Kui meil kodus Cyber nädalaid ja kuid läbi, jooksed ulatult seal ringi mägedest põdrajahti koju tuled lagunud kingi, kuuelt rebid tükid lahti, puuduks saatja. Püssi pool puistab mul vaid kuus silma. Jumal kuju, kirss mind kataks, kirstminud kataks Kalb tõmmataks, kus ma painutaks nuruks bee sabukud, uisapäisa. Mida talletanud iga küünla juurde, mis jättis Rasmus isa kogu vara, raiskas, nagu viivad tuule paiskas, sõidutas kullad tõllas otis üles, maitia laasid, praals pidutses ja möll kõik on. Ja mis aita äras suurest talvepidu säärast, kui ta pudeli ja klaasi vastu seina puruks lõigu viimne lumi jäi. Varu kaev. Sinus pole kuskil. Säilituskukub viimne naer. Ja kas lõppel igat kanti õnn meil selja pööras Singasva enam roht. Peaksid oma vanaemast saatuse eest hoolitsema, koorendama vaata ära. Ei läheks see kipuga. Julma, mis peab saamas lisahääletangi piki midagi, läheb rikki, astub tantsupõrandale, kukub tüdrukute kari saatnud taga tänavale, punetama hari. Koletu kohana, raiub Lasmind ool. Mis sa pissid oma ninast, hullud koerte karta? Ärgu puuduvus vald, kord siin tausta, kogu vald. Anna aega, oodake suurt ma tahan korda saata siin, kes teab, mis võib tulla aeg, ajad ja, ja parem vaata, kus oma püksid nõelud. Tahan saada kolingaks käikeserikski poisse rahuni. Ainult tühjalt. Uudsus sõelub lähtistanud jaburaks keisriks sa vaid aega. Aega mööda asjad käivad. Eksist printsi kroonika nägorkas sinna. Küll sa näed. Spot. Segased meeles, rängad. Ei saa, sest asi nüüd siis vete tahaksin nutta, möödas sinu õnne, kui sõitsin mägi laket. Noppisin matš, when, sinul lille. Kõik läheb hästi, ligikaudu 100 aastat, veel pole vaja, püsimatu sõidetaja laser alles pulmamaja ees. Sa oled tark usukõnelejateks minu kasuks, et jaoskonnas sahkerdajad mats moel tainapea. Lõpuks kiidame niuke täis mees, kärge. Sealt paistab ta pea, olen päral. Ei tea, kas üksinda kodus. Kärbseheinarahvastel kihise produs. Võib-olla Heljasel kärab. Nüüd küll, saaksime tugevas. Või minna nii siin, et keegi ei näeks. Nende pilke rõõmu vastu siiski üks kange pits parimaks. Reost valjad rats, sadustada, all ja luua võrreldav taga üks hetk. See on ju ema, kel meele heid. Ta kisab veel tõbras. Ja nüüd on ta. Errünt meeskond sealt ratsutab ja näe täku kuldsed kõik neli kapja ning suletutt hõbeleb kirv talenver kahes kindlad mõõtküljel ripub siin vooderdad tuules, kõrgemad ripub turiegis saatjaskond tema taga, kuid Kemalt kõnnib hobuse seljas. Päike särab, rahvastest väljas, seisatab kurdu, uuritseb aga mehed pilluvad kübaraid, hoorad. Naised kuumenevad lokka. Kellinitaal kõik pillub ta endisest lõka rahvast tunnist. Rõkkab rakendab põiki üle. Inglismaa, prints astub kaldata ette. Inglismaa leidsid kõik ootavad sama Inglismaad. Astute juurde peast, võtab Roonenud aususele. Sooh kurrat mida otsimises viitaks? Seda teed ei, käis spordijutt tol plikal seal vägagi südame peal harralik ära vihasta EDP on Ingribsub hülje. Seal neil veel tervelee. Talvalik on suur seal aastates leski ja mõni nooruke, tal käib põrguline ja ja sealt leiad endale kaasa. Ja tervis. Viimsele terviseid kaas. Olgu tüdruk ükskõik kelle pruut mul on, täiesti ükspuha, seegi. Lähen ema juurde. Ka kuulsime, millise pall. Ja minu nimi on solvang. Sinimustsukapaelu kukkumas? Bilansile kinni sidunud. Mis taimi ja juba läinud ei ole mas sarnast veel enne näinud kus Mahali silmud põllele alla ja ema seelikust kätte ei saanud, van lauluraamatud rätiku nurgad pentsik. Just nagu kaljukits ronib, rassib, näen, emad. Kui põrsas taimi. Mad saab ta elu. Võib röövida. See on liik. Tahk sünnile köitu Muledeldas eita, l nende metsikute mõttetis peita. 11 noogutab vale. Williami kaks. Eks hädameitsis Prins sidet rollide ja muu juurde minnes Gabruudi rööpasse. Kuid kes siis näeb seda ette, et poisile külge siia. Nii tõesti kui kalanteerinime. Nii tõesti kui Sauks kera alla. Kui saad minu naiseks, sul elukuine ei vaeva sind rukkipõimlina raps ketrama kuduma sai pea kurguni täis, et alati söö juustest Ma iialgi sind ei leia ja kas sa mind Anetil jõe punaseks prints on löönud oma naist? Olid kuningapoeg ja ning minule on Tobrekuningas, kui ma ei eksi, uueks vaata aga vaata, mis kohane paaloss asub keskande harju. Mu ema oma jätab kõik teised varju. Kui mind mu pühapäeva riideid näeksid ammuli suisa vahtima jääks. Tuligi mul nalja, siis arvad, et seisak, kes käis võik jah, Artur Raag, nagu meil samadel kõik kulutused paistaks, on roomlaste ja rämps ja Särevi ruutude asemel näiteks vanad kaltsud pundar aukude täiteks mustvalge ja kaunis suur leib vahel väitleja puhas. Kui säärile püks juustele kamp. Ta nüüd tuiskab Rolde õue, eile täitus ära tuua. Täna on õnneleta Ränioot Ja Lindpriid. Enam pole sulle ema, kes valmistaks sööki, ruttaks hoolitsema, tahad süüa pois, otsi omast käest midagi metsast või püüa jões. Tahad sooja riiet, siis põtra, aja ja kive, kaalu, kui tahad, on vaja. See hoones tore tõusku tornikukk üle katuseharja, uhke ja vaba rahvas, siis möödub ammuli suid muudkui seda toredus vahtima, kukub. Põrgulik pettus. Taas kinnitusmees. Puukoorest kae Tond. Külmas ja tormis kasu sellestki on. Olgu ees sisse lipaks trollide jõugu mehi ja naisnukk, olgu eelsed sisse, hüppaks tigedaid paide ala mais. Või sina ojja sõnumid tulid Tuuliga email oli sõnumite uni, mis öösel mu üle käid. Rõõmutab päevade ja ööde raskus. Kõik ainult sõnumiks, hingeline sõnumiks, rõõmsaks, nii toitu. Näis kaotaks, täitke kõik kulla. Enam ei osanud ma naerda ei nuta. Ei tundnud sumi. Kõik teadsid, rutta ühte vaipa, teadsin. Et tulla, mind käis. Aga suisa kesklaia maailma olen ma isast ja emast ilma. Kõigest liin lahti, somb lõiksat ruum. Et minu siis olla. Eikellegi sa olid mulle kõik nii sõber kui truus. Ma alustan kõigest, mis meenub, lahkumisloost. Vanustam kõigest tuli lahkuda päikesest. Well panustamise võlustam tõest oli lähtudes sellest, kes ilma mind kui teid, jumal hoidku, ei mäleta, või et armastan väga nii ühte kui teist. Kõige valusam lahkuda kõigist neist, kuid thats aga kohtuotsus, toda. Kõik mu parandus võeti, röövid mu koda. Kuid kui mind tabataks seal kolla siis kõik mu vabadus otsa saanud mass kuuskede tulin Etuiskli tähi kes. Tellib linn. Eks Coimale. Ei karda ma enamis kuri muld, kukud, ei keela kütile südant ja kätt. Kui linn vaimult igatsenud, olen ma päevad ja ööd ei kesksest undki, oleks võinud näha, et omas kojas kord soojendan su keha siis ehitasin, jäikesin maja, nüüd armetu, näikse nüüd uut vaja. Kui jutuke siin hea neid vahel. Kõik kergem hingata tuulte vahend. Mis vaikust? Nautida neil siin kodukonda alatiseks. Kuid igavest ei võim maa peal. Mis Minnemike? Siis oled sa mill? Ja sisse astub. Seal istub koldele tule vastu. Et sooja saaks ja hele son, joostes veel half. See paistusid, soendan, uinud tagu. Kuid mina Ei eksi, ema üks kord elus näiksid siis kuisus sõnaningude põrus. Mu sõnad, mis kurat mul loba seisis. Siis kui esimest korda sa tulid vaenu? Mis võin ma teha edena nii ilusana pole, kui, siis kui sinus imo ning mäkke viis. Kui aga ning taas tahab kena näha, siis näitasid plikal siis kusse luks joosta käitlejad olemasolu. Istudes pingil ja tüdruk su kõrval, kui armume seal on käimas ei kahel siis istun Natriaadide pingi serval, siis nõuan jah saama, pean oma jao. Et sind omavahel. Nüüd aga, et kallis poiss, kui tahad, võid homme ta naiseks võtta. Kurbus, sorts. Ö. Süüdi mõtete kurjus on kahjustust, Seer. Eks salati kannatas süütu ja puhas ütles ema kui isaga läbi see, et poisselisse jäämõõdi Dorjus. Ründikas kõver, kehtiv rusudeks langes kuningalt kar, kerkis müür meie vahel. Ja milline piin muutus inetuks kõik. Ja mul rõõmust sai barreli. Minna siis seda ette nii pärast seda, kui küljes on kõik see häbi Reotust. Ta etesse trollide karri tagakõnedes paistsid pihtides peita. On püha õhtu ja nüüd tema vahes seista, kui sa oled, tuleks pühima teotus. Tulidki ringi ja kõigel, oota on pime ja raskelt, oota, ma tulen ja aitan, ei ole vaja. Sooviki tuli Boriss julgesid siis köhi. Ja kuhu poole, mis käik sees? Beer, eks ma nüüd koole ja surnud minul ees oli raske seal väljas, palun. Ma mõtlesin, et siin on ja kas külma su kätel või jalu jah, b siin möödas on pea. Kui minust silmad on kustunud, siis tasa sulen. Ja minul liikmed mustunud siis kirstu asetad. Kuid kirss peab olema kena. Pull meelest läks vaid tema, sest mitte üks sõna hiljem aega on küllalt, süüa on ju. Kõik ärame vildi, siin näed meie natukest juba jälle dealised, olen süüdi, mis kasvul kõneldusest. Nii, ema, nüüd ajame juttu nii ühest kui teisest, eks ja unustame ruttu, mis viltu ja Kuidki läks, on järsu juua toomlaserit. Siruta säng pole pikk, on see veel mu lapse eas? Seesama kui imelik, kas tead veel, kui istusid toona selle servale ja võlusid linnu ja voona muinasjutust mu kõrvale kodunt läinud oliisa sõitu, mängitsai iga kord. Kärmase vaip oli saanüüdlaya põrran jäägistides joon meelde kutsuda katsub, säärast sõitu küll enam ei saa, kui ees oli tuline ratsu, kas arvad, et unustanud oma rull juhtus Meikari, kas kätte said toolile rakend, et see viis läände Kuulossete itta päikeselossis tee Visooriamooria lossi käes piisaks, ükspuha, miski ei taskus meil kummalgi krossi, aga meel oli rõõmus ja hetk enseeruta, lasesin toeta nii lamavad parem su luud. Either minikuks soeta, mis minek, jõhminemis? Tühi jutt, poe vaiba alla, sängi servale jäänud, kõik vanad laulud möönval muinaslood vetes ja tootestament riiulilt pare. Neurranton minumi puhkazani patjadeks, pare ülepalule oleme tee sooria mooria lossis, küll printsi kuningaid, peotujus, kõik kilkab ja kära, kunst kutsutud, Meid mõlemaid. Ja mõlemad kutsud must, las lendab. Näe, kraanad on jalaka lutsud, memm, ega sul pole vist külm? Rumis Raamudelevinud vaes ai mustlase jalga hüppaja karga kasvu, õiget teed, kabjasiil. Tee on avar, tarksõidust väsinud jutt ja näe läikivad katusse, kardab dialoog. Sajan lendab. Kui lind muu poll. Siis Makarda. Sulen silmad ja usaldan sind, Käi kraane. Lase käia, on lossi trüginud, ründ teed kergesti, möllust ei leia. Oma emaga tuleb lünk, mis ütles, härra Peetrus, uks, valland, kas sisse saab? Minu bemm? Ei täis, nii ausad, jääd alla kuis tahes, otsige jänesest teenima sõnu võin minna, silt annab head. Kui kutsute mind paljudeni, kui ei, ei tõstama hääl, olen Luisanya kelkimis male. Need kuradki vastu ei saa. Oma ema eksjooned vanaks kalaks küll, aga kuidas ma seda teen, austage väga, et poleks ütlemist. Ei tule paremat tänapäev, ega teile ausamad külalist seal kamandab, taevane isa. Läheb Peetrusele habras juttu oli Org, jumal ei saa. Ema uus elu sissepääsufreesi. Ei oota, vaata, see juhtus nii tasa. See oli veel iimnes. Suur tänu sulle kõige eest ema.