Tere olen Lauri Nebel ja loen Vladislav Koržetsi igal aastal. Uue aasta saabumine teadagi rõõmustab, toetab pea käele ja mõtled, et näe veel aasta otsas, aga mina aina püsti. Hurraa. Muidugi. Mis muud, kui hurra. Toon kuuse teadagi tuppa, panen Kurinat külge, keeran televiisori mängima, kallan klaasid täis ning ütlen kodustele. Kallid kodakondsed terve aasta oleme elanud niisama askeldanud ja sekeldanud adumata aja pöördumatut lahkumist, igavik kui tunnetamata, kui õrn ja habras on meie maine paradiis, mis pole ju teab kui pikk. Vot niimoodi ütelnud, joon klaasi tühjaks ning teised joovad ka. Oleme natuke õnnelikud ja natuke nukrad. Mu kõige noorem poeg lõhub kaks kristallpokaali portselanvaasi ja vanaema prillid. Ei, meie ei riidled emaga, mis on pokaalid, prillikesed kaduvikku suubuva aasta kõrval. Valan klaasid täis. Ja siis ja siis kukub naise õele sülle, rõngas verivorsti, ta läheb kööki seelikut puhastama, oskab aga seal endale kohvivee peale tõmmata. Kolmanda astme põletus. Eks kiirabiviida minema. Ebameeldiv vahejuhtum. Ent üks päev aastas peab olema Mil pisiasjadest välja ei tehta. Valang asid täis. Koer on ennast heast-paremast pungi Puginud ja nõnda loid, et kui abikaasa sahvris käib, jääb peni saba ukse vahele. Sabaluumurd koera pärast ei hakka kiirabi kutsuma. Valmistan ise lahase ja panen saba kipsi, aga kipsis sabaga Murkas on midagi niisugust, et kui Telegrami tooja teda näeb, saab krambid. Peab sidetöötajale ämbritäie vett pähe ja pudeli viina suhu kallama saab jälle inimeseks. Valan klaasid täis. Vahepeal on tütreke sibulat hakkides enesel pöidla maha lõiganud. Olen sulle 1000 korda ütelnud, et nuga ei vajaks, riidleb naine. Minul teada tüdrukust kahju. Tühjaga lohutan teda. Nüüd ei saa sääname riielda, pöialt klotsid. Valan klaasid täis. Vend hakkab tina sulatama. Paneme natuke tina kah, teen ettepaneku ja võtan oma klaasi. Vend võtab tina, kopsiku. Kiirabi pole mõtet kutsuda. Politseid ka ei tahaks, rikub aastalõpumeeleolu. Kutsun naabrimehe ja me viime venna õuele. Trepi ees seisab jäätunud Telegrami tooja, puudutan teda kogemata, ta kukub maha ja läheb teadagi katki. Maa on jäätunud ja kaevata raske. Toas põlevad küünlad lõpuni, seejärel ka kuusk. Peaks jooksma, tuletõrjesse helistama, aga noh, vana-aasta õhtusse niisugune asi sobi. Kaan, tule, kumal soojem. Varsti on kõik läbi, auk kinni aetud ja maja maatasa valaks, klaasid täis. Mõtleks, kaduvikule. Teadagi. Aga klaase ei ole, mida valada, samuti sülitan lumme ja nii kallid kaaskondlased iga jumala aasta.