Naabrimees oli puskarit ajanud ning ennast purju joonud ja endale kuidagi kogemata ette. Ta võttis mul kõrvast kinni ning viis oma õuele. Et kõrvast sikutamine oli valus, olin sunnitud talle järgnema. Ise ta muudkui kordas. Ma pean sind õpetama. Mis õpetust ta mulle anda tahtis, seda ma ei aimanud. Aga midagi head see kindlasti ei tähendanud. Nii oligi. Oma õues võttis ta seinalt sedelgarihma, surus mind enda vastu, rebis mul püksid alla ja kukkus nüpeldama. Ma ei olnud talle mingit pahandust teinud ega saanud aru, mille pärast ta mind peksab. Aga ma ei karjunud valu pärast, selline oli mu iseloom. Ja et olin vaeslaps, siis olin harjunud igas olukorras vait püsima. Naabrimees aina kordas, pekstes. Sul pole kedagi, kes sind karistaks ilma nuhtlemata lapsest õiget inimest ei kasva. Seda öeldes olid tal peaaegu pisarad silmas ning ta häälest kostis, otsekui teeks ta mulle nuhtlemisega suure heateo. Ma ei tea, kaua see kestis ja kui kaua veel oleks kestnud, kuid õuele tuli tõenäoliselt mitte minu summutatud õieti peale perenaine kes hakkas mehega tõreleva. Mis sa, Pinelum, last peksad, oled ennast täis lakkunud ega tea, mida teed. Ja ta otsekohe järele. Peremees lõpetaski peksu ja hakkas naisele seletama, et teinud seda üksnes hea pärast, et minust kasvaks tubli mees. Kuid perenaine oli tõre, kamandas mehe tuppa ja andis minule Kirnuga hapukoort. Et ma vääriksin sellega vermeid oma tagumikul ja seljal, mida ma ka tegin. Aga ülejäänud koore sõin ära ja see oli väga hea. Hiljem tuletas naabrimees mitmel korral meelde, kuidas ta mulle kasvatamise eesmärgil kere peale oli andnud ja seda rääkis ta täiesti kaine peaga. Kas mäletad, küsis ta siis, iga kord. Valetasin, et ei mäleta. Jah, ka seda ma valetasin, sest ei soovinud etta oma teost tagantjärele. Lõbu tunneks. Nende naabrite juures käimist ma siiski ei jätnud sest sealne perenaine oli minu vastu alati väga lahked ning vaatas ikka järele, kas mul on puhast pesu selga panna ning musta võttis pesta. Vermed kehal paranesid seekord tänu hapukoorele ruttu ja tõtt-öelda ei olnud peksja hiljem pahane. Mu järgmine ravimi, see lugu oli kummalisel kombel seotud tollesama naabriga. Ta naine minu vastu ikka hea ja lahke olnud. Perenaine tuli minu juurde ning oli ähmi täis. Ta ütles. Tean, et sa oled terveks ravinud, vastasmaja poisikese tulin sinu käest abi otsima. Vanamees on suurtes valudes. Mina ei oska kuidagi aidata. Vanamees oli toosama, kes oli mind purjuspäi peksnud ja seda hiljem ikka nagu pisut irvitades meelde tuletanud. Teadsin, et kui soovin inimesi aidata, nagu mulle selle kohta aastaid tagasi märgid olid antud siis ei tohi ma mäletada kurja ega head. Pean olema ühesugune kõigi vastu, kus need valud tal on? Küsisin perenaiselt. Need on sees, eks ta ise näita. Ma ei teadnud veel kuigi palju sisemiste hädade kohta. Võtsin igaks juhuks kaasa kimbu kuivatatud kummelit ning läksin koos abi palujaga haige juurde. Mees lamas, lavatsilia oigas. Kust sul valutab? Küsisin temalt. Ta näitas alakõhule. Teadsin seal olevat mitmesuguseid elundeid, mis inimesele tarvilikud. Olime nendest rääkinud õpetajaga, aga mitte eriti palju, sest talle paistis olevat huvitavam rääkida vaimudest ja inimese hingeainest kui lihast-luust ja elunditest. Mina olin olnud sea-lamba- ja mullika lahkamise juures. Mulle ei meeldinud loomade tapmine. Aga see oli paratamatu, sest inimene sõi liha ja kus ta muidu pidi seda saama. Kütitud metsloomaga oli ehk pisut teisiti, aga põhimõttelist vahet ei olnud. Suured ulukid olid inimesele ohtlikud ning kütt võis teha näo, nagu tapaks ta neid enesekaitseks. Aga see oli muidugi häbematu vale sest mittenud loomad ei tulnud külla inimest jahtima, vaid inimene läks metsa nende järele. Vaid harva juhtus seda, et kevade poole talve tuli näljane hundikari küla lähedusse kuid minu eluajal polnud juhtunud, et nad oleksid maha murdnud inimese. Küll aga olid paaris kohas tunginud halvasti kinni pandud lauta ja seal hävitustööd teinud. Koduloomadega oli sootuks teine lugu. Neid toideti armastati, hellitati, sülitati ja siis ühel kurjal päeval tapeti ja oldi rõõmsad nende liha süües. Mina käisin tapmise juures selleks, et looma sisemist ehitust tundma õppida. Mis on kops, mis neerud, mis põrn. Ka inimene on loom ja tema sisemine ehitus pidi olema sarnane loomade omaga. Inimest ma muidugi seestpoolt näinud ei olnud, kuigi olin õpetajalt kuulnud, et kunagi olevat mõni väga kuulus nõid kalaipu lahti lõiganud ja surnutest nende kadunud väge otsinud. Niisiis ei teadnud ma toona veel inimese sisemistest hädadest kuigi palju mõnda asja ka siiski nende katsetuste põhjal, mida teised ravitsejad enne mind olid teinud. Vaatasin naabrimehele tähelepanelikult otsa. Abitust või kõhklust ei tohtinud mu pilgus olla ega olnudki, tundsin seda. Asetasin oma käed tema haige koha peale ja hoidsin neid seal kaua. Võib-olla ka pomisesin seejuures midagi seesugust, et sina sisemine elund, ole mõistlik, ära piina seda meest, sind on hoopis selleks tarvis. Et sa teda teeniksid, teda tubli reipana hoiaksid. Küllap ma jah, just nõnda omaette kõnelesin, tolle valutava kohaga teise inimese sees. Aga kindlasti tegin ma seda nõnda tasa, et sõnadest aru ei saadud. Ja kas ma isegi neid hiljem mäletasin. Mu käed läksid kuumaks, nad olid haigus tundnud. Kuid mees oigas edasi. Ja siis äkki, kui mu peopesad olid juba väga kuumad, nõnda et see kuumus oli vist levinud juba küünarnukkide, nii mees äkki lõtvus ega hoianud enam. Natukese aja pärast ütles ta imestades võtsidki valu ära. Kas valu on nüüd sinu kätes? Küsis perenaine imestunud häälel. Küllap on, aga ma olen terve ja tugev ning see valu pudeneb peagi mu kätest. Ma vastasin mina teadmata, kas tegelikult tõsi on? Andsin perenaisele kannutsaku kummelit, teadsin, et seda koguvad paljud perenaised ning tarvitavad sellest keedetud teed kõhuhädade puhul. Aga nüüd olid need minu antud ja vahest oli teistel nendesse rohkem usku. Ütlesin perenaisele. See on kummel. Keeda sellest teed, jahuta jook maha ning anna seda talle pool kruusi kolm korda päevas. Kui naabrimees oli valudest selleks korraks lahti saanud ja juba naeratas, ütles ta, nagu mind nähes harjunud oli. Kas mäletad edasi? Madal rääkida ei lasknud, vaid ütlesin. Ära sina ka mäleta? Kui Ingi vanaema suri, hakkas noorik elama peamiselt minu juures. Tema hurtsike maalapi jäid alles ning me käisime koos seda harimas. Minu tööosa oli seal küll väike, sest hing ütles, et ta tuleb üksinda kõigega toime on juba aastaid tulnud. Ka minu majakese juures olevat põllulappi haris nüüd põhiliselt hing. Ta ütles. Sinul on elus teine ülesanne tegelema rohtudega, õpi ja katseta ravivõtteid. Inimestel on siin tarvis ja mitte üksi meie külas, Väike-ümberkaudsetes. Vastasin talle. See on tulevik, võib-olla saab minust asja, võib-olla ei saa. Ing noomis mind, sa ei tohi korrakski mõelda, et sinust ei saa asja. Õpetaja on sind välja valinud ja sa oled juba mitut inimest aidanud. Püüdsin veel vastu vaielda. Su vanaema suri ja ma ei suutnud tema heaks midagi teha. Tema aeg oli sealmaal ning ta ise soovis lõpu vanaduse kannatustele. Laususin. Päriselt ta siiski ei keelanud mul põllutöödest osa võtta ja ma tegin seda meelsasti. Kui me olime koos oma kahel põllumaal trassinud ja õhtuks väsinud, olime õnnelikud, vaatasime naeratades teineteisele otsa ning saime kokku, kui mees ja naine. Olime seda head asja kogenud esimest korda juba varem Ingi ühe külaskäigu ajal ning tema algatusel seda ei pidanud õppima. Ka loomad ja linnud said ühte, ilma et keegi oleks neile sigitamise tarkust õpetanud. Inimesed õppisid lisaks nautimist, mis looduse seisukohalt vahest ülearune. Aga vahest ka mitte, sest minu meelest nautis ka iga rohulible iseennast, päikest ja vihma. Mesilane nautis lilleõit ja sääsk nautis inimese verd kas või oma elu hinnaga ning ööliblikas nautis küünlaleeki sedavõrd, et leegis ka hukkus. Viimased kaks näidet on siiski erandid. Enamasti käivad eluline vajadus ja nautimine käsikäes. Nii nautisime ka meie Ingiga teineteist. Kuid pärast meie esimest kokkusaamist ütles mulle õpetaja. Ma tean, et sa tegid eelmisel ööl selle küpse neiu oma naiseks. Ja üksjagu ka sellepärast tulin ma täna sinu juurde. Olge teineteise päralt. Kuid ärge liialdage. Noorusel on selline kalduvus, kui ta avastab elu tolle vajalikku ja loomulikku külje. Vähesed loomad liialdavad ses asjas, mitmed saavad vaid kord aastas kokku. Inimesel on see vajadus muidugi suurem ja mitte igast ühte saamisest ei sünni uus elu. Ka sellise priiskamise on loodus ette näinud. Aga sinul kui ravitsejal tuleb kõiges mõõdukas ja tark olla liigne kirg kärbib su võimeid. Ausalt öeldes ei meeldinud mulle ta jutt. Ta oli ju tüdinud vana inimene, aga mina soovisin elada oma noorusaega. Midagi madala vastu muidugi ei öelnud, küsisin vaid, kuidas sa seda kõike minust tead. Vahest oli selles küsimuses ka pisut minu tavalist kahtlemist või koguni pisikest pilget ent rohkem siiski au paklikust mõnda asja sinus teadma ehk paremini kui sa ise. Näiteks naerma sinu tulevikku üsna selgesti. Kuigi sa ise alles kahtled selles olen praegu kogu oma tähelepanu sinule koondanud. Mu elu peamine ülesanne enne surma on see, et saaksin kõik oma oskused sulle edasi anda. Kas niisugune asi on üldse võimalik? Kui ma kõike oma naha peal ei tunne, ei proovi ega ela läbi, kahtlesin ma taas. Nõnda mõtled sa praegu, ütles õpetaja. Kuid minu öeldud sõnad jäävad sulle mällu ning sa leiad need sealt üles, kui vaja, läheb. Küllap oli vanal õigus, mul polnud põhjust talle vastu vaielda. Olin juba õppinud oma kahtlusi endasse peitma. Arutasime hingiga, kas me ei peaks siiski pulmad maha pidama, sest muidu pole me külarahva jaoks õige paar. Teadsin, et Ingilon kirstus olemas ka pidurõivad, mis ta oli õmmelnud ja tikkinud veel enne, kui sai 18. eks. Nüüd oli ta juba 26 ning need riided seal kirstus, küllap kiusasid ta meelija, nõudsid selga panemist. Minul selliseid riideid polnud, kuid teadsin, et hing oskab neid ka minu jaoks valmistada. Siiski oli just kaine peaga ing see, kes kahtlema hakkas, et kas meie oma vaesuses oleme suutelised külarahva rõõmuks pulmapidu maha pidama. Mina selles asjas talle muidugi peale ei käinud. Kui põllutöödest tuli vahe ja meie kohtumised õpetajaga sagenesid kadus hing pikkadeks päevadeks oma hurtsikus. Kuid ööseks tuli ta koju, sest talle oli mind vaja, nagu oli teda vaja mullegi neil kallistamise öödel, mil me õpetaja sõnade järgi ei tohtinud liialdada, mida me vahest siiski tegime. Sest mis on liialdamine, kus on mõõdupuu? Ega me ju karud olnud, et ükskord juulikuus kokku saada, siis lahku kõndida ja emakarul poegida, jaanuari pakaste ajal koopas käppa imeda ning oma poega imetada kelle isakaru võis kohtudes koguni maha murda, kuid tulevase võistleja meile miskipärast laps ei sündinud. Vahest oli seegi ravitseja saatusega ette nähtud. Mõnikord mõtlesin pisut lapsikult, et vahest seepärast ei jää käima peale, et meil on pulmad pidamata. Temal polnud kindlasti midagi lapse vastu. On ju looduse poolt kõigile naistele määratud sünnitada, kuigi mõned kardavad sellega seotud ohte. Teadsin, et mind kui meesterahvast sünnituse juurde ei kutsuta selleks on igas külas olemas naisterahvad. Küll aga pidin ma sünnitaja ning vastsündinu võimalikest hädadest kõike teadma. Ka sellest oli õpetaja mulle mõndagi pajatanud, kuid sellega kokku puutuda polnud mul veel olnud. Juhust külas oli surnud mõnigi sünnitaja veel rohkem, aga lapsi kohe pärast sündimist. Kas ka hing mõtles nende asjade peale, sellest miskipärast häbenesime rääkida? Jah, ta kadus pikkadeks päevadeks mahurtsikusse ja mina teda sinna vaatama ei läinud, sest ta polnud kutsunud. Aga ma arvasin siiski teadvat, millega ta seal tegeleb. Nimelt olid seal külmas kambris kangasteljed, mida minu majas ei olnud, kus ema oli oma perele riideid kudunud, seda ma ei teadnud. Küll aga teadsin, et igas peres polnud oma kangastelgi ning kudumas käidi naabrite puhul, kui seal oma naisperele neid parajasti pikema aja jooksul tarvis ei läinud. Ing tuli mõne aja pärast äraseletatud näoga ning laotas mõõtena harile linasest riidest särgi ja püksid. Need polnud mitte üksi kokku õmmeldud, vaid neile oli ilusad mustrid peale tikitud nagu pidurõivastele kohane. Ma polnud küll eriline asjatundja, kuid märkasin, et tingi mustrid erinesid mitmeti. Nendest, mida ma olin näinud küla noormeeste pulmarõivastel tahtsid pulmi pidada. Ütlesin mulle naeratades. Ega mina üksi tahtnud. Aga jäägu nii, nagu ta öelnud oli. Ja ega see olnudki täie tõega öeldud. Kui ta oli mitu nädalat kulutanud kangakudumisel ja rõivaste õmblemisele siis pidi tema pulmatahtmine palju kangem olema kui minul, kes ma asja heaks ainult sõnu olin teinud. Niisiis tuligi meil pulmad maha pidada ning Me kutsusime oma pidupäevaks külarahva kokku. Peab ütlema, et mitte kõik ei tulnud sest mõnda naisterahvast olevat kuuldud ütlemas, mis pulmad seal enam ammu ju elavad koos. Aga enamik tuli siiski, sest küllap arvestati minuga ning vahest mind isegi pisut kardeti. Oli rumalatele inimestele arvamus, et kui keegi suudab ravida haigusi, siis seda enam suudab ta neid esile kutsuda. Ühtelugu kardeti kurja silma ja õelat tahet ning nende vastu kasutati mitmesuguseid võtteid. Minu meelest oli see ebausk, sest üksnes kurja silmaga ei saa kedagi ära kaetada. Kui ise oma tervisega hoolas oled. Et teise inimese halb suhtumine sulle halba võib teha. See oli vahest küll mingil määral õige. Aga küllap oli nii, et halba soovia kahjustas rohkem ennast kui teisi. Et ravitseja hakkas ise haiguse esile kutsuma kasvõi pelgalt selleks, et oma oskusi näidata. See tulnud küll kõne allagi. Selline oli minu enda veendumus, mis oli kinnitust saanud metsas labamise päevadel. Seda teadmist võiks lugeda üheks minu saadud märkidest. Olgu see siin ära öeldud, ehkki olin maha teinud metsast saadud juhatuse järgi, et ma nendest märkidest kellelegi kõnele isegi õpetajale mitte. Tema näis neid küll ka ise teadvat või vähemasti aimavad, nagu ma mitmetest tema vihjetest aru olin saanud. Ta nimelt kinnitas sedasama üsna oma õpetuse alguses, et ravitseja idee eales kurja. Ta ei ütle ka kogemata halbu sõnu. Ta ei maksa pahade õuest kätte, ta isegi ei mõtle halba. Ning ta ravib ka seda inimest, kes tema vastu on kurja haudunud või otsesõnu talle halba teinud. Ega külarahvas ju kõik ei teadnud ning anda selgitust ravitsemise põhitõdede kohta polnud minu ülesanne. Niisiis tuli enamik külarahvast meie pulma tõi kaasamis, kellelgi kaasa tuua oli. Ning ka hing vaaritas naabrinaiste osavõtul mitu päeva. Hõrgutisi meil pakkuda polnud, aga pulmade ja pidupäevade puhul oli külarahvas leplik. Naaberkülast oli kohal vaid minu õpetaja, kuid ta hoidis ennast teiste inimeste varju. Täideti pulmakombeid, lauldi, tantsiti, söödi, joodi meie mõlema majas, mis selleks puhuks olid korda tehtud niivõrd kui võimalik. Selleks on ikka paar külameest appi tulnud. Pruut toodi pidulikult minu majja otsekui oleks ta sinna esmakordselt sattunud ja mina pidin ta üle ukseläve juhatama, sest meil kummalgi ei olnud vanemaid. Kuid ka orbudele olid pulmad ette nähtud ning selleks mõnedki kombed kohandatud. Niisiis tantsiti, lauldi, mängiti pilli nagu kõikides teisteski pulmades. Ja räägiti meile mitmeid ilusaid sõnu. Nooremate meeste suust kuuldus muidugi ka selliseid, mida liigitatakse rõvedate hulka. Aga eks seegi käinud pulmanaljade hull. Kuuldus minust, kui ravitsejast oli juba tasapisi mööda küla laiali läinud ning üks kui teine tuli abi otsima või nõu küsima. Suurt usku minusse siiski veel ei olnud. Ennekõike olin ma ravitseja kohta liiga noor. Inimestel oli ettekujutus, et ravitseja peab olema kas vanamees või vana naine kelle oskuste ja võimete taga on suur elukogemus. Ei mõeldud sellele, et enne kui üks ravitseja vanaks ning kogenuks saab peab ta juba noorelt sel alal tegutsema ning kogemusi korjama. Muidugi teadis vana rohkem kui noor, aga õppimine läheb noorel hõlpsamalt ja lobedamalt kui vanal. Teiseks põhjuseks, miks minusse kohe suurt usku ei tekkinud, oli mõistagi minu kahtlev meelelaad. Ma ei suutnud tähtsa näoga ja enesekindlalt öelda teisele inimesele õpetussõnu. Kui ma ise nendes täiesti kindel ei olnud. Juuelimu kahtlev vaim mulle juba sünniga määratud. Ja kui õpetaja tahtis seda minust välja juurida, oli juba liiga hilja. Huvitav oli see, et metsast saadud märgid ei kõnelenud midagi kahtlemise vastu. Pigem tegin ma seal järeldused, kahtle kõiges. Kuid otsi siiski tõde. Nõnda saad targemaks. Ent kui ma külarahvas Travitsedes näiteks juhtusin kasvõi kogemata ütlema, see tuli mu seest et võtta seda rohtu, võib-olla aitab, siis hinnati mu sõna võib-olla just niiviisi, et see noormees ikka ei tea päris täpselt, mida ta tahab teisele sisse sööta. Vaid väga targad inimesed oskasid seesugust ütlemist pigem tarkuseks pidada. Et meie koos abivajaja ka katsetame ning püüame haigusest jagu saada. Neile, kes ei olnud nii targad, oli vaja kindlat sõna ja usku. Seda oli ka õpetaja mulle aina sisendanud ning see oli üks väheseid asju, mille puhul ma söandasin talle vastu vaielda. Ütlesin talle. See on pettus, kui ma ise kindlalt ei tea, aga teisele inimesele kinnitan. Sul on õigusvastas ta mulle rahulikult, aga inimesed vajavad, uskub, usk aitab neil haigusest võitu saada ka siis, kui meie rohud on jõuetud. Kui inimest piisavalt ei peteta, petab ta ennast ise. Ja seda mitte üksi hädade ja ravitsemise puhul, vaid elus üldse. Ka mis tahes lootuses on suur annus enesepettust ning see aitab raskete olukorda üle elada. Kindlasti on ka viisakusest ning isegi heategudes kübeke pettust. Sulle ei meeldi mõni asi teise inimese juures, aga sa ei lähe talle seda ütlema, sest sa ei taha temaga riidu minna. Isegi armastuses on annus pettust. Öeldakse teisele kauneid sõnu, aga kui järele mõeldakse, jõutakse arusaamisele, et ega need sõnad ikka päris tõesed ole. Ka sõpruses on sedajagu pettust. Sageli salatakse maa teise vigade peale, pigistatakse silm kinni. Kas see on nõnda ka meievahelises sõpruses? Küsisime õpetajalt. Ta naeris ning ütles. Eks mõtle ise, kas sa vähe oled vait olnud, kui sinus pulbitsev kange soov mulle vastu vaielda? Ka selle küsimuse peale olin ma vait. Õpetaja jätkes, eriti palju petmist on õpetamises, sest õpetaja kõneleb kindlal toonil ning sisendab õpilastesse usku, et just nii need asjad maailmas on, nagu tema räägib. Ta ütleb, et taevas on sinine ja rohi roheline. Aga kas ikka tegelikult on? Vahest on vaid kokku lepitud, et nimetagem rohtu roheliseks. Mis ta siis on, kui ta roheline ei ole? Küsisin mina imestades, muidugi on roheline, kuidas muidu, aga pettus on rohkem ütlemise viisis. Nüüd oli minu kord naerda. Õpetaja, sa oled ju suurem kahtleja, kui mina ei ole, jäi tema täiesti tõsiseks. Ma tean, et õpetaja peabki õpilast petma selles mõttes, et pakub oma teadmisi välja tõena. Muidu poleks üksteiselt õppimine ja vahest kogu ühiselu üldse võimalik. Kui öelda lapsele tema õrnas eas, mil ta esitab meile sadu küsimusi. Et rohi on vist roheline, aga võib-olla ei ole ka. Mismoodi peab siis tema hakkama maailma nägema?