Koole. Minu nimi on Fred Jüssi. Täna ma tahan teiega rääkida eesti maastiku meelest. Suur kevadonees. Ja väga tore on jälle seista ja elada näoga valgusesse. Minu jaoks on veel oluline, minu eas on veel üks, üks tore moment on see, et ma ikka ütlen, et tore on veel üks kevade ära näha. Ja ma kutsun teid nüüd kaasa mõtlema sellele, mida sel kevadel meile öelda. Sest Tammsaare on öelnud, et kuulaja peab mõtlema mitte rääkija. Ja kuulame kevade pilte, kevadisi hääli, mitte küll ainult kevadisi hääli. Ja vaatame, mida neil siis meile ütelda on. Ma arvan, et üks väärikas tervitus sellele saabunud kevadele oleks üks sündmus üks helipilt sündmusest, mis on Eestis üsna tavaline. Aga ta ei ole tavaline mitte oma tähenduselt. Ja see sündmus on tedremäng. See lindistus on tehtud tedremängust Järvamaal põhjaku rabal. Ja mul on meeles, et sel kevadel, kui ma jahtisin seda helipilti, tuli mul veeta tedre joonis 17 hommikut, et sisuliselt sinna kulus 17 ööd. Ma arvan, et see võiks olla üks väärikas tervitus, kuulame, kuidas kõlab tedremäng ja siis mõni sõnaga sellest, kuidas seda kuuldud. Ja mida see siis õieti tähendab ja miks ta siis just nii vara hommikul niimoodi. Need, keda te kuulete, need on tedrekuked. See algab enne kukke ja koitu, tegelikult see sündmus ja need Suhistajad ja Gudrutajad, nad on kuked tuleb muidki hääli sealt mänguplatsilt. See mänguplats on üks tükk aega kasutusel olnud, väga ammu välja kujunenud, ta nihkub õige vähe aastakümnete jooksul. Ja need hääled kostavad sealt platsilt kaugele. See toimub varahommikul siis, kui õhk on kõige jahedam. Sellepärast et sinna tulevad ka kanad mängu, need olid tedrekuked, keda me kuulsime Suhistamas, siin tulevad ka kalad mängu. Nad istuvad seal mänguservas kuskil puu otsas ja sisuliselt valivad oma tulevastele lastele isasid, sealt see teda ränk, terve sündmus ja sellest pikalt rääkida ma ei tahaks, aga on tore, kuidas on kuuldud seda? Teder Gudrutab, Kodrutamine on niisugune hääl, mis kostab kõige kaugemale ja vanasti on kuuldud teda niimoodi. Martnas näiteks, et et odrajahupudru on parem kui rukkijahupudru. Aga mitte igal pool pole seda siis tõlgitud mõistetavasse keelde. Häädemeestel öeldi, et teder Gudrustab, aga ei, ei tea, mis sõnu. Rahvas oli tähelepanelik selles suhtes. Nad mängivad ka sügisel ilmatarkade rõõmuks, sest et sügisene mänguaeg selle järgi vanasti rahvas ennustas, kas tuleb külm talv, võigas, tuleb palju lund, ta oli üks ilmamärke. Kevadel on ta lihtsalt sündmus. See on niisugune sündmus, mis on, on tundlik, Te ei ole võib-olla näinud või kuulnud Tedre kudrutamiseta tedremängu. Aga kes on, see teab või kes on selle vastu huvi tundnud, et see algab juba märtsis. Ja ma mõtlesin, üks õhtu vaadates oli see Aktuaalse kaamera uudistes või kus kuidasmoodi nüüd on organiseeritud Läti piiri ligidal Valgas ka lõpuks ometi mootor, saanide laenutamine ja siis propageeritakse väga palju seda, et, et nüüd saab mootorsaaniga selle mootorkelguga niisugustesse paikadesse, kuhu muidu ei pääse ja siis saab ka eesti rahvas või huviline näha varjatud ja varjul olnut ja kõrvalist ja kolkaelu idülli. Ma mäletan oma soome mõttekaaslasi sõna otseses mõttes ahastamas siis, kui ilmusid mootorsaanid ehk motonartad Soomes. See muutis kaitsetuks tundrate põhja tundrate avarused. Sellepärast et sinna pääseb niisuguse riistapuuga paari tunni jooksul, kuhu enne tuli minna paar päeva põhjapõtradega valides aega ja vaadata, et lumekoorik kannaks või kelts oleks all niisugused ohud. Meil on tema küll vist keelatud looduskaitsealadel. Ma ei usu, et Alam-Pedja alal lubatud mootorsaanidega kimamine, aga see ei tähenda seda, et kõrvalistes paikades, millest reklaamis juttu näis olevat, ei oleks oma elu. Ja see elu algab samamoodi varakevadel ja siis otsustatakse väga olulisi asju. Ühe näitena ma tahaksin häirimise kohta tuua ühe luigepaari, keda ma mäletan pesitsenud olevat. Suru ehk kõnnu suursool seal paukjärve osi taga soov. Ma käisin kahel päeval kahel laupäeval seltskondadega seal laudrajal, mis läbi soo läheb pauk järele välja kämbast. Ma vaatasin umbes kilomeetri kauguselt binokliga, kui erutatud, kui häiritud oli see linnupaar nendest inimestest, kes rahulikult mööda laudteed astusid, kirjud riided seljas ja tegemata väljagi üldse nendest. Ma ei räägi Harakatest, kes elavad raudtee ääres hekis, neid ei sega mööda sõitvad rongid. Ma räägin kõrvalistest paikadest, mis on väga tundlikke ja inimpelglik lindude või üldse loomade võib olla viimaseks varjupaigaks. Nii et kui me kogeme niisugust elustik vaesumist, siis siis on see hind, mis me maksame ka kultuurilises mõttes selle eest mööda neid. Nii oluliseks peetakse see majanduse tõus ja elustandardi tõus. Niisugused on seosed. Ja see tedremäng, mis kostab kilomeetrite taha. See tegelikult räägib ka neist samadest asjadest. Ma mäletan, 50 aastat tagasi või 60 aastat tagasi oli pilt hoopis teine, kui ma hakkasin nendel radadel käima, kus helisalvestis tehtud oli. Leningradi Ülikooli professor Chevski, kellega mul oli väga hea suhe ja kellelt ma palju õppisin eeskätt suhtumises, mis tol ajal oli veel siiski välja kujunevat. Üldiselt ta oli väga tark mees ja ta oli väga intelligentne mees ja ta oli väga emotsionaalne inimene. Ta uuris öösorri. See on üks lind, meil on ta ka mitte just väga tavaline, aga mõnel aastal vägagi tavaline. Ja ta ütles, et huvitav, et öösorr kaob ka neist paigust, kus ta pärast pesitsemist kokku puutub. Seenelistega inimestele, kes tulevad marjule seenele. Ilmselt on ta häirimise suhtes siiski nii tundlik, et ka meie arvates võib-olla mitte nii olulisel eluperioodil on see talle vägagi võõrastav. Loodus vajab rahu nii nagu inimenegi. Seda me saame kuulata hommikuses vaikuses. Sinna tedremängu kostis üks kurepaari hääl, ma otsisin need kured üles. See on kurepaari duett Seda nimetatakse ka anti fooniliseks duetiks. Kurepaari kahekõne. See kõrgem hääl, mida te kuulete, see kuulub emaslinnule ja madalam hääl, see on isaslinnu hüüd. See on lindudele üldse omane, et nad laulavad paaris. Mõned ei saagi üksi hakkama sellega. Üks klassikaline näide on Kaug-Idas kalastaja kassikakk ehk et tuppa nad alati häälitsevad paarikaupa. See kurepaarid, ott, see on hommikune ja hommikune, küllap sellepärast, et varahommikul vaikuses on see hästi kaugele kuulda. On teinegi hääldal, see on ka paari häälitsus. Kuuleme ka selle ära. See on samuti paari duett ja selle kohta tõest ja õigusest lugeda ilusat sõna. Tammsaare on nimetanud seda kurgede tur Lututamiseks. See kostab samuti kaugele. See on samuti paari hääl ja nad laulavad kokku. See on nende kokkulaul kui häälitsemine. Mul oli võimalik näha ka ja kuulda üht paari kurgesid, kes üks oli aasta vanem kui teine. See oli isane ja teine osutus olevat emaseks. Need on kured, keda kasvatas Hillar pärjassaar minu metsaelu esimene õpetaja Rein Marani kurefilmi jaoks. Ja see oli huvitav kuulda kuidasmoodi, seesama heli siin oli. Mehe poolt oli tema täis häälitsus mehe häälitsusega laps piiksusid oma peene häälega sinna vahele. Selle õige huvitav helipilt, mis ma tookord kuulsin. Kurgan märtsi saabuja, parem tulid nad aprillis. Praegu tulevad märtsis ilmselt sellepärast, et toidulaudtee peal rännakutel talvituspaikades siia ei ole piisavalt hästi kaetud paremon tiibadele valu anda ja jõuda parema toidulaua äärde. Siin on toitumise oldud paremad kui rändeteedel. Kurepaari duetti kuulates, et öeldakse, et näed, et see on nagu trompetihääl ja on olemas isegi niisugune liik trompetiluik ja see kurb oma trompeti ka nii-öelda oli olemas ammuilma, kui ei ole üldse trompetimängija olemas ja trompeti, kui pasuna ideegi polnud üldse olemas veel, kui kurgsoo peal häält tegi. Kurehääl on üleüldse midagi niisugust, mis minu arvates on püsiväärtusliku sümbol. Sellepärast et olen mina seda kurge kuulnud aastakümneid ja ma olen saanud aru, et ta teeb ikka ühtmoodi häält, olgu seal mastis missugune lipp tahes või istugu Toompeal, missugune parlament koos kurehääl on ikka sama kumb siis on, kas siis kurg teeb trompeti häält või teeb trompeti kurehäält? Sellel on oma eetiline varjund juures, sellel küsimusel võeti vastusel. Vaat see on, mida sa, millega või keda see, kellega võrdled. Kui ma ütlen näiteks, et Viru hotellis väitser on nagu pingviin siis ma olen seda Schweitzerit ülendanud. Ma olen ta tõstnud, sest see on suur au sarnaneda või meenutada kellelegi midagi, puhast, midagi ürgset, midagi, mis oli ammuilma enne sind ennast ja enne inimest ja hotell Schweitzereid. Aga kui sa ütled pingviini kohta, et ta meenutab mulle Viru hotelli seitserit siis oled selle pingviini lõika jämedalt ümber käinud Carl Robert Jakobson toredasti kirjutanud kurgede tantsust, mõne sõna tahaksin ka sellest rääkida, ta kargab ümber, teeb kõiksugu kometi laotab oma tiivad laiali ja tantsib nagu kõige paremat labajala valtsi, ehk ta küll keerutab õhu sees ühe selle sama koha peal toredal lennul ümberringi. Kuretantsukurgede tantsu võib siiski näha rände ajal ka teda nimetatakse või arvatakse, et ta on pulmatants, aga ta ei ole seotud ainult pulmadega, teda võib näha kõikidel aastaaegadel ja tantsida armastavad kõik kureliigid seal nakatav. Kui üks teeb liigutuse, siis teised tulevad sellega kaasa. Ma mäletan Hillar, et kui ta kahekurega õue peal ringi kõndides või heinamaal hakkas neid ergutama, oma käsi tõstma ja kätega vehkima nagu tiibadega, siis kured ühinesid sellega. See oli väga tore vaadata jaapani kurest, on teada, et ta isegi vareston tantsule palunud. On teada ka, et eri liiki kured, eriti noored kured võivad koos tantsida. Ja mis ta siis on, ega ta päriselt ei teagi, mis ta on. Aga kindlasti on see üks, viis linnul endast väljendada. Ja see on midagi niisugust, mida maksaks inimesel ka vaadata või meeles pidada. Ja milles ta ka ennast ära tunneb, siis seesama kuretants, ma nägin Jaapanis videot tantsu, seal jaapani kurg, ta ei ole just lausa püha lind seal, aga ta on otsekui sümbol. Ja siis ma, kui ma seda videot olin näinud, siis ma sain aru, miks kummardavad lennukis reisijaid teenindavad stjuardessid jaapanlannad. Nii nagu ma ei ole näinud meie rahvast mitte kuskil mujal, kummardas tema kummardus, on üks osa jaapani kuretantsust. Ja see on on midagi niisugust, mis minulegi külge jäi. Kuma jaapani, seal ei olnud vist rohkem kui nädala, 10 päeva. Aga mis umbes kolme päevaga ära kustus kahjuks. Nii et selline liigutus, nagu seda võib näha kuretantsus ja nagu ma Jaapanis seda palju nägin juba sinna lennates. See on üks, üks väga ilus loodusest võetud või, või loodusest õpitud loodusest külge jäänud. Niisugune detail, üksikasi. Ta on lihtsalt ilus. Tantsivad temata noorena Ameerikas Don, vaat klusi kuuepäevasest kurepojast, kes üksinda tantsis ja sealjuures loopis esemeid, nii nagu noored linnud eriti tavatsevad seda teha. Mis puudutab tema pulmatantsu, siis on tähele pandud küll, et tema pärast paaritumist paar tantsib, aga nad võivad tantsida üksinda ja võivad tantsida ka hulgakesi. Mina olen näinud nii suvel, sügisel kui kevadel Eestis kurgi tantsimas. Umbes nii see välja näebki, nagu Jakobson seda kirjeldab. Kurg on tuntud linn. Eks me ole kuulnud niisugustest lilledest, ei näinudki neid, nagu on kurereha kuremõõk, Kure kael, kurekatel. Minu põlvkond mäletab veel ka kuresaapaid sai paljajalu käidud ja kevadel külmaga jalad pragunesid ja kui siis ülesipelgate raja astusid sisse, nagu tuli, põletas, sest sipelgad pritsivad su jalakestele oma sipelga hapet ja see on nagu tuli, mis põletab su katkiseid pragunenud nahaga jalakesi. Kurge ei too lapsi, lapsi toob toonekurg, see tuleks ka meelde jätta. Kurgja-toonekurg, need on kaks väga erinevat lindu. Ja mida õppida kuretantsust, kui te juhtute nägema pidada menetleb kuretantsust, tuleks õppida kõigepealt elurõõmu. Kurg väljendab tavaliselt oma tantsu kaudu rõõmu, mängulist, rõõmu. Eks inimenegi tahab tantsides väljendada oma head meeleolu ja rõõmu. See kurepaari duett, see oli üks näide sellest, mida saab teha vaikusega. Aga vaikus on üks omaette väärtus. Ja nüüd kuulaks üht heliülesvõtet vaikusest. Küllap mõnelegi tuttava. Ma mäletan aegu, kui ma läksin metsalinnulaulu kuulama. Ja mäletan aegu, kui ma läksin metsa selleks, et kuulata vaikust. See on musträhn, see on meie kõige suurem rähn. Musträhn on vist küll nimekaim lind. Tal on palju nimesid. Metsalind ainus musträhn, keda ma olen näinud linnas sadama, kohtasin Snelli tiigi ääres. Küllap ta oli sinna lihtsalt eksinud rände ajal võitude mujal ka näha sest nad rändavad. Elevile lähevad nad juba märtsis. Siis võib ka mitmesuguseid teisi hääli kuulda peale trummeldamise. Aga trummeldamine kostab kõige kaugemale vaiksel hommikul kaks kilomeetrit kindlasti. Temal metsa drill sellepärast et ta drillerdab sisendama metsa kell sellepärast, et üks häälitsus meenutab kellalööki. Siis on ta vihmadrill, sest tema ennustavat vihma maksab tähele panna. Kas see päriselt nii on? Nii on usutud. Väga vana nimi on kärg. Soome keelest ongi Palo kärgi. On ta nõgi Kikas, sest ta on üleni must. Pesa teeb ta puusse on kõige võimsama nokaga metsa Puusepp narrastab vahel üksikuid puid keset suurt lagedat, raielanke. Ometi metsalind. Ja selle põhjus on selles, et üks tema looduslikke vaenlasi on nugis metsnugis. Aga metsnugis ei armasta üle lageda minna. Ja kui rähn oma kodu rajab üksikusse puusse keset suurt lagedat raiestiku siis on lootust, et nugis seda rüüstama ei lähe. Teinekord, kui te näete kuivanud puudes vanades seisma ajanud, puudes keset raiestiku rähni pesa, musträhni pesa, pesaõõnsustes auku, siis on põhjus selles, et see on tema olemasolu küsimus. Kuulsite, ta peab pausi. See on midagi, mida peaks õppima inimene kõnes suhtluses alati tahtmine vahele segada, kui ma vaatan telesaateid, kus istutakse koos ja arutatakse mingeid tähtsaid küsimusi. Seal on pausi hirm tunda. Seal ei tohi olla peaaegu sekunditki vaikust, kõik tahavad aga rääkida, kõik räägivad segi. Üks võtab teisel sõna suust ära, teine, kolmandal. Oleks tore, kui inimene peaks pausi mitte ainult kõnese suhtluses vaid ta peaks pausiga oma tegevustes. Oma töödes. Ükskõik mis muu see tegevuski on. Seda maksaks õppida mustrahnilt. Mis puudutab Vaik, kust siis selle juurde me veel tuleme. Vaikus tähendab rahu, loodus vajab väga rahu. Muidugi see riistapuu, millega ta need auke raiusime, puusse, see on kõige võimsam peitel sellega võita, lahti lüüa, kuni 12 sentimeetri pikkusi laastasid, toorest männist. Sellega Anda lõhkunud majasid on isegi maju maha lõhkunud sellega, kui vahele pole segatud trummeldamine, mida siin kuulda võis, selle kohta ma olen lugenud rootslastelt, nad on uurinud, kui ta ninaga nii-öelda kogu aeg vastu puud taevasse trummeldab. Või osagi päevast need, kas taga siis natukene segaseks ei lähe. Järeldus oli, et õhtul ikka imelik on küll. Aga päris hull see asi ei ole, sellepärast et tal on noka ja koljuluude vahel Vetravad plaadid. Nii on selle selle pausiga ja selle vaikusega maastikust võib teha ka mikrofonidega pilte. Seal õige huvitav tegevus, kui selle peale hakata aega kulutama ja sellesse süveneda. Ja ühe näitena sellest võiksime kuulata üht Eesti maastikku, see on Eesti kõige vanemaid maastikke. See on Puhatu, soo või raba, nii ütleme, seal on nii sood kui raba. See helisalvestis on tehtud 1981. aastal enne kukke koitu tuhk pimedas. Ja selle kohta võib ette öelda ka veel seda, et see on ka dokument, sellepärast et hiljem niisugust rikast helipilti sealt salvestada mul ei ole õnnestunud. Ja need, kes nüüd on käinud, ütlevad, et see ei ole küll päriselt kadunud, ta on küll muutunud, aga ta on ikkagi alles. See raba on Eesti kõige ürgse maastik. Viktor Masing on rabasid nimetanud oma raamatus ürgsed sood kui loodusmälestised. Me kuuleme loodusmälestist selle helipildi põhjal. Ta ei ole siin tervikuna muidugi mõne minuti põhjal võib ära ütelda, missugune liigiline koostis seal. Ma usun, et päevavalges, kui hakata binokliga seda kõike koju ajama siis võtaks tunde ja ma ei tea, kas ühest päevastki piisaks. Nii et selles mõttes on see dokument 1981. aasta kevadest maikuust. Kurveitsialiste paradiis selles helipildis on. Kui see lahti võtta tükkideks liikideks, siis mina suudan eristada selles helipildis kümmet linnuliiki. Seal meie kõige linnurikkam soo. Mul on koduseks pilt, kus sellesama koha peal seisab üks tulp, kus on mingid venekeelsed tähed peale mingeid numbreid. See pidi tähistama põlevkivikaevanduse, lahtise kaevanduse karjääri piiri. See soon päästetud, see on Puhatu soo on päästetud soode sõja käigus. Siis päästeti 30 Eesti väärtuslik sooala sellest, kui kultuurimälestistest või kui loodusmälestistest oli juba juttu. See on ka kultuurimälestis loodusmälestisena, sellepärast et Ühe maa või rahvakultuuritaseme üle võib väga palju otsustada selle järele, kuivõrd ta hoolib oma loodusväärtustest, kui palju ta neile tähelepanu pöörab. Kui uuritud need on, kui tuntud need on, ma mõtlen loodusväärtusi üldse. Ja, ja kui hoitud nad on, see on puhtalt kultuuri küsimus. Nii et see helipilt on ka otseses seoses ka meie rahvusliku kultuuriga, sest see kuulub meie rahvusliku rikkuse hulka. Kui nüüd mõne kultuurirajatised kallale läheks keegi, olgu see siis loss või kabel või midagi taolist siis oleks see kõigile mõistetav, et on tegemist vandalismiga. Aga kui minnakse rabade kallale põhjendusega, turvas maksab praegu head hinda, siis ei tule keegi selle peale, et see lausvandalismiga seal tegemist võiks olla. Eestis on soid 22,3 protsenti, võib-olla see protsent on natuke muutunud, nüüd aga see on tühine muutus. Ja rabad moodustavad nendest seitse protsenti. Rabade kohta võib ütelda, nagu see helipilti räägib, et ta on paljude pelglik kõike ja häirimise suhtes tundlike lindude kui mitte viimane, siis igatahes üks olulisemaid pelgupaikasid. Rabadel liikumine, see ei ole lihtne. Viktor Masing, sellesama raamatu autor, mille ma enne teile nimetasin Viktor Masingule ütelnud, et rappa peaks inimene minema või juba sellepärast, et seal ei saa tormata. See on midagi niisugust, mida õpetab meile meie kõige vanemmaastik. Mis on, kui tal on õnne olnud oma 10000 aastat kujuneda. Nonii, see soo on muutunud, aga ta ei ole päriselt hävinud. See soo on häälekas ja elurikas ka praegusel ajal, sellest on rääkinud mulle need nooremad mehed, kes seal rändamas on käinud, mina ei ole nüüd viimastel aastatel sinna enam pääsenud õige kaua. Ütlevad, et ega ta küll muutunud, aga kadunute päriselt ei ole. See on väga hea uudis sealt ääremaalt, loodame, et see jääb veel kauaks niimoodi ja loodame, et sinna mingisuguste aparaatidega ei minda raha tegema, midagi turismi arendama, sest siis tuleb lõpp. Üks heli, mis oli minule uus, kui ma läksin, läinud sajandi keskpaiku. Ma läksin Hiiumaale kooli õpetajaks, seal laulis üks konn, üks kärnkonn, keda mina ei olnud enne kuulnud, aga tema hiljem muidugi tundma ütlesin. Aga kellega ma seal tuttavaks sain, seal kõre? See kõre on meil läänepoolne liik, teda ei leia Peipsi äärest. Me leiame teda Loode-Eestist, Saaremaalt, Lääne-Eestist, aga huvitaval kombel siiski ka Tallinna lähedalt. Ta oli kunagi väga tavaline Sesteta, asustas ranna niitusid, kus karjatati, kus olid lombid, kus ta siis kudesse, kus ta oma pulmi pidas ja kontserte siis võis kuulda kõre kontserte. Me kuulame kõrekoori, see on vist tema hiilgeaja lõpuaastatest 1988. Rannaniitudel niisugust koorialam ei kuule, aga niisugust kooli võib veel kuulda liivakarjäärides mitte nii võimsalt, küll aga, aga siiski. Ma elasin Hiiumaal rannas rannakülas. Emmaste otsas ja lahtise aknaga kevadel magada ei saanud. See kõrekoor oli nii vali. Taalne pöidlapikkune, võiksime öelda seisas loomudelema. Laul on kuulda enam kui kahe kilomeetri kaugusele. See on Euroopa kõige valjema häälega kahepaikne. Nii et üks väga huvitav elukas. Rannaniitudel ta kadunud, sellepärast et maakasutus on muutunud. Ei karjatata enam, ei ole neid lompe, kus nad kudeda saaksid. Meil on hea spetsialist. Kui räägime linnumeestest, siis me võime rääkida konna naisest. See on Riinu Rannap kes oma doktoritöö tegi kahe paiksetest ja kes on palju vaeva näinud ja tööd teinud selleks, et seda kõrred taastada, et luua ja rääkida läbi maaomanikega, rääkida läbi metsameestega, et luua tal kudemistingimusi. Ja sellel on ka omad nähtavad ja mõõdetavad tulemused, aga ettearvamatult, et võib jälle sekkuda miski, mis niisuguse ja niisuguse vaeva ära nullib. Ma toon ühe näite, Kumari laid seal Väinameres. Seal loendati mõned aastad tagasi 56 isast. Ühel talvel, pärast jää lagunemist jäi sellele laiule peale üks kährikkoer ja pärast seda ei olnud järgmisel aastal seal mitte ühtegi enam. Nii et see on ettenägematu. Missugused tegurid võivad mõjutada seda maastikku ja uss võivad muuta maastikku meelt selles mõttes et kõik on näib nagu olevat korras ja mingi juhus hävitab selle ühe hetkega. Temale on ohtlikud väga külmad talved, kui veekogud külmuvad põhjani läbi ja on väga kaua jääs. Ma arvan, et see on mõnelgi laiul olevates lampides kõre kadumise põhjuseks. Ta ei ole meil kadunud. Teda on nagu mõtlesin liivakarjäärides, aga ta on depressioonis, ta on maha surutud. Tema iga looduses arvatakse olevat 17 aastat või vähemalt on kindlaks tehtud. Nii et ta on üks vintske vend meil ja küllap ta need sandid ajad üle elab ja on tore loota, et ta kunagi jälle häält hakkab tegema. Jälle konnalaulu võime kuulda? Jah, üks tore loom, on ta see kõre, ta on juttselg-kärnkonn, nii pikk nimi, kõre on tema häälest, nagu te võisite kuulda, ta laulab kõrisevalt ja see on Saaremaa murdekeelest võetud nimi. Tore lühike nimi. Nonii, vahelduseks nendele elukatele. Me võiksime kuulda midagi kuulata, midagi, mis on veidi teisest ooperist. Aga selles kontekstis, millest me täna maastikust räägime, mitte. See on üks tavaline hääl, tavaline heli, me oleme seda kõik kuulnud. Aga kes on tähelepanelikult kuulanud sedasama heli, sedasama häält seal võib-olla märganud, et näiteks kuskil Ahvenamaal või Norras või kuskil kaugel Eestist kaugel kodumaast ta kõlab. Ja sa ei tea, miks ta teistmoodi kõlab. See koer mul ära rikkunud kümneid lindistusi aga ma annan talle selle kõik andeks. Ta on kuhjaga ära tasunud selle koduse tunde eest. Mida niisugune koer öös kui tantsusamme kuulnud sinus tekitab, kui sa tuled oma öiselt retkelt? See on üks väga lihtne asi. Mõtlen tänasest tervikus, ma ei taha üldse arvata, et ta peaks midagi muutma, aga ta annab mingi teise suuna. Need on helid ja hääled, kodused helid ja hääled, mis meid ümbritsevad ja kellega me koos või millega me koos elame. Ei oskagi öelda, kas niisugune hääl on kes või mis kellega me koos elame, kellega me oleme nii harjunud, et me seda sageli tähele ei pane üldse. Kuidas ööd ja päevad niimoodi haugub, noh siis on asi hull, aga vahelduseks on ta väga armas ja kodune kuulata. Ta on oma. Ja see on väga oluline, et inimesel oleks oma. Ma olen kuulanud koeri Soomes ka pärast seda, kui see külvalda metsavahikoer mind alati tervitus öösiti tulin oma rännakutelt. Teate, see on teistmoodi. Miks ta on teistmoodi, minu ainus vastus sellele küsimusele on see, et nii nagu pildis on kõige olulisem see, mida sa ei näe on helis või helipildis looduse helipildis, vähemalt, aga ka muusikas kõige olulisem see, mida sa ei kuule. Ikka koerad öös aukunud ikka on nende haukumine eksinu juhatanud kas külateele või või mõne metsatalu õuele. Kas pole inimenegi vahel harjumuse mõjul teisele kodususe mõttes kaaslaseks, vaatamata sellele, et ta kogu aeg räägib kogu aeg, näe, kubiseb selle näkkumise üle, hakkad puudust tundma siis, kui ta ükskord kadunud on, su majast vist Mul on niisuguseid kahtlusi, mis ma olen oma oma vaatluste tulemusena inimestega suheldes kogunud. Veel üks heli, tal on nii palju varjundeid, et nendest ei jõuakski vest kõiki ära kuulata ega üles lugeda. Eesti keeles on palju sõnu, mis seda väljendavad. Keegi tõi mulle kunagi võrdluseks eesti ja vene keele sõnavarast sõna rikkuse, looduse häältele on Eestis väga palju. Sünonüüme sahiseb, mühiseb, vuliseb, koliseb, pahiseb. Ma räägin praegu näiteks tuulest, aga vene keeles on on tapmise kohta palju sünonüüme. Aga nende häälte kohta, millel meil on kümneid sünonüüme, on venelastel üks sõna. Schmidt see on päris huvitav märkus. Ma ei ole leidnud midagi niisugust, mis selle mul ei ole ette jäänud, mida, midagi niisugust, mis selle ära muudaks, ümber lükkaks. Ma mäletan, et kui ma selle helipildiga Vilsandil tulin ega me seda foonikas esimest korda kuulasime. Siis ohkas operaator Sirje kergendatult, kui pääsukaks vidistama. Sest see on kevadine tuul selles vanas tuulikus, kus see on salvestatud helipilt. Seal elasid pääsukesed. Ega tuul ise häält ei tee. Tuul teeb siis häält, kudema tuleb vanasse tuulikusse. Kudema jõuab korstnalõõri, kui tema ahju ust lõgistab ja seal mühiseb ja kohiseb, kui sa ahju kütad. Telefonitraatides ta undab, pragudes undab ja vilistab. Aga see on heli, mis on meid ikka saatnud, pean silmas eriti eestlast kui metsarahvast aga mitte ainult natsa rahvast, see, mis tuulde merega, see on samuti eestlasele omane ja väga tuttav. Me oleme ju mere ja metsaga kõrvuti elanud ja kujunenud siin lasteks kui ta ei ole just Kalamees kuulaja või ta ei ole just meremees. Või kui ta kuulab, naine seda ja mees on merel, kui tuul tõuseb, siis on tuul tore kaaslane kuulata. Ta võib olla ohumärk, aga ta võib olla ka väga hea kaaslane ja väga rahustav kaaslane. Nii nagu mere hääledki või tuule hääled eriti metsas olla väga rahustavad. Juhan Liiv on ütelnud, et luule, see on nagu tuul. Aga tuuleta läheb maa haisema. See oli kevadine tuul. Kust tuul, sealt meel, see on kujundina, muutliku meelega inimene, see on nagu tuulelipp võib igasugustele mõjutustele kergesti alluda ja see on väga ilus kujund inimese kohta. Siis on rahvas ja meie maa olnud. Mis nüüd on ajaloo tõmbetuultes. Olen kuulnud niisugust väljendit. Ja on siit üle käinud igasuguseid torme. Kui maastikul liikudes kuulad tuult, siis minule vähemasti meeldib niisuguste kujundite peale mõtelda. Minule meeldib ennast asetada jah, kas oma rahva või oma maa rolli või võiossa ja kujutada ette, mida see tuul minuga just teeb. Hetkel, olgugi, et ma olen ainult üks selle rahva esindaja ja, ja eesti keelt kõnelev inimene. Ma veedan tunde teinekord Tuult kuulates männimetsas, eriti kui hakkavad koorelibled vibreerima põrisema tuules sissekib terve muusika. Sümfoonia võib võib sellest välja kujuneda. Ja sellepärast on tuul üks niisuguseid helisid või üks selliseid pilte sellest meie tänasest tervikus millele ma kutsuksin ka kaasa mõtlema. Kuulajat. Tuul võib rahutuks teha, aga tuul võib vahel oma helidega ka väga rahust. Sõda ja rahu on see, mida me kõik vajame. Ja kui edasi kuulata, mida ütelda õhul meile. Teises tähenduses teises kontekstis siis läheme ühele rannaniidule või külas, Muhus. Eestlane on põlluharija rahvas. See on küll taanlaste rahvuslind, aga eestlane on ikka lõokesega koos elanud põllu harjana. Minus tekitab lõokest kooriale okste laul väga sügava rahutunde, kui ma teda kuulan. Ma mäletan lapsest saadik lõokese laulu. Kui ema mulle ütles, ikad, katsuse lind taevas sellesse otsida, pingutasid oma silmi, olid õnnelikkuse, selle punkti sealt ülevalt, sinitaevast või pilvede alt, kus ta siis juhtus olema, üles leidsid. Hiljem ma mäletan selle lapsepõlve mälestusi jätkuks, seda andis otsida sealt meie inglise keele õpetaja ütles, et inglastel on selle põldlõokese kohta poeetiline nimi, laulev õhk. Eestlane on ikka armastanud oma põldu harida rahus ja lõokese laulus midagi rahustavat ja midagi, mis kuuluks nagu rahuaja juurde. Niisugune mulje on mul jäänud lõokese kuulates. Ja selles on natukene vist ka põlluharijad, nagu me oleme meie rahva saatust ja heade aegade meenutust selles helipildis. Kuulajale ma tahaksin soovida rahu, kodurahu ja. Bioloog Fred Jüssi kõneles teemal Eesti maastike meelest. Ööülikool tänab koostöö eest Tallinna linnateatri teatrisõprade klubi. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2012.