Ja lõpuks mõni sõna veel Neeme Järviga, kes jõudis tagasi Mehhiko reisilt. Need, helid, mis praegu meie jutuajamise fooniks on saadavateid küll siin kodulinnas Tallinnas, küll nõukogude liidus ja välismaal, mis praegu käsil on. Meil on täna õhtul kontsert ja praegu toimub selle kontserdi peaproov, heli lindistamine, säänse sümfoonia number kolm, see on teos, mida ma olen tahtnud ammu mängida oreli olemasolu selles teoses ei anna seda teost igal pool esitada, vaid antud juhul on meil siin Estonia kontserdisaalis on seda võimalik teha. Ega viimasel reisil, mille pärast me juttu alustasimegi ei tulnud, niisugustesse mängida ei tulnud. Mehhiko reisil kandsin ette kuuel erineval kontserdil ja neljas erinevas linnas. Tšaikovski, Beethoveni, Brahmsi, Eugen Kapi, Jaan Räätsa teoseid, võib-olla siis nüüd paari sõnaga. Milline mulje jäi üldiselt mehhiko elust. Mehikusse kutsuti mind koda lahara suuruselt Mehhiko teise linnaorkestri ja kohaliku koda lahaara kontserti kutsel. Iseenesest see on mul esimene reis Ameerika mandrile ja reis kulges Moskvast Pariisi, Pariisist, Montreali, emodrealist Mehhikosse. Esimene linn oli Guana. Oota, kohalik orkester oli võrdlemisi keskpärane, tegelikult see linn on ülikoolilinn ja orkestrit nimetatakse ka ülil õpilasorkestrisse Ülikooli orkestris kontaktid viisid lõpuks nii kaugele, et võti erilised ennast kokku ja ja siiski, kontsert mängiti ära, Beethoveni seitsmes sümfoonia. Brahmsi variatsioonid ja Mozarti avamäng õluffeudile. Järgmine linn oli koondala, haara, kus ma siis viibisin kaks nädalat ja tegin kaks erineva kavaga kontserti. Marsruut oli arvatavasti koostatud nii, et asi läks tõusu poole. Ja järgmine linn halapa, see oli juba päris hea orkestriga ja lõpuks siis mehhiko rahvuslik orkester oli kõrgeklassiline, väga hea kvaliteediga. Kohad, kus me esinesime ja kus üldse töötavad mehhiko orkestrid, on teatrid, teatritaolised, niisugused suured saalid, ooperiteatrit, Mehhiko ei ole üldse. Ja need saalid on kohandatud vastavalt sümfooniaorkestrit tööks. Mängijad, kes seal mängivad, on põhiliselt kohalikud. Kuid Mehhiko rahvuslikus orkestris on ka väga palju mängijaid välismaalt, siis ka Euroopast. Publikust ei olnud puudu, publikut käib palju kontserditel, vaatamata sellele, et on väga palav ja niisugune kuumus on ju aasta läbi seal ja kui inimesed on ju nii harjunud, minule ainult oli see harjumatu. Rahvast oli eriti viimastel kontserdil puupüsti täis saal, kus vaatamata sellele, et oli korduskontsert üle kahe päeva kuulsas mehhiko perias Hartuses repertuaar oli koostatud Te viisite ise siit ka midagi kaasa. Nagu ma aru saan siin kolm teost kaasa tormise teisi avamängu siis Eugen Kapi süüdi balletist Kalevipoeg ja räätsa kontserdi kammerorkestrile tehtud. Meie nimetasime seda kontserti keelpilliorkestrile, kuna me mängisime suure keelpillikoosseisuga seda. Need teosed said kõrge hinnangu osaliseks ja tekitasid huvi kohaliku rahva hulgas. Kahju muidugi, et mul ei olnud kaasas neid heliplaate, nad tundsid väga huvi selle vastu ja ma arvan, et Mul tuleb nüüd saate varsti suurem saadetis heliplaati meie eesti muusikaga vehkas. Omapärane ja tore siiski, et Eesti muusika levib nii kaugel ja võetakse nii hästi vastajaga vist endale tegiga eadmelt. Muidugi, üldiselt peabki ütlema, et meie liiga vähe propageerime võib-olla oma muusikat väljaspool meie vabariiki sest me võime täitsa julgesti öelda, et meil on väga tugevad heliloojad, head teosed. Ja neid tuleks mängida hästi palju igal pool maailmas.