Kujutelgi minul raskust. Mismoodi tuli läände toona, kui vaene poiss, jäld tühjata. Kuna olin erk ja live ja osavus tuikab veres, siis vedasi mull. Ja vaatsele läks muudkui paremini üha ja juba 10 aasta pärast Charles Towni laevnikud peres. Mind hüüti Ainat rööduseks ja ümbritsetud õnne sarnast. Mu kuulsus, ülem meremüha, siis kandus peagi rannad randa mis alal neegreid enamasti ma saatsin Caroliinasse. Seevastu aga Hiinasse väärjumalaid mul tuli anda. Kuid Aafrikaga sess ka lõpuks võitis, Muumoraal ostsin lõunas kokku maid ja minu kätte jäi siiski viimne liha import, mis oli ka ajus priimasort vaid kõige võimu kunsti aluskunst korraldada. Elukäike toob kunst, mis eeldab julgust teoks. On see, miski sind ei seoks. Ja teada, et sind taga kaitseb veel ootevalmis purre. See teooria, mul maitseb änd. Hingelt pean maailmakodanikuks end kõik, mis ma õnn saavutanud mind, õpetas ameeriklane. Uus noorim koos kuid Prantsusmaalt on minu vestid mu Paimukus ja peened žestid on Inglismaalt, mu töökas käsi. Ja enda huve kaitseb hood. Siis juudilt ootus, mis ei väsi ja Dolce baarnientele Itaalia mu meeled avas. Ning mõne sõlme elu kavas. Mulle raius läbi rootsi teras ning lisas minuga väeli pikkust. Mul kuskil kirjas hakanud silma, kuid kusse ammu meelest läinud ma ikas selle järgi käinud. Kui võidaksid hobuilma, jääd kaotaksid iseenda. Siis oleks sinu tulu vaid vanik ümber koolnu Coime. Nii seisab sealt või umbes nõnda sõna iialgi kulu. See küntlik minas on meri uskee kujutluste veri, mul õudmised mu kire, sind kõik, milles paisub minu rind. Mis teeb, et sellisele justkui õel elada mullust nagu jumal vajab mulda, et valitseda kogu ilma. Niisama vajan mina kulda. Et keisriaust jääks maailma. End siin kõrbes, kus süüa ja juua, ma võtan. Kord lugesin trükist ning ei puudu seal ka ei prohvet, saad kuulsaks omal maal. See elu siin meetodi puhul palju parem. Charlestoni laevnikud päevil Warren kolla jõustada iseeendale truu sõnul liivale rajada maja ohvet. Vaat seal oli juba kindlam alus. Jääd silmapilk, millisel jalal püsinud? Sa ise pälvinud need ovatsioonid, mitte naelsterlingi segakroonid? Sa oled, mis oled ja keegi ei küsi, kas juhus või sattumus oli sul jalus, see kõik on nii-öelda täitsa privaatne. Või minna kunst, tulin, sest muud täht ootab ees. Olgugi olukord ainulaadne. Ma siiski olen siis peremees. Ani puure. Soriate oled hurmav laps. Kui luule. Mis ta hullata kaunitab, mängida sinuga kollijad, tuubi? Vutimuna mihuke? Raha ju aastaid tähele panin, veel pole vanema ninakas hani. Kuid ma olen su Kreisel. Kurat. Võta liikmena pokri kolu olen Noora nyyd lasta teatavaks võtta ärastumu narrus rebastega sõtta sest nooruse tunnus on naljad. Ta on olnud kolm, poleks sihuke toimuste kants, siis taipaksid jalamaid Tabur Adamson, kulla kodav lao põletro, sõrmusid kui siis tuld ja kui rõõmus ma olen. Merit Kikas flokinit tilluke tibu, olen vedru hoiab nagu olen üliõnnelik, ikka. Mulli jääkiht laseb, ütlevad sinu vitsad, kes armastaks sellele magusam valu, kui mu lossipargi jõuame nobela jalu. Kui ta Käsku. No see oli aga küll Jah, kintsu. Vaat seda olen ma küll. Kuid pisut mul siiski on tagavaraks. Ameerikas osa jätascosmoist poolpaljas Efenudki mind veel see poiss. Ja lõpuks on kesktee, see õige ja paras. Olen nii-öelda säilisundi isand. Millist valida, teeb neist mõni ees lahti? Äritehingud nurka, kõik olen visanud. Ja enam ei pea arvu jahti. Kuule, algaksin matkad teadlasena. Sulagu armuõnn või lumi ainult otsida tõelisteeriumi. Sess käib õige uurija, vale. Oled õnnelik, ülemäära eikeegi, eimiski mind enam väära nii-öelda rina valitsen elu. See kingathaldagi vääri meeste teod pole kaalu, nende vaimi kääri ja nai sööd. See oleks tühine sugu. Ei, oota keegi siin rikkast jõmmi. No hea seegi, pole karta sadamas lipitsionist, näed arvul käest, jah, nagu räägid, kui meeskonnas tõest keegi abi vajab, siis meeleldi jagan ma ülejäägi tubli piskuga läbi ajad küll igaüks naisemehed, nad puha ja lapsi toita ka terve hulk ning palk on väike ei ükstapuha, siis olla või väike, kõliseb lisa küllap kodus neid ootab siis rõõmukisa mehed lapsi, hulk terved karjad, ent vaesunud kokk tal tõesti teistest vesisem rokk või naise mehe. Seal istuvad koos ja nende ümber lärnilised lapsi. Ess küsid, kes vastab ja kõik on hoos. Ei oota keegi lõpuni teist pool laialt külvest, miks mitte? Seepärast oleks just tubli täis, kui oma lubadust täidaksite surnuks mind peade. Ei tule ette. Oma vaevaga teenitud penne, ma viskaksin võõraste laste ette siis võtku kestahes, kui möödas mu päied. Nii on ja nii jää, mitte krossigi, enne. Ei oota keegi siin vana. Ja arve, niipea kui ankur visalt magneeto Joanna Moostutan lahti, kuid vabandust, väed ei torman oma. Nüüd ma sind koori, mu kallis beer ei aita sind, palve ei nutunägu. Maas pealmine räbaldunud koorte Keer. See heitlik uppuja paadi kibu. Siin selle kaasreisija, hõõruke kest, err küündi maiku siiski immitseb, sest. See näib nagu kroon selle pikema jututa ohvriks. Silmu unisuse uurijas hõõgub veel Öösk ja prohvet siin mahlakas, priske ja rõõsk. Ta haiseb nii valest kuist, kirjutad, et üks aus mees peab valama silmavett. Neegreid kui pappi kiht kihi peale ei muud kui Lüdi kuhu jääks sisse tuum. Kus on sisseüdi jai puhaga sügavaim sisin. Koored ja koored. Loodus on nupukas. Kurat mind võtku, kui kõnnin mõtteist, siis ninali lendab. Noh, mina küll enam põlvist ei Medku. Nelja käpuli, kindel, kui kindlam ma endas. See kurtsik Tere õhtust, vana. Tere õhtust, jah, sul on vist luht maa tulevikulään kalmistule. Nii. Ja mu koitis Ale mis mina sealt ümber sulatad, saad ümber sulatatud. Nii etteteatamata iidsest ajast alati, nii et sünni ja surma tunds salajas. Jah, õige kirjuks läheb väljas ja sees. Seal oled siis nööbivalaja, saan aru. Heal lapsel on mitu nime. Kulla mees sisimas siiski maa kääril, sest et nad paremad kohtlerist vääril nii hull polegi, nagu sa arvad. Ja ega su heateod ei ole nii harvad. Pigem mind võiks ekspelt käpparaadiks hüüda nagu mõnd erilist patust püüda. Vot sepp see ongi asja tõsiselt võttes. Zappa tunneb, polegi kõrgemas mõttes. Sestap jäävus tundmata põrgugopliin Žukov nagu koeri, kolmissi. Kõvasti koos teab Kell. Ei nii kõrgele eest ikkagi minu luud kuid oma Minastama kübetki ei kingi. Mõistke õiglaselt kohut Maldingi hetkel lind kui teisest loodate abi selle juurde, kel hobuse kabi kas või 100-ks aastaks küll vähem ei sobi kuid botamine viis sõtkuda saada, kui saun? Mitte Rasmus tonn. Kui homme selguks, et vajame tehisseepärast, veel parem on edasi lükk, muidu vastutus tabab kumbagi meist on need, olid kas veidi aega veel luba. Siis ütled, kes ütlesin, juba eneseks jäid kogu elu ja seepärast tüli paika ei pea. Ära võta vaenlaseks annab mind minul vähemalt laenuks. Aeg on rahakoorem. Mul lasub kuskil seal lähim ristasumit. Tunnis meest, kesk sügavat Laan pole vist keegi nihukest kättesaamist. Maailmas soperdis. Ei korrast jälge, kuid tõestama pead, mis päevaselge. Kas siis kedagi pole? Rõõmus vaevas kedagi maa all kedagi taevas. Nii lõpmata vaesena, lähed siis hing sinna uttu, kus lõpeb sobiimne ring? Ära ole mulle Curry kaunis muld. Et Allasin tühjalt su haljast muru. Rändon sünni eest, eluga maksad. Tahan kõrgele üles. Kaduda siis lume vermete varju. Vandagu kiri siin maetud ei keegi. Ja pärast. Ja siis mulle ükskõik, on seegi. Tere hommikust, kõrgent, kus imeslik. Ulata ette oma pattude piletit. Arvad, et lõin ainult ralli ja vilet? Kõik, mis iganes suutsin, võisin ma tegin. Ei kohelnud kedagi. Ma kirikukelli kuulen ainult Ja valmis oma vaada. Seal ongi mu koda. Tee sinna just viis. Käi minema saa, kui ka puusärgi suurune oleks. M minu Elmo platsude jaoks ruumi seal poleks. Lõpp sügav valu. Kord koju tulla, nii eksinud jalu ei ringlites kõver. See kaaristu mu tee viib otse läbi algul kui kitsasse vahtu need roolimõist kaseroju. Tead tuli? Jumaldama ta tuli koju. Kaeba peale patud loe üles. Mu ainus mu poiss, suri, polegi sind. Olete õnnistatud. Ja suviste hommik. Et kujunda tõi, tulen kadunud. Ühel teisel Suistan seista. Ole nüüd kadunud, kui ei mõista samu mõistatust mõista Läskovi tähtuias kuulda hõissa kus käinud kogu aeg, kus me 11 ei näinud kus käita saatsuse märgiga otsa ees. Loojastan, tungid südame sees võiks öelda seda. Kui ei, siis tuigul sinna udude riiki, kus ununema suigub, seda eeldab, pole rasked, siis lausumis teevad, kus olid, nagu olid kõik mu head ja mu peal jumalamärgiga otsa ees. Luunjast on tunginud südame sees. Usus mu lootuses armastuseks. Sa ütled vaiki sõnastuses oleksid sa ise selle eksija ema. See olen ma jah. Kuid isa on tema, kes ema pärast. Kõik andeks, Anna.