Ristlemiseks on praegune aeg üsna tavaline. Käivitasin oma reporter magnetofoni täpselt kell null null 25. Aga millal on spordiajakirjanikul veel rohkem tööd kui olümpiamängude ajal? Ja nii me siis khati helistega kokku leppisime, et külastan teda pärast tööpäeva lõppu. Viimased olümpiauudised järgmise noorte hääle veergudele on nüüd juba trükivalmis. Aitäh nõusoleku pärast rääkida veel pärast seda muusikastki uneaeg ja pist niigi napiks magamise peale eriti mõelda ei saa. See sõltub sellest, kuidas on olümpiamängud televiisoris, raadios millal tulevad telefonikõned Münchenist ja kas endale just on kirjutamist. Me tahaksime täna rääkida niisugune spordi- ja muusika omavahelises seostest ja eriti just seoses olümpiamängudega. Minu arvates ei saagimist olümpiamängud lausa ilma muusikata toimuda. Kõige selgem näide selle kohta on vas peakangelaste autasustamine ja see tunne, mis ühendab kõiki olümpiastaadionil, kui mängitakse hümni olümpiavõitjale ja teist miljardit televiisorite ja raadiote taga. Olümpia-ide õidus võib-olla kõige rohkem riski liidab inimesi ilusaim olümpiaideedest. Kui teevad mängud, vaikivad kahurid, sai Münchenisse rikutud. Olümpiarahus kõlasid lasud. Kuid terve mõistus jäi peale ja mängud jätkusid endise hooga edasi. Eksnäituse olümpialipu alla on koondunud kõigi maade sportlased ja kõigi nende eesmärgiks on rahu. Taliolümpiast oli võimalik isiklikult osa võtta pealtvaatajale ja see oli ilus mälestus sellest talvest, televiisor ja üldse need traatühendused on millegipärast võimelisi Dora võtma paljugi emotsioone. Ja seda miljööd mida näiteks kohapeal inimene tunneb seal võistluspaigas võib täiesti ennast ära unustada ja karjus üle saali. Muidugi see üks korjumine ei torka silma, sest 10000 karjuvad. Aga see on tõesti midagi väga emotsionaalselt väga sügavat. Huvitav, mul tuli praegu meelde see tunne, kui ma vaatasin olümpiamängude avamist Münchenisse, sakslased, nii taibukad, et avatseremooniale või ava Marsile panid välja muusika, arvestati delegatsioone, tulevad delegatsiooni, tema rahvaviise. Ja tõepoolest, see oli niivõrd lustakas minu silmis naised, olümpialastel on raske hoida seda marsirütme kinni käia sirges rivis, et nende jalg kippus tantsule. Ja huvitav on see, et kui olümpiamängud tseremooniat ette valmistati, siis üks korraldate peomehi lõpetas vaidluse orkestri koha üle staadionil tseremoonia ajal. Umbes niisuguse lausega. Orkester jääb vahesektorisse, meil ei ole vaja siin vaatemängu, vaid meil on vaja muusikat ja seda muusikat, tõesti, me kuulsime, nägime seda hinges inimestel jalgades. Ja seal muusika andiski koloriiti avamisele. Kui ma ei eksi, siis selles orkestris võis ära tunda. Champs lasti taktikepi tema tohutut aaret, tänu millele on ta kätte saanud paljude rahvaste ilusaid viise. Ja tänu millele see olümpia avamiljöö kani jõuline ja ilus oli. Praegu on raske öelda, milline viis jääb kõlama Müncheni olümpiamängudelt aga Sapros oli selleks lume Vikerkaar ja seda siis mängiti, selle viisi järgis marsity, tantsiti, Salisi mängiti vastavalt siis hommikusele, meeleolule, päevasele õhtusele. Ja see jäi nii-öelda külge. Kui me Saprost hakkasime ära sõitma milline seal viis oli? Oli nii-öelda jaapani moodi. Ja tõepoolest juba siis märkasime, et nendest teistest viisidest üle see on nii-öelda peateema. Eks ta peateemat kannaga selle viisi originaalnimi Lume Vikerkaar. No siin ja No no nii Tõnurist olümpiamängude kultuuriprogrammile olümpiamängud ei ole mitte ainult spurdi pidu, vaid ka suur kunsti- ja muusikapidu. Mina ei saanud ka sellest enne suurt midagi, seal käis nii-öelda ajaleheääreveergudelt läbi, et tehakse ka kunstiolümpiamängude ajal. Kuid Jaapanis tõdesin seda. Sest tõepoolest kaugesse Jaapanisse olid sõitnud ka Euroopa kollektiivid. Jaapanlased ise pakkusid oma parima. Hea, nagu praegu kuulda on, on ka Münchenis üle maailma nimekaid kunstnikke kokku sõitnud, muidugi, siin peab jälle ütlema, et ei saanud kõike jälgida. Spurt võttis liiga palju ära. Aga siiski üht teise näpistatud sai näha jaapani rahvatantsu, kuulata Kotoojasamiseni muusikat. Näha nende teetseremooniaid Käia moodsa kunsti muuseumis ja rahvusmuuseumis. Ja õnneks mul vedas, sain suveniirina kaasa ka kunstialbumi samal ajal üheks väärtuslikumaks asjaks, mis mul sealtpoolt jaapani merd õnnestus siia tuua, sportlased, vesi, kindlasti ka pukki ja nõu teatrietendusel ja filharmoonia kontserdid. See tohutu huvi siiski käis koos spurdiga, nii et see emotsioon Milano sporte, mida pakub muusik, see on ikka mõlemal pool väga võimas. Minu meelest peab tippsportlane olema väga musikaalne kasvõi juba sellepärast, et ta peab oskama rütmi, pidas. Ma tean niisugust lugu. Kuidas üks treener seletas mu õpilasele kõrgushüppe hoojooksu ja õpilane kuidagi ei võtnud vedu sisse, treener plaksutas talle ette loo jooksurütmi pildi raskus oli selles, et see viimane samm enne hüpet toimub nute rütmipildis pisut aeglasemalt. Ja sportlane tegi selle viimase sammuga sama sama samas rütmis või sama pikalt või kui need eelmised sammud ja tal ei jätkunud lihtsalt aega kõiki neid ettevõtlust liigutuste jaoks. Et oli vaja lihtsalt noh, ma ei oska seda öelda niisugust. Siis tuli see tõuge ja juhtus olema ilmselt see poiss väga musikaalne. Pärast seda, kuidas rütmi pilti mällu tegi kõik väga õigesti. Ja rütmitaju koht võib kasvõi nendelt olümpiamängudelt näite tuua 400 meetri tõkkejooks. Seal on oluline säilitada tempot, samm täpselt välja tuleks. Ja minu arust neeger sportlane Oki boa suutis seda tempot oma rütmi hoida algusest lõpuni. Ja laps oli üks põhjus, miks ta võitis. Mäletame poolfinaalist kaotus sportlastest kaotas rütmi ja oleks tõkkele võib-olla vale sammuga. Ja pärast ta kukkus ahelast kukkuma, lõppes aga traagiliselt. Nii et niisuguseid näiteid on palju, see rütmist väljaminek võib-olla on sama raske kui sama valus kui muusikul, kes kaotab rütme ära ja näeb enam lootusetult sattunud ta nurka aetud, ei ole enam mingit pääsu. Ainuke pääsen lihtsalt peatuda ja hakata uuesti õige rütmiga pihta. Aga spordis ega muusika ei ole selleks võimalust. Missuguste rahvaste muusikaga üldse on tulnud kokku puutuda paljudel reisidel minu meelest kuulata mingi rahvamuusikat, näiteks kodus siin kivimel raadiost, plaadi pealt või televiisorist. Ja kuulata seda muusikat ja sellesama rahva sees on kaks eri asja. Ja mul tuleb meelde kontsert Edinburghis from Püanss Pitles transi aegadest biitlaseni välja. Ja see oli rahvamuusikast, nägin nende temperamenti mõõdetud, tundliku, terve saalide oskas laulda kaasa vaikselt, oskas õigel ajal peatada, et anda sõna solistile. Ja see oli nagu katkematu muusikalint ja kui ei oleks olnud seda kontserti vabalt maa nii sügavalt oleksin näinud šotlase hinge. Ja Ma nagu kuulan praegugi šoti muusikut hoopis teise kõrvaga ja mul tuleb jälle mööndlase šotlane, kes ta muusikale kaasa elades nagu unustas kõik muu, see oli sugune õilis palvetamine mingi tundmatu jumala ees. Ja tõepoolest, ise olin ka samamoodi, mängisin seda mängu kaasa täpselt samadel nootidel. Kas oli kokkupuutumist ka šoti torupilli orkestritele, mis seal väga kuulsad? Torupilliorkestriga oli tõepoolest palju kokkupuuteid. Ja ma mäletan, et isegi üks tantsupidu sai torupillimuusikasaatele maha tantsitud. Näid šoti ringmänge, millest ka enne ei olnud ettekujutust, on üksjagu palju. Ja need on väga lõbusad juba šoti torupillimängija täis põiega kaenla all. Pruntis põskedega annab meeleolu. Ja see jorin. Samuti tundub isegi, et seal on öeldud. Eesti muusikale väga sarnane antud, tan pisut rütmika, lõbusam, erilise värvingu vist Annabel šoti rahvariietes. Ja erilise värvingu, kui on niukseid. Mõnu selle tantsupeol andis näiteks kui tantsivad mõlemad pooled seelikutes. Kas reisist araabia maadesse on ka kapinurgas mõned suveniirid plaatide näol? Plaati ei ole, aga muidugi heaks muusikalist mälestust on kindlasti. Ma meenutasin ühte linna Süürias lausa keset kõrbe, lähim punkt 150 kilomeetrit. Zampalmira ehk palmide linn, kui ma hommikul tõusime vara, et minna päikesetõusu kõrbes vaatama ja kui siis meist sõitis mööda eesli seljas üks araablane, kui ta Loovlisse oma toliit siis kõik see, millele hauakambrit taamal varemed, Palmira varemed, sisse kõrda, jäine õhk veel, aga ometi taamal tõusust kuum päike, punane kuumus, horisondil, siis nukker viis. Üksik seal kõrbes, see oli tõesti niisugune, on mulje, seda muidugi plaadil ei ole ja ega teda vist ei olegi vaja plaadile panna, sest siis oleks ojaga vastad kõrgmiljööd. Hästi, palju kollast liiva on näiteks Süürias olemas, niisugune koht nagu postra. Seal on amfiteater, mis on kauge asukoha tõttu hästi säilinud, on niivõrd hästi säilinud, seal on pikk kivipingid ja kõik on alles. Ja seal on tohutult hea akustika. Seal saab teha väga toredaid kontserte. Me panime näiteks transistori vaikselt mängimisenakset lava, läksime, ronisime ise ülesse mingi 105.-sse ritta ja me kuulsime seda hästi. Vaikne muusika niuke läbi loodusliku võimendus on midagi enneolematut, muusika muljete hulgas. Hammas tekkis kurb tunne, et niivõrd hea lava nagu push amfiteater, et see on nii kaugel kõrbes suisa kasutada need inimesed, kellel on muusika järgi suur vajadus sümfooniaorkester või koorme. Sedasama amfiteatril, see oleks tõesti üks elamus, mida meie aeg vajab, sest vaevalt ükski kaasaegsem lava seda edasi suudab nii hästi anda. Ma vaatasin, siin plaadikapis on jagatud ka muusika kahte lehte, ühel pool on tüüpi muusika ja teisel pool võib olla ühe rütmiline muusika, tuleks, on tõsine, uusid. Elusson ka amo rütme. Ja teisiti saakski olla. Sest rütm aitab töötada ja aitab puhata. Ja mul on tõepoolest ühel palun rütmi ja teisel pool on tõsisem muusik. Tõsise muusika aitab mul välja lülitada sellest päevasest rütmist, mis nii-öelda tuksub sees edasi siukse töölt tuled ja mis ei luba sul keskenduda. Aga meie töös ajakirjanikutöös on aeg väga kallis sajuvara oodata, kulise inspiratsioon peale tuleb. Siis minul on väga ja mul on ka teada oma plaadid. Kui ma olen mänginud, panen siis õige kiiresti, lülitan välja ümbrus ümbrusest, kõikidest muudest helidest tänavakärast rahulikult oma tööd teha. Ainult siis, kui plaate allutab, siis minu töörütm muidugi segatud, aga aga see 1000 mängisid tema pool tundi, nii et selle ajaga võib siiski teha üht-teist. Millised need plaadid on? Ma võin üheks korraks välja võtta, aga see on põhiliselt vanamuusika oma oma niisuguse rahuliku miljööga, hoopis teise rütmiga mis aitab inimest nagu rohkem säilitada. Ja mul on kohe mitu plaati, mida ma vast siiski kõige rohkem olen mänginud. Alati ei ole selleks vajadus, teinekord saab ka ilma. Aga kui, kui on tõesti või kiiresti vaja ennast teisele lainele lülita, siis pane muusika mängima. Varsti leian ennast koos muusikaga olevat. Säärane Händeli muusikat. On Prodini kvarteti ettekandes siis on Schubertit on teise vanema aja heliloojad, seda Toma plaadiseerid 1000 aastat muusikat Andrei Volkonski esituses. Aga kui on vaja ennast selle tagasi lülitada, siis minu meelest on mulle viimase ajuks õnnestunud leida on pise sviit pise seetrini, sviit Carmeni teemadel. Seal aga jaa-sugune vahepala. Kae selle rütmi ja tõsisema poole vahel kahe ajastu vahel ja kahe ajastu vahel ja see on tõesti kaasaja inimese noore inimese käsi on seda ana muusikat ütleme pise muusikat osanud töödelda, tuua seda lähemale meile. Aga mul on sellel rütmi poolel ka oma lemmikud üks plaat pidama alguses ei mõistnud. Ja olen pannud tähele, et ta ikka üha rohkem on hakanud meeldima. Jällegi vastus meeleolus, vahest on juhtunud nii, et olen kogemata panud vales Meerus plaadi peale sattunud, katkestatud Jonathani juures meeldib tema sügav tunnetus, tema meeleolu, tema tõsine muusika mõistaandmine. Kõik tema laulud on väga sügava sisuga. Armas lauludki tema laulu Tysost vanast sõdurist. Need on ehtsad killud nende inimeste elust Dow kirjanikul suguse nägemisoskusega leitud ja mis võib olla Alpsoni võõrasse temasugune pealetungiv esitusviis. Aga nüüd ma leian, et see ongi vajalik niisuguste sügavama sisuga laulude esitamisel. Täitsa vale tõesti ei ole selle laulja käte vahel ja sa ei saa kohe midagi teha. Ja tema viib sind endaga kaasa tervesse, sellesse meeleolusse isegi niisuguse meelus, mida sa võib-olla ei tahaks momendil, aga ja mul on mitmed sõbrad, kes tulevad siis, ma tean, et ma näen, et tulemas ma ütlesin, laadid kiiresti välja. Ja enne kui me mingit muud juttu räägime kuulab seda plaati. Nii et mul on ka selles osas mõttekaaslasi. Kodus on muusikat umbes 60 tonni piirides vist. Mis sellest endale tundub kõige väärtuslikum olevat. Ma arvan, et kõige väärtuslikum on see plaat õigemini komplekt laate, mida ma kõige vähem oleme mänginud. See on Beethoveni üheksa sümfooniat Karajaniga kõige vähem mänginud, sellepärast sellest muusikast väga pean. Ja alati ma ootan seda meeleolu. Valin meeleolu, teda plaat üldse peale panna ja kahjuks niisugust kodust kontserti aega. Et sa istud tund-poolteist, lihtsalt kuulad muusikat. Seda on väga raske leida. Kontsertsaalis, seda saab kergemini kätte, kodus on tõesti raske, sest ikka mõni väike asi eksitab sind. Aga ma muidugi ei ütle, et ma seda ei ole teinud. Olenes sümfooniat, kuulanud ja need on tõesti mulle elamust pakkunud. Meie jutt algas olümpiamängude algusest aga vahest võiksid meenutada, milliste traditsioonidega on seotud olümpiamängude lõpetamine seoses muusikaga, just siin on kohe päris kindel traditsioon tekkimas või juba tekkinud see on olümpiamängude lõpule mängitakse see kõige viimane viis, mida mängitakse, on see lahkumisvalss ja minu meelest on just tänu olümpiamängudele saanud sellest viisist lausa ülemaailmne lahkumishümn sest seda mängiti nii sapparus lahkumisel kui tookiovski. Ja ei kõlanud siis mingi muu marss. Ega mõni riigihümn Aid ainult lahkumisvalss. Ja see minu meelest väljendas kõige ilmekamalt näid tunded, mida elab üle see inimene, kes seal kaks nädalat on veetnud selles suures seltskonnas maailma rahvaste seltskonnas ja nüüd äkki tuleb lahkuda. Ja see on ühtlasi kurb, aga samas ka palju lootusi pakkuv. Võib meenutada seda, et šotlased ise ksele lahkumisvalsiga kõikuma koosolemised lõpetavad alustavad seda valssi tõesti nukralt ja see lahkumisvaldsis seotakse, võetakse ringi, võetakse kätest kinni ja käed seotakse niimoodi risti ja see valts läheb üha kiiremaks ja kaugeltki enam Valts tempo tõuseb ja see lõpu lahkumine, see hetk ja muusika mängib, on nii kiiresti, et on võimatu enam üldse kaasa tantsida, kaasa laulda. Ja siis, kõige kiiremal hetkel siis äkki laguneb see rivi või ese ring, sõpru Fring ja nii lähevad inimesed laiali, tundes veel käes sõbra käepigistust ja saan ühtlasi kiire ja valutu lahkumine ilma liigsete sõnadeta, sest lahkutakse selleks, et uuesti kokku saada.