Ööülikool. Emakeel on täis avastusi ja ta on seda huvitavam, seda rikkam, mida enam sul on endal sinna kaasa viia sellel maastikul matkates? Koole. Minu nimi on Fred Jüssi. Ja endalegi üllatuseks lähen ma teiega koos täna rändama eesti mõttemaastikele meelemaastikele ja selleks kaaslaseks või mis meid siis üheks seoks? Rünnakul on meie emakeel. Mul on võimalus seda teemat alustada õige ise äralikust lähtepunktist. Nimelt Ma ei ole Eestis ilmale tulnud, ma olen küll Eestis sündinud, aga ma olen ilmale tulnud, kaugel minu vanemad. Õieti meie vanemad, mul oli ka vanem vend ei õpetanud neile eesti keelt. Ma olen sündinud Rooba saarel, nüüd viimase passi järgi küll Hollandis, sest et riik on tähtis, kus sa sündinud oled ja Rooba kuulub siis tänapäevani Hollandi alla. Sealseks riigikeeleks oli inglise keel ja see oli ka meie kodune keel. Ma küsisin tema käest, et miks ta ei õpetanud või miks meie vanemad ei õpetanud lastele eesti keelt seal kaugel Kariibi mere saarel. Ja ta rääkis mulle siis pikalt, oma lapsepõlvest, natukene vähem oma neiupõlvest ja ja sellest ma sain teada nendest jutustusest. Vahetult enne tema lahkumist siit ilmast veetsime koos neli ööd ja neli päeva ja ta vedas oma elule joone alla mitte peale, vaid alla. Ja ta ei uskunud, et ta kunagi tuleb Eestisse tagasi, sellepärast et tema lapsepõlv oli niivõrd karm ja niivõrd raske. Ja nii palju, kui ma sellest teada sain, ei olnud kergem ka tema neiupõlv. Ja nii et kui tuli aeg maa ja mere peal naasta kodumaale perekonnal see oli küll isa ei tee ja isa soov ja isa algatus, siis jõudsime me 1938. aastal Eestisse, nii et mina ei osanud ühtegi sõna eesti keelt ja vend oskas mäletatavasti ühe sõna. See oli muna. Mul on meeles meie esimene kohtumine ema õega ja vastu tulnud inimestega Tallinna sadamakail, ma olin kolmeaastane ja ma kuulsin siis ema ja tema õde tädi kõnelemas omavahel eesti keelt ja see tuli mulle imeliselt tuttav ette. Mitte sellepärast, et ma olin seda keelt kuulnud palju lastega räägiti küll inglise keelt, aga omavahel räägiti eesti keelt ja vist ka mitte alati. D Mul on nii meeles see, kui isa ükskord jõuda siis vindise peaga kuskilt tuli, istus lamamistoolis ja ema õiendas seal pesupali juures maja taga ja ütles mulle, et mine vaata, kas isa on üles ärganud. Läksin sinna, siis isa naeratas mulle, ma läksin vut-vut-vut tagasi läbi maja, ütlesin don küll ärganud ja ema Mul on meeles, pühkis oma käed siis põlle sisse kuivaks ja läks siis isa ka rääkima, räägiti ilmselt heast ja paremast. Ma ei saanud aru, millest räägiti, aga see kõla, see jäi mulle kõrvu nende omavahelistest kõnelustest. Ja selle kõlaga ma olen siiamaani koos elanud. See tuli enne seda, kui ma seda keele tähendust võltsinud, kui me seda keelt õppisin rääkima. Me rääkisime kodus ka mõnda aega hiljem inglise keelt, aga see kadus ära siis, kui tekkis hoov ja hoovikaaslased ja tekkis lasteaed ja lasteaiakaaslased. See oli üks omamoodi huvitav periood. Ja mulle tundub, et see langeb kokku ajaga, mil ma kohanesin. Ma kohane siin küll väga kiiresti. Eestimaaga üldse on, sest et seal, kus ma sündisin, seal oli kaktused ja kitsed ja lapilised sead jooksid külatänaval ringi või linnaserva tänaval. Aga Eestis oli sootuks teine pilt. Eestis olid suured puud ja Kadrioru prits, kaev ja hoopis teistsugune taevas ja hoopis teistsugused lõhnad. Ja mul Eestis väga meeldis. Ja mulle tundub nii, et sel ajal, kui ma eesti keele ära õppisin, võttis Eestimaa loodus nii palju, kui me teda siin äärelinnas Tondil elades ja samuti tädi talus käies tädil oli väiketalu Lasnamäel. See maja on praegu alles, aga kurvas seisundis küll see oli jussi talu aga sellest on jäänud tänaseni veel Lasnamäele jussi, bussipeatus, niiet kuidagi üllatavalt see eesti keele kõla hakkas ilmutama ennast ka Eesti maastikel või neis paigus, kus ma käisin. Ma ei oska seda seletada, aga mingisugune harmoonia selle vahel tekkis. Ja mulle tundub, et nii nagu emakeel võttis mu omaks, nii võttis kasemaa mind omaks. See ei ole vist päris selge, kes kelle omaks võtab. Aga kui me ostame omale uue paari saapaid, siis on asi lihtsam välja selgitada. Võtad need saapad ja sa käid, siis ma pean silmas häid matkasaapaid, käid oma 30 kilomeetreid maha ja siis tundub, et saapad võtavad su jalad omaks, kui võtavad või ei võta. Mul on tunne niisugune küll, et see maa, kuhu me siis kolisime ja see maa, mida ma nii vaimustunult kogesin kolme aastasena, alguses mulle väga meeldis siin ja ma olen sellest väga palju mälestusi nendest esimestest Eestis elatud aastatest. Ma ei räägi lehtede langemisest ja lume sulamisest, vaid üldse. Ma räägin tervikust, aga mitte ainult maastikud ja mitte ainult see füüsiline pool, sellest, vaid ka see kuidasmoodi avardus. Mulle see eestlaste keel ja, ja vist siis ka selle kaudu ikkagi väga selgelt mõttemaailm. Ma tegin vigureid ka muidugi lasteaias. Me koristasime sügisel lehti. Diakoja onu tuli mu juurde, kärutasid poisid, kes ees, see mees said suuremad kärud, seal oli tähtsam. Kui suurema käruga sõitsid, tuli koja onu mu juurde, küsis, kummardas mu juuretis, kuidas on inglise keeles lehed? Ma ütlesin fliis, tegelikult on Liivse, aga ma mõtlesin, et ega tema ei tea, et ma ütlen sulle tegelikult kirbud. Noh, niisugused asjad tulevad mulle meelde, need on väikesed üksikasjad. Aga siia vahele üks väikene, niisugune kõrvalepõige. Mul on meeles, kui ilmus Valmar Adamsi raamat sinu sekundid. See ilmus Loomingu raamatukogus ja mul on meeles, et ma lugesin teda püstijala peal käies kadriorust Piritale ja Piritalt tagasi. See raamat oli mul ees ja mere ääres oli sel ajal ka niisugune võimalus käia, seal ei olnud praegust jalgrattarada muidugi. Aga seal jalakäijate tee oli. Ma imestasin, kui oluliseks pidas selle raamatu autor igat sekundit oma elust. Aga seal oli märkus ka emakeele kohta. Ja ta ütles, et oleks pidanud algusest peale hakkama kirjutama mõnes suure rahvakeeles. See on mul aeg-ajalt meelde tulnud, ta oli ju keeleteadlane, ta õpetas ju ülikoolis noori. Ja ma mõtlesin, et mikspärast see Valmar Adams, see nii tark mees, miks ta ei räägi sellest, et peaks avardama emakeelne tähendust ja ja leidma võimalusi emakeeles kirjutada nii, et see talle ka rahuldust või koguni rõõmu pakuks. See raamat oli üldse natukene niisugune, ta kirjutas oma vaenlastest ja mul jäi meelde, et seal vist Hitlerist juttu ja siis oli rottidest rotid ja võhrud ja psühholoogina ma mõtlesin, et võõrud ongi rotid Õhron, rändrott, kui palju võimalusi pakub tegelikult keel, selleks ajaks, kui ma seda raamatut lugesin, olin ma juba aimu saanud. Tore on kuulata ka eksitusi selles keeles, selles ilusas keeles mul meeles, kuidas Voldemar Panso ühel loodussõprade kokkutulekul eksama India-reisist ja rääkis väga elamuslikul sellest, kuidas kalkuta tänaval võitlesid kobras ja mango. Üks parasvöötme näriline ja troopiline puuvili. Sest et ta mõtles kobrat ja Mongot, kobra, madu ja Mongo kärpkass keda niisugustes võitlusteks tänava demonstratsioonidel kasutatakse. See on muidugi nende äri ja nende nende võimalus raha teenimiseks. Ja selle suure rahvakeeles kirjutamisega niimoodi, et ma mõtlesin selle peale Niagaral. Ma olen kaks korda käinud Kanada poolt Niagara joal. See on tõesti võimas vaatepilt. Ja siis ma mõtlesin selle peale veel kuma Islandis. Ma olen ka kahel korral käinud Euroopa kõige veerikkama joasandeti foss selle juures, see on väga võimas vaatepilt. Ja siis ma olen käinud eesti jugadel nii palju, kui neid on üldse ja nii palju, kui ma neid tean. See on ka väga võimas vaatepilt, sellepärast et see on oma tan sellepärast võimaseta tõmbab alati enda juurde tagasi. Sa võid vaadata suuri ja vägevaid loodusjõudusid ja sa võid vaadata avaraid, maastikke, Käia ääretuid kõrbesid ja ma ei tea, mida veel kõike. Siberit näiteks mul on Siberist väga niisugused teravad või tugevad mälestused, sa võid lennata tundide kaupa taiga kohal ja see on tõesti roheline ookean, nagu teda nimetas Lennart Meri laevapoisid rohelisel ookeanil. Aga oluline on see, et, et sul on oma. Oluline on see, et sa võid minna Keila joale kevadel suurvee ajal, kui on tema head päevad. Oluline on see, et sa võid minna sinna suvel, kui on põud ja sealt vaevalt jookseb nirena seda Keila jõevett joaastangu alt alla. Sest see on seesama, mis on sinu rahva elu on paremad ajad, jaan, halvemad ajad. Ja niimoodi vahelduvad paremad ja halvemad ajad ka keelemaastikel ja meelemaastikel. Mulle on väga meeldinud kuulata, eks ma olen siin Eestis ringi käinud oma retkedel. Mõned neist on ka rännakud, need on pikemad rännakud olnud. On mulle meeldinud kuulata, kuidas inimesed räägivad. See on keelemeloodia. Üheksaaastasena loodi lastekodus, ma sain sealt esimese elamuse. Olime seaseks Vaivara poiss ja palliplatsil vahel teinekord, kui see pall lendas platsilt välja puude alla, siis ta ütles, et poisid meeste loobite palliga haki pesaid. See oli nii huvitav kuulata. See tuli mulle alati meelde kui minu kolleeg Magdaleena. Ma kutsusin teda Danieli Magdaleena hämmaste koolis, kui ma läksin pärast ülikooli sinna bioloogiaõpetajana tööle. Ta tuli aasta hiljem talli Sillamäelt, Sillamäelt, tore Magdali Sillamäelt ja alati oli meie õpetajate toas jagelemine, sellepärast et rätt sinu asjad on jälle kõik laua peal laiali. Siiamaani meie omaaegsed kolleegid meenutavad, see on nii ilus kuulata. See on see, mis teeb Magda Liinast Magdaleena. Ma kohtusin temaga hiljuti, on ikka veel jälgi sellest Viru murrakust Viru keel ja meloodia Ast, aga see on ainult aimatav. Ja kui ma tean seda, siis ma oskan seda tähele panna. Ja ma saan ikka sellest parasjagu rõõmu. Eestis on omamoodi emakeele ime, on vältevaheldus. Välted võivad anda keelele või lausele täiesti teise tähenduse. See on väga tore, ma ei tea, kas teistes keeltes seda on või ei ole. Hiiumaakoht Ta on ajaloolane, helgi põllu ütelda ilusasti, et jumal lõi Hiiumaa seest suurema kui väljast. Ja ma arvan, et jumalal on midagi niisugust mõttes olnud kaagutada Eestit lõi sest Eesti enda seest suurem kui väljast ja ma ei, ei kujuta ennast küll ette inimesena, kes suudaks mulle veelgi üks elu, antakse kõiki selle maa rikkusi, ma pean siinkohal silmas ka keele rikkusi ja oma keelevarjundeid ja, ja kõike seda. Et ma seda kõike avastada suudaksin. Ma ei usu seda. Mul on koolipõlvest jäänud vältevahelduse seoses üks emakeele tunnis toodud lause või õpetatud lauset, lammas, lammas, lamba kõrvalnaga, siis emakeeleõpetaja Emmaste koolis. Ma ütlesin kuule, mis see siis nüüd on, kas püksid on kotis. Siis ta ütles, kui sõnad koti paned, siis nad on sul kotis. Aga kui sa nendega edasi käib, nii nagu nad sul praegu välja näevad, siis nad kotis. Need on niisugused toredad erisused emakeeles ja kirjapildis, niisuguseid alati edasi anda ei saa. Kirjapildis on küll lammas lammas lamba kõrval, aga aga kõnes on ta umbes sama, mis sa Eestimaad liikudes võid tunda lõhnu. Igal maanurgal. Ma ei ütle, et igal maanurgal tingimata erinev on see, aga ka maanurkadel või eesti erinevatel maastikel on omad lõhnad ja neid lõhnu sa kirjeldada ei saa. Kui te lähete Lääne-Eestis või saartel sohu kevade hommikul või suvehommikul, siis sootaim seal on Bors Porssade Ida-Eestis ei leia. Ja see Porsa lõhn, see on midagi niisugust, mis on umbes nagu Ta võiks olla keele, eesti keele, mingisuguse varjundi omapära, see on nauding, see on. Ma tunnen sellest nii suurt rõõmu, kui ma äkki tunnen midagi iseloomulikku ära. Kui ma tunnen näiteks maikuuööl metsarada käies tunnen äkki käokeele lõhna kahelehise käokeelelõhna. Ja siis tuleb alati mulle meelde lapsepõlves ema tulil lillekimbuga turult ja ütles, et need on öölilled ja lilled pole õiged. Pole õisigi. Sellel lillel ma mäletan, olin poiss, vaatasin, et hea küll, jooksin õue, päevalilled on ju ka olemas, lõpuks läksime õhtul küll haigume, hilisõhtul oli küll valge, veel tegime oma koduukse lahti ja ma tundsin niisugust nõidusliku lõhna toas. Öölilled lõhnasid ja sellest ajast on mul alati tore lõhnaelamus, kui saad metsarada käies, tunned äkki kahelehise käokeele ehk ööviiuli lõhna. Meil on kaks liiki rohekas käokeel lõhna. Lõhnab see kahelehine. Ja kui sa maastikul liikudes näiteks, ma olen kogenud seda üsna palju inimmaastikul liikudes lähed kuskile kauplusesse sisse. Ma mäletan ühte elamust Narva-Jõesuust. Tükk aega tagasi Läksin poodi ja ma kuulen seal emakeelt ja, ja seda keele meloodiat temaatilist. Haa, hiidlased on poes, vaatasin ringi, olidki kaks Käina naist seal, keda ma nägupidi teadsin. See on umbes samasugune rõõm, see on umbes samasugune elamus, kui sa maastikul liikudes järsku tunned tuttavat lõhna, kui ma Tallinna ümbrust ümbrust rohkem tundma pesin. Mind üllatas ühe niisuguse taime, nagu on põõsas Maran. Levik. Ta on Vääna ümbruses rannamõisas Harkus peale juba Keila-Joani ühel alal, siin Loode-Eestis on ta täiesti tavaline massiline. Ja niimodi hoid imeks panna ka keelekasutuses. Vahel sa võid kuulda inimesi kõnelemas niisugust kohalikku keelt väga kitsal alal ja seal on ta tavaline asi. Mul on meeles üks päev, mille ma veetsin metsavahiga. See oli tarumaa metsavaht. Ta nimi oli regualdot Tarum. Teda kutsuti võhma kalduks ja seda päeva ma kunagi ei unusta, mis mul temaga koos veetsin. Sellepärast et tema keeles oli palju minu jaoks uudseid sõnu. Ma tundsin ära küll Virumaa murrakut ja Virumaa keele meloodiat, aga seal oli ka soome keele mõju. Ilmselt, ja ma ütlesin kuule, et ma olen vist kokku korjanud umbes 30 sõna tänase päeva jooksul. Niisuguseid sõnu, mida ma mujal jälle kuulnud. Tema ütles, et aga see on minu küla keel ja kas mina pean oma küla keelt häbenema? Ei, ma ütlesin, et sa pead pigem sellele uhke olema, et sul on olemas oma küla keel. Ta oli selline mees, kes ka küla ajalugu, kirjapanija ja hoolitses sellest, et külaraamatukogus oleks raamatuid. Ta oli edumeelne või selline väga intelligentne mees ja ta ta teadis sellest ümbrusest palju, sest tema isa oli olnud seal metsavaht, tali ise. Metsavaht ja tema vanaisa oli olnud metsavaht. Ma tulin tookord tagasi seletamatu ja üllatava muljega, et see maastik ja see keskkond, milles me liikusime tema keele ja selle maastiku vahel või, või seal tekkis mingi harmoonia. Ma ei oska seda seletada. Taimekooslused muutuvad ja ma arvan, et neid samasuguseid muutusi teevad läbi ka keelepiirkonnad, meil murdealad. Kui ma näen samblikke kivide peal, siis on üks asi micro, samblike mustreid Mohni saarel. Ja teine asi on sambliku mustrid kuskil mandrimaa sügavustest, need on kaks täiesti erinevat asja. Ja tähelepanelikku vaatlejana või huvilisena, vähemalt sa märkad niisuguseid erinevusi, nüüd hakkavad silma. Tegelikult on tema seoses väga tihedas seoses sellega, mida sa koged eestlasena liikudes mööda Eestimaad ja suheldes oma Ma ei tea, kuidas selle keele tervikuga siis nüüd saab. Keel on tervikkeele tervikusse, kuulub ka selle sündsusetu, osa. On eesti keelt, mida sa kuulad naudinguga, on eesti keelt, mida kuulates tunnete ennast riivatuna. See sõltub kindlasti paljudest asjaoludest ja kui mina ütlen, et mina ennast riivatuna tunnen, siis siis on selles kindlasti osa minu põlvkonnal, millesse ma kuulun, ja muidugi keskkonnal, kus minu emakeele kasutamine välja kujunes. Noorusaegadel ja koolipõlves. Sellesse eesti keele tervikusse kuulub ka ropendamine. Nii nagu ma Rootsis Stockholmis kuulsin eestlasi kurtvatet tagahoovi keel mis ta siis ka on või või kuidas ta siis ka kõlab. See jääb neil puudu ja sellepärast on puudujäägid keele tervikus. Ja kui me räägime eesti keelemaastikust või, või teeme seal rännakuid, siis võiksime ka selle juures peatuda. Mulle tuleb meelde Hiiumaal kuidasmoodi kalurid, rumalasti rääkisid Sõru sadamas. Tookord ma küsisin siis brigadiri käest, et kuule, mis pärastine rumalasti räägite. Brigadiri Theodor Theodor Pruul kutsuti teda, tõuka Edda elast lepiku külas Peetris aluslepingu Peetrid jõuka lepingu Peetrilt jõuka kuule jussi, mees on rääkida kolmest asjast. Mäisame rääkida rumalasti poliitikast ja teisi inimesi taga. Poliitikast ei rääkida, ei mõista. Kui me teisi inimesi taga räägime, siis on pahandused rumalasti, mõistame kõik rääkida ja pole pahandusi ega midagi. Ma tõin selle sealt kaasa, ema, jälgisin hiljem. Valmisime vaatleja, ma jälgisin hiljem seda keelekasutust, see on huvitav, kui sa lähed mandrimehena Hiiumaale. Ma jälgisin seda nende keelekasutust ja nende keelt ja ja ma õppisin seda ka, see võlus mind ja ma saan aru, et üks asi on ropendada niimoodi või rumalasti rääkida, ütleme viisakalt kalasadamakail ja seal teinekord käib peedika pudel ringi ja ja ma tean, et see pudeli ei olnud mitte harva nähtav asi Salineva mehed ütlesid, peedika pudel käib nagu peab käima kahe kalamehe veel nagu kahemehesaag. Ja see, lisab, ta vallandab, kuidas öeldakse, Invinoveeritas, et viinas peitub tõde. Ma ei ütle, et see keelekasutuse osa on nüüd see hiiu keele tõde. Aga ta vallandab ühe olulise osa sellest keelest ja see kuulub tervikut, kus see oli Sõru ja Salinõmme sadama mälestused ja muljed. See on rikka keele osa. Ainult et kui seda hakata viljelema linnaliinibussis siis ei ole see. Ta on olemas selline, kui just mitte nõue, siis mõiste aja, koha ja tegevuse ühtsus. Linnamaastikku iseärasus võib-olla kuuluvad ka teatrilavalt kuuldud roppused millega ma ei ole suutnud suhet luua isiklikku suhet, oletamisi. Ma arvan, et see on siiski mingi puudujäägi korvamine. Seda nimetatakse kompensatsioonireaktsiooniks. See on omamoodi kultuurmaastikumets istumine. Ma olen näinud kultuurmaastikke, kus ma poisina liikusin ja ja mis mind väga vaimustasid. Nad on metsistunud, ma pean silmas kõrvemaa jõgede maastikke, seal on üks kaunimaid kultuurmaastikke, mida ma üldse olen näinud ka viibides teistes maades. Need on metsajõgede orud, mis niideti, mida hooldati, mida väga hoiti. D. Sest sealt tehti heina ja see hein oli rikas seal metsavahtide üks niisuguseid põhiülesandeid kujunes ülesanneteks, mitte et nad pidid seda tegema, aga seda tingis elu, mida nad elasid. Peetioloomia tehti heina ikka oma koduümbrusest. Nad ei pidanud minema kaugele või kes pidigi kaugemale minema. Tal oli väga kvaliteetne hein võtta. Keel vajab pidevat Kazimist ja, ja need kultuurmaastikud, millest ma siin rääkisin ja üleüldse kultuurmaastik nõuab samuti pidevat hooldamist. Ma arvan, et Eesti kultuur on talupojakultuur või mis mul arvata on, ta on talupojakultuur ja talupidamine, on, on seisund. Mis puudutab keele kasimest, siis seal on vaja ja keelehoidmist. Ma olen püüdnud seda väljendada kahel viisil, üks asi on see, kui ma siin teie ees istudes sky kõnelen, siis ma lülitan sisse autopiloodi. Ma ei pea kontrollima ennast teadlikult, et vältida parasiitsõnu, mida mõnes mõnes raadiosaates võid sa kuulata viie minuti jooksul kümneid tarbetuid üht sõna, üks sõna näiteks tegelikult või pange tähele, kui palju nagutatakse. Marju Lauristin rääkis juba kümmekond aastat tagasi, et kas siis polegi päris nii. Kas siis polegi päris nii või on kõik on nagu. Ja tegelikult ja ma isegi ei tea, missugused need parasiitsõnad on seal autopiloot, aga teine asi on see, et et see on nagu üks niisugune hari. Nüüd on küll tõesti nagu nagu üks hari, mis käib selle masina ees, mis tänavat puhastab. Sa paned selle harja käima, paneta pühkima ja lükkab selle tee ees puhtaks, et sul ei ole väga suurt ohtu komistada selle pahna või selle prahi peale, mida su keel võib siiski sisaldada ja mida ta paratamatult ka sisaldab. Ma tahan rääkida natukene emakeelest võõrsil. Ma olen kahel korral käinud Kanadas kotkajärvel Eesti metsaülikoolis. Ma laulutasin muidugi linde ja vahendasin seda osa Eestimaast. Aga ma nautisin osavõtukeelerühmast. See on nii huvitav, kuidas koodi võetakse, need olid ka head juhendajad. Kuidas võetakse üks luuletus, loetakse ette, hakatakse ära seletama kujundeid ja, ja kui väga huvitatud on need kokku tulnud Uus-Meremaalt, Austraaliast, Inglismaalt, Kanadast, Ameerikast kui huvitatud nad sellest kõigest on? Ma kuulasin seda keelt ja mulle meenus lindude koor, mida sa võid kuulata näiteks varahommikuses pargist. See on üks suur siidine vidin. Ma ei tea, kas nüüd just igas maailma nurgas, aga paljudes maailma nurkades on ju siis see keelekasutuse erinev ja kui nad siis kokku tulevad sinna Kanadasse metsaülikooli. Ja see on tõeline nauding kuulata, kuidasmoodi nad seda kohtlevad, kui loominguliselt nad seda kasutavad. Ja kuidas nad leiavad neid võimalusi, mis nende käsutada. Tõsi, see on ennast väljendada. Kusjuures üks niisuguse emakeele iseärasusi on see, et, et see on täiesti vaba parasiitsõnadest. Vaikse ookeani rannikul, seal on niisugune kohta suure kivi, Vaishoi kaamen. Seal on eestlaste küla, ma ei tea, mis sellest külast nüüd küll alles on keeleteadlane Mart Mäger viis mu sinna või me olime meteoriit tika ekspeditsioonil Kaug-Idas. Seal ookeani ranniku ligidal. Meres on üks väga suurkivis, ongi suure kivi. Sealt on ta nime saanud ja sinna välja rännanud eestlased muhust Hiiumaalt ja Saaremaalt läinud sajandi alguses. Ja minu jaoks oli see täielik üllatus, kui hästi oli säilinud nende eestikeelse nagu ent laada mõjustamata, täiesti tan reostamat Ta ja Hiiumaalt sinna rännanud naiste käest ma siis küsisin hiiu murdesõnu, et kas te teate, mida see või teine tähendab. See oli kõik tutta. Esimene põlvkond, kes oli välja rännanud, Nad ei olnudki vene keelt selgeks saanud. Teine põlvkond rääkis küll eesti keelt natukene aktsendiga, üks rohkem, teine vähem. Aga kui nad viina võtsid, siis nad lülitusid vene keelele. Kolmas põlvkond, need on teismelised ja nooremad lapsed rääkisid ainult vene keelt. Nüüd veel üks näide, see on natukene teisest vallast küll samast valdkonnast, aga teisest vallast, nii, ehk võib öelda. Ma töötasin kunagi Harkus eksperimentaalbioloogia instituudis, seal oli üks füüsik, ma mäletan teda ka ülikooliajast Taali aspirantuuris kaks aastat Kiievis ja kui ta tuli tagasi, siis ta ei töötanud enam küülikutega, vaid töötas kroolikutega. Ja ta oli ära jõudnud unustada eesti keeles mitmed sõnad, aga ta ei olnud ära õppinud ei vene keeltega ukraina keelt. Ka niisugune asi on võimalik. Teine äärmus laseb end, lähed nüüd teisele poole, mul oli õnn kohtuda Ilmar kalaga, see mees on Austraaliast. Ta oli looduskaitsealadel Veintšer ja, või ülevaataja või kuidasmoodi teda siin eesti keeles õieti nimetada. Ta tuli Eestisse tava, Eesti keel oli imeväärselt rikas ja puhas. Ma küsisin, et kas sa oled eestikeelses seltskonnas palju, ta ütles, et mul on mõned sõbrad, aga ma räägin isegi oma poegadega inglise keelt. See on võimalik tulla 42 aastat hiljem Eestisse ja kõnelda niisugust eesti keelt, nagu tema kõneles. Läksime tõlinema järve äärde väänasse ja vaatab binokliga, ta tundis isegi linnulaulud ära. Mõtlesin, kust sa seda tead? Sa oled Austraalias? No kuule, aga sinu heliplaadid on mull. Lähme tagasi nüüd korraks Hiiumaale, olen Hiiumaal elanud. Mul on Hiiumaaga oma oma kindel suhe, ma võin öelda, et Hiiumaal mu saatus. Aga siin ei ole aeg selle ütlemise lahtirääkimiseks. Nonii, läksin mina siis mandrimehena Hiiumaale, kooli tööle ja siis need sõnad, mis seal oli kõigepealt mind võlus nende intonatsioon, tan, laulev hiiu keel on laulatan, teistmoodi laulev kui saarlaste keel ja selle laulva keele järgi võid sa mandril tänaval või trammis või bussis, kus kohas kui tuleb selline keelemeloodia, äkki mu kõrv püüab selle kinni. See on umbes nii nagu nii nagu lindude koori kuulates kuskil metsas sa ei kuulegi, mis seal on, aga kui tuleb üks uus liik sisse rändelt jõudnud või tuleb sellesse jõekääru üks lind, kes seal kunagi varem pole elanud ja nüüd järsku laulab vot siis sa võtate kohe vaistlikult ja nii see hiiu keele meloodia on mulle jäänud meelde. Aga need sõnadest, missugune kokkukõla on hiiu loodusel ja hiiu keeles, see on seletamatu. Kas te teate, mida tähendab, kelles sussi? Vaikus Zuzu on niisugune pruudikke. Ta ei ole mitte tüdruk, hoidku jumal, niisuguse väljenduse eest tüdruksõber. Seda sel ajal teadnud, keegi hiidlastel ei olegi niisugust lolluste poole tarvis üldse pöörduda, sest nendel on tore sõna sussi. See on niisugune niisugune armas ilus suhe tüdrukuga seal mehendusel poisina oma sussi sussi peab olema. Sest muidu see pole mingi mees. Lipsul käimist, teate, mis. Ja mandril käiakse hal, Hiiumaal käiakse lipsul. Siis on üks ilus sõna. Huude Rohi oli Huudetanud hommikul. Puude oli maas. Son hall, seda teadsid ka välja rännanud hiidlased esimene põlvkond Kaug-Idas vaikse ookeani rannikul, nad üllatasid mind sellega, aga mitte väga. Mart ütles, et aga see keel on säilinud puutumatuna, siin loomulikult teavad murdesõnu. Nad teadsid seda ka, mis see tähendab, kui kanad on tiivil? Mina ei teadnud, nad on sulil. Mis tähendab piltsima. Üks tore sõna hiidlastel seal Läntsutama või kassipoega piltsitakse, mis sa käperdas kassipoega, aga mitte ainult piltsitakse ka siis, kui mees läheb, sõrmitseb naist või tikub talle lihi käperdama. Ma olen näinud, kus sai vastu näpits häbiltsi. See on nagu, nagu sealt maa seest välja kasvanud sõnad, mulle väga meeldis nende kokkukuuluvus selle, selle tervikuga või selle maaga. See on tervik, see ei ole ainult loodus, ei ole ainult kadastiku, see ei ole ainult linnuelus, ei ole Nõmmed ja männimetsad ja kõik see, mida me Hiiumaa all võiksime mõista, see on tervik ja sellega kokkukuulumine, sisendi, ütlemised, lähed sinna ja ega ta ei öelnud, et ma küsisin, kas sa käisid eelavda sünnipäeval? Tal oli sünnipäev seal. Kuule, mind pole seal olnud. See on nii tore ümberütlemine. Isegi, kuidas ta ütleb, eitab, et pole mitte, see on kahekordne näitus. Siis on veel koolilastelt, ma õppisin veel ära, äi polemet. D. See on kolmekordne eitus. See on see, mis annab sellele keelemaastikule või sellele meelemaastikule väga omapärase värvingu ja omapärase võlu. Seal nagu midagi, mis valgustaks seda maastikku mingis mõttes. Hiidlane üsna laisa lõuaga. Ega Saarnake Antoney, ainult Salid hammas, tõelas laiul, Salinõmme sadama, leia sallinume. Poolsaare otsas oli kõige ligem sadam. Tema läks, Salime, kõik saavad aru, kuhu ta läheb. Ta teab ise ka, kuhu ta läheb. Avileks Salinõmme, mis nii nagu Suumanni Sass, mõtlesin, kus su riimid on jäänud tema viimastes luulekogudes Sassili olnud riimisid, ta ütles, et ah, tead seal nagu põhk, mis sa sinna vahele topid, milleks seda üldse vaja? Asja saab palju lihtsamalt ja selgemalt ära öelda. Vaat hiidlaste kohta nende keelekasutuses on ka palju niisuguseid märke, et väga lihtsalt saad sa selle ära, ütled teiste murdekeelte, ega ma ei oska öelda, aga mul on meeles, üks vanamees istus valges aluspesus saunas räppil, ma läksin roht aiast läbi. Üks tore vanamees istus seal trepi peal, ma läksin seljakotiga, ma olin üliõpilane, sel ajal rändasin Võrumaal ringi alamis, nägi mind ja küsis, ega sa mulle midagi s Tuuk? Siiamaani on meeles. Vahel, kui oma poisid tulevad koju vaatama, mis ma küsin ka midagi Estu vahel toovad. Nii tore. Nüüd keelekasutusest on veel, on mitmesuguseid keeli. Jahimees väljendab ennast ühtmoodi. Ma ei tea, kas on keeled seal vist õigem ütelda väljendusviis. Üheks niisuguseks näiteks, mis mul on meeles maailm ja mõnda sarjast ilmus kolbi d Inimesesööjad. See oli üks elukutseline jahimees, kes vabastas kohalikku rahvast inimsööjatest kaslastest, seal olid pantrid tiigrid. See on väga huvitav raamat, see on samuti mitmekihiline raamat ja selle tõlkis mitte keelemees, vaid selle tõlkes bioloog, erast, Parmasto. Ja kui ma seda lugesin, siis mulle hirmsasti meeldis, kohe väga meeldis see, kuidas erast on andnud edasi jahimehe suh maastikul, kus ta liigub. Jahimehe nägemus sellest oma maailmast, see on teistmoodi väljendatud, kuid võib-olla teadlase või või mõne teise asjamehe liikumine või suhtlemine samade maastikudega. Ja seda tõlget trükisõnas pandi talle pahaks, et see on kuidagi algeline. Minu arvates see oli just see, mille erast Parmasto ära tabas, tõlkijana. Ta viib mu sellesse maailma, ta teeb ka tõlkijana oma elamusest minu elamuse ja midagi enamat. Ma ei oska tahtagi. Sest et jahimehele on omad valikud, kui ta oma asja jutustab. Kalamehekeel mul on meeles, kuidas Artur Rinne üks kord raadios rääkis, Ta oli kalameeste, käis Matsalus kalal, jõgedes seal ja ja siis tuli jutuks ka, et noh, et kala ei võta, mis seal siis on? Keegel üteldagi võib-olla on, sul on sitt vedel, sellest tuleb aru saada, need, sul on vilets lant ehk vedel. Sa lohistab teda paadi järel või spinningu otsas, aga ta on nii vilets, et üksi värk. Aga selleks tuleb tunda ka kalamehekeelt ja selleks tuleb tunda ka kalamehe maailma. Põllumehe keel on teistsugune, teaduskeel on jälle teistsugune. Esimese Eesti vabariigi kõige olulisemaks asjaks peeti ju keele korraldamine, nii et sellest saab anda emakeeles kõrgharidust. Ja minul oli õnn kuulata neid professoreid, kui mina ülikooli läksin. Kes sellega tegelesid tol ajal, sel ajal ei olnud seda enam vaja, sest see keel oli juba nii palju korrastatud. Aga ma tean, et piipar nõudis meilt nii emakeelt kui ka teaduskeelt ja kui ma neile ütlen, et no ütleme, amfiib migreerus akatiilsesse miljöös realiseerima nutterritoorset funktsiooni, kuidas tõlgiksid selle eesti keelde? See tähendas, et Kahepaikne läks vette sööma. Ta nõudis alati, kui me vastasime seminaridel, võib ka eksamile, aga kuidas son teadusi keelise ja kui sa teadusekeeli olid talle ütelnud, aga nüüd palun maakeeli tema ütles emakeele kohta maakeeli. See oli väga tore omadus niisuguse lõpetajal. Ja me oleme talle tänaseni tänulikud niisuguse lähenemise eest. Muidugi, keel teeb läbi muutusi. Keeld, kas muudetakse, arendatakse, Vereostatakse, reostusega puutume palju kokku, kui ma ei oska siin midagi öelda enam nende vormide kohta, mida ma kuulen emakeeles kasutatavat valesti, las nad siis olla osad inimesed ja. Ma olen vahel küsinud, kas suurtega osadega inimestega on võimalik üleüldse sellest asjast rääkida. On ju mõned inimesed, aga on osa inimesi, see on üks väga levinud keelekasutuse näide, aga neid on veel. Need laensõnad või reostusena. Ma mõtlen, et kui ühel noorel härral on oma tüdrukuga Hongelmalt. Ma juhtusin kuulma Viimsi bussis. Siis las tal olla küll taalne tongelmad kuidagi ära lahendab. Sest ta võib-olla ei tea, mis asjad on küsitavused, ta pole kuulnud isegi probleemist midagi. Aga kui kultuurikajas jõudis saatejuht levelini, siis mu käed langevad rüppe. Sellel on oma tähendus, seda maksab jälgida, kuhu see asi edasi läheb? Emakeelsest haridusest. Nüüd on räägitud palju vene laste emakeelsest haridusest, mina olen selle poolt, et vene lapsed peavad saama emakeelse hariduse. See on minu väga isiklik lähenemine, sellepärast et meil ei ole vaja enda kõrvale inimesi, kes küsib su käest Kakvams käibemaksu, meili. Emakeelne haridus tähendab emakeeles mõtlemist. Seepärast, et sellest kujuneb isiksuse terviklikkus ja meil ei ole vaja elada koos ja meil ei ole vaja Eestisse elama neid niisuguseid, kelle mõtlemine on ligadi-logadi, neid ümberütlemisi, mis asi on Est, oota, mismoodi see käis? Mitte eesti keelt kõnelev mitte-eestlasest eestimaalane. No mis loom see niisugune on? Tont seda teab, siis öeldakse juudi rahvusest inimene, ta on juut, pole ju ometi juudi rahvusest prussakaid ega juudi rahvusest koeri. Eestlase kohta ütle kõigi eesti rahvusest inimene, see oleks nagu endastmõistetavalt inimene. Ükskõik mis keeles ta räägib. Ta peab saama emakeeles mõtelda. Ma olen kakskeelsetega kokku puutunud ja väga huvitav on olnud küsida, et mis keeles sa mõtled? Ma ei tea. Siis ma küsin, mis keeles sa raha loed? Mõni on öelnud, mul polegi midagi lugeda. Aga kui ta loeb, ta kõneleb emakeelt, aga ta on saanud saksakeelse hariduse saksakeelsest kodust. Ma tean, üks teadlane oli Silvia Talts oli botaanik, tema midagi luges sealt loendas, tähendab siis ta loendus saksa keeles. Ja see on üks huvitav võimalus aimu saada, mis keeles inimene mõtleb. Ma arvan, et inimene peab kõnelema seda keelt, milles ta tunneb ennast kõige vabamalt. Mul oli natukene kentsakas Poolas, poolakad räägivad hästi vene keelt aga ta kramplikult väldib vene keele kõnelemist. Ta läheb inglisekeelset sõna kõrvalt toast küsima, aga ta vene keeles mitte, olgugi et ta võiks, võiks ju. Keelel on, on väga oluline, kui me maastikust räägime, eesti keele oskus on väga oluline osa, ta mõjutab väärtusi, see on minu äratundmine ja see on mu veendumus. Meil on, on oluline näiteks vaadata, kuidas see on seotud keel loodusega. Ma loen teile ette mõned taimenimed, käoraamat, magus hundihammaskonnakapsas, kurereha, hiirehernes neiuvaip, lõosilm, hundinui, kurelääts, karukell hunditubakas kassi saba, neid võiks jätkata. Ma näengi seda kassisaba, ma näen ka kukesaba, ma näen rebasesabakuma, liigun. Mul tekib DNS juhe, edene side sellega ja see on väga oluline. Mis meelesse keeles. Mart Mäger on väga hea raamatu kirjutanud linnud rahva keeles ja meeles, see on mu lauaraamat. Siin on natukene, ma ei tea, kas seal on tegemist maagiaga. Aga väega on küll. Sõnal on väga oluline tähendus, sõnal on oma vägi ja see vägi. Kui sa teda kasutad, siis sa ei tohi kunagi unustada, et sa võid muuta väärtusi, sa võid muuta pilti, sa võid muuta suhteid, kui sul ei ole õiget tunnet sõna väest. Pärimusest räägitakse nii palju pärimusmuusikast pärimuskultuurist ja mul on niisugune tunne pärimusega midagi lahti. Pärimus vajaks korrastamist või tagant aitamist, midagi niisugust. Sellepärast, et omal ajal kõik, mis ilmus loosungitele see kõik tähendas seda, et asjad ei ole selle asjaga korras. Kui räägiti siin meie ajalgi veel teise Eesti vabariigi ajal koolirõõmust, siis see on selge märk sellest, et selle kooli rõõmuga midagi katki. Kes on mu kaaslased? Mu kaaslased on Eesti õigekeelsuse sõnaraamat on mul käeulatuses, mu kirjutas laual, sirutan käe, seal on Eesti õigekeelsuse sõnaraamat, seal on sünonüümisõnastik ja eesti keele seletav sõnaraamat, seal naabertoas. Riiulis leidub palju sõnastike. Need on jäänud minu kadunud naisest, kes oli toimetaja ja kes oma tööd väga tõsiselt võttis ja kellele meie pere tegelikult võlgneb? Emakeele heljule oli emakeel väga oluline ja tähtis. Emakeel on täis avastusi ja ta on seda huvitavam, seda rikkam, mida enam sul on endal sinna kaasa viia sellel maastikul matkates? Lihtenbergilon, tore aforism. Raamat on nagu peegel. Kui ahvena sisse vaatab, siis ei ole lootust, et apostel vastu vaataks. Ja kui vaadata seda keelemaastikuga raamatut, räägitakse looduse raamatust ja siis seal on sama. Ega sa sealt midagi enamat ei näe, kui see, mis sa ise oled, kui sa sinna sisse vaatad. Kas meela võib-olla olemas ka ilma keeleta? Ta on filosoofidki rääkinud sellisest keeleeelsest mõtlemisest, kus sa oled olemas, oled teadvusel. Aga oled lahti lasknud keelest sõnadest ja mõistetest, et on sul olnud selliseid elus ja need on teatavat seisundit, mida sa võid kogeda looduselamuste puhul. Mina olen kogenud seda, kui me looduselamustest räägime, olen kogenud pilvi vaadates taevast vaadates mulle meeldinud vahel rohu sees lesida ja vaadata neli-viis tundi neid pilvede liikumist. Siis ma satun otsekui niisugusesse ruumi, kus ei ole mingeid mõisteid ja ei ole seal heade kaalsel halba, ei ole seal suurtega, ajale seal väikest ma üleüldse ei mõtle. Vist on õige nii-öelda, ma olen pannud tähele, et ta mitte millegi peale ei mõtle, siis seal küll seisund, aga mängult oled sa sattunud niisugusesse ruumi, kus neid mõisted puuduvad täiesti. Bioloog Fred Jüssi kõneles teemal emakeelest. Saade on sarjast Eesti mõttemaastikud, mis on pühendatud Eesti vabariigi 95.-le sünnipäevaaastale. Muusika Erkki-Sven Tüürilt, Mats Traadi ja Peeter Simmi filmist tants aurukatla ümber. Saate panid kokku Külli tüli. Jaan Tootsen raadioteater 2013.