja oma vähest vara teistele. Olin siis lõpuks sealmaal, et mu tõsisem mõtleja hool keskendus sellele, kust leida noormeest või ka neidu, kellele oma teadmised ja oskused edasi anda. Olin proovinud mõnelegi noorele rääkida ravivõtetest ja vahenditest kuid mind kuulati viisakalt ära. Küllap pandi midagi ka tallele. Tõelist süttimist polnud ma seni veel kelleski näinud. Tuli leida just niisugune inimene, kes enne minuga kohtumist on selleks kutseks eos valmis. Ta ei pruugi veel midagi teada ravitsemisest kuid temas peab olema soov elada mitte üksnes endale. Temas peab olema osavõtlikkust ja kaastunnet hädalise vastu. Küllap leidus paljugi noori, kes tahtsid parandada maailma või teiste silmis kuulsaks saada. Kuid enamasti oli see kahjuks ikka seotud ka omakasuga iseenese keskpunkti seadmisega. Kust leida seda inetut noort, kelles on olemas suur tänutunne looduse vastu ning soov aidata inimesi? Kas elu vaeslaste seast? Vaevalt küll, sest ka nende hulgas on selliseid, kellel küüned enda poole või kelle hing on rikutud. Elu vintsutuste tõttu. Käisin silmad lahti ning vaatasin tähelepanelikult iga noort inimest. Ma tundsin koguni, nagu saaksin sellega tagasi osakese omaenda noorusest. Kui saaksin ise veel kord nooreks, minetaksin seeläbi kõik oma oskused ja tarkused. Oleksin rumal, kuid täis lootusi ja uudishimu, vaataksin maailma pärani silmi ja avastasin seal asju, mis teiste poolt ammuilma avastatud. Kuid pidama praegu oma kuulsusekoorma otsas logistades enam ei suuda näha, sest kae on kasvanud silme ette, koorik on kasvanud südame ümber. Meeled on erinenud ja ma ei leia üles seda luisk, millega neid taas teravaks ihuda. Kui saaksin veel kord nooreks, läheksin jälle metsaelu mõtet otsima. Ning vahest leiaksin sealt mõne teise tegevuse, mitte ravitseja oma. Aga ikka nii, et minu tegude mõttest jääks mälestus mõnekski aastaks nende inimeste pähe ja südamesse kes on olnud mu lähedal ja kelle vaimu olen ehk saanud mõjutada. Sest mida muud me siin elus.