Minu nimi on Anne Veesaar ja ma loen teile Salme ektoomi loo pühade laupäevad. Kui lõunatund oli parim tund päevas, siis pühade laupäev oli uhkemaid päevi aastas. Üks pälvib esikoha vaba puhkehetke, teine oma üleva toimekusega, millesse segunes otsekui maailma loomise õhinat. Mida suuremate pühadega tegemist, seda parem. Seda enam pidulikkust ja pikisilmi ootust hõljus õhus. Erilist aupaistet omavad jõululaupäevad. Pühad ise kahvatuvad selle suursuguse päeva kõrval, kus nii palju oli teoksil eos ja oodata. Esialgu valitsesid selles kuningriigis ainuõiguslikult ema ja vanem õde. Sina olid väike ja kõrvale tõrjutud, see tähendab teiste meelest väike. Su saatuseks oli olla keskmine õde ja seista oma eaga nagu eesel kahe heinakuhja vahel. Aastatelt kuulusin nooremate kilda, mida sellisel päeval nagu jõululaupäev oli siiski ütlemata raske omaks võtta. Varahommikust saadik jalul, et sellest ainulaadsest päevast midagi kaduma ei läheks. Ja valmis kõigest osa võtma, ei pääsenud siiski kambri lähedusse, kus askeldasid ema ja õde ning kust tulid imetaolised lõhnad. Sina pidid istuma pliidisuu ees järile nühkima, nuge ja kahvleid. Kuidas ma põlgasin seda Tuhkatriinuametit, sõrmed, tahmased käis su käest läbi iga viimane vilets kahvlikke teinud oma töö hoolikalt ja alandlikkus meeles võisid poetada korbi tegemise ajaks kambrissegija seista, nina vastu laual asetsevat suurt savist aiakaussi kust ainult silmad ulatusid rosinaid haarama. Kui sulle usaldati, siis pirukate pintseldamine hanesulega oli see otsekui esimeste kirjatähtede maalimine. Vahel trügisid vennadki omavoliliselt jaole. Nende haarang oli juba rosinate ohtlikum. Üldse muutusid päeva edenedes uksed lahtisemaks ema aheldamaks. Ja pühade hõrk hõng kandus kõikjale. Ainult jõulupuu ehtimise ajaks just siis, kui hääs usus olid arvanud, et vahetegemine suurte ja väikeste inimeste vahel on ometi kord lõppenud suleti uuesti uks. Teenimatult ülendus sulle ei langenud, mil sind arvati pühade ettevalmistuste tegevväkke. Sellest olenevalt oli esimene põranda peseme, nägi püha püüdlikkusega sooritatav toiming. Teadagi oli see värvimata peretoa põrand. Ega ma selle küürimisega esialgu üksi toime tulnudki. Teisest seina äärest alustas tüdruk Liina et olla oma ahtate aastatega temaga võistlusvõimeline tuli viimne mängu panna. Aga kui sa higist juuksesalku silmilt tõrjudes enda viimaks köögiukse ette maadlesid, olid sooritanud ka midagi, millega on. Päris julge sa enesele siiski võinud olla, enne kui põrand ära kuivas ja nähtus, kelle osa on heledam. Nüüd olid sina see, kes tõrjus vendi. Neil oli kangesti vaja sinu suur saavutusele jälgi trükkida, mistõttu ta jõulupuhas põrand kuni Püha õhtuni kaeti välja lõhnaliste kuldsete õlgedega. Sõime meeleolu, mis sellest tuppa sugenes segunes küll mõnevõrra paganlikumate pärimusega. Peagi vihisesid õlenuudid nõiad ja kratid ning mustlasmaadlus oli täies hoos. Ega õllel muidu poole päevaga pooleks pahlaks tallatud sirgetena ja Siidsetena, nagu nad sisse toodi. Hiljem värviti pere toagi, põrand ja jõuluõled kadusid. Minevikku. Ei tahaks neist siiski ilma olla. Et vanem õde läks varakult mehele, saabus otsekui üleööaeg, kus minu kord oli sõtkuda saiad vorpida vorstid ja voolida rohket korbi Pätsikesed Väike-õe pesamuna eest. Nii palju kui mäletan, ei sulgenud keegi uksi. Ema meelest olid meie Korbid küll nagu vestinööbid ja pirukast ei saanud õiget suutäitki, kuid meie arvates oli niiviisi peenem ning ema manitsemine. Kiirustamine, õhutamine ei parandanud meid palju. Vanadest kogemustest teadsime, et kõigega jõuab ikkagi õigeaegselt lahedasti enne õhtut valmis, milleks siis mitte veidi ilutseda, kui ilutsed andis. Eriti kehtis viimane tubade korrastamise osas. Uued linikud, voodivaibad ja põrandakangad ilmusid panipaikadest. Vastavalt nendele koos ruumide põhjalikku tuulutamisega omandas kodu hoopis uue piduliku ilme. Selle ilme andja olid sina. See oli sinu kodu. Kunagi ei olnud nii puhas, soe ning pidurüüs kui pühade laupäeval. Ei saanud teisiti, kui pidid toda kiirgust hoomama. See eitus selle vastu igalt äsja pühitud kummipuulehelt helkis akna ruudult hõõgus lambi kuplilt kiirgas kuuseoksalt ning kiirgus äratab vastukiirguse. Jõuluõhtust enesest on pudenenud varem ridu. Väikesena oli kirikusse kaasasõitmine elulise tähtsusega, eriti kui pääsesid esimesse saani, kus aisakell oli heledam ja kutsariks Isaise. Hilisematel aastatel võis sõita vendadegagi, istuda karvakraega ja vormimütsis nende vahel kirikus. Ainult iga kord ei olnud küllaldaselt lund ja siis kaotas kirikussesõit osa oma lummast. Seda enam, et ei tarvitsenud enam emalt luba manguda kõndida suurte silmadega sõnatult ta kannul, kuni ta süda hardus ning sind külmast hoolimata suur rätikusse pakiti ja suuremate põlvede vahele mahutatud. Seal sa siis Olesklesid ja külmetavad varbad ei kahandanud põrmugi õndsust. Tähed sõitsid sinuga kaasa. Tumedat tuttavad metsad, heinamaad, hoonete sagarikud lendasid mööda. Öö lõhnas Lume, lõhnased jõululõhnased ning veelgi jätkustada imelist hingestatud ööd. Tuled jäid tubadesse põlema, isegi kui magama heitsime. Hoidlikult nagu õliga ümber käidigi hoolitses ema, et jõuluööl ei kustuks valgus. Arvestades, kui palju pimedaid öid nende kaugete valgete jõulude ja tänapäeva vahel polnud too asjatu pillamine. Lihavõtte laupäeval on teine Pajurdne Hong suvistepühade, laupäeval sumisesid õueaiad õitest ja summendasid plid. Sisetööd jäid nagu selle varju jaanilaupäeval ei köetud enam kambri ahju. Küpsetustalitus toimus nüüd tares, kus oligi lahedam. Suude arv oli suur ja vastavalt sellele kiiduja küpsiste hulk. Korvi pannkorvi panni järel rändas ahju säält välja ja sõelaga panipaikadesse. Külmkapi asendas mõnevõrra tangu kirst viljaaidas. Keldrilaual reas seisid savist süldikausid siseküljed setude käsitööna mustrilised. Praeguses elu pildistab säärast keraamikute kalli raha eest osta. Kodus vahetati neid vanade kaltsude vastu. Tagasi mõeldes ei mäleta ma ema ühelgi jaaniõhtul kalmeti mäel, kuhu külarahvas kogunes jaanitulele. Isa oli seal valvates, et kõik kulgeks kombe kohaselt ja nooremad lapsed märkaksid õigel ajal koju minna. Ema oli õnnelik võides pärast sauna ja talituste lõppu voodisse pugeda. Jaanilaupäev oli mitte üksnes pikim, vaid ka toimekaim päev. Seal oli õuede pühkimine, aedade koristamine, küpsetamine, küürimine. Üldse tuli varuda kogu loomade ja inimeste pühadetoite. Hommikul vara ootas surnuaiale sõit, siis ei olnud enam aega askeldavat Martat mängida. Igapäevane talutoit võis olla lihtne, terve oli ta siiski sügise perioodil vaheldusrikkam. Kevade talvel ühekülgsem. Pühadelauad olid minu kasvueas ikka külluslikud. Sinu söögil on ema tehtud söögimaik lauses mulle kord väike veli, kui olime mõlemad juba iseseisvalt elus. Olen neid sõnu läbi aastate enesega kandnud ja eneses hellitanud ning kord-korralt on nad saanud kullasema läike.